Ja letid, eeline ajakirjanik, Kaiuetajate inter ju isegi meilt. Raukaadillidelik. Jätke värisemine, teil on ju niimoodi, on raske kirjutada. Ma tõestan teile kohe, et ilmaasjata kardate. Krokodill tegi praegu oma lõuad lahti ja sinna lendas väikene linnuke-linnuke, hüppas suusaasjalikult ning hakkas hammaste külge jäänud toitu jäätmeid nokkima. Nii. Nüüd on ta puhastanud kõik hambad ja lendab päikesest valgustatud džunglisse. Ma arvan, et ei aitäh kutsumise eest, olen liiga palju kuulnud lugusid krokodillide aplusest. Ju olen juba veidil ja miks te siis ei söönud seda lindu? Ta oli teil juba suus? Mu linnuk hambapuhas Ta meis usaldavad meid. Need linnud lendavad meile suu nagu sööklasse. Nad puhastavad meie hambaid ja selle eest me ei söö neid ära. Igal juhul ei kavatsema hamba poestajatelt nende einet üle lühija. Mina arvasin, et krokodillid söövad kõike, mis ette juhtub. Teil on peaaegu õigus. Me sööme kaalu, linde, nahk, Rimmetsii kuu hobuseid, säärvelisi ning mõnikord ka teisi krokodille. Saagi ootel. Me võime mõnikord päevade kaupa valama ta vees. Siis me ei liiguta end üldse. Ja meil on vee peal ainult silmad ja ninasõõrmed. Aga kui mõni loom tuleb vee äärde ja unustades hädaohu hakkab jooma, tiime tablette. Mõnikord me lööme jalust omad tugevas sabaga, siis sööte kohe ära, mitte kohe. Hoiame teda vee all, kuni saak tõmbub vä täis. Ning siis peidame täia ja mangopuu juurte vahele. Miks te ise vett täis ei lähe, kui istute jõe põhjas? Asi on selles mu armas, et minu paks keel aadake, töötab nagu klappa. Kas tasub mul vaid vee all suu avada ja otsekohe katab keel kurgu kinni. Seepärast vesi ei pääse sisse. Sellised klapid on meil veel kõrvades ja ninas. Niipea kui me näeme kaldal jahimeest püssiga või odaga peidame end kohe jõe põhja. Miks te kardate inimesi, kas kuul või oda võib läbida niisugust krobelist? Nahka õnnetuseks ja jahimehed teavad nõrku kohti meie nahas õlgadel ja silmade all. Mul meel haledaks sellele mõeldes. Mis ma näen, nutat, olen kuulutatud krokodillipisaratest, kuid mõtlesin, et see on vaid sõnakõlks. Ma ei nuta kunagi valu pärast, nagu teie. Jooksevad silmad vett siis kui sinna satub breigi. Kaastunne. Ann meile võõras Toldumus, areme, tärk, sääd, laad, Jolmaad jäi jälgid. Meis pole midagi külgetõmbavad, kuid ei, kannatas sellepärast Soogugi aat nei küll räägite endast halvasti, härra alligaator. Ally kaator. Ainult see veel puudus inimesel ajavalt segamini krokodillid ja alligaatorid. Kas siis alligaatorid saab võrrelda meiega? Nii, me oleme sarnased. Nemad pole sugugi õelad, julmad nad elavad ja meie rikas ja osaliselt ka kuskil hiinas. Koid, koolid elavad Aasias, Austraalias, Aafrikas ja Vaikse ookeani saartel. Alligaatorid on väikesed ja arroli rikkad. Hädaohu korral näed pragistavad hammastega maost Jassi, siis vahed teeseldes, et midagi ei karda. Loodi söögis inimesi. Ameerikas kasvatatakse neid farmides farmides. Miks seda tarvis on nende nahas teaksetu, Fleid, kotte ja kohvreid. Mõnikord viad Stahli kaatoreid Kinostuudiotesse filmimistele. Zookauplused ostavad neid viita friinide jaoks. Loomaaia taga publiku lõbustamiseks. Tally kaatorid isegi ronima mööda kaldpinda üles. Säält nad libisesid vette. Nad vedasid isegi lapsi vankrikeseda. Ööd, palun ärge ajage krokodill alligaator itega segamini. Meie inimesi ei sõiduta. Kuidas siiski teha vahet teie alligaatori vahel? Kas tõesti selleks, et teada saada, kumb teist on inimsööja? Pean teile suhu suruma? Ei ta vahepeal väga hääli oli kaatorite pea olla lühem ja ümaram. Meil aga paistab alati üks hammas välja ka siis, kui suu on kinni. Kui ma kirjutan üles. Aga kui hammas juhuslikult ära tuleb, kuidas siis teid võib tunda? Kui see peaks juhtuma, siis kasvab selle asemele kohe uus. Üldiselt kuni tee pole sattunud meie lõugade vahele ei tarvitse teil midagi karta. Kuhu te räägite, sellest nii külmavereliselt? No me oleme tegelikult ka väga külmaverelise loomad. Meie verre temperatuur sõltub õhutemperatuurist, sellepärast me oleme asunud elama soojades kohtadesse. Ja meil meeldib lesida päikesepaistel. Kui me elaksime seal, kus jõed külmuvad, siis külmuksime ka meie ja upuksime ära mõnel maal meie sugulased või leegikaaslased elavad talve üle muudasse kaevununa. Seal on Poe. Kunagi leiti krokodillide skelletega Inglismaal. Esivanemad elasid igal pool, sel ajal oli ju maailm, on noorem ja ilmastik teine. Praegu üheksa meetri pikkune krokodill harulduseks. Vanasti olid meie esivanemad mõnikord kuni 30 meetrit pikad. Ja nii pika krokodilli ees peab mütsi maha võtma. Tunnistan, et ma pean lugu kõikidest krokodilli-dest. Tee nii sellepärast, et kardate meid. Koidu, vanad egiptlased pidasid meist tõesti lugu. Nad kummardasid krokodille, kes elasid nii iluses ning Egiptuse preestrid söötsid neid PRO kattega praetud lihaga ning jootsin veega. Krokodille hoiti kodus ja kaunistati neid kullaga. Oinad suriid, kuid peab kohe ütlema, et sellega nad ei kiirustanud. Palsameerisid egiptlased koodi lid sisse ja hoidsid suure au sees. Indias mõned inimesed peavad siiamaani lugu Krakodellidest kuid meie elu pole enam see, mis vanadel headel aegadel. Isegi meie lapsed ei suhtu enam meisse lugupidamisega ja siiski meeldib omada lapsi. Kas pole nii? Joogi või le, täna peaks mul ilmale tulema umbes 60 piisi, kest tuli ise päikese all meie pesas seal väga mugavalt sisse seatud muudasse vanadele lehtedele. Kooruvad munast väikesed krokodillid. Ei jõua veel ringi vaadata. Kojova karri hooajad. Isa. See on väga hea, siis on meil kergem neid kasvatada. Nad prograagistavad hambaid ja hammustavad niipea korjanud, pistnud Peeaa munast välja, kohe näha, et olete oma perega rahul. Oo jaa. Muidugi olen ma väga rõõmus. Ja krokodill ujus sogases vees minema, liigutades oma suure sabaga. Kui see õel ja verejanuline loom kadus silmist, ronisin puu otsast alla ja kiirustasin koju.