Meil on täna klassikaraadio stuudios väga eriline külaline, mees, kelle häält tunneb ilmselt iga eestimaalane Lembitu Kuuse, tere. Tere. No see on erakordselt suur rõõm, et soostusid tulema täna stuudiosse, et natukene juttu rääkida. Kuna me oleme siin raadios, Klassikaraadios, siis ma küsiksin kõigepealt seda, et kui palju teie kuulate raadiot ja mida te raadiost kuulata. Raadio kuulamine on minu jaoks tavaliselt, et hommikul vikerraadio kuses kontsentreeritult saad kokku ikkagi uudised, mida sa ei ole veel siis mujalt hankima hakanud, see on kõige mugavam ikkagi valmistatud hommikusöögiks jood kohvi ja, ja saad selle selle esimese kontsentraadi, et aga teine suur moment on muidugi autoroolis, sest seal noh samamoodi uudise lõigud, aga, aga seal jääride pikemate otste pärast tuleb muidugi muusikamängu. Aga seda nüüd küll, ma ei oska öelda, et ma just nüüd tingimata ühte või teist muusikat tahaks sel või teisel hetkel kuulata, see sõltub juba ikkagi isegi võib-olla tujust ja, ja päevast ja missugust muusikat sa sealt ootad, kas kas midagi kerget, aba Suvust või midagi natuke teistmoodi. Ja noh, lõppude lõpuks sõltub programmist väga palju ei hakka selle auto roolis ju neid nuppe näppima otsima. Ja sama, ilmselt raadiojaamade osas. Jah, aga. Ma eelistaksin siis ikkagi jah, niisuguseid noh, võib-olla võib-olla rahvusringhäälinguinimesena truuks jäädes meie kanalid, aga, aga eks on olnud aegu, kus kus väga palju head informatsiooni tuleb selle kohta, mis tee peal on, siis muidugi on ka kadesid jamad loomulikult mängus. Milline on olnud muusika roll teie elus tegelikult, milline ta on praegu? Peab muidugi, kohe ju ütleme mis on kõigile selge, mina ei ole muusik. Kuigi mul on muusikaga nii nagu võib-olla kellel rohkem, kellel vähem olnud ikka kokkupuutumisi ja minu abikaasa konservatooriumi haridusega ja minu isa tahtel oli mul ka niisugune kohustus ja, ja nüüd takkajärgi vaadates muidugi suurepärane võimalus õppida Rakvere laste muusikakoolis, nii et ma olen selle kadalipu läbi teinud, seitse aastat seal käinud ja, ja viiulit õppinud ja, ja ma usun, et, et et see oli tegelikult üks väga ilus aeg, nüüd tagantjärgi vaadates siis ta muidugi, võib-olla nii kaunis öeldud sellest mingi andekas muusik ei olnud, aga aga juba kokkupuude suure legendaarse muusikamehe Jaan pakuga kes oli ju paljude paljude suurte muusikameeste õpetaja, tema energiatuldpurskav nisugune natuur ja ma usun, et kui tema mul ei oleks viiuliõpetaja olnud, võib-olla võib-olla oleks laste muusikakooli jäänud käimata ka ja lõpetamata, aga muidugi sa sealt said ju ikkagi väga palju ka muusikaliteratuuri, kust ja, ja õppisid ikkagi üht-teist, mis siiamaani meeles loomulikult, sest nagu teada, aga see haridusega saadud see püsib ikka kaua. Ja seetõttu too suhtute ikkagi suure austusega mitte kadedusega, vaid tõesti suure austusega andekatakse muusika inimestesse. Aga süvitsi muusikaga tegelemise mõtet teil ei olnud. Ja ei, ma ikkagi ma andsin endale ikkagi väikese poisina aru, kaetud, et see ei ole päris, see ei ole päris ja muid huvisid oli muidugi meeletult palju ja ma ikkagi vahel olen naernud, et muusikakooli asukoht oli ka pagana paha, et mul jäi kodu ja muusikakooli vahele staadion ja see dikteeris väga palju muidu liikumisi, korvpalli, viiulikastis laagrid või, või ketsid, mis seal vahepeal oli. No ega midagi teha ei ole, ega siis minu muusikakooli klassikaaslane ja samuti Jaan paku õpilane Jaan Arder, kadunud sõber. Tema muidugi oli jällegi väga andekas muusik, niiet et ega meil oli see, see vahe on ikkagi kohe näha, et ega siis see ei ole nüüd päris see, millega mina peaksin elus edasi minema, kuigi nii kurioosne, kui see ka ei ole, oma esimese rahakese teenisin ma. Jah, riiuliga poisid tegid, et niisuguse vahva orkestri, kus siis mina mängisin seal osa riiulipartiisid, jaa, jaa, nii ma siis Rakvere kultuurimajas tantsuks mängisime, koolipoisid ei tohtinud sel ajal niisugusesse kohta üldse oma jalga vestlusele karistatav. Me olime siis eelisseisus mehed ja mäletan viierublane honorar tuli, nii et minu esimene raha on teenitud viiuli käidud, meil seal sai seada päris huvitavaid lugusid, mida siis viiuli peale sai noh, kas või näiteks biitlite panemiseksti foor. See klarnetiosa oli siis mul viiuliga näiteks. Te mainisite, et staadioni jäid eile tihti tee peale ette, et spordihuvi oli teil ikkagi juba päris varases. Lapsepõlves jäi sinna, ei olnud midagi teha, see, see, see sündis juba siis kohe, kui, kui juba jalgadel hakkasid seisma, hästi sportlik seltskond oli ilmselt see oli tollal 50.-te alguse poole keskel ilmselt üldvalitsev ja eks siis noh, kõigepealt loomulikult jalgpall kui kõige lihtsam tegevusala. Ega siis, ega palju sa seal siis kes seda palju oskab toimetada, kõik jooksevad kaasa, mingi koormus on mingisugune niisugune vahva võistlusmoment ja jah, ja, ja nii ta siis hakkas ja, ja ega see, see see huvi ikkagi oli, oli nii nakkav, et ega sellest enam lahti pole saanudki. Aga teisest küljest, te olete täppisteadusliku taustaga. Ja loomulikult, sest matemaatika oli, oli see, mis mind tegelikult koolipõlves ka väga köitis ja juba kas või sellepärast et seal vähemalt nii tundus noorele inimesele, et seal on ikkagi kõik ju ka enda, nii nagu spordiski maksab tulemus ja mis sa teed, on niisugune ilus, puhas, puhas ala, ei ole seotud poliitikaga, ei mingit valskustega, kõverustage vallad, kõva mees, siis teed oma ülesanded ära, võtad välja. Ja see oli mul ka muidugi häid sõpru ja, ja, ja vanemaid sõpru, kes siis kaminud aitasid ja, ja väga palju huvitavat kirjandust sai, nii et ma ei näinudki tegelikult muud varianti, kui, kui minnagi ikkagi Tartu Ülikooli. Ametliku nimetusega ja matemaatikat õppima, nii et see oli tegelikult üks üks väga ilus aeg ja, ja ei kahetse mitte päevagi sellest. Aga rääkides ikkagi teie põhitegevusest nii-öelda teie teie spordireporteri tööst, siis mulle tundub, et spordireporter tegelikult ka televisioonis seal paljuski natukene sarnane raadio tööle, sest et tegelikult on ikkagi ainult hääl, millega seda emotsiooni. Edasi anda jah, kui reportaaži sellest rääkida, siis, siis loomulikult ja ja eks selles mõttes, kuidas raadiotöö on tulnud ka igaühele kasuks ja ja minagi sain ju tegelikult oma selle ametikarjääri alguses hästi palju raadio tuled kadunud Gunnar Hololei andis mulle ikkagi väga suuri võimalusi ja suured tänud talle selle eest. Nagu öeldakse, tegigi rääkimise lahti. See oli aga hea periood, aga, aga siis edasi noh, midagi teha ei ole, edasi läks, läks televisiooni peale, jaks. Otsereportaaž on vaieldamatult niisugune lummav žanr, mis, mis tõmbab, sest noh, võib öelda. Televisioonikuningas on ikka otsereportaaž ja noh, olgu siis kuninganna meelelahutus võiks ju nii-öelda kuigi, ega sport on ka ju tegelikult ju mingil määral meelelahutus. Võiks teda ikkagi, kui väga laia pilti vaadata, siis sinna kuhugile klassifitseerida lõbuks. Ma olen ka ise mõelnud, et tegelikult ka naljaga pooleks võiks öelda, et igale raadiotoimetajale tuleks kasuks elus proovida sellist spordiülekandekogemust. Jah, sest kõik on äraarvamatu ja sa pead olema hästi valmis kõigeks, mis seal sünnib. Ja no ikkagi jah, just see see põhimõte, et see sünnib siin ja praegu maksab see see, mida sa jutustad, et see oleks võinud olla nii või teisiti, see ei maksa mitte midagi, maksab ainult üks asi siin jura. Kas te mäletate, milline oli teie päris esimene spordiülekanne? Esimesed reportaažid olid muidugi kui need suurtest asjadest rääkida, siis jah. Ma sattusin kohe väga sügavasse vette. 1988. aastal Calgary taliolümpiamängudelt tegime siis raadioülekandeid siinsamas vanas raadiomajas, oli, oli hästi huvitav aeg minu jaoks eriti, sest maju, tartus tollal elasin ja ja sattusin siis siia sellesse suurde mängu. Ja imestan siiamaani jah, et Gunnar Hololei ikkagi usaldas nii palju. Ta tõi noore mehe siia ja, ja sellest oli muidugi tohutu abi. Ja see andis ikka väga kõva kooli, noh, siin olid ju Erik Lillo, eks ole, kelle kõrvalsasin juba tööd said teha ja sa nägid, mismoodi toimub ettevalmistus, et ega tühja taskuga ei minda mitte ühtegi reportaaži tegema ja see on põhimõtteks siiamaani. Kuigi noh, ütleme jah, võiks ju öelda, et et praeguse kogemuse ja teadmise pealt võiks ju tõesti minna nii, et jalutan stuudiouksest sisse, teen aga aga enesetunne oleks ääretult sant ja sa ei tunneks ennast hästi, tegelikult ikkagi juba eelmisel õhtul see nii-öelda nõiuti selle võistluse kallal ja, ja mingi alateadvus hakkab tööle, sa lähed juba hommikul tööle, siis sa oled nii-öelda selleks valmis. Meil ei ole ju stsenaariumi ja seega me ei tea ju, kuidas võistluse käik kulgeb, eks ole, noh, sa, sa pead, sa pead lihtsalt olema kõigeks valmis, eks selleks aitab kaasa muidugi üldteadmised ja kogemus, aga, aga see tuleb kõik aastatega. Aga päris alguses oli ikkagi ka mingisugune närv sees. Märg loomulikult kohvikut ma mäletan seda kõige esimest televisiooni, et aastat see oli 81. aasta novembrikuus, sellest pidi siis lahti minema Tartu suusamaratoni propagandakampaania. Jah, ja me tegime selle siis niimoodi filmilindile, loomulikult see läinud, mitte otse uudistesse. Mul oli mõeldud siis niisugused mõned laused, mis sissejuhatuseks pidid minema ja ja siis tuli intervjuu ja siis lõpusõnad ja siis, kui ma neid esimesi lauseid hakkasin ütlema. Vot siis ma tundsin tõesti, ma tahtsin mingi mingi erilise tahtepingutusega aru saada, et mida ma nüüd täpselt räägin, kas see kõik on see, mis ma mõtlesin, samal ajal ma rääkisin see kõik korraga peast läbi. Ja siis ma sain aru, et, et ma kuidagi ei suuda aru saada, mis ta räägib ja siis andsin alla, et ah, las ta räägib, ta ei koguta, kõik on korras. Pärast oli muidugi kõik oli tore, aga siis ma naersin jahedalt, et see inimese mõistus on ikka vahva asi küll ta hakkab tööle siis, kui inimene sundi pea ja lõpetab töö, kui kaamerate ette astub. Esimest korda muidugi, ega, ega see, see läks hiirtele edasi, muidugi on teistmoodi, sest ega ega väike pinge peab olema. See on nii nagu igal esinejal on see sportlane, on see muusika, on see näitleja, väike pinge peab olema, sa ei saa ikkagi minna, niiet su pulss üldse ei, ei muutu see, see pole see tselluloosi. See on selline hea pinge, mis sunnib ennast kokku võtta just täpselt see, mis kokku võtma. Sest et ka raadios ikkagi, kui see punane tuli süttib, siis ma arvan, et ikka iga toimetaja tunnetab mingisugust No loomulikult, mul on supernäide näiteks spordist küll, aga näiteks motokrossi suur mees Tanel Leok ütles, et temal on stardihetkel mõõdetud, pulss oli 215 lööki minutis, ta ei saa füüsilise koormusega ealeski nii kõrget pulssi. Aga seal on ainult noh, nii-öelda adrenaliini pulss, seal on vaja stardihetkeks seda ühte liigutust, sidur lahti, päästa ka süles ja saaks võimalikult hea koha ja ja ainult see ajab pulsi üles meeletult, eks ole. Ja muidugi, kui mõelda need spordiülekannetele, siis spordialasid on ju väga erinevaid ja see tempo nii-öelda või see, kui tihedalt midagi toimub, on ju erinev, et näiteks kasvõi ütleme jalgratta Ta sõidus tihtipeale võib-olla on hulk aega nii-öelda kulub, kus juhtu midagi, eriti samal ajal mingisuguses muul spordialal jalgpallis pidevalt midagi juhtunud. Noh, võib-olla jah, jalgpallis võib-olla nii väga kiirelt ei juhtugi, noh kindlasti siin võtame nagu, kui meie spordialadest no kasvõi võrkpall, kus tegelikult kogu aeg, eks ole seal punkt ja, ja, ja löögid ja, ja nad on tõesti hoopis teise rütmiga või siis või siis nii-öelda kiirelt arenevad vaikselt arenevad asjad nagu suusasprint või, või sõudmine, kus kuus-seitse minutit pinge tõuseb, tõuseb, tõuseb, tõuseb ja siis saab lahenduse, eks ole, nii et need on täiesti erinevad ja, ja eks eks sa pead olema selleks valmis ja harjunud sellega õnneks õnneks on saanud seda tööd nii palju teha, et sa oskate ka siis selle pingega mängida ja häälega mängida, mis muidugi ääretult oluline. Tänavu on muidugi olümpia-aasta ja olümpiamängud on jätkuvalt nii spordifännide jaoks kui ka spordiajakirjanike jaoks kindlasti üks kõige atraktiivsemad sündmus üldse, aga samal ajal paneb see mõtlema sellele, et tegelikult sport, et maailmas tippsport maailmas on ikkagi muutumas järjest nagu kommertstikumaks. Et tegelikult raha mängib suurt rolli ja on väga palju alasid, kus olümpia ei ole kõige tähtsam võistlus. Kuidas teile tundub, kas, kas olümpiamängud kas nad jäävad selleks kõige tähtsamaks võistlused? No vaieldamatult, sest tegu on ikkagi ju maailma rahvaste kõige suurema ühisürituse, aga maailma sõdagi ei tohi nii palju riike, rahvaid kokkuhoid kui muidugi selle eest, aga aga selles mõttes ei ta tähtsus kao kuhugile, kuigi jah, väga, väga õige märkus, et ega on alasid, kus ei ole olümpiamängud, see kõige olulisem muidugi teine suur spordiala just nimelt ju ongi jalgpall, eks ole, kes ju tegelikult noh, omaette mingis mõttes riik riigis maailm maailmas ja, ja seetõttu jalg, pall olümpiamängudel on tõesti teisejärguline spordiala ja, ja selles mõttes jalt pall liigub, liigub omaette teed tõesti. Aga eks see ole ka paratamatu mingis mõttes, sest jalgpalli maailmameistrivõistlused on juba oma, et nii suurüritused seda mahutada sisse näiteks olümpiamängudele, ta tavaharjutaks selle selle muu asja ära, ta kestab juba nii kaua, eks ole, need, need peavad paratamatult ikkagi lahus käima. Aga muidugi, mis jääb, on ikkagi ilmselt see, et sport on ikkagi selles mõttes Eesti-sugusel riigil ikkagi rahvuslik uhkus, et kui, kui mõni sportlane midagi saavutab, siis kuidagi kõigile eestlastele läheb siiski korda, et siin hiljuti ju Kelly sildaru see meedia tähelepanu, mis temale osaks saanud, näitab ju seda. Muidugi, sport paistab väga, väljasport on hästi reljeefne ja kõik on noh, ütleme ikkagi enam või vähem mõõdetav, vähemalt mõõdetav on see, et kas sa võidad või ei võida. Esimene, teine või kolmas. Ja, ja see on ikkagi niisugune asi, mis, missuguse rahva eneseteadvust tõsta peame või muidu muidugi öelda seal mingitel suurtel riikidel võib-olla see ei olegi nii oluline, on, on ja jällegi teistel põhjustel noh, kas siis oma ideoloogia oma elulaadi tõestuseks, meie oleme kõige tugevamad, meil on kõige parem, meil on kõige tugevamad inimesed vaadata kas või seda, missugused auhinnad kas või preemjatakse antakse riigi poolt edukatele sportlastele siis, siis on selge, et sport läheb ikkagi väga palju korda ideoloogilises plaanis ja seda enam väikeriikidele siis see on ju ikkagi, see on tõesti rahvusliku eneseuhkuse tõstmiseks ääretult oluline eneseteadvuse tõstmiseks ja ja mis me siin räägime, eks meil on kogemusi nii palju, et need on need hetked, kus rahvas hoiab kokku ja tuntakse koos ühiselt rõõmu, mida nii väga sageli ei olegi võimalik. Ja teistes valdkondades vast ilmselt palju vähem, et just spordis rohkem sellist ühist rõõmu kui ümber on nii palju negatiivseid uudiseid. No seda enam seda enam ja, ja noh, ütleme nüüd siis ka veel eriti, kui, kui võib-olla siin paljudel aladel võib-olla on, on madalseis, siis just nimelt Me januneme uute, säravate tähtede võitude järele ja selles mõttes Kelly sildaru esiletõus muidugi samm-sammult, aga tõesti nüüd ei hüpanud niimoodi ühe hetkega sealt välja, ta on ikkagi ju kaua arenenud ja kuigi alles kolmeteistaastane, aga väga, väga pikka aega oma oma teed käinud. Tegelikult tõesti sõõm värsket õhku. Lõpetuseks, mida spordireporterile võiks olümpia-aastaks soovida. Et ilmselt ikkagi seda, mida kõigile meile, et meie sportlased teeksid jätkuvalt häid tulemusi. Eks muidugi, sest väikeriigi spordireporteril on see alati suur kingitus, kui sa saad enda omada suurtele võitudele kaasa elada ja seda oma rahvale vahendada, see on suur au ja vastutus ja tuleb tunnistada, et mul on ka see õnn olnud sattuda selle a'la just sellel perioodil, kus tõesti nii palju ilusaid asju on olnud, need ehk jah, jätkub midagi taolist edaspidigi. Ma usun, et alustada läks loton kindlasti. Me võiksime kuulata siia natuke muusikat teie valikul. Millist muusikat te arvate, et, et võiks siia sobida? Kui tegu on klassikaraadioga, siis muidugi, eks see kindlasti mingi suuna annab, aga, aga kui rääkida nüüd jah, sellest millisest muusikast Pean, siis ma ei tea, võibolla, võibolla on siin mingil määral ka matemaatiku haridusmängus, sa ootad kuidagi niisugust niisugust meloodiat? Meloodiad muidugi kõigepealt ja ma ei talu ka nii nagu minu vanem targem ja kuulsam koolivend, professor Kuno areng on seda klassifitseeruvad kole muusikaks. Muidugi kolemuusikatermin olla igaüks erinev, aga aga meloodia ikkagi jah, ja seal niisugused loogilised käigud, kui see muusikafraas maabub sinna, kuhu sa loogiliselt teda ootad, sest see on suur nauding. Muidugi, võib-olla džässis isegi on see kõige-kõige. Ta on, sest seal tõesti on neid võimalusi, palju jääb, kui sa hoolega saad. Nii nagu pikkadel lennureisidel just siis ma panen ikka tavaliselt džässikanali kõrva. Kui sa saad just pihta Nendele improvissikäikudele, kus, kus tõesti areneb. Niisiis, see on, see on tõestamata nauding, aga maailmas on nii palju kaunist muusikat kirjutatud, et ükskõik mis, mis rahvusest, seda aga siis inimesed kirjutanud ei ole, mulle tuleb meelde kasvõi Sotši olümpiamängude avamistseremoonia, kus siis noh, muidugi eks iga riik paneb välja ju sinna avamistseremooniale oma kõige kõige kõige kultuuri kõik, kõik midagi, mis on nende arust nende tipp ja ja noh, vene muusika muidugi noh, selge see, et see, see on läbi sajandite olnud väga kõrgel tasemel ja ma mäletan järgmisel päeval ja avamiselt Minneski inimesed vilistasid. Mida Aleksander Prodiini, vürst Igorist, Poloweetsete tantsumeloodiat, no erakordselt tore meloodia, eks ole. Mehelt kes eks ole, oli tegelikult ju keemik 29 aastaselt keemia professoriks ja muusikat kirjutas ainult siis vabal ajal pühapäeviti. Aga, aga missugust muusikat? Ma ei tea, võib-olla tookski selle pole vaja seda tantsu siis Sotši olümpiamängude avamistseremoonia mälestuseks. Jah, miks mitte. Suur tänu teile. Klassikaraadio stuudios oli Lembitu Kuuse