Tere päevast. Täna räägime suure eestlasega, saatekülaline on dirigent, muusika, visionäär ja oma eluajal legendiks saanud Eri Klas. Mina olen Marge-Ly Rookäär. Õigemini oleme küll külalised meie, sest Eri Klas kutsus klassikaraadio endale külla. Istusin Eri Klasi vasemal käel, tema kodus olid lauad ja kaminapealne täis heliplaate. Kõikjal leidus raamistatud fotosi, muusika, kuulsustega ja eriklass oli naerusuine nagu alati. Eesti ühe kuulsama pianisti Anna klassi poeg Eri Klas on lisaks sellele, et on üks tuntumaid Eesti muusikuid maailmas, ka armastatumaid eestlasi hõinlaste seas. Klaas on juhatanud enam kui sadat orkestrit 40-l maal kodus, rahvusooper, poriga on ta seotud alates 1965.-st aastast. Dirigendi kunstilise juhi ja peadirigendina oli ta seal aastail 1975 kuni 94. Seejärel audirigent ja Estonias on ta juhatanud üle 50 ooperi, kuid klassi loomingulist käejoon. Ta on tunda saanud ka lähinaabrite ooperimajad. Aastail 1985 kuni 90 oli ta Stockholmi Kuningliku ooperi peadirigent ja aastast 1990 Soome rahvusooperi külalisdirigent. Veel mõned märksõnad. Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukogu esimees 1991 2002.-st aastast on ta Tallinna filharmoonia kunstiline juht 2005.-st aastast Rahvusooper Estonia nõukogu juht. Rahvusmeeskoori audirigent jääb aga juba aastasse 1989. Valgetähe kolmanda klassi teenetemärk ja Junisseffi hea tahte saadik ja palju muudki. Eriklassi juures on tähelepanuväärne, et ta on alati leidnud hea sõna ja tähelepanu teiste mõistmiseks. Meiegi jutuajamine käis mööda meenutusi, rääkisime muusikast, sõprusest ja kaunist eestimaast. Kui suur võim on muusikal? Määratult suur olevas rütmimuusika on vokaalmuusika. Klassikaline muusika on džässmuusika nii palju erist, kiiver muusikas ja mina oma ütleksin ka päris pika elu jooksul olen läbi ratsutanud kõik need muusikaliigid, ma olen olnud küll tantsuorkestri trummimees ja küll ma olen olnud sümfooniaorkestri löökpillimängija. Olen olnud sümfooniaorkestri juht ja ooperi peadirigent seitsmes riigis. Seal on kõikvõimalikke auhindu, aga need auhinnad mind eriti ei loksuta, sest et ma elan selle nimel üldse maailmas. See muusika on see keel, millega ma kommunikeerinud teiste inimestega, selle publikuga. Inimesed näevad mind selja tagant, aga keegi oskab lugeda seda pantomiimis, mis su selja taga toimub siis üks õige muusika minust saab tegelikult aru kindlasti Neeme Järvi, kes on olnud minu eeskuju, kelle järgi. Õppisin Tallinna 20 esimeses keskkoolis Raua tänaval. Ma ütlesin, et ma lähen teise klassi, aga sa oled ju alles esimeses klassis. Siis ma käisin eile seal kooli 10. laevaga 11 päevaga läbi läbi saada, aga selline kullaroog Ma olin ja selleks ma olen jäänud. Kui ma mängisin Chessorkesse, siis minul, kes mängisin, oli Sossi klubis ja seal mängisin sai selle koha päranduseks Riho Joonase käest, kes oli minu koolivend. Kui ma käisin pioneeride paleest trummi löömas ja tema käis ka seal trummi löömas, Jakunin, kaks lõbusat trummarit ja niiviisi ma hakkasin lähenema muusikale. Kuigi minu ema oli tunnustatud pianist, konservatooriumi muusikaõppejõud ja mängis ju koos luugiga kahel klaveril oli üks legendaarne duett Anna Klas Bruno lukk. Ja me elasime ühes korteris. Rukkil oli kaks tuba ja ema oli kolm tuba, emal oli üks klaver progrülgaks klaverit. Seal hakkas siis see klaverimäng peale, aga mina magasin sellel tänava poolsel Kosovo vanaisa ja vanaemaga. Ja sealt ma siis ärkasin hommikul üles, kui piimamees tuli piima Toomases, kui ta oli piima ära müünud, siis ta sidus Setuga sinna seina külge kinni, aga mina olin juba siis. See on niisugune, juba käisin tädi, juuli mul oli, kes oli minu kasvatajatädi juuli siis oli see, kes kutsus mind kriminaalromaanidega, mille ta ostis täikalt ja siis saad, luges mulle neid ette, pärast ma lugesin, ise, emad seda ei sallinud silma otsas. Aga mina lugesin ikkagi neid juturaamatuid, lugesid neid teki all taskulambi valguses. Ja, ja ma pean ütlema Kui ma käisin Tallinna muusikakoolis, täitsin seal neid pooleli jäänud õpingud, mida alustasin rauakoolis tähendab ka keskkoolis, seal pidi ju kirjutama alati kirjandi ka lõbus ja siis anti neli tundi, siis mina kirjutasin seda viis tundi. Ma arvasin, üle kõige armastasin ma eesti keelt ja joonistamist ja muusikat kaetud on päris head, need olid mul viied, aga algebra ja matemaatika ja füüsika ja keemia. Unustage ära nendest jaga siiamaale või midagi. Ma muide praegugi ei oskagi veel nutitelefoni, ma ei oska nendega ümbri käia. Meelima ei loe. Me ei saada ka, ma ei tea, kus ma olen saanud elada sellel sajandil ilma nende vahenduseta, aga ma olen õnnelik, et ma saan ikkagi hakkama, sest ma räägin üheksat keelt ja olen läbi reisinud selle maa Elva risti ja põiki ja ma olen juhatanud Ameerikas kõiki neid tähtsaid orkestreid nagu New Yorgi filharmoonia ja Washington ja Joosse siis kui ilmuse naine. Ja ma tõesti tahan öelda, ausalt, peab elavam. Minu kabinetis on seina peal üks minu kreedo. Šostakovitši 13-l sümfooniat finaalis on niisugune osa, nimi on karjäär ja seal siis jõhvtušenko, kes teksti kirjutanud ütleb, et kes need on, need kari Eestis, Nõukogude liit oli neid täis, aga tegelikult tegid need arstid, kes enese peal proovisid neid ohtlikke medikamente pannes mängu oma elu. Eeesseko lõpetab Uskolmeteiste sümfoonia geniaalse teose sõnadega. Ja see on minu kreedo. Ma teen päri sellega, et ma seda ei tee. Saad aru, minule selline KarS, kes karjääri pole teinud elus, aga elu on mulle kätte mänginud küll neid võimalusi, et ma olen saanud juhatada maailma kõikides skulptuuri riikides suuri orkestrid kaotanud mitte ainult purgist Voitka estraadiorkestri džässorkestris. Olen esinenud Huljud voolis, kus saalis istunud 14000 inimest ja minu käe all on mänginud Wave Ruubek laulud Ella Fitzgerald. Mu elu on olnud kirju, ma olen õnnelik, et mul on selline elu olnud. Ja ma olen täis entusiasmi ja armastan elu. Armastan inimesi kõige rohkem, armastasin oma ema, kellele ma kõike võlgu. Ja kuigi ma olen elus teinud kõike imelikke tempe. Minu leegid on olnud Uno Naissoo, kes oli õpetaja tunni eest, pani mulle hindeks 2,4, massimise koma neli on kaks selle eest, et sa ei oska hakkama neli püüdliku seest. Mingi püüdlik. Nii et huvitav on mul olnud ja mul on nii hea meel, palasime. Ja ma olen õnnelik selle üle, et ma olen sündinud ja kasvanud siin selles kartulivabariigis ja mul on nii palju häid sõpru ja noori andekaid inimesi, samuti. Öelge palun üks asi, kõige tähtsam mõte teramise emadele ellu kaasa. Siis ma arvan, et kõigepealt austa vanemaid inimesi raudne seadus, austa muusikuid on ka üks teine termin, mida peab väga meeles pidama. Paljud muusikud on väga õrnad, loolt, neid on väga kerge solvata, aga solvatud muusika enam suga niiviisi ei mängi. See ei ole mäng, see on elu. Ma olen kasvanud ilma isata, mu isa lasti maha, siin sõjahärg kahjuks teatas sõjaaeg. Selleks, et ellu jääda, võttis minu ema viru kaasa. Minu isa jäi Tallinnasse, sest tema isa ja ema keelduses minemas Nõukogude tagalasse. Minu isa ütles, et sealt võtta see väike poiss, olin siis kahe ja poole aastane. Mine sinna Venemaa tagalasse, siis sa jääd võib-olla ellu. Ja ma jäin ellu. Ja olen tänulik minu isa poolt määratud saatuse suunale. Ma olen küll kaotanud isa, vanaisa ja vanaema, aga ma ütleksin. Ja näinud, kui Eesti riik on taasiseseisvusriik, mis varsti saab sajaaastaseks, nii et ma olen õnnelik inimene. Kuidas me noortele inimestele saaksime õpetada armastust või hoolimist klassikalise muusika vastu? Ma olen täiesti veendunud, et praeguseks võib-olla kõige suuremaks tõmbenumbriks on teiste eeskuju sest et ei ole ju mõeldav, et muidu oleksid kontsertsaalid tühjad, kui esitatakse Arvo Pärdi muusikat. Sind ei ole kunagi piletit saada, ükskõik, kas nad on Rakveres. See võimalus aru saada isegi esmakuulamisel, võib-olla see kohe köida. See oli väga keeruline ära seletada, miks kogu maailm tormab Pärdi teoste ettekandele. Miks Rooma paavst või jaapani keiser on tallanud kõige kõrgemat tiitlit? Sellepärast et seal on midagi sellist. Ta puudutab midagi sellist, mida keegi teine ei ole veel puudutanud. Mina tean seda oma kogemuse järgi. Mul avanes võimalus kunagi ammu juhatada ühtse Pärdi teost juhatanud väga palju Pärdi esiettekandeid, aga kui ma juhatasin koduorkester, see oli Estonia teatri kammerorkester kellega me kandsime ette. Au olnud osalik sellises asjas. Me oleme tänu sellele teosele esimese osale tõusnute püüd koos huumoriga krindengoga Ameerika Ühendriikides. On imelik tõdeda, et mul elus kohtuvad olnud õnne kokku saada ka geeniastega. Üks neist geensest on Arvo Pärt. Ma ei julgenud suud avada, küsida, kust sa võtad? Aga kunagi, ma ei küsinud tema käest kunagi, ta ei öelnud. Üks teine minu jaoks väga kaalukas helilooja oli Alfred snitke. Kes ütles, et ma pean jooksma. Ma pean kirjutama kohe üles. Mulle saadetakse sealt kuskilt taevast mulle seda muusikat. Kirjutas noote, mitte pliiatsiga kirjutatud, tõmbas neid maha või kustutus neid ta keldrist tindiga. Kas mulle saadetaks mulle saadakse nii kui tol ajal saatsid Vacci geeniust, seal on eriline omadus. Ma ei tea, kus kaabel alla laadida endasse seda muusikat, mida saadab talle jumalusi. Kui imed sünnivad nendega. Püha sõnapaar eri klassile on Rahvusooper Estonia. Rahvusooper Estonia on see asutus või see see maja ise, mida väga hästi on kirjeldanud minu väga kauaaegne sõber, keda enam ei ole helilooja Eino Tamberg kes on loonud sellise kantaadi, mille nimi ongi Estonia. Ja selle peal Estoniale on see pühendatud. Ja nüüd, kus Estonia selts sai 150 aastaseks, kantis kantaat taset. Mis võiks iseloomustada sellist tegelast nagu Esztoonlane Kui see omal ajal loodi ses Estonia majas on tegelikult aluse saanud ka Estonias selts. Ja kui Estonia seltsi auliikmed olid kunagine riigipea Konstantin Päts, postide päss oli hoopiski vene õigeusku, ega siis see vene õigeusk, õige Musk kui luteri usk. Ega ma ei hakka siin rääkima pagulastest või teistes uskudes, aga inimene peab uskuma uskuma midagi sellist, mis seda kiusab uskuma. Ja uskuge iseendasse, uskuma tulevikku. Kes oleks võinud arvata, et meil on maailmaklassi lauljat, kasvõi seesama Ain Anger? Mu elus on nii kohutavalt vedanud see, et ma sain pärast nii meerid pea koha eest olnud ja siis ma alguses ei julgenud seda kohta võtta. Aga kuulge, juhtida teatrit, mille koosseisus on kaks suurepärast sopranit Anu Kaal. Teo Maiste ja Mati Palm. Aga siin on teile üks rida inimesi, kellega me vallutasime meie siit väikses riigis alustasime suure teatri, mina olin siis suure teatri dirigent, aga ma vedasin sellist ansamblit, meid kiitis ka niisugune kuulus režissöör suure teatri pea Pokrovski küsitlusest. Kuulge, te laulate isegi vene keeles paremini kui meie koorid, aga ju see oli see sugestioon, mis haaras seda suurt lavastajat, meistrit. Kas Estonia on erilisel kohal, tee südamesse? Vot ma ju tulnud, Ma mäletan, kui ma esimest korda teatris esimene etendus, kuhu ema viis, siloneegin, aga ta hoiatas, et meistri rõdul seal tehakse pauku ka, sest see üks üks onu laseb teise maha ja mina kogu aeg selle esimesel rõdu selle barjääri taga, siis ma kas või nihukeses pauk tuleb. Aga see paukpulki nii kõvad. Aga, aga koduteater on mulle nii armas, teatas oma lõhn, kogu see lavatagune koguse orkestriauk, kus kõik muusikad käivad läbi ja kuigi seal on raske turnida nendel sellistel pukkide peal, kus need pillimehed mängivad on see ikkagi viru kõige kallim teater. Koduteater Ma ei vahetaks. Ma olen juhatanud, muide, ma ei hakka neid rest olema, see jutt läheb liiga pikaks. Aga see on minu koduteater. Selle eest ma seisan ja olen ja olen muidugi olnud selle teatri peadirigent 20 aastat. Minust. Rootsi ja ümber Skandinaavia ja Pariisi ja, ja noh, Saksamaale minu asi oli alati viia seda, teadsid demonstreerida. Vaadake, meil on niisugune teater. Seal minu. Te olete kunagi öelnud ühes intervjuus, et dirigent võib tõsta oma dirigendikeppi, aga kui tema ees ei ole ühtegi muusikut, siis muusikat ei ole. Dirigent juhatab mitte käte vehkimisega. Ma olen ühele dirigendile ära vehi nii palju ega sinusse helikopterit, niikuinii sa ei tõuse nigunii õhku. Aga dirigent juhatab suuremalt osalt silmadega. Ta mõtleb ja tema mõte kandub nendele muusikutele. Ja sellest nad innustavad. Nad ei vaja Sakti röövissesse. Kui see taktiline, siis sellel erialal, Kaper, meister, see 90 sõjaväedirigent. Aga mina arvan, et dirigent hingab koos muusikutega. Silmapilgust kohe tal peab olema agressiooni võime, et tema mõju puudutaks igat muusikut. See ei tähenda, kus reasta orkestris istub. Kas sa mängib suurt trummi või on esimene viiul orkestrit haarata? Kõik koos ja kõik koos sünnibki muusika. Ja pärast seda on tavaline, et inimesed ei taha koju minna. Tahad rääkida selles kontserdis, mis seekord õnnestus? On ka murettekitav kontserti, kui nad ei õnnestu. Aga kõik see on inimese hinges sees. Ei ole enam Tambergi üks suur Eesti helilooja sümfonist, kes oli kriitiline enese suhtelises teate, Eino Tamberg oli niisugune võlg, siis tuli minu juurde just siis, kui ma tegelesin kerge muusikaga. Kuule, ma olen armunud praegu. Massis on tore tunne, ma kirjutasin. Tunnetus kõige rohkem mures selle suhtes on muidugi Raimond Valgre. Ma loodan, et sa selles Tema kirjutas südamega südamest kõike laulud Hirtsus ise neile sõna, neid on üle 100 palju üle 100, kuid iga inimene oskab laulda vähemalt ühe valguse laulu olgu see siis pühapäev Kadriorus või, või Saaremaa valss muinaslugu muusikas, aga selle on kirjutanud helilooja, kes on läbi käinud kõik sõjakoledused, kes oli Eesti hobuses ja kes suri unustatuna uue aasta öösel. 200-ni. Kui inimene kirjutab oma muuseumis või loobuma lusikad, seal ta looja, looja on andnud selle võimalused temal luua. Kuidas saab jääda positiivseks? Annab jõudu minu hea tuju, sest ma ei tea, kui palju inimesi siis võiks öelda, et nad oleks näidanud mind kurvana? Ma olen kurvaks muutunud, nüüd viimastel aastatel, kui ma näen seda ükskõiksust hirmus isu on saada rohkem, omada rohkem omandiõigus, kõiki neid asju arutame. Süüdistame kõiki teisi ise. Nii sõidud, aga tegelikult, miks muidu siis äkki selgub, et kõik need korruptsiooni probleemid, raha, ümberkantimine ja nii edasi. No teate, ma ei taha hakata nüüd riigi kukutatakse, aga kuskil mulle ei meeldi see praegune korda, kui, kui mul läks võlu või ma võtaksin tõmbaksin pidurit. Tõmbaksin sellist pidurit, saaksid teha suure pausi. Vahepeal pidin selle pausi tegema, kui ma kukkusin peaga vastu maad. Ja ma kaotasin kõnevõime ja ka mälu ja kõik nüüd räägin nagu kuulete päris soravalt juttu. Ma ei tea, kui tark jutt, see on, aga see vähemalt südamest öeldud. Aga just seda tõmbaksin pidurit saaksid tagasi selle aja, kus ma olin õnnelik. Aga see, et ma pean praegu Ja siis ma tõmbaksin tõesti pidurit. Jaani kiriku õpetaja Jaan Tammsalu ütles, et mitte keegi ei ole nii vaene, et iga päev keegi teine teha rikkamaks. Kas te olete nõus? Ma olen täielikult nõus, Jaan Tammsalu on mulle väga lähedane inimene. Jaan Tammsalu põhimõtetes on mulle väga lähedased. Mis on elus kõige tähtsam? Kõige tähtsam on olla elus ja nautida sellest elus ja anda sellele elule, kuna tema on andnud sulle elu. Vaadake, elu on elamist väärt, öeldakse, ja ma tunnetan seda ikka rohkem ja rohkem. Ja, ja olen õnnelik, et ma olen elus ja praegu ma jagan teiega neid tundeid, neid suuri armastus, tunded oma maa oma kodumaa suhtes. Et olgem õnnelikus selles, mis meil on. Olgem õnnelikud, et me oleme terved. Et me saame seda tajuda, kui palju õnne on ümberringi? Kui palju õnnistust on ümberringi? Olge hoitud. Te kuulasite jutuajamiste Eri Klasiga rääkisime muusikast, muusikateatrist, elust ja natukene ka armastusest. Intervjuu on salvestatud Eri Klasi kodus külalistekambris hilissügisel aastal 2015. Saates kõlasid katked Arvo Pärdi, Alfred Schmidge ja Veljo Tormise teostest. Raimond Valgre laulu laulis Eri Klas ja klaveripalu mängis eri ema Anna Klas. Mina olen Marge-Ly Rookäär, tänan teid kuulamast.