Väga suur rõõm on tervitada klassikaraadio stuudios luuletaja Ilmar trulli, tere päevast. Tere päevast. Kas, kas teretamisega tuleb kohe üks luuletus ka meelde? Diretamisega tuleb küll, tegelikult. No mul tuleb meelde luuletus, mis algab sõnaga tere. Mul on kaasas ka, ma vaatan igaks paberi peal kergi. Deer tere, tere, selline luuletus on täiesti olemas. Selle luuletuse pealkiri, tere, kool. Leidsin üles ka. Õige pealkiri on terekool, ise algab ta teise sõnana. Kõlab niimoodi, ma loen ette, kui juba läks, muidugi. Nii. Tere, kool. Juss läks lolli peaga kooli. Algul küll ei tahtnud minna. Aja kurjaga või heaga, karjus, ma ei taha sinna. Mina koolist küll ei hooli, mina kooli küll ei lähe. Aga siiski tuli minna. Õppis tähed numbrid pähe. Nüüd on Johan helge peaga. Enam muust suurt ei hooli aia kurjaga või heana koolist koju ei lähe. Vot selline tere luuletus. Väga tore. Kell on praegu üks mis tavaliselt luuletaja kell üks päeval teeb. Uh kuis kunagi mina, mina kui luuletaja maikama teiste kohta ei tea üldse mitte mõhkugi öelda, aga minul ei ole päris sellist päevaplaane ega reziimi sellesse seina peal, nii et kui juhtub, tõenäoliselt teen, töötan midagi, midagi, jah, aga kus ma istun, arvuti taga? Kritseldan, joonistan, võib-olla teen ka luuletust, see ei, see ei käi mul nii, et istuli iga päev maha kuku, kukul hoogsalt luuletama. Aeg-ajalt tuleb mõnimataksi, suretab. Me tegelikult kutsusin teid külla väga-väga tähtsal põhjusel. Sellepärast et pea kaks nädalat tagasi, 21. veebruaril pälvisite teie Eesti Kultuurkapitali aastapreemia jaanuaril, jaanuaril, just just selle tõi teile 2015. aastal ilmunud lasteluule koondkogu rähni ravi. Palju õnne. Kas te olete selle preemia ka juba luuleridadesse seadnud? Ei ole, ei ole, ma ei tea. Kui selline ülesanne peaks olevat siis kuskile tulevikku. Ma pole selle peale isegi mõelnud. Aga kui oluline see preemia teie jaoks üldse on? Preemia on küll oluline, sest noh, ta tunnustuse Loomulikult ongi oluline minu töö ja sai tunnustatud. Mulle meeldib, olen tänulik, hindan. Kas me võiksime kuulata veel mõned luuletused just selle sellelt luulekogult, mis sai? Tead, mul on sind luuletus, õnneks portsjon kaasas, ma käin, käin tihti koolides esinemas, raamatukogudes mul on vaadatud selliseid esinemise luuletusi mõttes suur osa ongi, sellest kogust ma arvan, osa ei ole, nad ei ole mulle ära märgitud, mis on, mis. Aga ma loen mõne vä, muidugi loen. On kõige toredam tegevus siis mõtlema, tekst on valmis kirjutatud, ise kirjutasin. Ma vaatasin sellise luuletuse välja, et lugesin siin kaudiseid viimati ja vaatasin netist, et mingi selline uudis on jälle, et et Päikesesüsteemis olla pehme, olla jälle üheksa planeeti. Vahepeal Pluuto visati välja, siis kaheksakesi esine hakkas nukker ja nüüd räägitakse, et mingi suu suur rändab ka, aga väga siukse pirakat piraka orbiidil 20000 aastaga vist teeb ümber päikese tiiru, kui ta on olemas. Ühesõnaga, seetõttu loen ma luuletuse Pluutosk. See seostus mul sellega. Ja see luuletus oli pühendatud kurvale sündmusele, et 24. augustil 2006. aastal visati meile kõigile kalliks saanud Pluuto Päikesesüsteemi planeetide hulgast välja. See oli väga traagiline sündmus ja selg, vaat sellele puhul ma tegin küll luuletuse. No ma preemiate puhul hakkab Pluutvale kõlab nii. Katkenud tähelend ehk laul sellest, kuidas Pluuto välja visati. Oled väiksem meist, lendad välja nüüd parteist ütles Pluuto Merkuur. Kes on planeet, see olgu suur. Ja lotokke on tõesti väike, pidi nõustuma ka päike. Pluuto rivist väljamarss mürisesid Maa ja Marss. Ka kõik teised olid nõus ja see otsus ongi jõus. Nõnda Pluuto kuulsus hääbus. Pluuto on nüüd lihtsalt kääbus. Vot niuke traagiline lugeda. Hakatuseks. Ma pean muidugi ütlema, et mina olen teie luuletuste noh, tõeliselt suur austaja ja ma absoluutselt igal jõuluõhtul loen mitut teie luuletust jõuluvanale. Ja ja ma tean veel väga palju juba täitsa suureks kasvanud inimesi, kes kes teie luuletusi väga austavad, aga ometi öeldakse teie kohta lasteluuletaja paljude luuletamise ajal üldse, mõtlete sellele, et te kirjutate lastele Jah, kõigepealt aitäh heade sõnade eest, Neid neid on küll hea kuulda, aga mõtlen küll, sest sest need luuletused ongi kirjutatud laste lastelehekülge, eks uras rubriik ongi nagu lastekas seal Ekspressi Vanostolidele lehes kolis suuremasse lehte, aga see on laste lastelehekülgedel on lasteluuletus. Nii et seda ma mõtlen küll. Ma pean silmas, et on laste lasteluuletus, aga aga see on mul ka kõik see aeg sees olnud, ma annan sulle korduvalt öelnud siin-seal. Kordan veel, sest on tõsi, et kuna isekas inimene olen siis Ma pean silmas, et on lasteluuletus, on küll, aga minul peab lõbus olema. Siis ma teen, sellisena ta mulle kannad, natuke pakuksin. Täiskasvanul on ka vast siis huvitavam lugeda. Kuigi on sellised, mis on noh, täitsa mudilastele ka väga, väga lihtsaid. Aga näinud neid on erinevaid ja aja jooksul nii palju ja siis nüüd üks üks omadus, mis, mis minu meelest neil peab olema, nad peavad olema erinevad, huvitavad siis ma Raul, ma annan ja nii-öelda ei raiu ühte laululehes, ei saaksid seda teha numbrist numbrisse. Võib-olla seal toimetaja ütles, et kuule, see, see nagu oli juba venima Aga kui te käite, kui te käite koolides, raamatukogudes, lastele oma luuletusi ette lugemas, kas te olete lasteluuletusi ka saanud kuulda? No on ikka saadud koolides, lapsed esitavad ja ja on ka riidesse kutsutud ja on nicer kuuldude. Milliseid luuletusi lapsed kirjutavad? Lapsed kirjutavad, selline kollaps kirjutavad lapse moodi luuletusi, lihtsaid ja toredaid ja mis ma oskan kosta, nii nad ongi. Teie luuletusi on ka mitmeid kordi viisistatud. Kui palju te ise muusikat kuulad? Mina kuulan sedamoodi, et eks ma töötan ju rohkem kodus, arvutist nokitsen, midagi, midagi sealt tagant mängimik, Youtube'ist otsinud kuskilt ja nii nagu tänapäeval saab kuulata, noh, töö kõrvale avaga vahe vahel panen vaikusega peale, on ka väga hea musa. Aga kuulame siin raadios praegu teie luuletusele nukumängulaul. Olav Ehala on kirjutanud viisi ja Eesti raadio laululapsed, laulavad ja soleerib. Merili Johanson. Mõni. Elumuse asja. Ja kuulasime meie tänase saate külalise Ilmar trulli tekstile kirjutatud laulu nukumängulaul Olav Ehala viis mille tarvis laul kirjutati. See oligi ühe etenduse tarvis nukumängulaul ja see oli sellise autorietendus peaks. See oli päris ammu, ma ei mäleta, mis, mis aasta see oli. Jah, ja mina mulle saadeti tekst sous ei, Sauter ei, Sautolise saatis teksti. Tee, ma tegin nagu töö käib ja. Aga kas ei ole teistmoodi kirjutada teatrietendusele? Ma ei oska öelda, mis nad teistmoodi võib-olla isegi kuidagi lihtsam selles mõttes kirjutatud, et sul on mingi mingi asi ette antud ja sa tead, et midagi toimub, tähendab, Su mõtted lähevad ühte suunda, sõidavad millest umbes teha. Mis teema on, mis aines on? Kui sa lihtsalt endale luuletusi teed, siis sa pead otsima midagi, millest, mida sa väga tahad teha. Ei pruugi üldse millestki tahta. Vaatad ringi, siin maailmas, vaatad, pilk jääb millelegi peatuma, teinud sellest luuletuse umbes kuidagi, nii nagu sellist teemat ei ole, sund ei ole, võid teha, ükskõik mida siis siis on kõige keerulisem, nagu mõtlesin, treerub. Aga kui on mingi konkreetne teema, siis, siis on juba selles mõttes nagu lihtsam tõsta maha. Paneme mõtet sinnapoole tööle. Aga kuulame siis veel ühte ühte luuletust. Oh, ma ei tea, selles mõttes ma siin uhke, et ma ei tea, mida lugenud ma loen järjest lihtsalt edasi. Muidugi mul ei ole siin mingit programmi, aga siin oli mul lahti. Oli see Pluuto, oli jah, siis oli nagu nagu kosmosega, kosmose või tähtede. Pakikene on siin, loen, loen veel ühe luuletuse, mis on natukene kosmosega seotud, plekid on, pealkiri. Juhtus nii, et mänguhoos täitsa laiali läks, moos. Nüüd on minu pükstel plekid. Plekid kardinal ja tekil. Kampsun moosiga on koos, rinna peal on moosist roos. Moosiga on koos pluus äsja saadud päris uus. Vahel ikka veidi määrib mõni üritus, mis väärib kordasaatmist. Ehkki rõivat täitsa mustaks saada võivad päikesel ka päikeseplekid. Need pole sugugi väikesed plekid. Et lõpp läks nagu kosmoses. Alguses nagu ei viidanud. Räägime naljast, ka tee luuletused on, on nii naljakad, isegi kui, kui teema on natukene kurb või nukker, nagu see Pluuto lugu oli. Jah, noh, ega ta nüüd väga nukker. Aga tehtud nukk, noh ikka keegi kaob ära, ei puutu kuskilt, ta tõmmati nimekirjast maha. Selles mõttes teod nukkele, Pluuto ise on asjade käiguga väga rahul, tal pole õrna aimugi. Aga olgu see selleks. Aga kas läbi luuletusi on kuidagi lihtsam nalja teha? Vot ei tea, ega nüüd naljanänn, nali kukub jah, tihti välja, mul selles luuletuses kipub sisse. Ei ole, mul on sihuke rahulik ka. Täitsa rahulik, aga mõni on nukram köhaga, täitsa täitsa traagikat mu sisse, sinna nagu ei põimib. Mõne rahuliku lüürilise lasen ikka vahel läbi, aga kui on niisugune mingi väike krutski või vemmal või puänt, no see on teretulnud minu asjades. See on tõsi küll, japsin sinna, ma ei saa vastu vaielda midagi. Siis ma olen rahul, kui midagi taolist õnnestub. Ja aga kuuleme veel mõne luuletuse No kuulame siis olen siit edasi ja siin on ka nagu tähed. Ma võtan sellesama paberipakki ja ei hakka sorima. See on siis praegusest ajast väga hea ilusat häma rada ajanud. Vot see ei olegi näiteks naljakas, rahulikult nagu plaksti, nagu nagu põõsas tuli, rahulikumad, ilusad hämarad ajad. Eestimaa suvel on heledad palged päevad täis päikest. Öödki on valged. Talvel on jällegi see poolest parem, et hiline aeg tuleb tunduvalt varem. Nii näiteks uusaasta alguses ei pea meiega Obama valguses. Tegelikult siin tipus kahele. Ja mulle tundus ta niisugune rahulik, aga, aga oli jah, jälle sisse pandud nalja küll. Aga räägime veidi Eesti ekspressist ka sellepärast, et mina võin küll öelda, et et minu, minu, teie fännamine sai alguse just just sealt Eesti ekspressist ja nüüd on tulemas ju peaaegu et, et täiesti juubel seal kirjutades. See on tõsi jah, sest suvel 20 aastat täis, mis vist täpselt saamaks oli juuli 1996 kuskil, kas oli juuli igal kesksuvi oli küll, siis hakkasin pihta, nii et saab 20 aastat. Siis on, siis on igasse numbrisse on tehtud luuletuse pildikene juurde üks ohmu ristsõna ja mina olen seda sõnastanud nii, et et poeesest juhmistunud laps saaks pisut ajusid teritada, siis on üks ohmurist sõna ka juures, selle dünaamina. Ohmu, oi, see oli kiire, kiire kähkukas. Selle pakkus välja tegelikult ekspressi poolt siis oli seal Villu Kangur töötas seal telelehe toimetuses, et seal peaks minete olema keegi tegelane. Ta küll pakkus välja loll isu või midagi taolist, aga ma olen niisugune nimi küll ei kõlba liiga räige. Oh, ma olen niisugune mõnus rahulik ohmu selles mõttes, et noh, et võib-olla ei saa hästi hakkama. Õige, seal oli ju see seal on selline teksti juures, et laps peab aitama. Morrison ära lahend ohmu ei oska. Laps aitab, siis saab laps ristsõna lahendada, sellepärast on soosmusele Rubriik ohmu rubriik ohmu vii vinet juurde joonistatud vägasele toto Moody totu kuul eks nossovi raamatut totu ja sealt silme ette tuli ja see oli ka kiiresti nagu, nagu nagu öeldi, et nüüd on vaja siia mingi tegelane. Oligi Cohen, kohe joonistan valmis, ongi tegelikult seal mingit pikka nagu juurdlemis tol ajal ei olnud plaks plaks plaks valmis on ikka. Siiamaani. Ohmu uksel ilutseb. Aga kui kolmapäeval ilmub nüüd uus Eesti Ekspress, kes siis ohmu ristsõna on juba juba valmis ja luuletus ka. Ja see, mis nüüd kolmapäeval on ammu valmis tähendab see, mis see kolmapäev ilmub, seee, mina toimetan neile juba eelmine olen toimetanud siis eelmine kolmapäev äärmisel juhul varem ikkagi. Nii et nädal aega varem, aga aga siin vahepeal ma lugesin neid luuletusi veel mingi aipadi jaoks sisse ka ja siis tuli oli stuudiot, oli vaja nagu kasutada ja see olnud küll sedasorti töö, et iga iga nädal nüüd lähed ja loed luuletust stuudiosse, et siis tuli selline praktika käibe said. Et ma tegin nelja kuu materjale üldse nii-öelda korraga ära kuskil 16 17 luuletust korraga olid ära tehtud, valmis, nii et siis siis oli küll niimoodi, et jah, et kui tänane nüüd kolmap päeval ilmub luuletus nose võis olla tehtud. Suvel. Noh, valmis, nad ongi tehtud tihtipeale ammu varem, mul on need meil ikka ette tehtud. Aga, aga selles mõttes päevakajalisus ei tasu nendest luuletustest otsida, et kui nüüd see nädal mingi väga päevakajaline sündmus juhtus, et, et siis on see luuletus kajastatud vähemalt tollase praktikaga ei saanud olla, sest noh, neli kuud oli ette tehtud. Ma praegu praegu ma ei tee neli kuud, et aga noh, eks no ikka, ta on ette tehtud, 10 päeva on ikka varem on ta seal ja luuletus varama varem, nii et, aga see ei ole ka Päevaleht ja lastele luuletuse rubriiki ei pea ka ägedalt äkiliste sündmustele reageerima. Ma ei ole seda kunagi nagu eesmärgiks võtnud. Aga mis on täna need need unistused või mõtted, mida veel veel tahaks teha? Lähiajal. Luuletusi tahaks edasi teha kui see, kui selles rubriigist rääkida. Aga noh, seda tahakski teha, noh, seda ma teengi, aga, aga ka, aga sellega on üks väike klausel, et kui mul on midagi plaanis teha näiteks siis, siis ma kindlasti ei räägi seda veel. See on üks minu käest, on ebausk või, või noh, et käitumismall olen lihtsalt enda Ennast jälgides tähele pannud, kui ma midagi plaanid sinna, siis sellest enne lobisen siis on praktiliselt aamen minu huvi kaob asja vastu on tehtud, ma ei viitsi teda enam teha. Nii et sellega Jah, aga kuulame siis veel kaks kirja pandud luuletust. Ahaa, kuulama vaatama vaata mõne muu teema või mis, mis on kaks tükki nahvatamisest järjest. Jätame need kaks näiteks keedetud kaalikas kulinaarselt rääkis. Lasteaeda minna ei taha seal keedetud kaalikat sööma pea. Minul on kaalikas süda paha. Aga mu süda peab olema hea. Miks mind küll loomaaeda ei panda? Mõtlen, kui suutäis on neelata. Seal kõiksugu koledust loomale anda on kõvasti ära keelatud. See oli siis kaalikas siis teine ka siis elu on ka. Teiseks võiks olla hingamisharjutus spordi vallas. Hingamisharjutus. Suvel täitsa tasuta valgust saab ja sooja ole hea jagasuta, ütleb lahkelt looja. Õhku hoopis tasuta kasutada tohin? Alatasa kasutan, hingeldan ja ohin. Hingan sisse, hingan välja, hingan välja, hingan sisse. Vähem välja, rohkem sisse. See tooks nagu rohkem sisse antakse tasuta. Patton, kui ei kasuta. Sihuke keeruline. Suur aitäh luuletaja Ilmar trull, et tulite klassikaraadio stuudiosse külla kutsumast ja kuulame lõpetuseks veel ühe laulu, mis on teie teie tekstile kirjutatud ka Olav Ehala. Poolt ja kuuse tegemise laul. Jah, seda ma mäletan, see oli ka nukuteater ütletuse. Kuulame, kuulame.