See oli Karini mõtte Etti viimasele suvel, enne sõjaväkke minekut võiks autostopiga elatis ära käia viimasele suvel. See kõlas Naama arvates romantiliselt nagu mõni neist vanadest Iisraeli filmidest, mida reede õhtuti telekast näidatakse. Esimeste ja viimaste asjade suvi armumist ja hüvastijätud Re alasti ujuma mineku ja päikesetõusuni üleval olemise suvi. Filmidest sai üks peategelastest tingimata sõjas surma ja ikka see hea ja õrn, keda keegi polnud kangelasena ette kujutanud. Ent Naama ja Karini tulevikus polnud midagi nii dramaatilist ette näha. Lahesõda oli mõni kuu tagasi lõppenud ning üheks põgusaks lootusrikkaks hetkeks paistis, nagu ei tulekski iial enam, ehkki sõda. Karin pidi sõjaväkke minema septembris. Ta oli kirja pandud jalaväkke ja just seda ta sooviski. Siis on ta ümbritsetud nummidest, poistest kõik mundris. Naama pidi minema novembris. Tema oli registreerunud üldväljaõppesse ja see sobis hästi. Nii ei teadnud ta, mida ta teha tahaks. Elad oli kõige kaugem koht, kuhu kodumaal minna sai kõige kaugemal kodust ja keskkoolimälestustest läpatanud klassidest, õpikutest ja lõpueksamitest. Kummalegi polnud taskukohane Kreekasse sõita nii, nagu tegid mõned endised klassiõed. Sel aastal olid nad elatis juba mitu korda käinud. Läinud suvel täidis Karina ostukeskuses kupongi ja võitis akvalongiga sukeldumise algkursuse kahele inimesele sukeldumisklubis tyyp Naama oli esialgu tõrges. Elati oli tal meeles veel lapsepõlveaegsetest käikudest, kisa-kära mustus, rahvasumm, parvede viisi keskkooli õpilasi ja puhkusel sõdureid, kes magasid hulgakesi varikatuste all rannakohvikutes õlut ja õlle limonaadi kokteili ning heitsid supelda rannas palja ülakehaga eurooplannades turistidele silma. Aga Karin ütles, et sukeldumisklubi asub linnast väljas Coral Beachil Egiptuse piirist paari minuti kaugusel ja et seal on puhas, rahulik, ilus pigem nagu Siinail. Ja pärast kaht päevade tippis olime lummatud oral piid polnud Siinai, ent küllalt sarnane, et kehas mälestusi esile kutsuda. Selja taga kõrgusid vaiksete ja majesteetlik ennast, samasugused sakilised, punased mäed, jalgu limpses, samasugune soe meri. Lehtonni pühadeks, Hannuka pühaks ja paasapühaks sõitsid tüdrukud koju aga ikka vaid mõneks päevaks, mitte kordagi terveks kuuks. See oli neil esimene kord hääletades ringi sõita. Karin ütles, et nii saab odavamalt kiiremini lõbusamalt kui bussiga tunnise bussireisiga Tel Avivis, mis poetaks nad tüka aega enne päikesetõusu linna lõunaservas maha, nii et nad oleksid sunnitud esimest korral piitši bussi oodates mööda pimedaid tänavaid uitama. Kokkuvõttes võttis juhuslike autodega reisimine muidugi kauem aega. Nad polnud arvestanud tolmust, maanteede ääres ootamisega ja sellega, et vormiriietuses sõduritel on sõiduk, see eesõigus. Viimaks võttis neid veoauto peale üks kuldhambuline mees, kes lõgis pilguga Karini pruune sääri ning ahelsuitsetas taimi, sigarette. Suits keerles terves kabiinis ja haise juuste külge. Hiliseks pärastlõunaks hakkas kogusest paistma, elati laht, rabavalt sinine, laikesed, pruune ja kollaseid värvivarjundeid otsekui oleks taeva siiluke alla kukkunud ning mägede ja linna vahele kinni kiilunud. Oma keeras akna alla ja hingas tulist kuiva kõrbeõhku. Ta tundis, kuidas süda avardub. Hingamine leebub, lihased lõdvestuvad keha, just nagu häälestas end ümber viies end kooskõlla mingi ammuse meloodiaga. Naama sündis ja kasvas elatist sõjalise teekonna kaugusel lõunas Siinai poolsaarel. Paigas, mis nüüdseks kuulus Egiptusele oli kõrbelaps, jalad tulisest valgest liivast parkunud. Nemad juba harjunud liivatormide vines kissitama keha kohastunud aegamisi liikuma, et palava suveilmaga energiat säästa. Too väike iisraeli Mošav ühismajand, mida ta oma koduks kutsus, polnud õieti midagi enamat kui mõne tosina perekonna ning rändurhipide poolt Punase mererannale ehitatud kobar. Lihtsaid maju. Tagasihoidlik võõrastemaja, sukeldumistarvete kaupluse toidupood. Naama ema Myra, kes oli päritel Avivist sattus Nooruses Siinail armeeteenistuse käigus paar aastat pärast seda, kui poolsaar Kuuepäevase sõja käigus enda valdusse haarati. Mira armus sellesse paika kaugusse, lihtsusse, väljakannatamatus ilusse ja otsustas sinna jäädagi, laskmata end häirida tõigast, et tegu oli egiptlaste maaga, mis sai sõja käigus üle võetud. Siinai poolsaarel ei olnud kuigi palju Egiptlasi. Kõigist Pedueenid, kes elasid telkides, järgisid visalt iidseid hõimuseadusi ega hoolinud sellest, mis valitsus parajasti võimul on. Ega maa sellest muutu, ütlesid nad Egiptus või Iisrael. Vahet pole. Mira Tani tütrele nime Siinai poolsaare lõunatipus Sharm el-Sheikis asuva Naama lahe järgi kus hakkab lahti ja Suessi laht, mis ümbritsevad kolmnurkset poolsaart nagu rahu märgiks V-kujuliselt püsti aetud kaks sõrme, mõlemad punasesse merre valguvad Sharmis olinevama käinud ühelainsal korral koos emaga. Nende sõber Tarik sõidutas nad oma pikapiga kohale. Veel sinna istus Naama Miirajada Ricki vahele kiilutud iisraellaste pinnatud maantee sädeles piki randa loogeldes. Ema pikad juuksed laperdasid tuule käes nagu kaheksajala haarmed. Nende pisikesel Mošoviga võrreldes tunduv Sharmi väike linn silmipimestav metropol. Seal olid promenaad, restorani isegi lennujaam. Sõlinevamaia Mira, viimane reis Siinai poolsaarel hüvastijätureis, sest peatselt olid nad sunnitud asjad kokku pakkima ja ära tulema. Vaid mõne nädala pärast järgnes Egiptusega sõlmitud rahuleppele. Tegin ja 100 ajaloolist pööret tähistava fotol kätlemas, andes lootust uue Lähis-Ida tekkeks. Iisraeli lõplik lahkumine Siinailt. Sharmis tagasi sõites ei vahetatud sõnagi. Päike loojus mägede taha. Maailm oli tuhmroosa. Ta riik kihutas liiga kiiresti. Ruuduline Kofiia laperdas jäigalt. Miira kallutas pea tolmustel põskedele märjad nired avatud aknast välja ja salvestas pilguga iga teekäänaku kaljurahnu mäe ja laguuni, otsekui teeks mõttes inventuuri. Koostaks oma koduühikutest kataloogi. Sellest möödus üheksa aastat, kui nad Siinailt ära tulid. Mõned Mošovi liikmed käisid seal korrapäraselt külas, aga Myra mitte kordagi. Naama mõistis. Temagi pelgas pettumust, kartis, et nüüd paistakse paik vaid lapsepõlvekodu kahvatu jäljend. Nende plaan oli saada tööte tyypi sukeldumisklubi leti taga täita õhuballoone ja anda allkirja vastu sukeldumisvarustust välja. Paari viimase kuuga olid nad kinos töötades natuke raha kogunud ja hostel pime ja niiske ühekorruseline hoone, kus oli rida magamistuba ja kaks kopitanud tühistusruumi, oli imeodav elukoht. Ent kui tüdrukud kohale jõudsid, polnud mingit tööd saada. Lettidega tegutsesid sihvaka sääreline blondiin ning tumedate lokkide ja tundeküllast roheliste silmadega noormees. Teda hüüdsid kõik Samiiriks, ehkki Naama oli päris kindel, et araablane ta ei ole. Poiss vaatas üles, kui nad sisse astusid, jälgis neid pilguga. Plaan B, sosistas Karin ja lehvitas arile omanikule, kellega ta all juba eelmisest suvest saadik asi susiseb. Ari oli lasknud neil odavalt sukeldumisvarustust kasutada, võttis nad enda juhitud sukeldumisretkedele kaasa ja tegi paasapüha puhul hinnaalandust koguni sukeldumiskoolituse tunnistustele. Karenit nähes ilmus Ari näole naeratus. Mees astus hoogsalt juurde, võttis Karinil piha ümbert kinni, testis ta ülesse, keerutas ringi Arieli 27, tõeline mees tätoveeritud liha selliste käsivarte ja paljaks raseeritud peaga, mida pidevalt varjutas uus juuksekasv ning krussis rinnakarvadega. Naama tundis end tema läheduses pelglikult kadestades Karinit, et too end Arija üldse meeste seltsis loomulikult tunneb. Tihti oli tal tunne, et on tädibys pigem viies ratas vankri all. Sama tunne tekkis tal ka Tel Avivis mõne klubi ees järjekorras passides. Nüüd heitis Karin naerdes pea selga, mustad lokid vetrumas nagu šampoonireklaamis. Ta tonkse, sari käsivart ja mees hõõrus käte, nagu oleksime üks haiget teinud Karinandi sarile kiire põsemusi. Pööras, on oma poole, naeratas laialt. Harjendist talle laksu vastu tagumikku. Karin sööstis paigalt, heitis juuksed vihinal seljale ja kõndis minema. Ari vahtis ta puusi. Nende toas haises soola ja märgade ujumisriiete ja kookusega päevituskreemi järele. Väike aken raamistas kaht värvi sinist. Karim võttis enda valdusse ülemise nari koha, visates päikeseprillid ja käekoti magamisasemele. Kaks ülejäänud voodid olid juba hõivatud. Raami alla oli topitud seljakotid ja öökapile reastatud tualett-tarbed. Mis sa sellest sellist arvates leti taga oli, küsis Karin, kui nad seljakotid lukke lahti sikutasid. Naama kehitas õlgu. Ta armas, sa peaksid temaga seda tegema. Pole temaga isegi mitte rääkinud. Karinna ääris, mine siseräägi. Naama raputas pead. Mis on kari müksas teda kergelt puusaga. See peaks mulle tänulik olema. Kui ma selle pidevalt pinda ei käiks, siis jääskise sul tegemata. Sa pead algatusvõimet ilmutama. Juba mitu nädalat, rääkis karina omale. Enne sõjaväkke minekut peaksite süütusest lahti saama ja praegune oli selleks just õige paik. Elatis sain Ama oma esimese suudluse ja siin toimus ka tema esimene pikem Amelemine. Rannajoon oli otsekui tema seksuaalsuse ajalookontuurkaart, kus võinuks näpuga järge ajada. Naama tõmbas selja kotistama tualett-tarvete kotti ja päeviku. Eelmisel suvel ostetud lillelise mustriga nahkköites. Märkmiku päeviku vahelt pudenesid põrandale mõned fotod Maardus neid kokku korjama. Kõikidel fotodel oli sama teema. Tema sõbratarid Moshagist hoiavad süles imikust Naamat, pöörates teda harda vaimustusega pildistaja poole viimast fotot üles võttes puhusta sellelt tolmu. Tarik pika läbi seljas istub kulunud vaibal, hoides Amad süles õlgu kühmus, otsekui tahaks teda kaitsta. Fotodolite eralised kolletunud, häguseks tõmbunud. Just nagu oleks kõrbeliiv fotoko objektiivi katnud selle pildikuhja oline haama leidunud mõni päev tagasi ema toa seinakapis tuhnides ja seljakoti otsides. Varem polnud neid kunagi näinud. Ema ei tahtnud fotoalbumeid samal põhjusel, miks talle reblidki vähe oli. Asjade rohkus muudaks lühikese etteteatamise peale kraami kokkupakkimise ja minemakolimise märksa raskemaks. Siiani olin haamalda rikkist ainult see pilt, kus ta ise on viiekuune. Nad istuvad kahekesi supelrannas seljaga pildistaja poole ja vaatavad üle õla. Ta tundis mälestuste tuttavat tõmmet, mis ähvardas teda hoovusena põhja vedada. Asi polnud üksnes fotodes. Nii juhtus elatis käies iga kord rohkem kui kunagi varem, tundis ta Siinaist puudust. Ta tundis puudust tarretist, kellel oli kasvuaastatel tema elus suur osa. Ta riski nähes läks nagu alati tuju rõõmsaks. Pikk ja kõhetu keha lehviv kala pyya nagu telk laiadelt õlgadelt alla rippumas. Mošavis armastasite rikki kõik. Ja sugugi mitte ainult sellepärast, et ta varustas neid salakaubana sisse veetud hašišiga, mille lõhn supelrannas tihti ringi heljus, olles paigale sama omane nagu meresool ja kõrbetolm. Ta riik teadis igaüht nimepidi. Peatused küsida, kuidas läheb ning andis omast tagavarast suitsu, Vi kohvi. Kui külmadel õhtutel ümber lõkke istuti, jutustas ta rikk teatraalsel tenorihäälel lugusid, mida saatsid väljendusrikkad liigutused. Ja kui ta just nagu kogu kehast naerma purskas, tuli kõikide liisu kaasa naerda. Mehed rääkisite Rickiga juttu ja mängisid triksaki. Lapsed ajasid teda taga ja nuiasid, et ta laseks neil oma kaameli seljas sõita. Ja turistid, keda ta oma pikapi kaasante Katariina kloostri juurde viis, klõpsutasid temast fotosid, millel ta nägi oma Kalabiies lausa kuninglik välja. Kes see on? Karinapsastel fotot käest. Tarik Naama jälgis pilguga sõbratari hoolimatuid sõrmeotsi fotopinnal Siinailt. Ta käis mind vahel hoidmas, kui ma pisike olin. Tõsiselt või? Karin kergitas kulme. Sinu ema lubas Pedueenil last hoida. Ta oli meie sõber, vastas Naama. Seal elades oli kõik teisiti. Karin sirvis kiiresti fotosid ja peatus sellel, kus Mira istub ristijalu voodil Patika tehnikas käsitsi värvitud ongi ümber keha, pikad sirged juuksed, keskelt lahku kammitud, silmalaud, rasked suitsev sigaret. Pilte juurde tõstetud. Härra nägi välja nagu 70.-te aastate filmitäht oliivi jumelise nahaga meelas iludus pikkade paksude ripsmete, kaunilt voolitud põsest rnade ja naerusuist põse lohukestega. Tema arvates oli ülim geneetiline ülekohus, et ta välimuselt üldse Mu ema moodi ei ole. Naama näojooned olid tema ahta näo kohta just nagu liiga suured nahk oli liivakarva ja keha nurgeline poisilik esiletükkivate puusakontide, lameda rinna ja teravate kolmnurksete abaluudega, mis ei tulnud kallistamisel kuidagi kasuks. Karin ulatas fotodena male tagasi. Su ema on ikka jube ilus, õhkas ta. Naama koputas fotobacki sõnagi vastamata ühetasaseks nii ära. Esimesest korrast saadik, kui ta Karini enda juurde koju tõi, oli Karin Miirest küttestatud ja nende kodust lummatud. Sealne tühjus, eriline vaikus, naiselik sisekujundus, Seegol magamistoaga korter Tel Avivi šikulla meedi linnajaos oli Siinai tulekust saadik nende viies katse endale kodu luua. Enne seda oli Myra Iisraeli valitsuse makstud evakuatsioonikompensatsiooni eest ostnud ja peatselt ka müünud ühe korteri teise järel. Umbes nii nagu teised emad vanu riideid kõrvale heidavad. Iga kolimisega muutus Naama rahutumaks, hakkas emasse üha halvaks panevamalt suhtuma ja kadestas üha enam klassikaaslasi, kes elavad korterites, mis on täis fotosid ja mälestusi, kus on palju vana ja rasked mööblit, kus ukse piitadele märgitud kriipsud annavad tunnistust nende sirgumisest. Oma muutus kolimises vilunuks kuni asjade kokku ja lahti kimisest, raamatute riiulile paigutamise või kulunud vaipade plaat põrandale lahutamise abil. Ruumi määratlemisest saigi tema ettekujutus kodust. Aga mis värk siis suisa kann uuris Karindol esimesel korral no oma juures kodus külas käies. Tüdrukud lõõtsasid kahes õlgedest punutud rippvoodis. Kemira oli nende suitsuse linnavaatega neljanda korruse korteri rõdule üles riputanud. Need võrkkiiged mõjusid linnakeskkonnas üsna võõrikult. Naama tõukas jalaga vastu seina, et kiigele hoogu juurde anda. Taali hispaanlasest turist, mu ema sai temaga Siinai tuttavaks, ütles ta. Miiral polnud temast ei fototega aadressi, ainult nimi Hozeeluis. Üks nendest paljudest turistidest ekstsentrikutestanudistidest, kes karjakaupa nende Mossavist pelgupaika otsisid, jäädes sinna mõneks nädalaks, kuuks või aastaks ning töötades koos tema emaga võõrastemajas, mida Mošovi kohalikud elanikud kutsusid puhkekülaks ja Karin ajas pea kuklasse, silmad udused. On nii lahe. Seal lahedatan idea Läks üksi veni Siinaile elama ja harrastades kuumadelektiinodega juhuseksi. Minu emal laheda täielik vastand. Kindlasti on tore, kui sul on selline ema, kellega sa saad päriselt poistest rääkida. Naama sõrmitses kiige köitama, pea kohal ja vaatas, kuidas ja katused üles-alla õõtsuvad. Ta ei hakanud Karinile ütlema, et tema on küll viimane inimene, kellelt ta suhete asjus nõu küsima läheks sest Mira ei suutnud ühegi mehe kõrval kauem vastu pidada kui aasta. Ja sama püsimatus peegeldus ka tema sagedastes töö ja elukohavahetustes. No ma ei hakanud rääkima, kuidas ta lapsena unistas, et Hizbo Haanjas tuleb, isa, otsib ta üles ja viib enda juurde elama. Ega nendest õhtutest Ira oma toas suletud ukse taga nuttis, sest sama oli proovinud temalt isa kohta midagigi välja uurida. Viimaks oli Naama pärimise lõpetanud. Isast sai tühi koht, milles ta õppis ringiga mööda käima. Aga Karinile ta sellest ometi rääkima ei hakanud. Tore, kui Karinga tema peale natuke kade on. Nii sageli oli sõprade vahel hoopis vastupidi. Teisel päeval elatis läksid nad ainult kahekesi sukelduma madalale üsna kalda, ligi. Mamma lausa kibeles vette. Sukeldumine oli tema silmis nagu ime. See, kuidas veepind väreleb mitte nende all, vaid hoopis pea kohal kuidas taevas on vedelikutaoliselt sinine otsekui iseenda peegeldus. Talle meenus lohutavalt teadmine, et vee all on igaüks kõigest külaline, tulnukas kõik elavad seal laenuks saadud ajast. Kui üldse, siis oli nimelt temal kuuluvuse poolest eelisõigus. Lõppeks oli ta just nendes vetes siin ujuma pinud nende korallide ja kalade keskel. Ja ta oli hea sukelduja. Loomuliku andega oli aari kord öelnud. Naama keha oskas otsekui iseenesest ujuvust kontrollida aeglaselt ja ühtlaselt hingata, liikuda vees sellise sujuvuse ja elegantsiga, mis tal kuival maal enda teada sootuks puudus. Mõnel päeval andiski ta end kodusemalt just vee all, kus sõnalise ja seltskondliku suhtlemise oskused olid kasutud kus võime mitte silma torgata ja oskus mitte muljet avaldada olid märksa enam väärt. Pärast sukeldumist istusid nad piknikulaua ääres varjus ja rümpasid kokad, et leevendada tohutut janu, milles punases vees viibimine esile kutsub. Heledas pärastlõunapäikeses paistis Rand just nagu pleegitatud. Värelev kuumus kippus helisid summutama. Oma istus kaksiratsi puust pingil sukeldumisülikond puusadeni alla keeratud. Kui keegi võttis tema selja. Tagaistet lausus. Sul on ilus selg. Ta pööras Ingijanegisamiiri vabandust, ütles ta ja punastas, mõeldes, et poiss tahtis pilgata pidades ebaviisakaks, et ta niimoodi seljaga tema poole istub. Miks, vabandust, see on kompliment. Poiss naeratas, tuues nähtavale tulevikulaiuse üle hammaste vahe. Karin tõusis. Lähen toon suitsu. Naama naeratas Samiirile, põgusalt. Märkas poisi rangluudele sandlipuust kaelakeed rohelistes silmades laskjat helki. Miks sind sameeriks kutsutakse? Küsis ta. See oli sõjaväes araabia nimi, kissitas poiss mere poole vaadates silmi. Ma olin vist ärev, saad aru, salaluures Naama näppis puust lauda ja vaatas, kuidas Karin seisab leti ääres kiskudes suitsupaki lahti ja naerdes koos ühe sukeldumis instruktoriga, kes haarab kibekähku välgumihkli talle tuld pakkuda. Hari tuli nende juurde ja ulatas Samiirile külma Kolstaari. Pakkus Kanaamale, aga tema ütles õllest ära. Karin maandus Ari sülle ja haakis käe mehe kaela taha. Sel nädalavahetusel läheb üks Krupsiinale sukelduma, ütles arisamiirile käsi Karini roietele. Tuled ka? No kas sa siin eile üles ütles Karin ja müksas raamat laual jalaga. Tõesti? Küsis Samir. Nuweibas, täpsustas Karin. Mis sa kostad, ütle sari, mu onu oli sellel rokifestivali, mis teil seal oli? See oligi äkki 78. Naama noogutas, ütles, et metsik värk oli, räägib sellest siiani Iisraelywoodistak. Kõik magasid kõikidega, seks, narkots, rock n roll. Ossa, kui oleks ise saanud seal olla. Naama surus sõrmeküünelauaprakku. Ta mäletas seda festivali. Ta jättis ta selleks õhtuks ta Ricki hoole alla ja Naama küsis ta. Rikkid, miks tema ei lähe ente rikkuvaid, naeris õhtus, sõitsid nad söömada riiki, perekonna telki, kus Naama vaatas, kuidas pika kleidiga looritatud naised maas kükitavad pihkude vahel tainast kettaid patsutavad. Neid süte alla matavad üks neist noor naine, kellel oli silmade ümber natuke liiga palju kooli. Piilus muudkui nende poole, naeratas ja lõi pilgu maha. Minu kihlatu, ütles ta. Riik kui Naama küsis. Pärastpoole kuulis Naama, kuidas ta Ricki ema tegi ta riigile, olge keeles vaikselt ja tõsiselt etteheiteid ise Naamat silmitsedes. Asi lõppes sellega, et ta Ricmuga sel ööl nende elutoas diivanil Myra ei tulnudki koju, ehkki oli lubanud ööseks naasta. Kõrbes mürtsus terve öö, basskitarr, helid kajasid mägedest vastu. Öötaevas no oma toa akna taga olid terashall ja kihastulukestest. Õhk oli paks, nii lõkkesuitsust kui ka mingist elektriseerivast aroomist. Kui vana sa siis olid, kui ta ära tulema pidite? Ari lükkas päikeseprillid keset lagipead. Kaheksane, vastas ta. Kindlasti oli raske ära tulla, Nad olid asunikud, ütles Samir. Ju nad ikka teadsid, et see kõik on ainult ajutine. Ma ei nimetaks neid asunikeks. Kama hakkas pingil nihelema. Asunikud tõid mõttesse läänekaldal elavad äärmuslikest relvakandjatest juudid. Siis oli teistmoodi, nemad ei läinud sinna ideoloogilistel põhjustel. Ikkagi nad asusid elama okupeeritud maa-alale, ütles Samir. Kõik räägivad nii romantilist juttu, kuid faktid on faktid. Võtame mõisele kuulsanoveiba, külalistemaja, millest kõik räägivad. See ehitati Pedrueenide maa peale. Ei olnud niimoodi. Naama laskus pahameelega oma käele padjale istuma. Nad olid lihtsalt punt hipisid, kes otsisid paika, kus saaks vabamalt võtta. Shippidest asunikud. Poiss tõmbas suu muigele ära, ule siukest sitta, pea Arjendisse Mirile loksu kuklasse. Sa anna mu vasakäärmuslase sõbrale andeks, ütles täna omale. Ta oli sõjaväes olles liiga kaua aega araablast mängima, see aasta peast lolliks. Samir, hüüdis blondiin, lettide kant telefoniga vehkides ja Samir hüppas pingilt üles, läks Karin kummardusena omale lähemale ja sosistas. Ta näeb parem välja, kui ta midagi ei räägi. Oma manas näole naeratuse.