Ta oli väike valgetverd vanamees ja kogu ümbruskonnas üksildane kuigi ta oli tulnud sinna 20 aastat tagasi. Ta tegi küll vanadekodus kõike, mis iganes vaja aga nii nägemine, kuulmine oli tal halb ja inimesed tüdinevad ära alati karjumast, et neist aru saadaks. Ainult direktrissi teenijad rääkisid talle kõrva sisse ja seda tegid nad kogu päev läbi. Too poiss ära, seemen, mine keldrisse ja tee tuli alla. Üks vanamees sõidab täna ära, sul tuleb tema kohver jaama viia. Köögis söömaaega pidades kargas ta kohe jalule, kui mõni käsk tuli. Tema päevi kestnud mitte nii ja nii palju tunde vaid koosnes lõputust ruudust asjatoimetustest, mille pärast tal tuli joosta küll siia, küll sinna, küll üles. Küla alla. Oli ta kuuekümneaastane või vanem. Keegi seda ei pärinud. Miks oli ta siia ida poole ära eksinud? Seda teadis üksnes laise. Korraga ütles ta oma koha vanadekodus üles, mispärast nuhtaminevat ära ja võtvat naise. Pruut oli suurt kasvu kondine naisterahvas, hallide juuste ja kortsus näoga. Ta oli juba sellest ajast peale, kui ta väike plika oli õige mitmest alus teeninud ja orja jaheda noores eas täies süütuses endale pärija oli saanud. Seda ei mäletanud enam keegi. Poiss oli hulk aastaid tagasi täiskasvanud meheks saanud Ameerikasse sõitnud. Siin ta siis käis kõigist unustatuna ringi ega oodanud homselt päevalt suurt midagi. Ikka ja alati üks ja see sama aena teeni orja võõraste juures. Mõne Killingi aga oli ta kõrvale pannud. Ja ühel ilusal päeval jättis ta teiste teenimise ning ostis endale ülal mäe seljaaku all väikese halli hüti. Seal võis ta siis endale terve vaba päeva võtta, kui tal tahtmine tuli. Üldiselt aga käis ta päeva tööl, kord siin, kord seal, küpsetas kuivikleiba pesi pesu, valmistas pulmas või peiedest toitu. Ja kogu aeg helises tal kõrvus nagu laul, et homme võib ta end vabaks võtta, kui tahab. Ent nii kaua ta seda üksildast meest seal vanadekodus vahtis, kuni tal tahtmine tuli tema eest hoolitsema hakata. Ühel päeval kohtus ta temaga maanteel, kui Siimann tuli jaamast, kohver õlal. Tere. Kas sa mind tunned? Taastus lähemale ja hüüdis. Ma küsin, et kas sa mind tunned. Ja maadeeaa külge sooled? Ütleme hoolega, sul kunagi vaba aega põle küll, eks öösiike tänaeris. Tahad sa minu juure tassi kohvi jooma tulla? Masa tulla pühada ja tuleb pühada. Ta tuli, habe aetud ja oma kõige paremad riided seljas, jäi ukse juurde seisma, vaatas ringi Jammu keeles. Pisike kamber oli nii puhtaks küüritud, kadakaokkaid oli põrandale puistatud. Siin lõhnas nii hästi. Soolo, sei mograav, ütles inimene. Siis istusid nad sooja ahju juurde. Väike laud oli kohvi joomiseks kaetud ja neil oli hea olla. Naine kallutas end sihimeni poole ja karjus, kas sa pole tüdinud seal nagu äraaetud hoburingi laskmast? Oja Diaadisegi. Sa peaks lõpu tegema ja päeva tööl käima hakkama, kui soolimu tuleb. Ja aga see soojaks ma seal elada, kus ma praegu ole. Sa võiks mõne toanurga kusagil mujal Soada. Siimann kõngutas pead, see polügerge. Sa võiks siia minu juurde elama tulla. Messa üteld. Ma ütle, sa võiks minu juures kvartalis vaada maole siina üksi. Siimann kõlgutas, peadja muheles veidi. Natuke aega vaatasid nad teineteisele otsa ja see kestis kaua. Kas ikke kõlbab sauna menu oma. Lõpuks vaatas Siimann oma vanu kortsus käsi. Siisaga muheles ta jälle. Ta käis seal mitu korda ja naine käis talle alatasa peale, ta sinna koliks. Tuli välja, et tal ei ole sellest küllalt, et talun priiuse oma kodu. Ei, ta vajas veel kedagi, kelle eest hoolitseda. Ja nii lõppes lugu sellega, et nad jõudsid kokkuleppele ning üheskoos läksid nad kirikhärra juurde ja altari ette. Pulmi nad ei pidanud. Aga kui nad koju jõudsid ja oma pisikese laua äärde istusid, millel olid head toidud siis kõngutasimeni leppijaadja muheles. Oiki mehelik küll, ütles Siimann. Poose imelikke, hüüdis noorik. Maoome vabaole. Minule ka. Ma võin teha, mida ise taha. Mina ka. Siis ulatas nuriksiimanile oma käe ja neil oli hea olla. Homme on nad mõlemad tööst vabad. Kibedalt töö ajal sai Siimann taludesse tööle ja käis kirik ära ja nimis mehe juures puid lõhkumas. Aga kui ta mõnel päeval selleks tahtmist ei olnud, jäi ta koju mõnulema. Noorik käis tihtipeale tööl või kudus kodus kindaid või sukki, mille eest ta poekaupmehelt raha sai. Ja ta õmbles Siimanile särke, sest seal oli aluspesu hädasti tarvis. Kuiaga Siimen kodunt ära oli, leidis ta alati aegadele vastu minna, kuid õhtul koju pidi tulema seest oma viletsa nägemise ja kuulmisega võistu hõlpsasti auto alla jääda. Ja kui nad siis kahekesi mööda teeserva kodu poole kõmpisid, hoidistasimenil käest kinni. Üks aasta teise järel ja kui Siimeni inimestele teeserval vastu tuli särrast tema nägu lausa õõnest. Kuid tema naine nägi pahatihti morn välja ja seda mitte meelepahast, vaid ainult mures tema pärast. Ja siis juhtus ühel taeval, et naine ei jaksanud enam voodist tõusta. Ja siis suurriida ära. Inimesed, kes all maantel käisid, nägid, et sealt väikesest hurtsikus mäeseljakul pidevalt suitsu tõuseb. Kuid siitpeale polnud kuigi kerge Seemanit tööle saada. Kui naine oli mulda sängitatud istuste ahju juures ja vahtis maha jälle elasta läbi mälestusi kuid seekord olid need seotud naisega. Siis hakkas Siimann mööda teeserva surnuaias käima. Ja ühel päeval oli tal kaasas väike pink, millel ta võis istuda. Nõnda istus ta siis ja vaatas sellele väikesele nime plaadile, mille ta oli teha lasknud. Saabus kevad ja paljud tulid surnuaeda haudadele lilli istutama. Symen nägijat kõikjal kiirendab paljudest värvidest. Ja nüüd silmas ta eemal üht inimest, kes ka alatasa siia tuli. Talle selgus, et see on naisterahvas. Aga see istus kurvalt ühte hauda ümbritseval kivi äärisel. Nad vaatasid teineteise poole ja said vormiliselt tavaks. Ning ühel ilusal päeval näis talle, et naine talle naeratab. Ja siis ühel päeval tõi ta temalegi väikese pingi kaasa. Tal natuke parem istuda oleks. Nüüd muutus naine pehmeks nagu või. Seeme märkas, et tal on hallid juuksed ja kortsus nägu. Tauli nähtavasti niisama vana, kui ta ise. Aitüma, ütles naine. See läheb ju lihale. Messaa ütled, Symen, muheles. A. Messaa, ütled, ma, ütle see Osoost väga kena maa kuulena halvaste, ütles Siimann. Minagaa. Kas eo Soome ees kesi puhkad, küsisseenen, Messaa, ütled soo või siis temaga on samad lood. Siis vaatas siin endale hellalt otsa ja pakkustele kätte. Sest nüüd said nad ju peaaegu nagu skulasteks. Oled sa üksi, küsis naine valju häälega. Siis istusime natuke aega tema juures pingil ning järgmisel korral tuli naine ja istus sutsusimeni juures. Kuigi palju nad ei rääkinud, vaid vaatasid teineteisele otsa ja olid heas tujus. Ent ühel päeval, kui siin toas istus, kargas koer maast üles ja hakkas haukuma. Ning sisse astus naine, mingi pakk kaenla allmaa, mõtlesid tass kohvi, kuluks soole ütles ta häbelikult naeratades. Siis võitis ta pakkisimeni väikese laua juures lahti ning sealt tuli välja head sai ja, ja väike kotike kohvi. Kas sul mõnda kann, oo-oo küll. Ja Siimann käis köögis ja valas vett ühte väiksesse plekk-kannu, mille ta tõi, asetas ühe ahju ava kohale. Nüüd küsis seeme, mis ta nimi on. Ja naine vastas suutuks vääralt, et tema mees oli tisler, aga mullu heitis suri voodisse. Ja nüüd tunneb ta ainult nii üksildasena, sest siin ümbruskonnas ei ole tal ühtegi sugulast. Maa, kuule, halvaste hüüdis ta aga nägeminu õige ja ma näen kõige paremini kaugele. Kes siis rääkis naine, kui võrratu tema mees oli olnud ja Siemens seletas, mida tema naine tal oli tähendanud ja mõlemad tegid näo, nagu kuuleksid nad kõik. Naise elujärg ei olnud ju niisugune, et ta oleks võinud simmanit endale külla kutsuda. Aga tihtilugu tuli ta jälle siia ja alatasa oli tal mõni maiuspala kaasas. Kui nad tüdinesid teineteisele karjuvast ära ja naine oli selleks liiga häbelik, et talle kõrva sisse kõnelda. Ühel päeval aga oli tal pliiats ja paber kaasas ja nüüd kirjutas ta Siimanile. Mul on väike hoiuraamat. Siimann kirjutas samale paberile ja vastas. Minul ka. Naine kirjutas uuesti. On sul hea üksi olla? Ei aega läheb liiga pikkamisi. On siin minu jaoks ruumi, ma võin maksta. Jah, tule, aga siis kolis naine ühel päeval oma kraamiga sinna sängi ja kohvriga, milles olid riided ning võttis majapidamise üle ja hoolitsuse eritisimeni eest. Ta kirjutas vahel. Mida sa lõunaks tahad saada. Symen võttis pliiatsi ja vastas sedasama missina. Ja naerdes vaatasid nad teineteisele otsa. Aga kust sa pärit oled? Küsis naine paberilt. Lääne Norrast. Mina olen Orlandist ja mu nimi on marit. Nõnda istusid nad siin õhtuti ja vaatasid otseenesete ja mõlgutasid omama teid. Siis aga küsisin Marit kord pliiatsiga. Kas sa jumalasse usud? Simon vaatas otse enese ette. Sest võib-olla me saame sellega, keda me taga nutame, teises elus kokku. Siimann muheles ja siis on meid neeli. Ent siis saabus päev, mil noorik enam nii häbelik ei olnud vaid pani suudemat kõrva juurde, kui ta talle midagi ütelda tahtis. Ja siis tegi siin sedasama ka temaga. Ja nüüd käisid nad surnuaias üheskoos. Ja Marit hoidis iimanil teeserval alati käest kinni.