Tänases keskkavas loeb Karl Ader Friedebert Tuglase loomingut. Kõigepealt proosaluuletus meri, seejärel mõttekilde kogudest raudteerada marginaali ja kava on kokku pannud Salme kuningas. Muusikaliselt kujundanud Merike Vaitma. Lapsena igatsesin merd, ääretut, mina tahtsin näha ta lainete valgeid harju lainetel, liugevad iirise varju. Vahuse sutsu võid, kajakakarju ning kaugel kõikuvad üksikud purje. Maihkasin näha tõtuku pinda kui magava hiiglase raudriides rinda ja kuulata laineid, mis veerevad randa, kui tuiskavad leegid, mis fraksuvad, mis kirglikult kutsudes tuksuvad mis mürinal malts rannale laovad. Ja siis jälle kiiresti kaovad. Vägi taganeb vaenlase eest. Kui põdrakarile põleva padriku seest. Kuidas ma ihkasin seda vägevat suurust? Ma tahtsin näha mässavam aru algust ta kohal sähkava välgu, rohelist valgust ja selle paistel tuiskavat lainete vahtu. Ma tahtsin mässavail voogudele sõita, raevuga võidelda, võita ja nutta ning naerda siis võitluse üle. Kõike seda ihkasin ma. Tusk lapsel ju täitis rinda, saaks suure mererand. Ta saaks randa maha. Hämaras rääkis ta, et elu kurba juttu täis piina orjadeo, geid, jäänutu, ö, Vaikne teist uskaia, leina ja kaste kaalus maha, värisevad maarjaheina. Kuugahvatult valgustas sauna seina ning mustad varjud magasid väljade peal. Siis noores hinges leid leekima, kõrged aated. Ma nägin uut ilma lahtist maad ja laiaväljavaadet ning nägin vaba rahvast tõusvat. Mu hajuvus oleks kerkinud kui päikene, mis valgustab ja soojendab, mu rinnas oleks puhkenud, kui äikenemis kargab Ta hävitab. Ning siis vahest isegi hävineb. Siis näha, ihkasin merd, mina võimsat ja kuulda, kartmata mürinat meri, eneri, suur võitmatu meri. Pastesuga voolas mu südameveri vaba ja julge kunissina. Ja nyyd ometi näen ma sind, mõõtmatu meri. Kui avar, kui suur, kui lendad, sa kulis vabadust hoovaksust vastu, otsata. Treening rusutud vastu vanglas heina, käed kramplikult aknaraudades silmad, täisaja, trotsi ja leina. Nii viimaks ometi näen. Näen säravat sügavat sinitaevavõlvi. Ta põhjal ujuvaid valgeid pilvi. Näen vabalt keerlevad kajakakarju, nende all voolavaid lainete harju. Näen, kui suured võõrama laevad, kui hiigelluiged kesk laineid käivad, näen purjesid tõusvaid kui luikede tiivad ning tuuled siis viivad rahvast ja laevu kaugele ära sinna, kus verised tädid ei sära ega kosta raudade raaginnid. Käskluste kära. Ma olen nii lähedal sulle momery mu õnn. Veel üksnes need rauad ja müüride vahel on neetud müüride rauad. Kas need su rannal mustavad ju hauad? Kas sa ei tea, keda sinna südaöösel maeti nagu metslooma hauda aeti külma liivaga ja kividega kaeti. Merry momery, su kaldal seisavad võllapuud ja päikesepaistet, leegivad seal pealuud. Kas sa ei näinud, kellel seoti siin suud öösel? Milli paistnud kuudega siranud taevas tähti keda siis seal kõrgel nähti? Päikesetõusul kõikuvat? Meri, mu meri, sõbrannal jo ahervaret mustavad, alles praegu tukid seal kustuvad. Kas sa ei tea, kuidas see juhtus ja olijaid lahti pääses, meeletu tuli. Kas sa ei näinud, kes? Poos, kes tappis maha, kes tõi tule talutare taha, kes tõi joigamist ja leina murdis rahva nagu heina. Seda udu mu silmade ees, kui varu mu südame sees külma ja teravat, nagu need rauad musta ja sügavat, nagu need hauad nagu meri seal haudadel. Tõuseb tume ja tormine öö. Heikuma kahvatu kuu ei helgi linnuteede omangi toas põleb punane tuluke. Karjud, käivad, varjud, ujuvad, siis võtavad kahtlast, kujunevad hiline, kuid mina ilmaga. Hinge täidab põletav tusk ja põletav janu. Lähen jällegi külmade raudade manu. Joo külmatuuste muresingute rind kah Ta vaba ning vihane torm kahisutaminud. Mu silmad eksivad sügavas öös sel mustade udude painavad öös, kes pimedad ööd on mere peal, tor. Senjurri sebraaksub suur merre, süda tuksub. Kui kaua. Selle veerevad vahused, lainete harjad kui kiskjad mets, aliste karjad, kusi, kui võid, vats, reha, väed, seal tekivad orud ja mäed, lained langevad, nõrkevad, Kanglevad tõusevad, tungivad plikuksis hanguvad, kui haiged pöörlevad, hullibeerivad, kui vihased ussid diskeerivad hoiates rannaleva, kaovad kaljut, kui vasar Radega taovad ja rauad siis jälle hoiatus kaob. See on seal meri, mu nooruse paleus, seal meri, mu hinge igatsus veel vägevamaksa Sagangeks mässani kulu taevani tuiskab pair rahnikus paiska, et need müürid kord ümber langeks. Riiseneri Raning murra. Kui oled sa tõusnud, siis võitlega korraga. Ja tulekski rusude all minul surra, sihkaks südamikul meresse. Et minu elu siis lainetes kaoks, et mina lainena uuesti mühaks kodumaa külmal ja liivasel rannal, sest suurest murest mu südame sees külmast ja teravast, nagu need rauad nii mustast ja sügavast, nagu need hauad. Või nagu meri seal haudade taga. Kuuketas on tõusnud, paistab läbi kuused ära. Mul on jällegi pisut valgust. Kuid selles näib kõik lõplikult nii ebareaalsena nagu elaksin surnud planeedil. Pimedus teeb vanaks õpid küll käsikaudu tegema, nagu teevad seda tõeliselt pimedad. Kuid su teod on nagu rauga omad, aeglased, kobavad, abitud. Isegi su mõtted voolavad pikkamisi nagu kartes kuhugi vastu põrgata. Mingid nägemismeelemuljed ei kiirenda nende käiku ega muuda äkki nende suunda. Ja kui siis viimaks valgus saabub, on sinusse ometi pikaks ajaks midagi, sest pimedusest jäänud. Ning iga korduv pimeduse järk vaid lisab neid raukluse sadestus. Mis toimub maailmas suuri asju kuid minu pingutused piirduvad vaid mu enese bioloogilise eksistentsi säilitamisega. Ja kõlban siis mina tegude hindajaks ise midagi tegemata. Näha ajastu silmi, kombata ta käsi, kuulda ta südameid ukset tunda aktiivset suhet tema üritustega. Mis olen mina, Tseen enese kõige kriteeriumiks? Kas pole see ilmne enese ülehindamine, relatiivsustaju puudumine? Kuid mul pole teist lähtekohta nagu ma ei saa asetada teise sajandisse või teisele mandrile. Nii ka mitte teise isikusse nagu olen, vaid siin ja seal hetkel. Nii võin vaadata, aga vaid enesesilmil. Ja minu reageering sõltub üksnes minu kogemusest ning elamusest. Oleksin simulant. Kui astuksin ülenist piireist, oleksin kujutluste ooper jänese paisutaja tippudes välja oma elu ringi emotsioonest. Ning sellepärast ma kordan, divaid Miina Jamiina. Kuigi kasvõi väikese algustähega. Eri lõõmab kollases tuules. Üksikpilvekoonal sõuab õhtupoole õhtupoole poole kõik soovits jõuavad õhtupoole hääletuse kodumaale. Heido hulka aia kihuta viie edasi lippu ära olevaid kannab taia unistaja. Ole, julgen, ole suuren. Kaid hõretav, uue päeva, päike tõuseb. Kanna lippu läbi uue päeva. Mil igasugune ilukõne näib taktivaesena nagu sõnakõlksud, suurima leinaajal ei suuda üldse rääkida, või kui, siis võid üksi sõnu. Tahaks ainult oma kaasaja kätt pigistada, vaikides talle kaasa õhata. Ka mina olin siin ka mina näen ja tunnen. Ei midagi muud. Suur osa inimesi mõtleb laiguliselt kokku traageldatud lappide kaupa nagu ühelt jääbarveld teisele hüpates. Ja paljuks minagi neist erinev. Kõrge müür kuu alguses müüristrellake hääl trellide tagant, hallo q hallo, kuula mind, kuu. Kuu ilmub aknasse. Ta valgustab seina mu sängi kohal. Kõik muu on hämarusse maetud. Väikesed hõbe, äärilised pilved liiguvad öises taevas. Ma mõtlen Charles van löörbergi Prinskyrtile ja selle teenile Saturnusel. Nad piir joonistuvad seal pilveäärel. Ei Divi ei papüürus sellega paberile olnud kirjutatud, see poeem ajas tuul pilvi, veeretas vihur laineid, oli kiri, pilvis, laul laineis. Vaatlesin palju pilvi ja laineid. Lugesin pilvist ja laineist, selle poeemi. Saadab meri vahuseid, laineid, randa kohisevad tormid, ranna puis purskuvad värvita vetehulgad pilvist viskuvat Vikerkaar reedile haavaruse ja puhkevad taas õhtutaeva traagiliste pilvedega. Tõistub ehatuulevaikne õõtsumine, kordub sügiste tede kurblit siramine. Koled ihanud seni õhtutaeva kurbmänge meenutasid need kadumisvalu ja suurendasid maitsmishimu. Õpid nüüd armastama päeva eredat valgust. Näitaks see tõsiasja kurba nägu. Mäletad hilissügises Afraaniline taevas kollase merega? Kauge diivalise südamevahuga joobunud sammudega minevik lapsepõlvesinisel niitudel kul päiksega välja sirutatud, kätes. Ohi ema silmade naeratav kurbus, käte pehme paitus, Valgete looride hääletu heljumine, aegurvalisessalus, valged Kõivud pidulike piaadiga. Oi õdede neitsilikud palmikud ja palli pilduvad käed. Kauged mustlast, õlad, hõbenupp, mustlaskuningakepi otsas. Äikesed ümarad tiigid roheliste vetega. Oi, kõik, mis möödunud paradiisi puude kuuvalgusest hõbedased laad, laad, jää, Sõnajalgade hõlmitsus ja kauged tähed kristalle akendes. Kauged tähed. Ilm mõõtmatud. Mäletad ratsutuse öisel tuisusel lagendikul? Jäine tuul, lõõtsus, sõdurite jäätunud habemesse kahutanud liput plaagisesid ja kui lumi Kaises hobukapjade ümberringi piilusid, näljased hundid. Siis äkki veel üks mälestus? Lossilupja varistab välismüür. Vallikraavi surnud veesi. Unustatud karjalõke sinises uisu finaga ämblikuvõrgu dile, roostes lepapõõsaste ja läbi koltunud kõrte ning madala võsaleks lauldes verevaene haiglane naine. Ofelia. Ka toonud üksnes näokatted on jäänud. Hay, eks ole, sai isegi vaid näokatte. Kes teab, mis on selle taaga. KUS algatsialise Illusioon illusioon illusioonist ja habras, et sellesse isegi unistuste ankrut ei või kinnitada? Näed vaid mõtte salamandrite jooksul leegitseva sõltuda. Jääb nii imelikult vaikseks. Epani rand vaevalt hämardub läbi halli hõreda saju. Ada. Kauge rand. Ja nüüd ei paista heina paranki läbi puudutava videvik. Mõtteajast langeb rinda nagu mõõk. Kuid ei ole sõnu. Ei ole sõnu. Kui tuulest kantud tuli, argub 1000-ks keeliks. Nii rabeleb sinugi leegitsev mõtte. Äärmusest äärmusesse viskuta. Kuid pole sõnu tema sõnastamiseks. Just nagu õpetatud linn rändava pillimehe kastil, valibki õeldes saatust, ennustavaid sedeleid. Nii koba sinagi sõnade keskel. Kuid ei leia ega leia. Vaikuses kuuldavaid, kuis meri märgade uimetega kaljusid, puutub. Läbi aknaava kostab vaid kauge rannakoha. Pimedus läheneb sulle. Salenic pimedusele, see nagu imeb endasse, sulatab ära nagu sulatavad happed, metalli. Tunned enese õhku, voolavat, uuesti algaineks lahustuvad. Kõik su ümber saab jälle oma osa ainult ise nõrgusse tühjaks. Siidkiuks on geenineutuse olemasolutunne. Liigud Ta teda oma hingeõhuga, et näha ta Fabisemist. Selle kohal kuumaalane Vikerkaar. Sul oli vaid lauliku pea ja luuletatud oli su kuningriiki. Kuid kas oled sa isegi oma mõtete valitseja teadsa, kust nad tulevad, kuhu lähevad mõtteid, oled sa valudes sünnitanud? Mõtted on su enese alla matnud. Oh, et õnnestuksid vähemalt su elu soneeti viimasedki iimi. Täiskuu-le lokk suva vee välja nagu vask, nägil. Siis paiskub Maruks punerdavate lainete kohal lendleen läbi. On hellitavad, pilvetiivad on rahustav sinitaevatarkus. Metsamüha merekoha kõikjalt ümbritseb Seninud merineitsite telgede kõlksumine vaarao tütarde vankrite löögin. Ja siis jälle inspiratsiooni, tuule, pahind, linnu, Teedaga. Mingi imeväärne selgumise hetk mingi suur probleemi, lõpliku lahendamise moment. Tunnetada end väljaspool aega ja ruumi. Tunnetada end väljaspool ennastki. Olla ainult nagu mälestus iseendast. Kaugemale kaugemale haavaruse täheblejaadide all. Kas avaneb seal taga veel mõni kõrgustik sellel mingi taevatagune tähetorn? Hõbelõngaks muutus mõte. Nagu kuutõbine, oled kõndinud ta järel teda ometi saavutamata. Oi, nimetu, miks andis ta sulle nägemuse, andmata sõnu selle väljendamiseks? Miks andis sulle sädeme loomise leegist? Võimaldamata ometi maailma luua? Ei ole sõnu? Ei ole sõnu. Riiseb ainult habras mõtelund, piirastub vaid tundmuse, pelglik rada, meeleolud ei järve, maa seal rannal. Ainult kipsist taevas ja paberist lilled. Kas oligi see mu minevik? Kasv võrdub mu töö ainult võlts seedetantsuga. Ja kas antakse mind seepärast otsustaval hetkel tagasi suure nööbivalaja kätte, et vormida uuesti hoopis voolujoonelisemaks, tihedamaks otstarbekohasemaks? Üks lehekülg on täitsa tühjaks jäänud teesilaga kaks korda kirjutatud nagu mõni elamata jäänud ja teine kaks korda elatud elu käsitamatud mõlemad. Väikeste hallide lehtedega hundipaju. Soho kastik siniõieline tihaseil. Täna on taevas imeselge majoobumisest südant, haaravast, sinisügavusest.