Püha Peetri kirikus oli sel pärastlõunal olnud ristimistalitus ja hooldate 1000 olemann kandis alles oma köstri riietust. Uute laadi hoidistamatuste ning pulmade jaoks. Nelvilli väljaku ääres Püha Peetri kiriku kombetalitusel käis sageli Peedu rahvas. Aga praegu oli tal seljas parim oma päevinäinud vormi Kuugadest. Ta kandis seda uhkusega. See oli ta amet koha väärikas sümbol. Ta pidas oma riided piinlikult korras, puhastas ja pressis neid ise. 16 aasta jooksul, mil ta siin kestriksoni oli siginenud neid ta laari juba õige mitu tükki. Kuid ühtki neist polnud raatsinud minema visata. Kas te rõhutas, et õpetajahärra saaks käärkambris omadega valmis, siis võiks temagi ümber riietuda ja koju minna. Mis asja ta seal venitab, mõtles kestel nagu ta ei teaks, et minugi kõht on tühi. Õpetaja oli alles hiljuti ametisse astunud, energiline, pisut üle 40 punetama näoga mees. Köster hooldajat, Eduard tundis puudust endisest õpetajast vana kooliga vaimulikust. Iialgi polnud mingeid sekeldusi, kuna ta ei toppinud oma nina igale poole. Ta nägi, õpetajad tulevad varem. Kas ei tuleks hetkeks käärkambrisse, mul on teile midagi öelda. Hea küll, hädaõpetaja. Nad sammusid üheskoos läbi altariesise ruumi ja õpetaja ees ning hooldajateluat järel astusid käärkambrisse. Olbest. Edwardi üllatuseks oli siin kaks kirikueestseisjate juba ees. Ta polnud nende tulekut märganud. Mõlemad noogutasid sõbralikult. Tere õhtust, milord. Tere õhtust, söör, vastas ta ühele ja teisele. Mõlemad olid eakad mehed ja kiriku eesseisuses peaaegu sellest peale, kui hooldajate edu hardist Saikestel. Praegu nad olid istet võtnud nägusa laua taga, mille eelmine õpetaja tõi kord kaasa Itaaliast. Ja õpetajahärra läks heistus keskmisele tühjale toolile. Olgu, Eduard silmitses neid üle laua ja mõtles kerge hämmeldusega. Milles võiks olla asi? Ta mäletas hästi, kuidas korda organistid oli olnud pahandusi ja kui palju tegemist oli olnud sellega, et asi ei läheks kella külge. Siin Nevilli väljaku Püha Peetri kirikus ei tohtinud skandaalseid lugusid olla. Õpetaja punetavad näos säärase otsusekindel headus. Mõlema teise ilme oli murelik. Ta on neid kuidagi mõjutanud, kuid neile asi ei meeldi, ütles kestad ise endale. Nii on lood mu poiss ja pea seda meeles kui Toolbelt. Edwardi näost ei võinud ta mõtteid lugeda. Ta kehahoius oli au Patlikust ja samalajal väärikust. Enne kirikuteenriks hakkamist oli ta olnud teener väga hea mainega majades. Alustanud jooksupoisina kellelegi rikka kaupmehe majapidamises tõusis ta järk-järgult ametiredelil kuni sai ülemteenriks kõrgaadlisse kuuluva lesestunud daami juures. Enne Püha Peetri kirikus tööle asumist oli ta olnud ühe endise saadiku majavalitseja ja ta alluvuses oli kaks meest. Ta oli pikk, sale, tõsine ja väärikas. Siis igatahes hea kooliga näitlejanna, kel pidevalt tuleb esineda hertsogi rollides. Tal oli taktitunnet meelekindlust ja eneseusaldust. Õpetaja alustas hoogsalt Foreman. Meil tuleb rääkida kaunis ebameeldivatest asjadest. Te olete olnud meil hea hulk aastaid ja täitnud oma kohustusi küllaltki korralikult. Teised kaks noogutasid nõustuvalt. Kuid mõni päev tagasi sain ma teada hämmastava tõsiasja. Ja ma leian, et olen kohustatud sellest informeerima ka kiriku eest seisjaid. Oma üllatuseks ma kuulsin, et ei oska lugeda ega kirjutada kestri nõustunud kimbatusse varjugi. Teie eelkäija teadis seda. Ta arvas, et sest pole lugu. Tal oli kombeks öelda, et maailm on rohkemgi haritud kui see tema meelest hea. Kõige hämmastavam lugu, mis ma eales olen kuulnud püüdis üks verbin reist. Tahate tõepoolest öelda, et olete olnud siin köstriks 16 aastat? Ilma Etti oskaksite lugeda ja kirjutada. Hakkasin tööle, kui olin 12. esimesel töökohal kokk püüdis mulle üht-teist õpetada. Aga ilmselt ma ei võtnud vedu. Ja hiljem mul nagu ei jäänud enam vaba aegagi ja ega vajadust ka ei olnud. Aga kas te ei taha teada, mis maailmas toimub? Küsis teine vormindada. Mõlemad eesseisuse mehed vilksasid ärevalt õpetaja otsa jäid disainiti lauda silmitsema. Ja me leiame, et see on võimatu olukord. Niisuguses kohas nagu Püha Peetri kirik ei saa kasutada kirjaoskamatud kestrit. Hoolbete Eduardi kõhnakasvatusse näkku tõusis puna ja erutatult hammusta ühelt jalalt teisele. Ehk võiksite nüüd õppida, Foreman? Küsis üks ver mündreist. Kardan, et mitte enam. Nende härra, kui juba poisikesena mu pea ei võtnud kinni seda täheasjandust. Kui te kolme kuu pärast ei oska lugeda ja kirjutada siis paraku tuleb teil lahkuda. Colbert Edwardile polnud uus õpetaja kunagi meeldinud. Algusest peale ütles ta, et tehti viga, kui sellele mehele anti Püha Peetri kirik. Sisimas ta tundis, mis ta väärt oli ja ta ajas end sirgu. Vabandage väga, härra õpetaja. Sellel ei ole mõtet. Vana koera sitsi, May, õpeta. Ma olen elanud oma aastateni välja, ilma et oleksin osanud lugeda ja kirjutada. Kui mul nüüd tuleks võimalus õppida, ei ole kindel, et mahuliksin sellest. Sel juhul Foreman, tuleb teil meilt kahjuks ära minna. Just nii, härra õpetaja, ma saan aru. Ja suurima rõõmuga esitan oma lahkumisavalduse niipea, kui leiate kellegi teise minu kohale. Aga kui Eduard oli oma tavalise viisakusega sulgenud kiriku ukseõpetaja ja mõlema veer mündri järel ei pidanud ta väärikus enam vastu. Ja ta huuled õmblesid. Ta sammus aeglaselt tagasi käärkambrisse ja riputas laari nagisse. Ta ohkas sügavalt, mõeldes tähtsatele matustele ja pulmadele, mida see kuubeli näinud. Ta vaatas ringi, et kõik oleks puhas ja korras, tõmbas pintsaku selga ja kõndis, kaabu näpus, kirikust välja. Kuid oma kurbade mõtete küüsis olles selle asemel, et minna kodu poole, kus teda ootas mõnus pärastlõunatee. Ta pöördus valesse tänavasse. Ta lonkis pikkamööda edasi. Ta süda oli raske, ei teadnud, mida peale hakata. Taas maja teenriks hakkamise mõtegi oli vastumeelt pärast seda, kui ta nii palju aastaid oli olnud, ise oma peremees. Ta ei suutnud asuda kelle tahes ümmaldajaks. Ta oli küll säästnud päris kenakese summa raha, kuid sellest poleks piisanud tööta elamiseks. Ja iga aastaga naise elu minevat aina kallimaks. Ta ei tulnud kunagi sellele etta ette võiksid kerkida taolised probleemid. Püha Peetri kiriku köster. See oli ometi eluaegne koht nagu Rooma paavstil Ki. Ta uhkes südamest. Olgu, see Eduard oli mittesuitsetaja ja täiskarsklane Praegudele tunduski, et suits võiks head teha. Ja kuna ta ei kandnud suitsu kaasas, siis laskis ta silmad ringi käia poodi otsides, kust võiks osta pakki sigarette. Ta ei näinud ühtki ja kõndis edasi. Tänav oli pikk ja igasugupuude täis, aga mitte ühtki niisugust, kus oleks saanud osta suitsu. Imelik ütles hoolmat Eduard kindluse mõtestakümpis tänavat pidi tagasi. Tõepoolest. Ta jäi seisma vaadates mõtlikult tänavat pidi üles seal. Ega mina ei ole ju ainukene mees, kel seda tänavat mööda jalutades tuleb suitsuhimu lausus ta. See on hea mõte, ütles ta. Naljakas, kuidas teinekord kukub õnn sülle, kui sa ei oska seda oodatagi. Ta pööras otsa ringi ja läks koju, kus teda ootas tee. Sääselt tänadega vaikne hõlbert. Vastas mees. Ta kaalus asja igatpidi ja läksi järgmisel päeval samale tänavale tagasi. Pika otsimise järel õnnestus tal leida väikepoeruum, mis oli välja üürida 24 tunni pärast. Ta oli selle peremees ja kuu aja pärast avastas ja tubakasaaduste ja ajalehekioski. Ta naine ütles, et pärast Püha Peetruse köstri kohta on see armetu allakäik. Aga tema vastas, et ajaga tuleb sammu pidada. Ja kirik pole enam see, mis ta oli varem. Olmet Eduardi asjad arenesid hästi nii hästi, et aasta pärast tuli mõte, et võiks veel teisegi poe avada, kuhu võtaks abilise? Ta hakkas ringi vaatama, kas pole veel mõnd pikka tänavat ilma tubaka kaupluseta? Ta leidiski niisuguse ja leidis ka ruumid, mida sai üürida. Sellel poel oli samuti hea minek. Nüüd ta sattus, mõtlen, et kui saadakse hakkama kahe kauplusega siis võib ehk hakkama saada ka pooled usinad ja nii ta siis käis ringi mööda Londonit ja kus ealisi jõudis tänavale, mis oli küllalt pikk, ilma tubaka kaupluseta. Ja seejuures leidus seal üüritavaid ruume haaras ta asjast kinni. 10 aastaga oli tal ei rohkem ega vähem kui 10 kauplust. Ja ta ajas raha kokku nagu muuseas. Igal esmaspäeval käis ta isiklikult kõik poed läbi, kogus eelmise nädala sissetulekut ja viis panka. Ühel hommikul, kui ta järjekordselt ei panka, pataka paberraha ja raske kotitäie hõbemünte ütles kassapidajat juhataja, tahaks teda näha. Talle näidati teed kuhugi kabinetti, kus pangadirektor tal tervituseks kätt surus. Härra Foreman, tahtsin teiega rääkida nende rahade pärast, mis teil meie juures on deposiitarvel. Päris punktipealt, mitte aga umbkaudselt aimu mul on arvestada seda, mille te mõtlesite sisse täna hommikul. Siis on teil meie juures veidi üle 30000 naela. Deposiidis hoidmiseks on see väga suur summa. Teil oleks kasulikum paigutada mõnda ettevõttesse? Ma ei tahaks riskida. Tean, et teie pangaseifis on mu rahad kindlas kohas. Teil ei tule sellestki mingit muljet. Me koostame teie jaoks nimekirja ettevõtetest, mille kindlus on absoluutselt garanteeritud. Nendelt laekuva intressimäär aga märksa kõrgem kui see, mida meie pank saab teile pakkuda. Härra Foremani aristokraati näkku sugenes midagi kõhkluse taolist. Mul pole iial olnud midagi tegemist aktsisatega, kapitalidega ja muu sellisega. Ma jätaksin kogu kupatuse teie hooleks, ütles ta. Juhataja naeratas. Korraldame kõik nagu vaja. Ainus asi, mis teil teha jääb, kui astute järgmine kord meie poole sisse on anda ülekannetele oma allkirjad. Seda ma võiksin muidugi teha, ütle soolvett kõhklevalt. Aga kust ma tean, millele ma alla kirjutan? Ega kirjutadagi rohkem kui vaid oma nime ka seda õppisin alles siis, kui ärimeheks hakkasin. Juhataja sööstis üllatunult tugitoolist püsti. Kõige kummalisem lugu, mis ma eales olen kuulnud. Pangadirektor vaatas oma vestluskaaslast nagu mõnda eelajaloolist imeelukat. Ja te kinnitate, et olete rajanud ning välja arendanud nii suure tähtsusega äriettevõte ja kujundanud 30 tuhandese paranduse olles ise kirjaoskamatu. Püha jumal, mis te oleksite praegu, kui te oleksite osanud lugeda ja kirjutada? Sõber hädas. 30 aastat olen ma püüdnud tundma õppida oma inimesi. Ma ei tea neist kuigi palju. Mind paneb küll õlgu kehitama, kui öeldakse, et esimene mulje on alati õige. Omalt poolt olen märganud, et mida kauem inimest tunnen, seda rohkem ta tekitab mulle peamurdmist. Just mu vanimad sõbrad on need, kelle kohta ma kõige vähem võin midagi kindlat öelda. Taolised mõtted tulid mulle pähe, kui lugesin hommikulehest, et Eduard haid Kõoton olid kobest surnud. Ta oli äritegelane ja elas palju aastaid Jaapanis. Tundsin teda põgusalt, kui ta huvitas mind kui mees kes oli mind kord tõelisse hämmeldusse viinud. Kui ma poleks seda lugu kuulnud ta enda suust, ma poleks iial uskunud, et ta võiks hakkama saada millegi taolisega. Asi oli seda pensikum, et nii hästi ta välimus, kui ta käitumine jätsid mulje hoopis teistsugusest inimesest. Peri väike kõhn valgepäine mees, väga kortsulise Ruske näoga ja siniste silmadega. Ma usun, ta võis olla 60 ringis, kui me tuttavaks saime. Ta rõivastus peene tagasihoidliku sega ning vastavalt oma eale ja seisundile. Ehkki ta tööpõld oli kobes, viibis ta sageli Yokohamas. Juhtus nii, et minulgi tuli Yokohamas mõned päevad laeva oodata. Inglise klubis tehti neid tuttavaks ja Me mängisime üheskoos bridži. Ta mängis soliidselt, vältides hasartselt riski. Rääkis vähe nii hästi mängu ajal kui ka hiljem, kui tüüpasime oma klaasikest. Aga mis ta ütles? Seal oli mõtet. Tal oli omamoodi kuiv, rahulik huumor. Naised klubis peetidest väga lugu, ta lahkumise järel nimetati teda seal üheks hinnatavamaks külaliseks. Me mõlemad peatusime Grand hotellis. Kohtasin ta naerusuist tüseda taastates naist ja ta kaht tütart. Kõigest võis näha, selles perekonnas valitses armastus ja ühtekuuluvustunne. Mis kõige rohkem haaraski mind töötuni võrratu laht, kus nii palju soojust oli ta armsas sinistes silmades. Ta hääl oli pehme. Täiesti võimatu oli kujutledagi, et see võiks ehk vahel tooni võrra tõusta. Tal oli lahke naeratus, see inimene, lummasteid. Te tundsite, kuidas temas elas abivalmis armastus ligimese vastu. Ja saanud rikkaks omal jõul. Arvatavasti tegi teda eriti sümpaatseks see, et oli nii väike ja habras. Tekkis soov teda kaitsta. Oli ilmne, et temasugune ei suudaks teha kurje kärbselegi. Istusin ühel pärastlõunal hotelli ooteruumis. Aknast avanes suurepärane vaade elava liiklusega sadamale, suuri liinilaevu, igavese mess ja igat rahvust, kaubalaevu paati ja hinatšounkisid, tuli ja läks. Raske öelda, miks nimelt, aga kogu see askeldus mõjus kuidagi väga rahustavalt. Pöörltunastus ooteruumi ja nägi mind, ta istus mu kõrvale. Kuidas oleks ühe klaasikesega? Ta kutsus käte plaksutusega Boy ja tellis kaks jooki. Kui Boy tuli tellituge, viipas keegi möödamine ja mulle tänavalt. Ta mängib hästi bridži. Nende juures on see tavaline, möödunud aastal üks sihukene. Muide mu nimekaim oli parim bridžimängija, keda ma oma elus olen näinud. Ma arvan, ei ole teda Londonis kohanud. Ja nimetas end Lenny pöörduniks. Ei, tõesti mitte seda nime. Ta oli lausa erakordne mängija nagu oleks teda juhtinud mingi maist. Zürii jube. Me pidasime maha mitu lahingut. Ta elas mõnda aega kobess. Töötum, limpsi, džinni. Mõneti veider lugu oli temaga ikka, ta ei olnud halb poiss, mulle ta meeldis. Alati hästi riides, omal viisil iluski, lokkis juuksed ja roosade põskedega klaar nägu. Veidi taltsutamatu, ta oli küll ja jõi palju nagu temasuguseid ikka. Veerand aastas, kord saabus talle mõningane rahasaadetis ja kaardimängus tuli veidi lisa. Ta võitis ka minult tubli pataka, ma olin selles kindel. Pöördun, muheles sõbralikult. Võib-olla see oligi üheks põhjuseks, miks ta pöördus minu poole, kui ta jäi plangiks. Ja võib-olla seegi, et olime nimega aimud. Ühel ilusal päeval otsis ta mu ülesbürooruumides ja kauplesimest tööle. Olin üllatatud. Ta seletas, et rahasaadetisi kodunt enam ei tule. Niiet ta tahab tööle hakata. Küsisin, kui vana ta on? 35 vastaste. Ja mis tööd te seni olete teinud? Ei midagi erilist. Ei suutnud naeru tagasi hoida. Praegu paugupealt ei ole mutile küll mingit tööd pakkuda aga astuge teinekord jälle läbi, järgmise 35 aasta sees ehk midagi leiame. Läideinud minekut. Kahvatus nõust, kõhkles hetke ja rääkis siis, et tal juba mõnda aega kaartidega ei vedanud. Tal ei olnud pennigi taskus. Dealibantinuk liitmis, pantida andis. Ta polnud võimeline hotelliarveid tasuma ja rohkem talle võlga ei antud. Ta oli puupaljas ja omadega läbi. Kui ta ei leia töötunde. Ainukeseks väljapääsuks enesetapmine. Silmitsesid teda natuke aega. Kui ma olin noor, ujusin ma klubi juurest ümbermajake ja ronisin kaldale ta ruumi haabaias. Ja seda on üle kolme miili seal pingutada, kui arvesse võtta, et ma ei hakka ümbruses, on tugevad hoovused. Rääkisin seda lugu oma noorele nimekaimule ja ütlesin, et kui ta saab samaga hakkama siis ma võtan. Minagi ehitasin õlgu ega öelnud midagi. Ta vaatas mulle veidi aega otsa ja noogutas siis. Hüva on, ütles ta. Kuidas see peaks toimuma? Ujumiseks ei lähe teil palju üle tunni ja veerandi poole üheks ma sõidan alla juurde, seal saame kokku. Sõidutan teid klubisse, kus võite ümber riietuda ja siis läheme ühiskus, Lanchine tehtud, ütles ta. Surusime teineteisel kätt, soovisin talle head kordaminekut ja ta läks. Mul oli hommikupoole veel palju tegemist, nii et ma vaevu jõudsin poole üheks kohale. Ootasin teda. Kuid asjata. Küsisin ma ei hakanud, ta ujus. Ta tervis oli läinud joomise nahka. Majakate ümbritsevast hoovustest ei saanud jagu. Kolm päeva läks enne, kui leidsime ta laiba. Viibuke aega ei saanud ma sõnagi suust. Malin oimetu. Ja siis esitasin pöördumile küsimuse.