Järgmisel hommikul läksid nad koos sukeldumistunnistuse taotlejate grupiga merele. Karinal ja äripartner. Niisiis hakkas Naama Samiiri paariliseks kahekesi ette, näidates, kuidas sukeldumiskaaslast kontrollida, hoidus no oma poisile otsa vaatamast, tunnetades nende rutiinset toimingute intiimsust paarilise reguleerida tellitava õhk, vesti õhuga täitmine ja tühjaks laskmine rihmadest sikutamine, et kontrollida, kas need on kindlalt kinni läbikaaslase regulaatori hingamine. See oli järsk ja lühiajaline sukeldumine kuni 30 meetri sügavusele, kus punased, kollased ja oranžid toonid hägustusid ning sulandusid sünk tumedaks punakaslillaks. Teel üles tagasi tehti minutiline turvapeatus, et anda kehale aegade kompressiooniks. Naama vaatas, kuidas sinine värvus kauguses tumeneb, kuidas vesi pea kohal väreleb nagutsellofaan kehal sügavem eri hõljuste kaalutuna. Just nagu ripuks õhus. Ta sirutas käed välja, pani silmad kinni ja kuulekas regulaatorist vallanduvate mullikeste rütmelist Kurinat. Ta ei märganud, et vajub enne, kui miski sikutas ta õhkvesti rihma. Mamma vaatas üles ja nägi, et kõikide teiste jalatallad heljuvata, pea kohal. Samir sööstis alla ja haaras tal käest kinni. Kiiresti vajutas ta oma vesti täiteventiili, et õhku juurde lasta. Ise rõõmus, et keegi ei näe, kuidas ta näost punaseks läheb. Samiri silmad naeratasid talle läbi maski. Endised poisi käsi hoiab ikka veel tema omast kinni. Lahti lastes libistas poiss aegamisi sõrmega üle ta peopesa. Pärastpoole lõunasöögi ajal istus poiss tema kõrvale. Hea sukeldumine, tegi ta hambaorki mäludes jutu. Täitsa piinlik, vaatas Naama korraks tema poole, mis Sa mõtled seda või ära üldse muretse? Naamaristas jalad ning vaatas paate ja lohe laudureid, kelle eredavärvilised purjed kauguses hüplesid. Mõned nägid see kuu kuningas Husseini Martin ütles Samir ja tõstis käe päikese varjuks, silmad ette. Vahel sõidab, ta hakkab vast Jordaania ja Iisraeli merepiiri poole ja lehvitab. Tõesti. Samir noogutas. Oleksin vinge, kui ta paneks edasi randuks, siinsamas. Istuks ja võtaks õlut. Imelik, et on olemas see nähtamatu piir, millest üle ei saa. Naama silmitses teda tähelepanelikult. Nahk oli sile ja karvutu. Hea lõhn oli tal ka puhas ja soolane, nagu oleksid tal taskud märgi merikarpe täis. Samir võitis Hamburgi suust ja Nookas peaga Naama friikartulitaldriku poole. Seda paska ei tohiks iga päev süüa. Naama punastas. Mis oleks, kui läheks pärast koos õhtust sööma? Täna õhtul? Naama neelates, kiigates korraks Karini poole, kes istus ori kõrval laua teises otsas. Karin vaatas vastu. Samir tõusis, noppis tema taldrikult paar frikat ja neelas ühe ampsuga alla. Ma tulen sulle kaheksa paiku järele. Selleks ajaks, kui Novama suutis välja mõelda, et peaks midagi vastama oli poiss juba läinud. Oma jälgis pilguga, kuidas ta leti juurde naaseb, pea püsti, käsivarred kehast pisut eemal. Karin uuris Naama teiselt poolt lauda, kulmud kergitatud. Naama noogutas ja Karin läkitas talle rõhutatult elevil naeratuse. Üle tee asuvas kalarestoranis õhtust süües hakkasin ma mõtlema, et äkki on Karinil õigus. Piinlik 17 aastat vana ja neitsi ja Samir on 25 ning ilmselt teab, mida teeb. Naomi nautis võimalust küünlavalgel, tema vastas laua taga istuda. Punast veini rüübata, põsed õhetama, nahk Karini valge suvekleidi taustal kenasti päevitunud lainelised juuksed õlgadel, nii pehmed. Naama tundis end peaaegu ilusana naisena. Pärast seda veel mõnikord Siinail käinud, küsis Samir. Ama raputas pead. Ema ei tahtnud liiga ränk. Kas sul oli pärast raske ka, need pidid ära tulema. Naama keerutas veiniklaasi. Vanaema rääkis, et Siinai tulles olin ma nagu pisike Pedueen. Käisin igal poolpaljajalu ja mängisin liiva sees. Ei olnud siin veel Telekatega telefoniga midagi, sellepärast ma tahtsin kogu aeg õues olla. Vanaema ütles Egiptusest, tulime ära Iisraelis elada, aga nüüd tähendas lugu ikka sedaviisi, et meil on Pedueenist tütretütar. Naama püüdis naeratusega oma jutule muretut tooni anda. Aga tegelikult ei vanaema neid sõnu lausudes tihti kuuldavale ohke ja vangutas pead. Mira eluviis oli tema vagadeleja traditsioone ustavatele vanematele suureks kurvastuseks. Nad ei kiitnud heaks seda, kuidas tütar Naamad kasvatab. See tütar kunagi ei abiellunud, murdis nende südame nadolid löödud, et nende ainsa tütretütre oli sigitanud konsi mitte juut. Ootoot sõnast Samir, sinu pere on pärit Egiptusest. Naama võttis veel lonksu veini. Ema sündiski Iisraelis, aga mu vanavanemad tulid Iisraeli Aleksandrias ikka teiega midagi muud kui Siinai. Kaks erinevat mandrit. Liin vallandas keelepaelad. Ta rääkis liiga palju lood, keerdusid sõlm. Magustoidu ajaks luges ta sõrmede peal kokku, kui mitmes paigas nad pärast Siinai tulekut olid elanud neis Vahemere rannikul, suuremates ja väiksemates asulates. Ent mitte elatis. Elatis mitte. Mira ei kannatanud seda turismilinna, neid peletis like hotellimis hõivasid veepiiri, ahistasid kõrbe ja hävitasid vaate. Linna, mis oli Siinai nii lähedal ja samas nii kaugel. Samir kuulas, noogutas ja naeratas päris õigete kohtade peal. Restoranist lahkudes rääkisid nad edasi. Öö oli soe, aga seda jõutasid põgusad tuuleiilid, mis tõid kaasa meresoola toore kala ja linnasöökide lõhna. Taevas oli tähtedega üle külvatud ning lahelise etendasite pidulikult hakkaba tuled. Veinist sooja saanud keha tundis end vabalt. Polnud muredki, mida kätega peale hakata. Nii et hosteri poole tagasi kõndides küsis Naama, kas Samir ei tahaks sisse tulla. Toas oli väga lämbe. Karin pidi ööseks Ari juurde jääma ja kaks toakaaslast olid end juba päeval välja Mellinud. Oma tegi akna rivist lahti, pani puust hoidikusse viirukipulga ja tõmbastiku. Kui ta pead pööras, istus Samir voodil, selg vastu seina toetatud ja lehitses pildi pakki, millena oma oli öökapile jätnud. Sa oled sina, keeras ta ühe tite fotonaama poole. Naama noogutas ja istus tema kõrvale. Ta lappas fotosid, käisin süles, hoiab, küsis ta. Su isa, mis asja turtsatas Naama muidugi mitte. Ta nakatas. Miks sa seda arvad? Samir kissitas silmi. Ei tea, mis? Selle järgi, kuidas ta sind hoiab. Enne sa rääkisid, et tagasi tulles olid sa nagu pisike Pedueen. Aga see pole see, mida ma silmas. Nina, silmad. Samir kallutas pead piklik nägu. Te näete küll välja nagu sugulased. Naama kummardus lähemale, fotot vaadata, keskendudes võita rikki näole rikki mustad silmad vaatasid teda, vaatasid pildistavad ema leebe ja teadva pilguga. Emal olid ime, et juhtus ootamatult peale väga intiimsele hetkele, mille tunnistajaks ta poleks pidanud sattuma. Sisikond tõmbus otsekui löögist Trumpini hingata oli raske, keha muutus tuimaks. Kes ta ikkagi on? Küsis Samir. Naama, pöördus järsult, tema poole vajutas ta suule tugeva suudluse. Oo, Samir tõmbus korraks tagasi, hõõrus suud ja hakkas naerma. Voogu. Naama lõi pilgu maha, põsed tulitamas. Sisnaldus Samir õige lähedale ja suudles teda. Ja tema taotlus, huuled ja sulges silmad ning püüdis mitte mõelda Rickile ega emale ega õõnsale tundele sisikonnas. Samir pani ta voodile pikali ja kõrgus tema kohal, ilma et oleks teda oma kehaga puudutanud. Nii lähedal, et Naama tundis temast kiirguvad iha ja kuumust. Kui Samir hakkas suudlustega kaela mööda allapoole liikuma ja surus huuled rangluude kohal asuvatesse õõnsustesse. Samir tõmbas endale särgi seljast ning Naama sirutas käe, puudutas ta rinda ja vedas sõrmega keskjoont mööda allapoole. Kõhule jõudes peatus ebaledes, mis edasi ja tõmbas sõrme eemale. Ära mõtle. Ta hingas sügavalt sisse, ära mõtle. Ta vaatas vaikides lummatult, kuidas Samir tõstab ta kleidi üles, rullib aluspüksid alla. Seejärel haaras Samir tema esile tungivatest puusa nukkidest otsekui ta käepidemest kinni ja sukeldus peaga tema jalgade vahele. Ära mõtle üle kogu keha, levis kananahk kõhula rinnanibude varvasteni välja. Ta laenutas vaagnat ühele ja teisele poole. Põlved tõmbusid kokku, lihased krampusid, küüned kaabusid madratsi siia, kriipisid lina kortsu. Rahu, sosistas Samir tõstis pilgu ja vaatas talle otsa. Ära mõtle. Ta pani silmad kinni. Ära mõtle. Aga mõte pöördus kogu aeg ühte ja samasse kohta tagasi. Kas selline inimene nagu Hosseeellu iis oli üldse kunagi olemas? Ema äti valetas kõik need aastad, kuidas ta mägi võis oma keha jäigastus, viha lämmatas mõnutunde, summutas selle järk-järgult nagu aegreleega, kuni ta ei tundunud enam midagi peale kerge ärrituse. Samiiri keel oli vastu ihu kare ja visa oma, sulges silmad ja raputas pead. Ära mõtle. Siis aga tekkis mure, et äkki soovib Samir temalt midagi samasugust vastu. Temal aga pole aimugi, mida teha. Ja kui hästi ta seda Samiiri üldse tunneb. Kogu õhtusöögi jooksul rääkis Naama ise nii palju, et ei küsinud poisilt sedagi, kust too pärit on. Tegija Samiirist halligi mitte kui midagi. Isegi mitte seda, mis ta tegelik nimi on jätta, hingeldas ta Samirvata süles, ta lõug läikis. Sa mõtled, et selle või et üldse. Naama jõllitas hingeldades metall Varbu lihtsalt jäta järele. Samir tõusis pühkides käeseljaga suud. Okei, ütles ta. Vabandust, ütles Naama. Seal ikka kastist. Samir, mu oma viga, oleksin pidanud teadma. Sa oled laps alles. Haabunult leina oma pilgu maha. Kui Samiiri sammude kaja koridoris vaibus, kahmasin Ama fotod otsis välja tolle foto endast teda rikkist kuuristada. Piinliku hoolega vaatles ta riiki nägu ja püüdis sealt leida seda, mida nägi Samir. Ent pilteri hägusevõitu ja valgus hämar silmad hakkasid valutama. Ikkagi oli tunne, et mõned neist joontest, mis ta riiki võluvaks, tegid, pikenenud mina, kandiline lõug, kaasasündinud naeratuseks kaarduvad huuled olid Enda näos, köögi teistsuguses paigutuses mõjudes hoopis kohmakalt. Uuris fotot oma emast. Mira oli oma magamistoas napi sisustusega tuba 10. mahekuldses valguses. Ema selja tagant paistis ülestegemata voodi. Käsi pildile suurelt ähmaselt oli aparaadi poole sirutatud. Just nagu püüaks ta fotokat Ta kätte kahmata või seda, kes pildistas voodisse, tõmmata ta riiki. Muidugi, loomulikult pidi see olema riik, kes siis veel Namazetes kahe Photo servad teineteisega kohakuti hoidis neid pöidlaga tihedalt koos nende kahe fotolähedus. See, et need asusid samal filmiribal ja olid samas ümbrikus ema seinakappi peidetud jutustas üht lugu. Lugu, mis klappis korraga nii hästi kokku, et käis üle mõistuse, kuidas talle selle taipamine küll nii kaua aega võttis. Täna haldus vastu seina süda vallandumas küll lahti rullub filmilint sirvis mälestusi ja otsis ajusoppidest hetki, mis, nagu ta nüüd teadis, olid seal algusest peale olemas tolmuste ja seletamatut hetk ülesvõtetena, mille ta oli peaaegu unustanud. Marksed, naeratused ja pilgud, hilisõhtused, koputused ja summutatud jutu pomini, mis tema tuppa kuigi selgelt ära ei kostnud. Korraks nägi ta oma ema selles sinakas hämaras kuuvalgusest täiesti teise inimesena sootuks võõra noore naisena, kes oma armastatule ses päikeseküllases toas poseerib. Enamus südamest käis tema pärast läbi valujutt. Kõik need aastad oli Myra otsinud paika, kus ta võiks olla sama õnnelik nagu tookord Siinail ja igatsenud seda ühte ja ainukest meest, keda ta nähtavasti tõesti armastas. Mamma vaatas ainiti seda tükikest tähistaevast, mis ukse kõrval rippus. Sedamööda, kuis öömaad võttis, hakkas väljast kostev melu vaibuma, kuni lõpuks jäi kõik nii vaikseks, et võis kuulda mere ohkamist. No ma ei saanud und. Ta lamas ärkvel ja vaagis oma iseloomu. Iga eripära, mida ei saanud emaga seostada võttis uuesti ette iga mälestuse, mis tal ta riigi kohta leidus. Ta riiki, kes viis teda kõrbesse jalutama õpetas araabiakeelseid sõnu, osutades kaljudele ja sisalikele, põõsastele ja puudele briikile, kes näitas, kuidas mängitakse trikk tracki laskis talle iga kord võita ja tegi kaotamisest suure numbriheitest teeseldud ahastusega käsi pea kohale. See oli tärik, mitte ema, kellele Naama usaldasetan Killian naisesse armunud. Ja ta riik oli see, kes teda lohutas, kui kyll küsis hoopis story'd Goanilt, kas too tahab tema püütaks hakata. Naama lebas ärkvel, kuni aknast hiilis sisse koiduvalgus, otsekui jahe ja hele siidlina. Seegele tõusis ta üles ja toppis ülejäänud isiklikud esemed seljakoti. Väljas olid laenutuskioski einelaua metallvõred, olles all magevee basseini, kirjasid tähed ja veepinna Lukerdas viltune kuukild. Oma kõndis klubi väravast välja ja hakkas maanteed mööda lõuna pool astuma. Just siis piilus päike üle Jordaania mägede. Kuldsed kiired riivasid mäetippe ja värvisid tulipunaseks kaugusest rändava taba piiri poole kihutas paar taksot. Naama haaras passi pihku, tundes heameelt, et taipas dokumendi igaks juhuks kaasa võtta. Selle harjumuse oli ta omandanud omaal loomultonomaadis. Temalt imestas endamisi, miks õlide peale passi kaasa võtnud ka fotod ja ainsa asja, mis oli tal ta riikidest saadud koonusekujulistest merikarpidest kaelakee, mille ta rikk talle samal päeval kinkis, kui Naama ja emasimelt lahkusid. Ja ma mäletan, kuidas ta surus oma näo vastada riiki valget kala, püüad hingates sisse selle lõhna, kohvi ja higi suitsulõhna. Riik toetas oma lauba vastu tema laupa ja puudutas tema käest lahti lastes oma südant. Kui nad minema sõitsid, paistis, Mošab laastatud kasvuhooneid katnud, kiletükid olid kõrbedasandlikele laiali lennanud ning põõsaste ja tarade külge kinni jäänud. Puhkeküla oli hüljatud. Tühjalt haigutavates akna avades ajas tuul kardinaid tontlikult puhevile. Ema nuttis, tema vaatas auto tagaaknast, kuidas maanteemägede vahele kaob. Nuttis, kui auto elatist läbi sõitis ja nuttis edasi. Veel pool teed läbi nägevi kõrbe, Siinai, vähem teatraalse sugulaspaiga. Pille pruunidele ja kollastele tasandikel oli pillutatud põõsastaimi. Vaid mõne sammu kaugusel oli neoontuledest valgustatud taba piiripunkt mere ja mägede vahele kiilutud kitsas kuru, mida Jupitasid restoranid ja tollipunktid. Paar autot ootasid seal Igablevalt järjekorras. Asjad on nüüd teisiti niipaljukest ta teadis. Seal käinud inimestelt oli ta kuulnud tookord mahajäetud maju tema kodumajani, samuti asustavad need egiptlased. Mošovi skeleti ümber olevat ehitatud linn jälle uidetele püstitatud ridamisi õlg hütte, kus noored, iisraellased ja eurooplased käivad puhkust veetmas ja Bob Marley muusikaga restoranis pakutakse äsja püütud kala. Räägiti, et külalistemaja, kus ema kord töötas, seisab endiselt püsti remonditud ja uhkesti lille löödud. Et iisraellaste üles haritud põllumaa, mis kasvatas kord melonid ja lilli on pakkunud ja okastaimi täis. Oma vahetas iisraeli seeklit egiptuse naelte vastu andis siis maha need mõnetasinademeetrid Iisraeli poolelt egiptuse terminali. Temast vasakul laskus vetevõrkaed, otsekui saaks merd jaotada, otsekui jääks mere lainetamine kahe riigi piiril seisma. Nähtamatu piir tundus nii meelevaldne. Mingis paigas hakatakse maad, merd ja mägesid järsku piiriga lahutama. Kui ometi on silmaga näha, et kõik on üks ja sama maastik üks ja sama meri. Egiptuse ametnik silmitses teda ja lõidele kahenädalase viisatempli passi. Obama tänas meest araabia keeles ja naeratas. Üle õla vaadates nägi ta, elati tuttavat siluetti hommikupäikeses lõõmavaid hotelle igas aknas justkui oranž leek. Ta vaatas egiptuse terminali poole, kus Pedueenidest taksojuhid toetusid vastu oma tolmused universaalautosid ja ootasid, et saaksid teda sõidutada, kuhu ta vaid soovib.