Taavi lindistamise kaudu ei ole midagi niisugust, mida varem poleks tehtud. On tehtud küll ja tehakse ikka ja jälle. Võõras, kõrvaline kõrv on uudishimulik alati neis asjus, mida ta tavaliselt ei kuule. Ja eks ole igal kunstnikul mingi oma võte oma lähenemine kavatsuste elluviimiseks. Selle avastamine annab aga tüseda lisateavet kunstniku eesmärkide ja nende realiseerimise võimaluste kohta. Ja sellepärast olemegi praegu ühel proovil Vanemuise teatris, mida viib läbi Erich Kõlar. Kas te kuulete põntsu, mis ma siin pead harjutanud? Autobussiga? Lähemal neil on. Palun mängige nüüd kõik ilusti pumbu. Ilma plaksutab alus. Peab saama trumm ka, palun. Nii. See on nüüd jagaja pauk ja Kaja peab, see efekt peab olema selles pauh ja natuke. Nonii. Sai on ka selge nüüd jah, kus nüüd mängida ja kus mitte. On 12 peale valmis, hakkan pehmelt. Camdeni. Kui seal laval Eesti Raadio sai nüüd Vanemuise st teha uusi lindistusi ja kui meie operaatorid need jõuavad ära monteerida, täienevad meie muusikavarud Vanemuise solistide ja orkestri esinemistest tunduvalt. Ja muidugi jutt, mis nüüd järgneb, on tehtud juba ammu enne seda proovi. Süsteerid kõlari juubelisünnipäev pandi tegelikult paika juba 60 aastat tagasi. Tänased kalendritegijad pole sellest mingit saladust teinud. Aga nagu taibukas kuulaja peatselt taipab, ei rääkinud meie dirigendiga siiski täna 60 aastat tagasi, vaid tunduvalt hiljem. Ja nagu näete või õigemini, kuulete, on siingi väike proov, vajalik. Kuu kukku. Nüüd ta peaks küll töötama ükskaks. Erich Kõlar teinud, ma taban praegu koduses riietuses ja koduses miljöös ja koduses töös. Aga teie tööriietusel fakk, mitu fraki te olete ära kulutanud? Praegult on teine 30 aasta kohta ligi 30 aasta kohta. Minu arvates see muidugi ei näita mitte lihtsalt säästlikkust, aga dirigenditöö iseärasustest tabaneb fraki selga, aga ta peab kõike püsti seistes tegema. Riie niimoodi, et see kulu. Nii see on ja ma küll mitte alati ei saa küll püsti ja selle tõttu ongi vist ühed püksid rohkem kulunud ja juba kolmandat püksidega fragi Kuubal alles teine. Ja siis me saime teada, et te olete oma dirigenditööd teinud juba kolm 10. aastate. Ligi ja palju sellest puudu jääb. Ma tulin Vanemuisesse esimest korda 56. aastal, kui Vanemuine sõitis Moskvasse kunsti dekaadile siis Boris kõrveri operetti, ainult unistusi juhatasin seal mina. Ja siis aasta hiljem, 57. aastal kutsuti mind sinna dirigendiks. Aasta hiljem pandi peadirigendiks ja nii ma siis nüüd tänapäevane siin rassid. Esimene tükk oli siis ainult unistus dirigendina. Aga kas dirigendiks saamine oligi ammune unistus? No ma ju õppisin dirigeerimist viimastel aastatel konservatooriumis ja eks muidugi dirigendiks saada tahtsin. Algul suunati mind küll filharmoonia puhkpilli taadi orkestri dirigendiks, sest ma nagu ei tahtnud Tartusse tulla ikkagi pealinnast ära ja nii nagu see noor inimene ikka mõtleb, et linde, mehe, mitte mees linna nagu ird mulle tookord ütles. Ja siis ma nagu püüdsin vältida seda siia tulemist. Aga hiljem mõtlesin veel kord üle ja ja siis ikkagi tulid. Ja nüüd Aini ja sõprade valss Boris kõrvari operetist ainult unistus Hillar Dorav koor ja Vanemuise orkester Erich Kõlar juhatusel. Te olite siis enne seda, põline Tallinna poiss? Ja põline Tallinna mees Tallinnas sündinud mõnda aega küll elanud ka Pärnus ja Viljandis, aga väga lühikest aega ja põhiliselt kõik koolis käimine ja ja õppetöö ja põhitegevus, noorest peast oli kõik Tallinnas. Milline kool teid oma kokkutulekule kutsub, neid hariduse tänaval paiknev keskkool, selle maa viimase aasta lõpetasin seal riietma, lõpetasin seitsmenda keskkooli Tallinnas. Nojah, aga muusika õppimine siis käis juba enne seda. Leelselt muusikaga tegelesin ma õieti juba päris maast madalast. Kuskil kaheksa aastaselt hakati mulle klaveritunde andma. Muidugi väga vastumeelselt, võtsin ma seda. Ja kuskil kaheteistaastaselt või kolmeteistaastaselt suutsin ma välja võidelda endale vabaduse ja jäeti mu klaveritunnid rahule. Mul oli see väga raske välja võidelda ja kui ma seal olin välja võideldud, siis olin ma väga õnnelik. Aga siis tuli varsti uus õnnetus, isa ostis raadio ja kui raadio ostis, siis hakkas mu kõrv jälle muusikat püüdma ja muidugi esialgu nagu noortel inimestel kergemat nagu kombeks, noortel inimestel hakkas kergemat, hakkasin kuulama ja tegelema siis ka muidugi kohe Tšassigasest tundus, et see, mismoodi meil džässi mängitakse ja mismoodi ma raadios džässi kuulen, sellel on kohutav suur vahe. Seda vahet ma tahtsin hakata siis vähendama. Kas õnnestus? Võib olla Tal õnnestus, eks need, kes tol ajal elasid ja kuulasid, oskaksid sellele paremini. Ini vastata Tšaši õpilane tähistas ja iseseisvalt või oli mõni näpunäitajaga. Ei või päris ütelda, et ma olin ikka päris autodi takt väga hoolega kuulasin väga hoolega, vaatasin, mismoodi see kirjutatud oli, sest meil oli tookord ka üsna palju välismaa noote. Ma sain võrrelda seda, mis ma kuulsin sellega, mismoodi ta kirjutatud oli ja siis hakkasin häälduma, järeldusi ja seadusepärasusi nägema. Ja neid siis püüdsin hiljem kuldses seitsmes rakendada. Nii et tegelikult ikkagi tuli see esimene klaveri õppimine ka omajagu kasuks, ega muidu poleks sinna jõudnud kahtlemata. Ja väga suurel määral isegi, aga või see noor inimene siis niuksed asjadest aru saab. Paraku Kuldse seitsme tegevusaasta Iston vait paar unikaalset helilinti, mis ikka ja jälle selle orkestri esinemiste ainsat heli dokumentidena eetris käivad. Muidugi, orkestri tegelikku mängutaset need igakülgselt ei suuda näidata. Olgu aga siiski siia jutu vahele praegu mutionu. Meie dirigendid on suur jagu kõik džässikoolist läbi käinud. Jah, viimase aja suurem osa kõik ja klass ja Vallo Järvi ja mina Peeter neljee džässimees ja jah, rütmiliselt on ta meile kindlasti kasuks tulnud. See on võib-olla üks külg, mis tüligendil peab ju äärmiselt tugev olema rütmitunne ja paistab, et ikka džässi kaudu seda kõige paremini. Ma ütleks selle kohta niimoodi, et džässis on see iseloomulik, et löök jagatakse detailideni teisteks osadeks ja need peavad väga täpselt omavahel klappima, isegi kuni sinnamaani, et kolmandik leeg tunnetuslikult absoluutselt täpselt langeks kokku ja täpsus, mida saavutatakse üsna visa ja raske tööga džässis. See näitab ka nagu teed, kuidas üldse orkestris midagi kokku saab ja midagi ansamblisse viia on võimalik ja võib-olla see kool trassist üle tuua tõsisesse muusikasse on võib-olla üks kõige väärtuslikum osa temast. Ühesõnaga, ansambli õppetund on ta väga hea ansambliõppetund. Te ütlesite, džässis, olite autodi takt, aga siis tuli siiski konservatoorium vahele ja lõpetas selle isetegevuse ära. Etti konservatooriumisse läksin ma ka hädaga, sest mul oli siis juba see kuldne seitse nii suureks kasvanud, et oli vaja teda juhatada, me tegime ka kontserte ja kontsertmuusikat ja siis selgus, et ilma juhatamiseta ei saa. Ja kuna ma tol ajal nagu olin üks suure või noh, niisugune eestvedaja sellele 20-le inimesele ja siis võtsime ka keelpillid juure siis olin, oli ka loomulik, et mina astun siis ette ja püüan seda asja kui koos hoida. Aga sellest ei tulnud midagi head välja ja ma nägin, et ma ei oska seda tööd teha ja siis ma otsustasin, et nüüd ma lähen õppima konservatooriumisse dirigeerimist algul oli minu õpetajaks Valfrid Jakobson. Hiljem Roman Matsov matsu juures, ma lõpetasin Tallinna konservatooriumi koos valla Järviga. Mõlemad olime mad õpilased, üsna paarishärjad vedasime seda noorte dirigentide vankrit. Edasi kuulate intelluudiumi kuuvalgus Benjamin Britteni ooperist Pythankraims Hinhartab Erich Kõlar Eesti riikliku sümfooniaorkestriga. See oli ka üks üsna lühike aeg, kus Tallinnas sai dirigeerimist õppida, hilisemad on kõik käinud mujal õppimas. Jah, siis dotsent Roman Matsovi juures oli see kohe ametlik dirigeerimise eriala õppimine aga hiljem nähtavasti kas õpilasi jäi väheks või miks, miks ei konservatooriumis ära kaotati. Ja siis hakkasid meie dirigendid käima rohkem Leningradi õppima. Muidugi on sellest kahju, et me ei saanud ennast täiendada tol ajal Leningradis oleks päris asjatult. Eks teatritöö on ka võrdlemisi kõva kool, võib-olla isegi kõvem kui sümfooniaorkestri ees, sellepärast et tükid on pikemad ja proovid pikemad. Teatris on muidugi teine natukene teistsugune spetsiifika, sellepärast et Tähelepanupublikul langeb orkestrile suhteliselt vähem kui sümfooniakontserdil. Ja eks see ole selle orkestri arengu õnnetus ka samaaegselt, sest tundes, et tähele, sa ei ole tähelepanu orbiidis lubatsoni tihti endale mõnegi võib-olla niisukese pihi lohakuse, mida kontsertlaval ei võiks. Ja sellepärast me oleme aeg-ajalt ikka püüdnud ka kontserte teha, et hoida end ikkagi võimalikult vormis ka teatris. See on nagu heaks kooliks alati olnud kontsertmuusikateatritöö kõrval. Pealegi Tartus on väga kauaaegsed traditsioonid ja selle koha pealt ja eks kui minagi siia majja tulin, Tartusse tähendab Vanemuisesse, siis üsna agaralt püüdsingu sümfooniakontsertide traditsiooni elustada ja edasi viia. Üsna soliidsed repertuaari mängisime isegi kui nüüd tagantjärele meenutada. Mäletan Beethoveni kaheksandat sümfooniat, juhatasin siin Brahmsi kolmandat, kui ma ei eksi, Šostakovitši viiendat oleme isegi siin mänginud. Tšaikovski kuuendat oleme mänginud. Uuest maailmast oleme mänginud ja muidugi sai, et see enam-vähem korralikult kõlaks, siis tõime Tallinnast abijõude niisugusteks päevadeks jutt minevikus. Jutt on minevikus ja viimasel ajal Alen hoidnud seda joont, et noortele dirigentidele anda kõik need võimalused, mis on seoses kontsert muusikaga. Eks nende areng on praegult olulisem kui minu. Põhiliselt töö käib kolmel rindel ooper, operett, ballett, mis endale. Kõige rohkem huvi pakub, peaks ütlema vist nii, et hea muusika pakub kõige suuremat lõbu. Kui see on operetis, siis seal, kui see on ooperis, siis ooperis ja kui see balletis, balleti lihtsalt muusika kvaliteet on see, mis meile rõõmu ja nii-öelda tagasiside annab, kes on head muusikat kirjutanud. Minul on õnne olnud väga palju head muusikat juhatada. Tuletaksin meelde, siin võib-olla Prokofjevi kihlus kloostris oli üks esimesi, mis ma siin juhatasin, samuti Prokofjevi õnnemängija, Katarina Izmailova Šostakovitši-lt Mozarti Cosi fan, tutte eesti autoritest mäletan väga hästi Eugen Kapi talvemuinasjutu esimest lavastust, mis meil oli. Väga meeldis samuti austri Tiina, mida, mida me nüüd juba teist korda teeme jälle suure suure pettumuse ja ma ütleksin niisuguse sooja südamega, et see on nagu kunagi tehtud ja see nii praegult kuidagi nagu isegi veel rohkem meeldib kui tol ajal. Nii et seda muusikat ma pean ka väga heaks ja õnnestunuks pärliks eesti balletimuusikas, temas on nii palju siirust, soojust, vahenditustest, mis minu arvates kuulajale ongi just kõige väärtuslikum. Viis. Zoltan koday harja vanast. Ja vaatasime on ju suurepärane muusika viimastest töödest. Suurt rõõmu tegi meile köghini poogia päss, partaki Puubrintsi olen juhatanud Stravinski ööbikud üldiselt peaaegu kõikidest maailma silmapaistvatest heliloojatest midagi. Ja see palett on õieti niivõrd rikkalik, et ei oskagi öelda, et nojah, muidugi, ega ta ei ole veel, ta ei ole lõplik, maailmas on ikkagi nii palju head muusikat kirjutatud, et kõiki üks inimene oma eluga vist ära ei saagi juhatada. Eriti teatris, kus kus üks-kaks-kolm lavastust aastas kukub. Unelmate teoseid praegu, mida veel tahaks juhatada? Ma ei tahaks üldse enam juhatada. Kõikide nende pikkade aastate vältel, mis ma olen seda tööd teinud, on ikkagi kogu aeg sees pitsitanud üks väikene pipratera, et ikka ei tule nii välja nagu ise tahaksid. Tahad nagu ikka rohkem ja ikka ei tule see välja. Mida sa ise seal selleks kõige paremaks pead? Ei tea, milles viga on, tõenäoliselt iseendas. Ja kui terve pika elu vältel kuni 60. eluaastani tunned, et oleks vaja paremini teha, aga paremini ei oska, siis tekibki niisugune tunne, et kas on üldse vaja veel teha, kui on 60 aastat juba täis, las teevad parem edasi, need, kellel tuleb välja. Nahaga võib-olla tuleb seitsmekümneselt kaheksakümneselt dirigendid elavad tavaliselt väga vanaks. Ja ja töötavad ka, eks seda siis näe, kui sinnamaani jõuame. Järgmise muusikapalana kuulajate lõiku Mozarti ooperist Cosi fan tutte teisest vaatusest esinevad Vanemuise solistid ja orkester. Siin on. Ka ei. Küllap vist sellepärast, et ma kunagi ei ole rahul olnud sellega, mida ma olen juhatanud ja kuidas ma olen juhatanud siis tekib kuskil vajadus midagi nii teha, et sa ise rahul oled sellega, mis sa teed. Ja see võib-olla ongi mind viinud üsnagi paljude hobide juurde. Ma olen filme teinud kitsas filme olen mootoritega palju õiendanud, olemas, spordiga tegelenud selles mõttes, et suusatamisega, ujumisega ja kõige viimasemal ajal kõige rohkem mootorispordiga. Mul kasvas siin aeg ja temaga koos hakkasime kardisporti harrastama. Möödunud aastal jättis ta selle küll järele, aga viimaseid aastaid täitis see sportmil väga tugevasti mõlemil. Nii et olime üsna pingul ajaliselt igal pool, nii tema kui mina, Masina tegite ise või? Jah, endal tuli palju teha, tähendab, kõik need ümberehitamised ja forsseerimised, need tuli meil endal kõik teha. Mul olid väga paljud Tallinna ja Tartu tehaste inimesed abiks isegi meie geograaf graafia mootorite ettevalmistamisele ulatus kuni ser puhovini ühelt poolt ja meie vabariigis Vändra ru. Praegu tahaks väga juhust kasutada ja kõiki neid seltsimehi, kes meid tookord nii palju on aidanud, tänada kohe ühe lühikese suur aitäh iga. Riias on meil tehtud palju asju mootoritele. Ühesõnaga, geograafia on üsna lai, kus meil midagi on saadud. Ja et mootorit viia niisugusele tasemele, et temaga võiks kõige kõrgemal tasemel võistelda. Jõudsime me siis väiksest, 50 kuubikulisest kuni liidu koondise nii välja. Aga kahjuks ei õnnestunud meil välismaal võistelda, aga ka üleliidulistel võistlustel oleme me saavutanud kahel korral liidu meistritiitli. See oli noorteklassis ja kahel korral jäänud kolmandaks, mis olid ühtlasi meeste klassis kolmandaks, mis andsid meile tähendab minu pojale Markole meistersportlase tiitli. Kahel korral on see meeste sportlase norm nagu täidetud Tartu maratonil käisite? Ei, kahjuks mitte, vot see tee ongi mul niisugune, et partituuri taga ma istun proovidel Ma istun etendustel ka mingil määral istun ja kuva garaazis masinad putitan, siis istun. Ja nii et õieti füüsiline mahajäämus on väga suur, sellepärast ka viimastel aastatel olen ma püüdnud natukene tervisejooksu teha ja sellega püüdnud ennast vormis hoida. Selleks et nüüd viimased kuud mitte kokku variseda, kus mul on eriti suur töökoormus sattunud. Aga niisugustele asjadele nagu maratonid jääb, ma arvan, minu ettevalmistus pisut napiks. Füüsiliselt. Tonitseti Emorino ja tuultšamarohtueid ooperis Armujook Ivo Kuusk, Evald Tordik ja Eesti riiklik sümfooniaorkester kõlari dirigeerimisel. Nii on. Apple'i. Kallis lõbu. Ei, mitte kohe päeva-paar. Aega läheb. Hapuka. Muidugi Tallinnas on pillimehi alati lahedalt ja orkestrid ei põe, puudus pillimeeste puudust. See probleem vist siiski Tartus on olemas. No ma arvan, et häid pillimehi on ka Tallinnas päris mist otsida ka nii ei ole, et kui või kuskile ühte tugevat mängijat on vaja, et see siis alati nii käepärast on igas pillirühmas, aga selge on ka see, et meil on see probleem muidugi 10 korda suurem kui Tallinnas. Et nüüd ongi niisugune huvitav asi, et me peame ilmselt eeloleval sügisel, kui meie Potsdami šeffid Hans Otto teatrist tulevad Tartusse Mozarti Tiitusega siis on nad juba ette teatanud meile, et nad vajavad seda väga tugevat klarnetimängijat. Ja keda siis paluvad Tallinnast otsida. Loodetavasti ei hakata seal väga vastu sellele. Te ütlesite enne, et kõige tähtsam on hea muusika ja see on loomulikult kõige ahvatlevam. Aga kas selle väikese orkestriga seal all kuskil barjääri taga? Ei tundu vahel ka, et nad tahaks natuke rohkem sellest välja pigistada, aga ei taha tulla. Eks see olegi see üks moment mikspärast võib-olla tahaks järel jätta, et ei saa kuidagi nii teha, et ise rahule jääks, siitsamast see asi hakkab, aga ma pean ütlema, et silmas pidades neid raskeid partituuri, mis me oleme nende aastate jooksul pidanud mängima. Siiski mingisuguse mingisuguse tagasiside mõnukese on meile tihtipeale andnud ja eks see hoiab meid ka püsti ja tiivustab jälle uuesti midagi võtma ja midagi tegema. Mingi väikene mõnu peab ju ikka olema. Ja tihtipeale ei olegi see nii väga väike. Lehte Mark esitab nüüd koos Vanemuise orkestriga Katerina aaria on järv Šostakovitši ooperist Katerina Izmailova. Midagi lavastades on alati kaks dirigenti, sest dirigendi kõrval on lavastaja, kuidas need omavahelised suhted kulgevad. On mitmesuguseid lavastajaid ja mitmesuguseid dirigente. Mina pean ütlema, et üldjoontes oleme ikka enam-vähem hakkama saanud. Väga tihti muidugi. Lavastajad tahavad. Mõtlevad peamiselt selle peale, et see oleks hästi vaatajale kõik kättesaadav, et oleks küllaldane vaheldusi stseenis paiknemises laval. Ja mitte alati, nad ei mõtle selle peale, et kõik igalt poolt hästi ei kõla ja meie muusikamehed jälle tahame peamiselt saavutada seda, et kõik kõlakesed, kõik muusikaliselt, täisväärtuslikuna jõuaks publiku kätte. Ja sellel pinnal tekib mõnikord lahkarvamusi, aga eks me oleme neid püüdnud kirik keset küla lahendada. Ja suuri arusaamatusi nagu ei ole olnud. Dirigendi kõige raskemad hetked vist ongi need kui midagi hakkab harali minema ja nüüd tuleb hakata seda kõike kokku korjama. Ja selle kohta õpetati vist Rabinovich, oli see mees, kes käis kunagi meil Matsavi tundides ja ütles siis midagi läheb laiali, seadki juhatamine järele. Et siis läheb kõik jälle paika ja mõnikord tõesti olen proovinud, on see aidanud. Siis hakatakse nagu terasemalt kuulama ja vastutustunne läheb rohkem nendele mängijatele endile kui sinule. Pillimehed otsivad ise õiged otsad üles ja siis nad muutuvad nagu aktiivsemaks. No tegelikult dirigent ja orkester on vahetus kontaktis, aga lavaga võimeid harali, minekuid kergemini toimuda. Jah, ja eks neid aeg-ajalt ikka toimub, aega neid päris vältida ei ole õnnestunud ja nii palju, kui ma olen mujal kuulnud, ega neid mujal ka päris vältida ei suudeta, ikka mingisugust lahkuminekud tulevad siin-seal ja nähtavasti peab sellesse suhtuma teatrisse, nagu mitte. Mitte nii siuksesse asjasse, mida üldse kunagi korralikus teatrisse tulla ei tohi, ehk siis nimetame korralikudeks, teatatakse võib-olla paar tükki maailma sain. Mina olen vist esimene mees, kes teile sünnipäevaks õnne soovib, kuigi sinna on tükk aega aega, aga võtke siiski õnnitlused vastu külland õigel ajal eetrisse jõuab. Suur aitäh. Ja saate lõpuks üks asjastest lindistuste eest Vanemuise teatris duett köphini poogia pessist. Muide, selle ooperiga tähistatakse Vanemuises 18. mail dirigendi juubelisünnipäeva. Praegu esinevad Silvia Vestmann ja Taisto noor.