Aprillikuu lõpp. Poeedid räägivad maailma avanemisest või sellest, et maailm on juba avanenud õitsele löönud igatsused, käärivad loomise mahlad. Meie ümber immitseb ärevust. Kuivõrd võtame meie ärkamise tunnet vastu, kuivõrd suudame selles uuenevas maailmas uueneda ise. Kaplinski toob siin väga tõsise paralleeli inimese ja teda ümbritseva vahel. Öeldes jälle kisub kevad, noored lehed, kõrvupidi pungadest ja maa peidab oma pisarad nurmenukkude alla. Inimene ainult on ankurdatud endasse oma ajalukku oma aega nagu suur laev mis kõduneb mõisa tiigil, unustades, et on teisigi olendeid, teisigi ühiskondi ja maailmu. Kalad ehitavad, pesi ja tõusevad pinnale hingama. Pingviinide karavanid jõuavad merele. Sipelgad lähevad oma 1000 aastasi radu ja muld elab ja liigutab lõpmatuid jalgu, vibureid, suviseid ja tundlaid. Inimene, aga, kes peaks olema puhas peegel, peegeldamaks seda kõike seda kevadet, lindude tagasitulekuid, neid kolmnurki, Neid kinniseid, lahtiseid, hulki ja hierarhiaid. Inimene on kõverinimene, on suletud pind kes peegeldab ainult iseend. Muistset pimedust oma võlvide vahel. Ärgem siis jäägem suletud pinnaks. Vesi vilgendab, kylgendab, viirgab, punane vihma, päike pilve Undub ilusana aprill. Ilus on see, mis ei kordu. Maailm avaneb, homme lööb õitsele, suleb ja igatsusest must. Kerkib kahina Liidusid rohtu. Hämarusest immitseb ärevust. Veelõhnalist on kui veereks klaasist kaarik. Kuni teele sulab. Minu kevade Vetevool rutab paisude Decketta tulb minu kevade rahutustuta tuulte aprilli pingumine, hull minu kevade lõokese lööriv, ekstaatiline eetriline matk laul tiibadel päikesesse sõõriv tuksuma südame ümnede jätk. Taevakurgede kolmnurk peab kiilu, juba keristab kusagilt Ko pooleks vihmapilve sinise maasiilu. Juba pakatab minugi paju. Millal auvärav värviline lookleb, ahne suuline spekter, vikerkaar äkki ihade piksepilvest jooksev välk sähvatas Terketikulaar paiskub südame äkitselt pööris. Tunnen ihan valusi, karm kevad suurusest huulile vööris jäänud hammaste pihritsev arem. Ühtviisi tunnetab kevadet mees, teistviisi naine. Peaasi on sirguda ja minna minna vähemalt südames käi sirgelt sammu püstipäi, näe püsti tõusnud tuuled. Veetles edasi kauguste sinna virvendus ja kuldsesse uttu. Avada süda ja avada aju. Kevad kui tuttav tulgu sisse? Toodritsa pääle paned hästi matiks, teeb naha palitu selga, paned võtmed, võtad ERA valgus on kevadine niiske ning näkku liibuv. Korraks on silme ees pime. Siis läksutad tiibu. Head atlased püsti, pea on teie turjalt hall taevakamakas tõusnud, nüüd laokestasinaks. Ringutage, sirutage liikmeid pead, raputage õilses enda imetluses võilille siis noppige eemal kiigolmis puhkes torgake rinda, see päikesemeeste märk. Aprill muiste Aprillikuus. Arvatavasti tähendas see avav. Meie rahvas on harjunud ütlema jürikuu. See on vana järgi vana-rooma järgi, teine kuu aastas. Miks jürikuu? Jüri on ammusest ajast pärinud nimi mingi orgios? See oli legendaarne Kapadookia seganud rooma sõdur, kes 303. aastal kristluse märtrina suri. Kuigi isik on ajalooliselt raskesti tõestatav, nagu kinnitab meie enne on ta siiski mõeldav kuju. Ja tema ümber on ohtrasti legende, legende, mis ongi tema nimele lisanud sona. Püha. Peamine neist on legend sellest, kuidas ta ratsanikuna tappis neitsit ähvardava lohemaa. Legend, mis on andnud rikkalikku ainet kõigile Kustidele, eeskätt kujutavale kunstile. Olgu siis Donald Dello, Notke, Tüüreri või teiste loomingus. 12.-st sajandist peale figureerib Püha Jüri kuju küll skulptuuri gruppides, portaalidel, vappidel, lippudel. Aprill on juba palju varasematest aegadest ikkagi olnud seotud liikumisega kohavahetusega ja seda eriti jüripäev. 23. aprill. Millal õieti algaski kevad, see päris kevad ise. See oli päev, mil mindi põllule. Tihti oli ka karjalaskmine, mil vahetati elu kohta. See oli viletsuse, aga ka uute ootuste päev. Kõige varasem eestlaste Jüri päevadest on väga tähtis päev, millega algab Jüriöö ülestõus 1343. aastal. Millal muistsed eestlased vallutasid Padise kloostri ja asusid nii Tallinna kui Haapsalut piirama, kuigi see vägev ettevõtte edu ei toonud kaasa jääb ta ikkagi oma julguse juba oma idee julguse poolest ja eneseohver väärtuse suuruse poolest austatavaks mälestuspäevaks eesti rahva ajaloos. Inimese vaimu kõige Ahmemaid haardeid on pürgimine kosmosesse. Nii on seegi liikumine just nii konkreetset ajalooliselt seotud aprilliga, täpsemalt 12 10. aprilliga. Meil Gagarin esimesena kosmost vallutama tõttas. See päev on jäänud teatavasti tänini kosmose vallutamise ja kosmosevallutuste tähistamise ja meenutamise kuupäevaks. Kuulake meiegi eesti helilooja Jaan Räätsa varasema aja loomingust selle päeva tähistuseks tema oodi esimesele kosmonaudile. Aprill see on mulle lõhnaline kuu. Jääd on sulanud. Maa on niiske aga niiskel mullal on oma hingeõhk nagu inimeselgi, kirjutab Kustas Põldma. Salvedes ootavat seemned, seemnes aga on uue elu algamiseks kõik olemas ja ootamas. Päikese kiirte soojus, see on nagu kuldne elu võti mis avab uksed elu, muusika kõlamiseks, kõlagu see siis läbi linnulaulu. Võigemad vete kohina. Kevade kõige kiirem areng toimub just meie aprillikuu keskpaigast peale. Juba jää all ärkavad jõe kallast talvetardumusest vool muutub tugevamaks ja kaladel tekib vastupandamatu tahtmine vastuvoolu ujuda, puhtamast rahulikumasse vette, et elu edasi anda ja uut sugu luua. Kalade kevadränne on pikk ja pidulik. See on tunglev pürgiv ja jõuab tihti isegi üksteisest üle hüppamiseni. Kalade liikumise imeni ärkavad ka järvede ja soode elanikud. Rohukonnad on kõige nõrgemad, nemad siirduvad peagi lahti sulanud vetesse, kus siis hakkab kostma lisakonnade vaikset paljutõotavad krooksumist. Tärkavad rooma jätki, et päiksepaistel peesitada, jama külma, paindliku keha soojendada. Ja karu tuleb koopast välja ja tõttab otsima. Samuti ärganud sipelgate pesi. Kõik karusnahaga loomad vahetavad karva paljaks sulanud veekogude ääres. Kraavide äärtel. Kõikjal tärkavad kollaseõielised valged sinised lilled. Eeskätt meenutame sinililli, mis juba Valendavate lumejääkide kõrval oma pead mullast välja ajavad. Kraavides virvendab vesi, keskpruun, hall kadakavälju. Maanteed on võõraina eemal jõeni kiuv tohutuma. Madala ehist võradest harva üksikuid lookesi väljub. Kelsasel nõmmel nad niipeapesale aset ei saa. Rõõmsana vaatab mu silmi lillaka pilguga, lill. Madal ja sinine, puuvõrasid sõrmitseb, tuul kaenlas, mullune heinputke pill. Siniste latvade kohal liiguvad päris Puuraod. Seisata. Ta madalas laanis murdumata siniseid puid närtsima enese pihku, et tüdinult heita nad teele. Vaiksete pilvede varjud vajuvad suurele veele. Vihm peseb su veerel valgeid mustade tittede luid. On kummaline näha seda eneseteostamise julgust, puudun alles raagus, aga rohi hakkab haljendama. Ja mida enam aprilli lõpupoole, seda olulisemaks muutub Uusiga päevaga läheneb ja võidule pääseb. Meie jaoks võib-olla kõige tähtsam, kõige kuuldavam, kõige erutavam on lindude tulek. Alles hiljaaegu kirjutati ajaleheski sellest mismoodi sellel aastal jõudsid rändlinnud Eestimaale. Ja nimelt konkreetsemalt Matsalu lahte. Kõigepealt kärarikkad, künnivaresed üksteise ees trügivad lustlikult pesa ehitamise materjali, teisi noka eest, varastavad. Massiliselt, jõudsid kohale tuhandetesse ulatuvad kuldnokkade hulgad, pardid, luiged. Sa kuula linde. Kevade kirgast häält. Jäävabal järvel viirgavad valged veed ja võimsalt purskub armulaule kollastest nokkadest halli päeva. Kui iidset lootust hõõguvad punast sütt saab maailm soojaks. Muld kuulab virgena öös tuhud hõikeid oma üsas piltliku muigega. Vanal valgel. Ja juba mitu nädalat on kohal ka linavästrikut. Linavästrik on eestlaste poolt väga armastatud lind. Enne ei minevat jõgigi lahti, kui linavästrik kohal ja sellepärast teda kutsuti jumala jää põrutajaks. Nii imestamisväärt kui see tema juuspeente jalgade juures ei ole. Või jämejalg toomaks rahva suusalina Västlikul tervelt 60 variant nime kümnendail väina puks. Küll on ta linamõõtja ja linaõnne näitaja. Tema on tuntud oma saba õudsutamise poolest. Ja selle kujuka detaili on oma muusikalise killu aluseks võtnud ka Veljo Tormis oma 10. haigus. Kui lina Västliku esimene kord näha kõrgel siis on hea, kui aga maas madalal liikumas lendamas, siis tähendab see halba kesist linakasvu. Itaallased nimetavad seda kratsilist pidevalt liikuvat, hüplevad õõtsuvad lindu. Vallerina. Nende jaoks on linavästrikust vastupidine funktsioon. Neile toob ta sügisel kaasa lume. Kõige armsam kevad, laulikon lõoke. Rahvasuu ütleb, et kui lõoke lume alt kolm liivatera kätte saab, siis pidavat juba ära elama. Kui aga mätas paljas, hakkab lõõrimist kuulma. Lõoke toob lõuna sooja. Seda on ta meilegi toonud. Kui aga hiliskevadel on veel külma ja lundki, siis nimetatakse seda lõokese talveks. Ta laulab künnimaa kohal, tihti pole hääle allikat nähagi. On nagu selge õhk ise värelex laulda. Lõoke on mulla lõhna Põllu avaruse sümbol. Kui töömees töö juures mõttesse jääb, räägitakse, et kuulab lõokest. Isegi hobuse kohta öeldakse, et jäi lõokest kuulama. Tema laul kestab katkematult kümmekond minutit. Lauldes tõuseb ta veelgi kõrgemale. Siis langetab ta end kivina, jäävad tiivad alles päris madalale. Kui maas peitu otsinud emale õhukesele laulab taevas mitu isalindu võistlevalt, siis on lõõritamist kogu avarust täis. Räägitakse, et lõokese nagu Siuru linnugi lähtesõnaks on vadjakeelne algsõna. Nii on lõokesega oma kaunikõlaline luule nimi olemas luule nimi, mis eesti luule jaoks tähendab omaaegset tervet rühmitus. Lõokest on kirjutanud peaaegu kõik eestimaa luuletajad. Aga lõokest on ohtrasti ka paljude maade, mitte üks eesti muusikas. Kuulakem siin võrdlevalt üksteise järel. Üht üldist kevade, meeleolu ja lõokese kujutist klassikalises muusikas. Nimelt Haydni lõokese nime kandvas kvartetis Selle kõrval aga helisegu konkreetne helimaal lõokese laul, nii nagu see kõlab seboliini samanimelises orkestri sviidis kus flöödid ja teised puupillid otseselt kujutavad lõokese laulu. Eesti muusikas on lõokest ohtrasti. Üks varasemaid on Artur Kapi pöörmanni sõnadele kirjutatud laul lõokest. Selle kõrval, paarkümmend aastat tagasi äratas noore autorina tähelepanu Jaan koha oma viielinnuga vokaaltsükliga, kus kontrastsed, linnukujud, juht, osa mängivad. Just teine neist on pühendatud Leokesele lõokesele, kes äikest trotsides ja vihmast joobudes ikkagi oma helendavat ja kaunist Vikerkaare listi puhastatud ilma hilistavat laulu laseb kuulda. Vihm teeb toredaid asju. Vihm ajab õied vihmavarju ja vihmavarjud õide. Vihm peseb vanade Kiviraiujate näod puhtaks. Vihm seob karvad mu paljal rinnal ükshaaval linnamüüri sambla tuttide külge. Vihter toredaid asju, vihmide Plekatustas, klavereid ja veetorudest lööte. Vihm ei pelga kirikuid. Vihm sosistab murule kõik ära. Ja naerab asfaldile laginal. Vihter toredaid asju, vihmanesteet. Vihm paneb naised seelikut kergitama, seda kõrgemale, mida ilusamad põlved. Vihtev lollidelets otse lagipähe. Vihkad toredaid asju. Vihm süvendab ise loomusid. Vihm teeb kurvalt kurvemaks, kurjad kurjemaks, rõõmsad rõõmsamaks. Lihvleb inimesed luuletajate jaoks riidest lahti. Põnev on kuulata kõrvuti ka samale tekstile loodud kahte erineva autori erineva ülesandega laulu. Ühelt poolt Raymond lätte koorilaul, teiselt poolt Leo Normeti soololaul Paul-Eerik Rummo samale luuletusele. Kevad on linnulaulu, rõõmsa enesekuulutamise, oma elujõu oma kestva nooruse tunnetamise aeg. Mitte ilmaasjata ei kirjuta Under oma luuletuses ingel lindudega. Väikest ingli vendagi tabavat joobumust kaunilt on selle helidesse valanud Eduard Tubin. Ma. Ei saa olla. Pargi püha päisile Rajul hullab tuul, kurb rõõmsal ajul. Läbib mantleid õhinaga vaikib, tärkab soiku, ärkab ning teeb seelikutes sõidu. Nutab võidumuusikaga. Vikerkaare lisel Tiigel. Oper pallitada õõtsub alles äsja ärganud paju tallelistest okstest kiigel. Kuni kohisedas hiigelmustas pilvelammastel õõtsub üle pargi. Rahesaju. Lõõtsub justkui ehtsast vihast. Puhub läbi luust ja lihast puhub põue, puhub verre, rullib halli pilvepalli nagu sina, musta vahu, mis ei mahu enam merre üle ehmunud horisondi. Päev poeg pelgupilve purjevesipükspilvele pandi välja sirutatud londi, taoline käib mööda vete tumerohelisi turja praga Maaraksubrahest pilvede ja puude, vahest nagu valgest klaasist Helmi vingu bastu Kadatlastu vihina ja Kainaga Ahjaga tuule kelmi. Taas on ilm täis helke varje. Mõttetaja nõuta Metteviirelt puude piirelt, Rackabiili rõõmukarje, kui ta murrab vihmavarje, kuidas kulgeda, ei jõuta. Küllaltki kiirelt. Tuulte ei olnudki aga keskhommikul ehmusid korraga pilved koost ja rullised rutuga lahtipäratu, suure ja pimestav sinise taeva. Kaks kevadist koera, kes tänava nurgal koera tempusid tegid, heitsid kõhuli, lopia, jõudsid rõõmus, Deliputasid päikese poole saba. Ja mu süda, see koerapoeg, Justus rõõmust liputas 3000 päikese poole. Oma südamesabaotsa. Tähendab sellega seotud kõikvõimalikud ilmaennustused küll sellest, et kui aprillis ilus ilm, siis mais nutab silm kui aprilliilm Depay siis mai tee pai või mida aprill ehitab, seda mai lahutab. Aga kõige enam räägitakse ootamatusest pettustest, ulakustest nii aprilliilmas kui ka aprilli Tajastavas loomingus. Aprillituules on seitse mürki ja seitse magusat. Aprill teeb peagi pettust. Aprillikuu ilmad ja noormehe sõnad on muutlikud ja tujukat, irooniat ja ulakust kõlab mõnigi kord aprilli luulest väga tihti ka aprillimuusikast. Üsna erandlik siiski, selles mõttes on Eesti loomingus Mati kuulbergi kolmas sümfoonia aprilli sümfoonia. Teine osa sellest väga sobib saatma parve luuletust bürokraatlikust kevadest. Kevad teeb teed. Lõpuks on see ju kama, mis nad seal kõnelevad. Kõik need tundmused on ammugi tuttavad. Kas sügis või kevad. Välja teeb üks ja sama. Vesi nagu kosk keeb pahinal räästast alla otse krae vahele. Luitunud kiosk ärganud ahinal saab uue rõõmsama kuue kõnnitee taheneb aknad, tõugatakse valla. Kuid tõmbetuul on seltsimehed jürikuul eriti ohutav. Mis tähendab taevasina või päike lõtav, kui minu punetav nina on pundunud ja nohutav jaevastuste akord, ühtjärge rõkkab paberid lendu kipuvad laualt, kus ikka on valitsenud piinlik kord. Oleksin mina kõrge ülemus, pikk, ei mõtleks, ütleksin stopp. Las need purikad ripuvad igasugune päikeses üle elus, suur Veedia, sopp tehku mis tahes. Mul puuduvad juhtnöörid. Kevadet vastu võtta, puudub plaan, saad aru? Vahest maniküürid võivad ju ärevalt asjasse suhtuda? Mul pole sooja ega külma, sest teie nii-öelda kevadest Aedube kapriis, noh ja mis siis minu poolest klass asi luhtuda. Milleks südameärevus? Meelte, maru, mina näidata, mina tormamist ei austa, antakse korraldus vastu võtta. Palun avanevastava kausta teene, plaanid, kalkulatsioonid, millised muruvärvid ja toonid, milline koosseis, linde, lillede nomenklatuur. Kõik olgu täpne, kindel ja kõrge Töökultuur. Seni aga ärge vahetage näitajaid taga. Ärgu tehtagu prauhja priou. Ootame-vaatame, antakse korraldus, teatame vastu ei, peidame täpselt, täidame. Aga irooniat ja vaimukat huumorit on kuulda kuulbergi muusika. Kõigist kolmest osast. Tihti on aga aprill seotud ka mitte otseselt aprilli endaga ja sündmustega sellel kuul kui ka tagasimõtetega. Kevadest, minevikust, mälestustest, eriti mälestustest, lapsepõlveaegadest, lapsepõlvekodust on seotud mälestustega ka isast nagu traadi, luules ja ratassepa muusikas. Ilus ja raske kevad. Sina läbipaistev mere vaigune sein talve suve vahel. Palavikuline on sinu hingeõhk priiskav Suleek pikad ja kuumad on sinu käed. Hoovilus eraske, kevad. Vaibu, vaiki, tagane õitesse vette. Õhtu kurbuse aeg, rohekaspunane joobumusk, plahvatava valu ja tusatund. Oo ilus ja raske kevad. Malmine ränk kiirgad läbi mul lihast ja luust. Katan sinu eest kätega kinni oma näo. Oilusin raske kevad. Läpera. Lõppe mine ära sa jõuks, mis purustab sillad ja lõhustab pilved ja üksi ja tõuse oma kirglikkust tuhast haaval põllul. Oo ilus, raske. Mu aastad kas ei lähe linnas raisku kui liha, millel puudub sool. Neis aastaist mäletasid sa ruuni laisku ja oli odranurm, su kool. Ning pihla viies oli sinu luule. Sest külviaega näitas see said haruharva viinaklaasi suule. Kirikusse rohtus, tee pea kohal kohas, mühas orelina tamm tuules, künka rünnakul ning kaelas külimit, seal seisid sina kevade ümber kepslasson. See hõljub, hõbedane valgus, mis üle kingu voogab, nüüd ehk seekord lainetas sul juustes algus kui kureparve kauge hüüd. On hääli, mida enam ma ei kuule. Kui kuulekski ei mõistaks, meel. Liiv Paikusena vajunud su suule. Kriiksuv kilki, surnud leel. Kae läbi, sepikojasaare tee mäkke tõuseb pärast sind ja üles imetava õhtukaare Suaida kohal lendav lind. Ei karda talu enam ammu ühtki krati. Kõik põllud, lagekarjamaa. Kuid sinu hiirelõhnast kaera mõtte siiski maha matta sa. Aastat kas ei lähe linnas hukka kui liha, millel puudub sool. Neis aastais vedasid sa vilja, Puka töö oli sinu ülikool kes uskus, et ajas on kuristik. Lepatriinu ei öelnud tollal. Kevadpilved varjasid tõde. Su sõrmed kui saare puuoksad. Sebinud rohus ja juustes kaeras rahasse, mullas ja mullas. Lähed läbimu närvida, kõmisevad kiviteed mööda ja haihtub pimedusse kui puu, mille pärast sügislinnud lahkunud. Kaua üle laua kaua-kaua-kaua üle laua üle adra nagu laua. Vaatad mind, sa üle hauatasand mullast mustu, jalg, mustu jalgehigis palg ees palge makstud võlg, makstud võlg ja kuhjas õlgvanker, mull on määrimata elu Halles käärimata, käised üles käärimata. Sinu nimi? Määrimata. Need on aprill lõppemas. Lähme nii mõtetes kui ka oma luules ja muusikas vastu maile ja loodame maikuust sooja õitsemist, häid töid ja palju rõõmsaid päevi.