Laupäeva varahommikul seisis salk ta maja ees üürikaubik. Raselin laotas elutoa aknaluuk, et õhku sisse lasta ja vaatas, kuidas kaubiku eesistmelt ronib maha kitsakas noormees avab tagumised uksed, Jacob, kaste otse sillutamate maanteele maha laduma. Safta hõikas teda pesuruumist. Roselin ruttas kohale, pani tööandjale käed kaenla alla ja tõstis ta ratastooli istuma. Saftat oli nüüd kergem tõsta. Mõne viimase kuuga oli ta väiksemaks jäänud Sagdali praegu kergem kui aasta tagasi. Kui Rosa olin tema juures tööd alustes siis kutsus roselin teda proua taadiks. Nüüd oli ta saab ta heebrea keeles, vanaema kutsus teda, tema enda pere. Saab ta helistaski seda nime. Rosaline veeretas vana naise elutuppa ja seadis istuma akna juurde, kus talle langes sülle tolmuterakestega küüdlev valgusvihk. Tuppa kandus meeste laul, see kostis samal tänaval asuvas sünagoogis ja saksa sulges silmad ja ümises kaasa. Roslin pühkis Saftav esiseid silmi taskurätikuga. Keegi kolib tagamajja elama? Küsis ta. Sahta, noogutas elani sõber, hea poiss. Roslin libistas sõrmed aknakate plastliistude vahele ja piilus välja. Noormees lõi kaubiku tagumised uksed pauguga kinni. Nimetamisväärset mööblit ei paistnud võrkaia vastu neatus vaid üsna suur madrats. Noormees Aziz mõned kastid sülle ja sammasmajast mööda tagaaeda väikese kuuri juurde, mis oli sestsaadik tühjalt seisnud, kui Etiooplastest noorpaar mõni kuu tagasi välja kolis. Kaubiku juurde tagasi minnes vaatas noormees Rosalini poole, silmad mustade õhukeste raamidega prillide taga ehmatavalt sinised. Ja roselin astus kähku akna juurest eemale. Miks sa peitu poed küsis, saab ta, ega poisid, hammusta. Punastes tõmbus Rosalin kööki. Ta pani tee jaoks vee keema ja vaatas, kuidas mees, madratsid pea peale tasakaalu seab. Noormees nõksatas peaga, et kastanpruuni juuksesalku silmade pealt ära lükata ja roseli nimetles ta juuste sooja küpset värvust otsekui sügislehed. Ning väljendusrikkaid peske lõuajoont kallessaftale tassi musta teed mündiga ja veeretas ta ratastooliga välja lagedale eesõuele, mille vana betoonkate oli pragunenud ja kasvatas umbrohtu. Hommik oli värske. Esimene karge hommikupoolik pärast mitmeid palavaide lämbeid. Sügishommikuid puhus koguni kerge tuuleke. Raseli neile meeldis, kui ilm niimodi tsipa jahenes. Kodus Filipiinidel ei juhtunud seda peaaegu kunagi. Seal tundus õhk kuumusest tihti lausa märg, paras ämbri kohal välja väänata. Sünagoogi sai hommikune teenistus läbi ja nüüd möödus nende majast ühtlase voona mehi valgete nööpidega päeva särg dressipükstesse topitud valge Kippa peas, sõrmed selja taga, rist, seongus. Sacto noogutas kahele vanemale Jeemen lannale, kes kõndisid mööda kummalgi seljas värvilise mustriga lai kleit ja peas rätik. Täpipealt samasugused kui need, mida kandis saab ta ise. Naised aeglustasid sammu, vahetasid paar araabiakeelset sõna, nõksutasid Safta jutu peale keelt ja läksid oma teed. Tänaval jäi taas vaikseks. Roslin võttis taskust huuleläike ja hõõrus kiiresti natuke suu peale, rehitsessi sõrmedega läbi juuste ja kaalus, kas peaks juuksed üles siduma. Sav ta vaatas teda. Tead sõnast saada. Ma olin kunagi ilus nagu sina, Te, olete praegu ka ilus, ütles Rosalin. Mina olen vana Softa, ohkas, õlad kerkisid ja langesid. Nii vanade neid ka ei ole. Roserindupsutas Safta paistis silmalauge. Tahate modervingeldena küüsi? Liiga vana Softa rehmas käega, sõrmed hõbe sõrmustest rasked. Jumal võiks mind juba enda juurde võtta, kus Rosalin kortsutas kulmu. Ärge niimoodi öelge. Siis ma saaks oma abikaasa juurde puhaku ta taevas. Safta tõstis pilgu mu abikaasa. Ta päästis mu elu. Jeemenis võttis valitsus, ta sülitas, kirus araabia keeles kõigi juudi orvud ära serisofta lemmiklugu, mida ta iial ei tüdinud jutustamast. Aastatepikkune eakate inimeste juures töötamine oli teinud roselemist kannatliku ja osavõtliku kuulaja. Iisraelis sai ta oma esimese tööotsa ühe hapra vana daami juures, kes oli holokausti ellu jäänud tuhmunud number kortsulisel käsivarrel. Kuigi osaline ei saanud temast algul eriti aru, noogutas ta tööandja jutule kaasa ja silitas lohutavalt õlga, kui toonutama puhkes. Nüüd oli juba lihtsam isegi nii tugeva aktsendiga heebrea keele puhul nagu Saftal. Soft oli Rosalinile jutustanud oma vanematest, kes surid, kui tema oli alles väike tüdruk ja elas Jeemenis ja kuidas võimulolijad ähvardasid teda islamiusku pöörata. Jutustas, kuidas ta kõndis mitu nädalat mööda kõrbe minnes koos teiste Iisraeli suunduvate juutidega Sannast adenisse. Kohale jõudnud, töötas temagi algul teiste inimeste juures kodus, pesi rikaste aškenasi juutide pesu ja koristas tube. Maja ette pööras logu võitu, motorolleriga jäi võbina seisma, tolmupilv sabas elan, kargas maha ning kiskus kiivri kiirete ja rabedate liigutustega peast, raputades valla oma mustad lokid, mida ta juba armeeteenistuse lõpust saadik kasvatas saasta. Reipa sammuga karglaste õuele, Lähed kallistamiseks laiali sirutatud, suudles vanaema häälekalt põsele. Kuidas läheb? Saab, ta ei vastanud. Ühtäkki oli tal kuulmine kõvaks jäänud. Rosalin teadis, et on vihane, et lapselapsed tihemini külas ei käi. Jeemenis rääkis ta, Rosalinile on vanaema peres kuninganna. Safta Ta ütles Rosalin valjusti. Illaan tuli sind vaatama, ta küsib, kuidas sul läheb? Hara, pomises Safta araabia keeles. Pask. Vaat sedasi lähebki. Pahvatas naerma ja pöördus Rosalini poole. Kas te saite juba Jani viga tuttavaks? Roselin raputas pead. Jäniv Hei, mees, lõugas Ilon Jäni vastus ettevaatliku sammuga tagaaiast välja, õlad kühmus. Ta lausa kõrgusilani kohal, kes oli nii nagu paljud jeemenlased, keda Rosalin tundis. Väike ja sooniline. Lähedalt vaadates paistis Janiv noorem kui osaline, oli algul arvanud. Tema kitsas tedretähnilise nägu oli just nagu viimistlemata ja olles paika vajumata kõrva taha lükatud pikavõitu juuksesalgud, lubasid arvata, et temagi armeeteenistus oli lõppenud üsna hiljuti. Ta lükkas prille ninaseljal ülespoole. Sügaval koobastes asuvad silmad paistsid kurvad, sinist värvi täpitasid mustad laigud. Kui tar osalini kätles kadus naise käsi üleni tema hiigelsuurde sooja kämblasse. Terve järgmise nädala jälgis osalenud kuidas Jani ent kuuris sisse seab. Noormees tõusis vara ja oli tihti selleks ajaks juba läinud, kui roselin ja Safta tulid õue hommikust teed jooma. Õhtuti tuli Janiv tagasi riietel värviplekid ees uue pesu nööridelt kuiva pesu maha võttes. Kiikas Rosalin rohtu kasvanud rada, mis viis kuuri juurde kuulis, kuidas Janime naelu seinte sisse Haamerdab ja esemeid üle põranda lohistab. Ühel päeval vedas ta tänavalt kohale tolmuse ja kulunud diivani ja jättis selle kuuriukse ette kiletükist varjualuse alla, kus diivan vajus katkiste sillutise kivide vahele. Tihti käis ta õhtuti seal istumas ja kitarri pinistamas. Rosalini kõrvus Noormehe muusika teretulnud. Selleks ajaks oli ta nende vaiksete õhtudega siin Roshaaennis juba peaaegu ära harjunud. Alguses oli teda küll närvi ajanud, et siin sõidukeid üldse ei liigu. Taevas on tähti paksult täis ja ritsikad siristavad liiga valjusti. Siia väikesesse eeslinna, kus elasid peamiselt eakad jeemenlased oli ta kolinud peaaegu aasta tagasi. Kui viisa oli otsa lõppenud ja tööandja ära surnud. Siis oli ta küll mõelnud oma noorukese tütre Carmeni juurde kodumaale sõita. Ent abikaasa tühikargaja Stioodik, kellele ta 21 aasta vanuselt mehele läks, oli surnud ja pere ootas just Rosalinilt ülalpidamist. Raha mitte ainult tütre, vaid ema, tema sugulaste ja nende perede tarbeks. Võib-olla sa jääd ikka natukeseks veel, oli ema telefonis härdalt palunud. Rosalini sõbrannat teatris, kes elas Iisraelis nüüd juba 15 aastat ja oli Iisraelasega abielus soovitas Rosalini Hadaadide perele, kes palkasid ta mustalt tööle ja tasusid sularahas. See vanalinnajagu, kus saab ta elas, oli päris linnapiiri vastu surutud ääristatud kitsakiirteega vastu avarat taevalaotust laiumas päratud kollased põllud. Ida pool seisid lauge, nõlvalise mäe tipus vana kindluse varemed. See kõik oli nagu mitme maailmakaugusel ja mitte ainult mõnillast, vaid ka Tel Avivi, sellest rikkast piirkonnast, kus elas ta eelmine tööandja, kes Rosalinil oli suure villa keldris omaette vannituba ning usu linna, ümin otsekui südamerütm oli alati kuuldav. Ta ootas pikisilmi vabu päevi ja sõitis siis Tel Avivi et veeta õhtu väljas koos sõbratariga, kes kõik olid Philip piinlarnad ja töötasid hooldajana, nagu temagi. Õhtuti, kui Softa magama heitis ja pimedus ümbruskonna alla neelas igatses Rosalin kodu järele. Tundis puudust Carmenist, kes hakkas juba 13 aastaseks saama. Sellest sai juba kaheksa aastat, kui ta tütart viimati nägi. Carmen oli siis patsikestega pisitüdruk ja mängis nende lobudiku ees porises kaltsunukkudega. Nüüd elas Karmen tänu rahale, mida Rosalin iga kuu saatis koos Rosalini, ema ja paljude teiste lähemate ja kaugemate sugulastega majas, mille Rosa linn kinni maksis. Magas korralikul madratsil, kandis keni riideid ja mängis barbi nukkudega. Ruseline helistas emale kaks korda nädalas ja ema vastas ta küsimustele. Mis hindeid Carmen koolis saab. Kui pikk ta nüüd juba on, kas talle hakkavad juba rinnad kasvama, kas tal päevad juba käivad, kas ta köögivilja ikka sööb. Ja andis siis telefoni üle Carmenile. Ning seepeale tundis Rosalin, kuidas pisarad kurku tulvad. Ta oskas juba väga hästi läbi nende pisarate juttu rääkida ja end naeratama sundida. Oma toast Safta maja hooviküljel sai Rosalin Jani vil läbi sidrunipuuokste silma peal hoida, näha läbi lahtiste aknaluukide kõigist seitsme sammu kaugusel, kui sedagi siluetti kuulda teda kitarri mängimas. Haista kohvi, mida noormees hommikuti disõhtut veetis Jani enamjaolt üksi. Välja arvatud need korrad, kui ylan ette teatamata kohale ilmus enamasti üksi, vahel ka koos sõpradega, jalas mustad teksased ja seljas kitsas T-särk ning ülearu palju odekolonni peale pandud. Dylan, proovi siiani mõnda Tel Avivi baari või klubisse kaasa kutsuda, aga Jani ütles alati ära. Sõbrad jäid õlut jooma või savu tegema. Rosalin kuulis nende lobisemist ja naeru kadestas nende vabadust. Nende vanuselt oli tema ise juba ema ning võitles pidevalt abielu ja rahahädadega. Paaril korral ärkasin öösel selle peale üles, et Janiv karjus unes. Lühike terav karjatus, sõnad katkendlikud ja segased. Rosalin lamas voodis, silmad pärani hullud, pärast seda enam midagi peale Ritsikates Irina kuked Iremise kauge auto põrinal maanteel. Hommikul mõtles ta, et äkki kujutas ta seda karjatust endale lihtsalt ette. Ühel reede hommikul, kui Rosalin oli kuulnud Jani öö läbi köhimas jäid Noormehe aknaluugid suletuks. Kogu selle aja, kui Rosalin oma igapäevaseid toimetusi tegi. Ei avatud kurjust. Köhaga jätkus Safta pärastlõunase uinaku ajal, kui ümbruskond hakkas sabatiks valmistudes otsekui sulguma. Tühjenematel tänavatel kiirustasid viimased bussid, poepidajad sikutasid metallist kate, võrasid alla. Mehed tassisid toidukotte köögilettidele. Läks Rosalin Jani viguuri juurde. Ta silmitses pinnulist puitu, kummardus lähemale ja kuulatas, pööras ringi ja kiikas tänavat selja taga. Kuulis seest küsimist ja koputas tasakesi uksele. Avama tulles oli noormehel tekk ümber ja ta kissitas ereda päevavalguse käes silmi. Ruumis lõhnas une Lepatise ja niiskuse järele. Danieli nina oli punane. Sa oled haige, vedas Rosalin. Pole midagi, vastas noormees. Ainult nohu. Olgu, noogutas Rosalin. Kõigepealt teeme aknad lahti, sul on õhku tarvis. Mine istu. Uues. Noormees kuulas sõnajevajus diivanile sakile. Rosalin, kes afta majas ja naasis, käes tass auravad teed, mille pinnal hulpisid sidruniviilud ja riivitud ingver ja tablett, mille neelamiseks noormees pea kuklasse kallutas. Aitäh. Tänase Jäniv Lähed tassi ümber, prillid, aurused. Sa oled hingel kõigest ema, ütles Rosalin ja hakkas silmapilk kahetsema. Sul on lapsi, läksid noormehe silmad pärani. Tütar, ta on peaaegu 13 13, hüüatas Jani, mis kas oli siis 15, kui seda sai? Rosalin naeris häbenes. Tegelikult ka, kui vana sa oled? Nii ei ole viisakas, ütles Rosaline etteheitvalt. Pärast õhtusööki tuli ta tagasi, käes kauss kurkumist kollast kanasuppi. Väljas oli juba pime ja üpris jahegi, niiet Champer tuli selga panna. Ümbruskonnale oli laskunud reedeõhtune soigutav rahu. Akendel huvisesid sabati küünlad, pereliikmed kogunesid kidušiks leiva ja veini ennistamiseks diivanilaua ümber. Lapsed, kes ei tahtnud süüa, mängisid vaiksetel tänavatel. Jälimistes diivanil teki peal ja blonnis kitarri. Pikad jalad kummalgi pool piimakasti, mis tal diivanilaua aset täitis. Teda nähes ajas noormees selja sirgu. Kas on parem? Küsis Rosalin. Korraga tundus heebrea keeles ebamugav rääkida. Palju parem. Jänime noogutas. Ja mis see on? Mulle supi, sa oled minu meelest liiga hea. Ta läks eest lusikat tooma ning Rosalin silmast ööbinnal keeduplaati ja kaanega potti turgatas pähe. Äkki Janib juba valmistas endale õhtusööki. Piinlikust tundes asetas Rosalin supikausi piimakastile. Võid selle pärastiseks jätta, hõikas ta noormehele ja oli valmis minekule pöörduma. Mitte mingil juhul. Enim tuli välja kaasas kaks klaasi vett ja ulatas ühe temale. Ma armastan Jeemeni suppi. Iloni ema tegi seda kogu aeg, kui ma nende juures elasin. Rosalie vaatas talle otsa. Sa elasid Aviva majas Jänimistus diivanile. Siis kui ma laps olin, mu ema. Tal oli raske aeg, nii et Iraani ema võttis mu paariks aastaks enda juurde. Mis sa seisad, istu. Roslin sättis end diivani teise otsa istuma. Esimest korda kuulata Iisraelannast, kes oma lapse kellegi teise hoolde jätab. Sisse rännanud töötajate hulgas oli küll palju selliseid emasid nagu Rosalin sõbrannal. Jumal oli Filipiinidel kolm last ning ta teadis, et iisraellased arvustavad, jah, oletsevad neid. Proosaline ei osanud neile seletada, et ta teeb seda, mis on tema tütre jaoks kõige parem. Et tütre mahajätmine oli suurim ohver, mille ta tema nimel sai tuua. Ta vaatas siiani Vi. Noormees sõi aplalt mõnust häälitsedes. Rosalin tundis kurbust selle hüljatud lapse pärast, kes Janil toona oli. Ja siis põgusat süümepistet. Järgmisel õhtul, kui Rosalin õhtusöögitaldrikutele riisi ja köögivilja tõstis küsisse nafta. Nii et täitsa hoolitsed jänni viiest ka han, eks ole. Räägi siis minu jaoks enam aega, mis ei, ruttas Rosalin kinnitama, kuid Safta pilgutas silma ja rehmas käega. Ja nii on hea poiss. Raske elu raha pole. Isa sai tal sõjas surma, kui poiss oli alles pisike. Ema, see paigutas teda kord siia, kord sinna Rose linnasetes sahtlite taldriku ja toppis talle salvrätiku krae vahele. Naist ka pole, kes talle süüa annaks. Kutsuta ehk õhtust sööma. Roslin, kes oli just istet võtnud, tõusis ülearu kärmelt tõugates tooli eemale. Ta uuris end ukse kõrvalt peeglist, niisutas huuli ja saputas pikad mustad juuksed sõrmede vahel kohevamaks. Jälimavas ukse märjad juuksed kõrva taha lükatud ja lõi teda nähes näost särama. Sahta kutsub õhtust sööma, lausus Rosalin, et kui sul parajasti aega on. Pärast õhtusööki istusid Safte aia Janiv teed rüübates Vakstuga kaetud laua taga üks ühes, teine teises otsas ja Rosalin pesi nõusid. Safta haaras Janibi käe ja hoidis seda oma pihkude vahel. Me hakkame nüüd sinu eest hoolitsema ja inimene aeris. Ma saan iseenda eest hoolitsetud, kogu elu olen saanud. Me hakkame sinu eest hoolitsema, kordas Saftaya, patsutas ta kätt. Tead, maalin vaeslaps, mu vanemad, nemad surid Jeemenis ära. Ta pilgutas silmi, mille laugude alla tulvasid pisarad. Ma ei teadnud, ütles Jani Jeemenist, nad võtavad juudi vaeslapsed ära. Valitsus võtab, teeb neist moslemid. Mina pugesin peitu, kui nad tulid alumisele korrusele, tasandas häält, peitsin ennast sinna, kus elasid, eeslid, täitsa taha nurka. Kuulen, kuidas nemad majja sisse tulevad. Kuulen, kuidas mu tädi kisab ja siis nemad tulevad ja nemad teevad ukse lahti ja nemad vaatavad. Ja nimkoni tassi käest. Mida te siis tegite? Mina palun jumalat, tee nii, et ma kaoks. Ja siis mina panen silmad kinni ja teen ennast tibatillukeseks. Umbes nii, et teie ei näegi mind üldse. Mind polegi. Ma ei pea siin nähtamatuks ja nemad teevad ukse lahti, vaatavad ringi Savdategi efekti mõttes pausi. Nemad panevad ukse kinni, nemad ei leia mind üles. Aga kuidas küsiseni võlujõud? Jumal teeb mind nähtamatuks. Saksa tõstis käed lae poole, peopesad üleval. Vao Jänimlejatus vastu tooli seljatuge. Sees oli pime ka väljas ere päike, nii et nemad ei näe heasti. Safta haarasi, Jänini käe. Homme sina tuled, roosa liin teeb head süüa. Aga soola ei pane küllalt palju saada. Ta Rosalin pööras näo tema poole ja viibutus sõrmearst, ütles, et soola ei tohi. Janib hoidis naeratust tagasi. Hea meelega, ütles ta. Järgnevatel nädalatel tuli Jani vabatahtlikult appi ning aitas hiirelõkse üles seada. Vahetas läbipõlenud virde, tegi vannitoas korda lekkiva kraanikausi toru ja külvas värava kõrvale maalapike selle maitsetaimi. Münti, basiilikut ja koriandrit nõudis ta, et tal lastaks Savdaleja Rosalinile õhtueineks lihapallidega spagette teha, hõivas Softo köögi ega lubanud Rosalinia. Savdale meeldis Janivi kohalolek. Ta oli õnnelik, et leidis uue inimese, kellele saab oma lugusid jutustada ja tundis meesterahva seltskonnast rõõmu. Mõnel õhtul tuli Jani või nendega koos jalutuskäigule lükates Isesofta ratastooli mööda neid kitsaid tänavaid, mida ääristasid väikesed ja lihtsad ühekordsed majakesed ning täitsid vürtside, Koiaavide ja tsitrusviljade lõhnad. Möödudes eakatest Jeemen lastest, kes istusid oma ratastoolides igaühe selja taga pargipingil Filipp piinlannast abistaja, kellest moodustus ratastoolidega rööbitine rida. Tõndis Rosalin nende torkivaid pilke tajus nende silmis küsimust. Ilmselgelt ei olnud Jani salda pojapoeg. Ta oli liiga pikk, kogukas ja heleda jumega, et olla jeemenlane. Kolmekesi moodustasid nad seega päris iseäraliku trio. Mõnikord, kui Jani hilja koju jõudis, nii suur osa Lin talle kuuri toidutaldriku ja jäi pealt vaatama, kuidas ta sööb. Naine tunnis end tema kõrval istudes pisikesena noormehe pikad ristatud sääred, piimakasti kohale kummardunud kasvukas ülakeha. Omavahel nad kuigi palju ei rääkinud, ehkki enim küsis alati, kuidas tütrel läheb. Vihmase ilmaga istuti sees. Jeni figuur polnud eriti palju suurem kui Rosalini tuba. Sinna mahtusid parajasti ära madrats, laud, kaks logisevad tooli ja pisike külmik, mis kukkus iga natukese aja tagant valjusti põrisema. Pragunenud põrandaplaate kattis pleekinud vaip ja laest rippus alla üksik elektripirn. Voodikohal oli riiul paari raamatuga külmikule kinnitusmagneti abil foto. Jani noorukese sõdurina eukalüptipuude taustal käsi ümber teise sõduri õlgade mütsi mõlemal uljalt kuklas, selja taga kõlku vintpüss, kummalgi vastassuunda osutamas. Minu suveryotam Janimenookas peaga sai surma, lisas ta kahe suutäie vahel. Nagu polekski midagi erilist. Sõjaväes. Rosalindi käsu, et kui kahju. Ega see sinu süü pole. Eni tõstis pilgu ja naeratas napilt. Kui Jani söömise lõpetas Tiisler osa Lin taldrikumajja tagasi, pesi puhtaks, panin nõuderestile kuivama ja vaatas aknast välja, silmitsedes pimedaid maju, mille katuste kohale laotus must ja särav öötaevas. Läks siis oma tuppa. Heitis voodisse pikali, vaatas, kuidas Janibi valgus, mis heitis Rosaljoni lakke, kollaseid triipe kustub. Sel õhtul ärkasin Janivi karjatuse peale. Jäi akent vaatama ja võitles sooviga tema kuuri minna. Miks sa kunagi filipiini toite idee küsis Jani vihal õhtul, kui nad tema kuuri ees diivanil istusid, noormehel kitarr süles. Kahekesi olles rääkisid nad inglise keeles. Roseli neile see meeldis, sest inglise keeles olid nad võrdsed. Mõlemad kõhklevad hoolikad, justkui õpiksid uusi tantsusamme. Teen neid toite, mis Saftale meeldivad, kostis Rosalin. Üks mu sõber käis pärast sõjaväge, Filipiinidel oli toidust päris sillas. Kas sina pärast sõjaväge ära käisid? Ei kuskil, raputas pead. Ma ei ole kordagi välismaal käinud, kui Liibanon välja arvata, aga see vist ei loe. Rasarin vaatas tema poole. Sõber rääkis, et Filipiinid on paradiis hea, surfata, ilusad supelrannad. Aja sisu peal oleks tahtnud ise ka minna. Roslin silmitses teed oma tassis. Sealkandis, kus tema üles kasvas. Ei arvatud supelrannast ega surfamisest suurt midagi. Rosalin, ürita siiani oma kodulinnas ette kujutada, kuidas ta kõnniks tema kõrval mööda pindamata teid. Ta nägi justkui noormehe silmadega neid ligadi-logadi kokku klopsitud lobudikke prügihunnikuid, roiskvee niresid omaenda suguvõsa inimesi hulgakesi ühe katuse all, koos. Tänavalt kostis auto uste paugatusi, samme ja hääli. Noormehe sõprade valjuhäälset naeru. Jänin tõstis pilgu ta põsel tõmbuseks, lihas jäigaks. Ma parem lähen, ütles Rosalin. Ta lippas Safta majja tagasi jõudes sinna just siis, kui ylan ja veel paar kutti metallvärava lahti tegid. Rosalin noogutas neile ebamääraselt pead ilma otsa vaatamata. Üks neist turske heledajuukseline poiss, keda Rosalin polnud varem näinud. Jäigeda silmitsema, pilk ta rindadel. Oma tuppa jõudes kuulis Rosalin, et Jani tervitab poisse üsna jahedalt. Kitarr tõi kuuldavale pläriseva heli, kui ta pilli käest pani. Tan, kenake, kommenteeris üks kutt kätega, annab või? Rosaline istus oma voodile, süda tagumas, siga, ütle siiani. Mees, sul on kepi tarvis, ütles sõber. Räägitakse, et selliseid on voodis õige tulised tükid. Jää vait, keelaseni kuuleb, mida sa räägid? Keebi käima väljas, mine hulluarsti juurde võtta, lihtsalt midagi ette. Nüüd tundis Rosaline ära Illani hääle. See idee ka muudkui istutasin pasahunnikus peidus. Sina mind siia pasa hunnikusse köid, tead väga hästi, et muud paika ma endale lubada ei saa. Ma ütlen ainult niipalju, et võib-olla oleks aeg elavate hulk asuda surnutest lahti lasta. Jani pahvatas rõõmutult naerma kui sügavmõtteline. Kuule, ma püüan lihtsalt aidata. Ma nagu ei mäleta, et oleksin palunud aidata Ta hulgub kurat, vihastas yland. Mul pole seda jama tarvis. Roslin kuulis, kuidas ilane minema läks, kuidas sõbrad teda tagasi hõikasid ja kuidas värav ta selja taga kinni lõgises.