Muusika arenguloo mitmetel etappidel klassi ühiskonnas on kord rohkem, kord vähem, kord tulisemalt kordiale leplikumalt vaieldud niinimetatud absoluutse või puhta ja programmilise muusikasuhete olemuse ja prioriteedi küsimuste üle. Niinimetatud puhta muusika positsioonidel seisjad nägid programm muusikas madalamat lihtlabasemat, loomingu žanri, mis pidavat piirama jahendama kuulajate fantaasiat. Muusika looja. Aga seadvat raamidesse, mis kärbivad ta mõttelendu ja vaesestavad ta loomingut. Nende seisukohtade teoreetiliste üldistuste kokkuvõtteks võiks lugeda Ameerikas tegutseva kaasaja ühe tuntuma formalistliku suuna esindaja Igor Stravinski sõnu, kes ütles. Kui rahvas minu loomingust aru saama, hakkab lakanud olemast kunstlik. Kõikide aegade geniaalselt suurmeistrit realistid on oma loomingus suurt rõhku pannud programmilistele teostele. See on seotud nii lääne- kui vene kuulsate klassikute loominguga. Erilise kaalu omandab programmilisus just alates romantik võttest, kes selles printsiibis nägid vahendit oma loomingu ja kuulaja lahendamiseks. Kui lähtuda programmilisusest kõige laiemas mõttes, siis ütleb või vähemalt tahab iga helilooja midagi öelda iga oma teosega kajastada tegelikkust nõnda, kuidas tema seda mõistab ja tunneb. Tänases vestluses kõneleme aga programmilisusest kitsamas mõttes kui Loomingu liigist, kus meil on tegemist Kasmitoloogilistest, kirjanduslikest, ajaloolistest või teistest konkreetsetest kujudest ja sündmustest välja kasvanud helitöödega. Ja vaatleme seda seekord eesti sümfoonilise muusika vallas. Meie sümfoonilise loomingu iga ei ole ju väga pikk. Esimesed teosed tekkisid siin alles 20. sajandi künnisel seoses meie esimeste professionaalsete heliloojate põlvkonna esilekerkimisega. Seda rõõmustavam on aga fakt, et juba oma esiktöödega eesti sümfoonilise loomingus kinnitub programmiline sümfonism, andes sellele loomingualale nõnda juba algusest peale demokraatliku ja realistliku suuna. Kui Aleksander Läte oma esimese sümfoonilise teose Kalevala avamängu loomisel pöördub soome eepose kangelaskujude poole püüdes oma võimete piirides kajastada selle omapärast eetikat siis nii Rudolf Tobias kui Artur Kapp leiavad oma teoste algkujud Lääne kirjandusklassikast. Tobias valab oma poeetilise avamängu Julius see sari kuju seekspiri samanimelise tragöödia järgi. Kapaga elustab oma dramaatilises avamängus Schilleri draama Don Carlost peategelast. Nende meie sümfoonilise loomingu esikteoste, programmilisuse ja sügavalt realistlikku lahendusviisi tingis suurel määral klassikaline muusikakultuur, mille pinnal võrsusid need kolm heliloojat. Eriti tuleks siinkohal rõhutada just klassikalist vene muusikat, kus tänu eriti Glinka ja võimsa rühma demokraatlikele mõjudele programmiline sümfonism omandas määrava koha. Ja eks olnud ju üks võimsa rühma liikmeid Rimski korsakov. Nii Tobiase kui Kapi kasvatajaks. Rimski korsakovi viljastavat mõju antud mõttes võime näha ka neljanda Eesti vanema põlve helilooja Mihkel Lüdigi noorusaastate esimestest sümfoonilistest töödes. 1909. aastal luhta programmilise süüdi Lembitu ja aasta hiljem oma sümfoonilise pildi jaaniöö mis nüüd juba pool sajandit ühe populaarsema sümfoonilise lühipalana on esinenud meie kontserdikavades. Kui tobias ja kapp oma avamängudes püüdsid avada programmi filosoofilistes üldistustes siis Lüdig oma jaaniöös kasutab rohkem illustratiivsele lähedast teed. Oktoobrirevolutsiooni sündmused leiavad kajastamist nii Artur Kapi kui ka alles Peterburi konservatooriumis õppiva Heino Elleri ühes esimeses teoses. Kapi sulest on pärit sümfooniline poeem hauad Ellerilt programmiline pala episood revolutsiooni ajast. Kuna kumbki neist neil aastail ei võtnud otseselt osa revolutsioonilisest võitlusest ei kajastu neis teostes niivõrd revolutsiooni võitlev paatos kui räsigneerunud intelligendi maailma valu. Et Heino Elleri loomingus juba algusest peale tähtsat kohta omandas programmiline sümbolism, tõendavad paremini ta sümfoonilised pildid Koit ja videvik mis on loodud 1918. aastal. Nendest on esimene nagu Mihkel Lüdigi jaaniöö saanud üheks armastatumaks sümfooniliseks lühipalaks. Kuigi videvik teenimatult on suhteliselt vähem tuntud, avaldub ka siin väga selgesti Elleri suur armastus looduse vastu, mis talle omaseks jäänud senini. Võrreldes varasema loomingu perioodiga ei ole kodanliku korra aegne sümfooniline looming suhteliselt kaugeltki nii rikas programmilistest teostest. See nähe seletub mõningal määral sümfoonilise loomingu üldise vähesusega ja osalt ka teatava huvi langusega programmilise sümfonismi vastu. Vanema põlve helilooja-ist võin märkida siin vaid Artur Kapi, Elleri ja Lemba nimesid. 20.-te aastate algul loob Eller kaks sümfoonilise poeemi looduspildi, öö, hüüded ja Pariisi, kata kombide külastusest saadud muljetel viirastused. Samal ajal lõpetab Lemba oma teise sümfoonia, mille programmiliseks alapealkirjaks on eluteel. Kui jätta arvamata Mart Saare sümfoonilisi pilte ja poeeme ning vedro mõningaid programmilisi lühipalu mis ei kinnistunud kontserdikavades siis saab mainida Artur Kapi kaheksast osast koosnevat programmilist satiirilist süüti milles helilooja taotles kajastra inimlikke nõrkusi, nagu kõrkus, jonnakus, laiskus, auahnus ja nii edasi. Kahjuks ei kujunenud see teos oma kunstilistele tulemustelt eriti heledaks. Rõõmustav asjaoluna tuleb sel perioodil märkida programmilise sümfonismi taaselustamist rea tol korral nooremasse generatsiooni kuuluvate heliloojate loomingus. Mõningates töödes, nagu näiteks Eevald haava sümfoonilise poeemi elu ilmnesid fatalismi jutustavad kontseptsioonid sisuliselt hoopis tervemale ja elulisemale programmile, ehitas aga oma tee mull sümfoonia. Siin taotleb helilooja luua eetilisi muusikalisi maalinguid Iidsete eestlaste elust võttes nagu eeskujuks Borodiini kuulsa kangelassümfoonia epasliku. Kolmekümnendatel aastatel astub oma esimeste teostega avalikkuse ette ka noor Eugen Kapp. Neis on rõõmustav täheldada tugevat kaldumist programmilisele sümfonismile. Juba ta konservatooriumi lõputööks on programmiline poeem tasuja, milles elustavad Bornhöhe tasuja kangelased, kes oma traagiliselt lõppenud võitlusega avaldasid nooresse heli loojasse sügavat mõju. Rahva võitleva kuju kajastamisel kasutas helilooja sama temaatilist materjali, millest üle 10 aasta hiljem kasvab välja kuulus tasujate marss ooperis tasuleegid. Tugeva sisemise dramatismiga oli loodud ka teine Eugen Kapi programmiline teos avamäng Kalevipoeg. Ka selle teose kujundites võime aimata neid programmilisi jooni, mis hiljem leidsid ulatusliku arenduse balleti Kalevipoeg muusikas. Eugen Kapi armastust programmiliste teoste vastu tingis Omalt poolt ta suur huvi teatri muusika vastu mis paljuski kohustab heliloojat mõtlema väga konkreetsete, selgete ja mõistetavate kujundite kaudu. Küllap asjaolu soodustas ka Evald Oja pöördumist reas omasümfoonilistes teostest programmilise muusika poole. Ta sulest on pärit sümfooniline aja triloogia alaosadega elu, igavik ja tänapäev sümfooniline süüt i liita ja teised. Programmilisusele vihjab ka Eduard Tubina teine sümfoonia, mille lisanimeks on helilooja poolt antud legendaarne ühe populaarsema programmilise teosena kodanliku aja lõpuaastail tuleb märkida Villem Reimanni Vilsandi süüti, milles helilooja, kasutades põhimaterjalina muusikat filmile Vilsandi loob kauneid looduspilte sellest omapärasest lindude riigist. Nõukogude Eesti heliloomingus on programmiline sümfonism omandanud suurema, sügavama ja avarama tähenduse kui kunagi varem. See on ka täiesti loomulik ja mõistetav, kui silmas pidada nõukogude heliloomingu üldisi põhi ja tunnusjooni, millest esikohal on realism. Rahvalikkuse jäid eelisuse nõue. Nõukogude helilooja ei saa kunagi nõustuda Stravinski loosungiga, millest oli juttu eespool. Vastupidi Nõukogude helilooja saab tõeliseks kunstnikuks just ja ainult siis, kui ta looming saab mõistetavaks sellele, kellele ta on määratud rahvale. Iga kunstiteos on seda väärtuslikum, mida suuremat hulka ta suudab haarata, mida laiemalt on ta mõistetud ja armastatud. Teisalt tingib programmilise sümfonismi printsiipide süvenemist ka asjaolu, et nõukogude helilooja üheks esmaseks kutsumiseks on oma teostega kajastada tegelikkust Nõukogude kaasaega ja inimest probleeme, mis kõige enam haaravad ja erutavad meid. See kutsumus võib leida oma teemasid, aga ka minevikust. Paljude nõukogude heliloojate töödes on ajaloolised teemad saanud hoopis uudse sotsialistliku realismi meetodi alusel lahendatud käsitluse. Need viljastavat põhimõtted on avaldanud oma soodsat mõju ka Eesti kaasaegse sümfoonilise muusika arengule. Eriti jaga programmilise sümbolismi süvenemisele selles. Meie heliloojate sümfoonilistest teostes on leidnud kajastamist meie rahva revolutsiooniline võitlus. Selles on käsitletud kangelaslikku võitlust suure isamaasõja-aastail ja rahvaste võitlust rahu eest. On loodud teoseid meie töö rõõmsast ja kommunismi ehitavast noorusest, Nõukogude inimeste loodust võitvast tööst. Reas töödes on elustanud meie rahvuseepose ja kaunite rahvamuistendite omapärane maailm. Vanameister Artur Kapp, kelle loomingurikka elutee 10 viimast aastat olid eriti viljakad võtab oma teise, neljanda ja viienda sümfoonia aluseks kindlaid eelise programmi. Kui ta teises sümfooniast leiab käsitlemist suure isamaasõja karmide elamuste ring siis neljas sümfoonia joonistab oma kujunditega nõukogude elurõõmsa nooruse kuju. Vanameister pühendas selle teose leninliku, komsomoli 30.-le hällipäevale. Kõneldes neljandast sümfooniast, märkis hallipäine vanameister. Olen alati noorte inimeste püüdeid austanud nende energia, nende elurõõm on mind ikka nakatanud. Ja võitlus tormiline võitlus suurte ideaalide eest on mintiivustanud nii mõndagi head loomamuusikas. Oma viimse sümfoonia pühendas Artur Kapp rahu eest võitluse üllale teemale. Vanameister Heino Elleri sulest on pärit kaks programmiliste sümfoonilise poeemi kotkalend ja laulvad põllud. Kui ta varasemates sümfoonilistes piltides pearõhk oli asetatud vaatlevale omamoodi nagu passiivsele kirjeldavale momendile siis astus nüüd tugevamalt esile helilooja aktiivne suhtumine kajastatavasse. Kotka lennus võime tunda neid muljeid, mida heliloojast jättis ehkki tormikotkas oma võitlusele kutsuva ja tormi trotsiva põhitooniga laulvates põldudest kogemäega selgesti Nõukogude inimeste võitvat ja loovad töörõõmu, mis paneb laulma rohetavat põllud. Seal, kus varem valitsesid kõrbenud ja kuumusest puretud viljatu maa, nukrad viisid. Nõukogude Eesti 15.-ks aastapäevaks loob Heino Eller programmilise pidulikku avamängu mis annab edasi neid tundeid, millega meie rahvas tähistas oma võimu pidulikku tähtpäeva. Maipüha, rõõmsatest ja pidulikest meeleoludest on kantud ka kolmanda vanameistri Artur Lemba. Nooruslik avamäng. Programmilisuse printsiip on leidnud süvendamist reas Eugen Kapi sümfoonilistest teostes. Juba suure isamaasõja-aastail loodud esimesest sümfooniast, mille helilooja nimetas patriootiliseks leiavad kajastamist tunded, mis köitsid kõiki, kellele oli kallis sünnimaa saatus, kelle sihiks oli vaenlastest vabaks võidelda meie kodumaa kaunid läänerannad. Ligi 10 aastat hiljem pöördub Eugen Kapp oma teisest sümfooniast rahu eest võitluse teema poole. Ka selles teoses avalduvad selgesti programmilisuse elemendid, olgu siis kas teose dramaturgiliselt ülesehituses või üksikosade kujunditest. Kuigi programmiline tsükkel Tallinna pildid oma originaalis oli loodud klaverile on see tsükkel ka orkestreeritult omandanud küllaltki suure populaarsuse rahva hulgas. Siin on lugu nagu mustaski piltidega näituselt. Sümfoonilise programm sarjana on helilooja poolt loodud Leningradi sviit, milles helilooja koos kuulajaga lehitseb fotoalbumit Leningradi vaatamisväärsustest. See oli vaskratsanik Eugen Kapi Leningradi sviidist. Võitlusele rahu eest on pühendanud oma sümfoonilise rahu poeemi ka Villem Kapp. Kuigi ta teisel sümfoonial puudub programm kitsamas ja otsesemas mõttes reedavad selle teose muusikaliste kujundite eredusi, haaravus programmilise sümfonismi viljastavaid mõjusid ka siin. Sama võib öelda kaliidi austri populaarse klaverikontserdi kohta, mille motoks helilooja on võtnud rõõmu rikkust rahvale. Programmiliste teostena austri sulest tuleks märkida veel avamängu au Nõukogude Eestile ja avamäng fantaasiat eestimaa. Rida programmilisi teoseid kuulub ka evalt Provery ja Els Aarne sümfoonilise loomingusse. Väga tugevalt ilmneb programmilisus Anatoli Arsneki loomingus. Juba alates oma konservatooriumi diplomitööna 1950. aastal kirjutatud sümfoonilise poeemi võidetud suu hakkab ilmnema helilooja kaldumine programmilise sümfonismi suunas. Järgneb sümfooniline süit partisanid ja Boriss Lavrenjovi jutustusest 41. inspireeritud esimene sümfoonia. 1905. aasta revolutsiooni 50.-ks aastapäevaks loob Karsnek programmilise avamängu. Kažneki teoste suureks vooruseks on helilooja pürgimus üldistavale ütlemislaadile. Talle on võõras illustratiivsus ja peatumine ebaolulistel detailidel. Rõõmustava faktina tuleb märkida programmilise elemendi olemasolu ka rea meie nooremat põlvkonda kuuluvate heliloojate esimestest teostest. Peamiselt on need seotud nagu karsnäki puhulgi konservatooriumi diplomitööga Saaremaa töörahva kangelaslikule, ülestõusule ja eriti kuulsusrikka alla marini. Marielmani võitleja kujule on pühendatud Uno Naissoo sümfooniline poeem Saaremaa tütar Heino Jüri salu käsitleb oma programmilise poeemist Kalevi tulek meie rahvuseepose rikkalikku ainet. Jaan koha lõi oma sümfoonilise muistendi Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ennemuistsete juttude alusel. Oma muusikast, näidenditele või raadiolavastustele on koostanud programmilisi viite Eino Tamberg ja Harri Otsa. On selge, et käesolevas põgus ülevaade ei suuda haarata kaugeltki kõike, mis programmilise sümfoonilise muusika vallas meil viimase paari aastakümne jooksul on loodud. Kuid ka käsitletud teosedki tõendavad, et Nõukogude Eesti heliloojad on oma senises loomingus juhindunud õigetest seisukohtadest omistada Est programmilisele sümfolismile vajalik, kui loomingulist tähelepanu. Sellega on leidnud uutes ajaloolistes tingimustes taaselustamist ja edasiarendamist need demokraatlikud jooned, millele ligi seitse aastakümmet tagasi panid oma esimeste teostega aluse läte Kahtlematult on selles kaasa aidanud nii ajaloolised traditsioonid kui ka meie vennasrahvaste heliloojate tulemusrikas töö selles žanris. Ja lõpuks ei tohi unustada, et üheks kõige olulisemaks teguriks siin on olnud need targad parteiliselt põhimõtted, mis meie heliloojaid on suunanud rahvaliku ideelise loominguteed ja sidunud nende loomingut tihedalt Meie rahva eluga.