Seekordse saatekülaline on usuteadlane Toomas Paul heata kõneleb probleemidest ja ka ühest raamatust, mis tema jaoks on tähtsad. Niisiis, Toomas Paul, kui küsida, millises ühiskonnas me elame, siis võib sellel arvatavasti väga erinevalt vastata. Üleminekuühiskonnas, postsotsialistlikus või postmodernistlikus või postindustriaalsest. Vastame arvatavasti sellest lähtudes, mida antud hetkel oluliseks peame. Hiljaaegu sattus mu kätte üks 20 aastat tagasi kirjutatud raamat Ulrich Becki riskiühiskond teel uue modernsus poole. Ja see on noore mehe sotsioloogiline uurimus, kus ta väidab mõndagi üllatavat. Ta analüüsite praegust industriaal ja postindustriaalsed maailma teeb seda kainelt, vahel küll ka sarkastiliselt. Ja väidab, et hädad, mis indust realiseerimisega on kaasnenud ja praegu Ena hirmutavamaks muutvad Te ei ole juhuslikud, vaid süsteemi paratamatud ja loogilised järelmid. Ja siin on terve hulk erinevusi minevikku ja praegust ohtude ja hirmude vahel päris hirmutele nähtavasti kunagi oldud. Küllap inimene muiste pidi kartma metsloomi nende kallaletunge või lihtsalt ta oli palju abitum loodusjõudude käes. Ikaldus, et tulid ja ei olnud mingit abi, viimane niisugune suurem just liigniiskusest tulnud ikalduse aastat, et järg oli 1868. aasta häda. Aga tolleks ajaks oli juba niivõrd kaugele arenenud transport, et magasini aitadestanti vilja ja loomad lõppesid, aga see inimohvreid ei tinginud, nii nagu varasemal ajal. Nii et neid probleeme, millega inimene on pidanud kokku puutuma, neid hirme, mida tundma on olnud kõikidel aegadel. Aga mõned inimesed on saanud varem ennast suhteliselt, et niisuguste ohtude vastu kindlustada, sest need kannatused, hädad või vägivald, mis ühed inimesed teiste jaoks on toonud langesid osaks teatud inimrühmadele. Neile, keda klassifitseeriti teisteks juutidele said osaks pogrammid. Neegreid püüti ja peeti Ameerikasse orjadeks. Naiste olukord oli juba sünnist saadik hoopis teine allasurutud ja kas Wave võime ütelda teatud ühiskondades orjastatudki või siis poliitilistele põgenikele, keda poolenisti jäänud inimestena koheldi? Ja alati oli võimalik, kas siis laagrit võiketode, nii nagu juudid suruti getodes või siis sõjaliste blokkide ja kus püüti teatud vaenulised rahvat hoida endast eemal kõike seda hoida piiri taga. Ja selle piiri taha võiksid tõmbuda need, kes olid hädades, et näiliselt puutumata. Praegu ühtpidi on see kõik alles, aga teistpidi. Me ei saa enam paljudest asjadest pääseda. Terroriste jagub kõikjale aga veel enam pärast Tšernobõli katastroofi on selge, et teatud sündmused ei tunnista mingil viisil riigipiire. Nii et viletsust saab lokaliseerida, aga tuumaajast oht ei saa enam. Kui Sosnovõi Boris midagi juhtub siis on see Meie jaoks ta juba niikuinii väga lähedal. Ja see on selline oht, mida ei saa kuidagimoodi ei üksik inimene ega riiki vältida. Ja kui ses ohutusstaatus on praegu selline, et ta ei tunne enam seisustevahelist ebavõrdsust siis on see põhjuseks selles, et ta ei ole mingisugune relikt. Ta ei ole jäänus sellest, et me ei saa korda looduse alistamisega noh, nii nagu taifuunide puhul, et nad tulevad ja purustavad kõik. Vaid suur osa nendest uutest ohtudest on just tööstuse ja kõrgeimalt arenenud modernsuse produkt. See selline looduse ühiskonna vastandus on tegelikult 19. sajandi konstruktsioon. Ja selle abil sai loodust pidi nii valitseda, vallutada ja teistpidi ka ignoreerida. Aga praegu enam sellist looduspeaaegu ei ole olemas. Loodus on juba allutatud ja ära kasutatud. Ja sellega on ta saanud välisnähtusest sisenähtuseks ette antud nähtusest meie enda kui meie võtta laiemalt inimkonnana toodetud nähtuseks. Senikaua, kui tegemist on välise vaenlasega välise ohuga välisloodusest tulenevaga on võimalik näiteks ehitada onne või siis uhkeid maju ja koguda teadmisi, kuidas nendega korda saada. Kuid Nende inimeste endi toodetud ohtudega on teine lugu nende ees. Me oleme üsna kaitsetud. Ohud saadavad tavalist tarbimist nagu piletita reisijad sõidavad kaasa tuule ja veega peituvad kõige see igaühes ning läbivad kooseluks hädavajalikuga. Kõik muidu nii rangelt kontrollitud kaitsevööndid. Ja kui pärast õnnetust on kaitse- ja ennetusmeetmed sama hästi kui välistatud siis jääb vähemalt näiliselt ainsa tegevusena üle salgamine, prahustamine ja ohu oma vaateväljalt kõrvaletõrjumine. Ega inimene ei tahaks niisuguses olukorras elada, kus ta peab tundma, et ümber ta pea kohal ja ta sees on ähvardavad jõud. Ja võib-olla sellise salgamise või unistamise, et see meid ei puuduta. Ta niisuguse näitena võib tuua seda, kuidas mõned esimese maailmasõja võidukat kindralit pidasid väga oluliseks ratsaväge ka järgmiseks maailmasõjaks valmistudes. Nad arvestasid mineviku kogemusi. Paraku kõlbasid hobused veel moona veoks, agaa lahingutes ei võidutsenud Husaarid. Ja kui praegu mõelda, siis nüüd on hobuseid vaid ratsaklubidel. Aga põllul Eestimaal hobust ei näe. Seal künnavad fossiilset kütust vajavad traktorid. Ja kui selle taustal lugeda näiteks meie kirjanikku Jaan Kaplinski nostalgilist heietust, tsiteerin. Küla on olnud varjupaik, peavari ja koht, kuhu inimesed võisid naasta kui katastroofid olid linnad hävitanud. Minu esimesed lapsepõlve mälestused olid mälestused pommitamisest, End varjendites peitmisest, aga ka maale meie seal elavate sugulaste juurde pagemisest. See päästis tõenäoliselt mu elu, sest maja, kus me 1944. aastal elasime sai tabamuse ja põles kogu meie varaga maha. Aga meie sugulased suutsid meile peavarju anda ja neid toita. Vahest peaksime me anda mõningast rahalist ja moraalset tuge inimestele, kes on valmis seda traditsiooni säilitama. Naasma põllule ja aeda. Tsitaadi lõpp. Lugeda ja mõelda, et peaks ikkagi toetama oma maal vajavaid sugulasi, teed, kui jälle sõda tuleb, siis oleks koht, kuhu minna soolapekki, nende aidast saaks ja villaseid sokke. Aga seda on väga raske minusugusel küll uskuda sest see on samasugune nagu ratsaväega olnuks teises maailmasõjas välja minna. Me teeme ära unustama siis selle, et 1897. aastal, kui Venemaal oli rahvaloendus, elas Eestimaal linnades alla 20 protsendi. Aga 2000 aasta rahvaloendusel oli linnarahvast ligi 70 protsenti. See tasakaal saavutati 51. aastal 1951 oli linna- ja maarahvastik pooleks. Ja veel enam, kes elavad maal. Rahvaloenduse andmetel oli aastaks 2000 alles jäänud 39800 töötajat koos jahi- ja metsamajandusega. Just nimelt töötajat, mitte talupidajat. Talu on minevik ja see tähendab, et kui me praegu, kui vaatame, mismoodi toimub Maal elama tagasiminek valglinnastumise Ena siis on see pigemini maa laastamine. Kui kolmandik eestimaast põld kooritakse ära ja sinna asemele tulevad majad, ühendusteed siis statistika järgi need inimesed elavad vallas elavad maal, aga nad käivad linnas tööl. Ja nad ei tooda ju maal mitte midagi. Me võiksime nõnda öelda, et Lääne arenenud rikastas heaoluriikides on mõnda aega toimunud kaks protsessi. Esiteks võitlusi igapäevase leiva pärast. See valitses kuni 20. sajandi esimese pooleni ja muidugi suure osa arengumaade jaoks on see täninegi väga primaarne, et oleks võimalik süüa saada. Ja teiselt poolt on Nendel arenenud maadel tekkinud paksu kõhuprobleemid. See tähendab, et peamine mure ei ole mitte, kust saata igapäevaseks eluks miinimum. Aga sellega. Et et kui oli vaja võidelda silmanähtava vaesusega ja siis oli palju kergem silm kinni pigistada mõne niisuguse kõrvalmõjuga mis sellega kaasas käis kas või see, et kui on vaja tõsta põllumajanduse tootlikkust, siis tuleb põlde korralikult väetada. Ja tegelikult veesaasteallikas on suuresti ka praegu just kunstväetised, mis ei jõua taimedesse, vaid põhjavett jõgedesse. Nii et kui vaadata praegust, siis on ühtpidi jäänud see vana eesmärk toidu või mille tahes muu tootmine uue, parema ja rohkem tegemine. Aga teiselt poolt ka, kuidas vältida sellesama inimtegevuse kõrvalmõjusid. Sest see on muidugi õige, et riskid ei ole uus aja leiutis. Kui keegi läks Kolumbuse kombel uusi maid ja maailmajagusid avastama ka siis pidi ta riskima, et ta tagasi tule. Vahe on selles, et need olid isiklikud riskid mitte sedalaadi globaalsed ohud, mis tekivad näiteks tuumajäätmete ladestamisele. Nii et sõnaga risk, kasvatseerus, mõist, julgus ja seiklused. Aga praegu, kui seda sõna kasutada, siis sellega assotsieerub pigem võimalused elu maa peal end ise hävitada. Kui vaadata niisuguseid konkreetseid asju, nagu metsade raiumine või kasutamine, see kestab sajandeid õigupoolest tuhandeid aastaid. Sest enne tuleb mets maha raiuda, et saaks sealt Alepõldu. Ja hiljemgi on metsakasutatud kasvõi paberi propsideks aga see oli inimese otsese raietöö tulemus. Aga kui praegu isegi niisugustes maades nagu Norra ja Rootsi, kus ei ole selliseid saasteaineid tekitavat tööstusettevõtteid ometigi metsad hävivad siis selle põhjuseks on, et need mürkained ja haigused tulevad üle piiri. Nad peavad teiste tööstuslikult arenenud riikide saaste eest maksma oma metsade hävimisega ning oma taime- ja loomaliikide väljasuremisega. On veel üks, võib-olla iseloomulikum Ki erinevus. Nimelt vanad ohud torkasid minna või silma olid meeltega tajuda tavad. Vahetevahel on ka praegu nõnda, aga siin, Tallinna lähedal, kui Maardust hakkab tulema koledat haisu. Et selle järgi võid arvata, et midagi on seal lahti, kas põleb või muud. Aga paljudele tänastele tsivilisatsiooni riskidele on tüüpiline, et nad ei ole meie inimmeeltega tajutavad, vaid peituvad pigem keemia ja füüsika valemite vallas. Jah, nad on meeltega tajutavad küll, kui sa võtad mingi toiduainepaki kätte ja loed sealt mitu eed seal on igasuguste säilitus ja värvainete ja nõnda edasi kohta. Aga keelega ja silmaga otseselt sa seda ei taju ja need numbrikombinatsiooni ei ütle ju otseselt mitte midagi. Ja Me võiksime seda rida pikendada, mis on praeguses maailmas teisiti, kui varem on olnud. Suure hulga vanu hädasid sai viia ala varustatusele hügieenitehnoloogiaga see tähendab nakkushaigused levisid sellepärast, et ei olnud kanalisatsiooni linnades ja muu niisugune, mis on, on praeguseks täielik minevik. Aga praeguste riskide allikaks ei ole mitte alavarustatud, vaid ületootmine. Need on moderniseerumisriskid, mis kujutavad endast industriaalsuse progressi masinavärgi kui terviku produkti. Ning selle masinavärgi edasiarendamine suurendab neid süsteemselt. Tähendab nad ei ole niisugused kogemata juhtunud äpardused või midagi, mille likvideerimist seni veel ei ole jõutud. Vaid Nad kuuluvad olemuslikult meie tööstuskasutuse arengu juurde. Et võiks selles mõttes niimoodi üldistavalt öelda, et kui rikkusi saab omada siis riskid tabavad inimesi, tsivilisatsioon otsekui jagab neid välja. Ja siit, kuna nad on suuresti silmaga nähtamatud, muutub oluliseks, kui palju me teame nende kohta. Ja kuidas me selle teadmisega ümber käime. Väikeste ja suurte sammude kaupa. Sudu, alarm, mürgileke kerkib Bristi ühiskonnas esile katastroofide poliitiline potentsiaal. Ja nende ärahoidmiseks ja nendega toimetulekuks võib tarvis minna muuhulgas võimu õiguspädevuse ümberkorraldamist. Sest riskiühiskond on katastroofi ühiskond, erakorraline seisukord ähvardab muutuda tavaliseks. Läänemeri on väga väikene ja ta on tegelikult sisemeri. Kui mõni tanker laseb suurema lombi, siis on jälle suurel hulgal lindudest surm käes. Propa koaala alles oli siin ja sellega seotud hirmud. See, mis elevandiluurannikul sündis ja Eestis sündimata jäi, ei ole sugugi ka siin võimatu. Ükskord ikka võib-olla, et mõni Tallinnast läbi sõitev naftarong riivab mõnda posti ja plahvatab. Ja kui rääkida sellest õiguslikust küljest, siis mõned asjad on täiesti kaitse alt väljas. Ma kuulsin ühte niisugust küsimust, mis on Eestil ja Iraagil, seal oli veel üks, kolmas magaga, tunnistan, et unustasin selle ära ühist. Ja tuli välja, et ühist on see, et, et kumbki ei ole alla kirjutanud mullakaitse konventsioonile. Muld ei ole kellelegi oma. Kui näiteks muude saastamiste puhul tuleb riigile kõvasti saasta maksu maksta, siis see muld, mis praegu uus asulat alt kokku lükatakse ja mille arendaja siis aiapidajatele maha müüb. Selle eest ei maksta mingit maksu. Tema enda asi, kas ta seda müüb või jätab ta selle kuskile hunnikusse, kusjuures muld ei teki niisama, vaid see on pikapõlluharimise tulemusena tekkinud. Ja see tähendabki, et mõned ohud on lähemal. Nad on nõnda, et neid on visualiseerida mõttes kergem, mis siis sünnib? Mõned Ta on kaugemal nagu kasvõi see mismoodi siis on elu, kui muld on ära hävitatud, kui ei ole enam võimalik tagasi pöörduda, põldu harima ja ei ole võtta seda suurest kaubandusketist ja tahaks ise ka midagi sellest. Kui võrrelda muistset või isegi industriaalajastu alguse olu korda praegusega, siis on olnud kaua aega inimeste tarbimise võimalustes väga suur vahe kes on rikkad ja kes on vaesed ja vaesed, on paljudest asjadest, ilma. Aga see, mil kombel meid tabavad praegu need uued ja ühised ohud ei tunnista sellist vahet. Sissetulek, haridus ja mitmed muud asjad on sellised, millega üksikisik saab vahetult kokku puutuda. Aga ohtude ja riskide olemasolu ja jaotus ei ole vahetult kogetav, vaid on põhimõtteliselt argumentatiivselt vahendatud. See, mis kahjustab tervist ja hävitab loodust, ei ole sageli inimesele otseselt tuntav ega nähtav. Ning isegi juhtudel, kui ta paistab täiesti ilmselgena on sotsiaalse konstruktsiooni kohaselt selle objektiivseks kindlakstegemiseks tarvis tõendatud eksperthinnangut. Need uut laadi riskid, tuuma ja keemiline saast või saasteained, toiduainetes või siis tsivilisatsiooni haigused. Need jäävad inimese vahetule tajule kättesaamatuks. Ja see tähendab, et tika tähtsamaks muutuvad, et teaduse jutumärkides meeleelundit, teooriad, katsed, mõõteriistad et midagi niisugust üldse ohuna saaks tõlgendada. Paradigmaks võiks olla siin radioaktiivse mutageensuse toime. Vahetult ei saa me ju tajuda seda, mismoodi kiiritusgeene rikub. Ja see tähendab, et inimesed on niisugusel korral ekspertide meelevallas. Aga isegi sel korral, kui informatsioon oleks rohkem on tõlgendusvõimalusi alati palju. Ja kui inimene tahab ennast niimoodi kaitsta, siis kipub tulema ikkagi tegeleb sümptomite ja üksiktingimustega. Kui võtta jälle näiteks metsade hävimine siis niikaua, kui põhjuseks või süüdlaseks pidada kooreürask, heit või oravaid või vastavat metskonda ei olnud näiliselt veel tegemist vältimatute riskidega, vaid hooletusega, metsade majandamisel või loomade haplusega. Aga hoopis teine põhjuste ja süüdlaste väli avaneb siis, kui see niisugune lokaalne süüdistamise diagnostika kõrvale jätta ning näha metsade hävimist. Just tööstustsivilisatsiooni tagajärgi enam. Ja see on, et kui lehed langevad vääveldioksiidi tagajärjel siis on see ainult üks võimalus, sest on terve hulk muidki, millest meil ei tarvitse praegu aimu olla. Ei läinud, näib, et need keemilised elemendid ja valemid on asi oma. Tööstusharud, majandusteadus ja ametigrupid. Mis tahes sotsiaalselt tunnustatud põhjus satub tugeva muutmissurve alla ning koos sellega ka tegevussüsteem, milles ta tekib. Aga isegi kui see avalik surve tagasi tõrjutakse, väheneb läbimüük, turud varisevad kokkuostjate usalduse tagasivõitmiseks ja kindlustamiseks on tarvis suuri ja kulukaid reklaamikampaaniaid. Ja siit tulebki küsimus. Kas kogu riigi reostaja tegelik metsade mõrtsukas on auto või tuleb see elektrijaamadesse lõpuks rajada kvaliteetse tehnika viimase sõnale vastavat väävli ja lämmastikufiltreerimise seadmed? Ja kes ütleb, kas sellestki kasu on, kui tuuled toovad transpordikuludeta siis naabermaade korstatest ja väljalasketorudest kõik selle. On tõsi, et ka praegu on mingid võimalused iseennast kaitsta. Rikas inimene võib osta niinimetatud õnnelike kanade mune, kes ei ole pidanud olema piletsates massipuurides või õnnelike salatipeade lehti. Ja haridus ja nutikas teabe hankimis viis annavad riskidega ümberkäimiseks nende vältimiseks ikka mingeid võimalusi. Võib ju mõnest tootest, mille puhul on öeldud, et ta väga mürgine on. Näiteks vanade veiste liha, mis sisaldab palju pliid loobuda ning teadliku toitumise abil saab nädalamenüüd nõnda kujundada, et noh, Põhjamerekalades sisalduvad raskemetallid lahustatakse, täiendatakse või neutraliseeritakse. Kuigi võib ka küsida, kid hoopis tugevdatakse nende toimet. Sealihas ja tees sisalduvate aga paraku taas mürkainete abil. Igal juhul söögi valmistamine ja söömine dub omamoodi toiduainekeemiaks nõia köögiks, kus püütakse mürgisust minimeerida. Ja paradoksaalne on, et selleks, et kahjulik ainete ja mürkide ületootmist keemiatööstuses ja põllumajanduses toitumistehnoloogiliselt eraviisiliselt üle kavaldada on tarvis juba väga ulatuslikke teadmisi. Ja see igapäevane vastu keemia on jälle teistpidi niisugune asi, mida seesama meie ühiskond suudab väga edukalt ära kasutada. Kõiki tarbimise valdkondi söömisest, elu, asemini ja haiguste põdemisest vaba aja käib, kohtumiseni. On võimalik serveerida niisugusel kombel, et just see on riskist vaba biomineraalid, näiteks see kombinatsioon ise on juba veider kuulata. Miks peaks olema biokroom, aga nii ta on mahepõllundus ja kas ta on siis nüüd mahedam või milles mahedus on, kui õhk on ikkagi seesama? Igal juhul mõningate toiduainete puhul võib eraviisiline kõrvale põitlemine ehk veel aidata, noh, jätad suitsusingi söömata, et tekitab vähki. Ma juba veevarustuse puhul on kõik sotsiaalsed kihid seotud ühe ja sama toruga. Ja kui lisada veel hingamine siis ole sa rikas või vaene. Rikas võib pudelivett juua, uskudes, et see on puhtam. Aga hapnikumaskiga oleks ka sünge ringi käia. Nii et tööstusliku tootmisega sellesama tootmisega, millel baseerub meie kõigi heaolu, kaasneb ohtude universaalne iseloom. Sõltumatus tootmise paikadest, sest toiduahelad seovad maa peal praktiliselt kõik kõigega. Nad imbuvad piiride alt läbi ja õhuhappelisus ei söövita ainult skulptuure ja kunstivarasid, vaid On ammu tühistanud modernset tollibarjäärid. Ka Kanadas, kus väga loodusteadlikult on puhtust hoitud, on järved, happelised. Ja kui omal ajal kasutati teedee putukatõrjeks, siis üllatusega leiti, et ka Antarktika pingviinide Ell, kelle puhul justkui ei oleks tohtinud seda olla, on teatud kogus sinnani jõudnud. Häda on see ka, et kui kõik muutub ohuks, siis mingis mõttes pole miski enam ohtlik. Ja kui pole pääsu, siis ei tahetagi lõpuks enam sellele mõelda. Nii et selline ökoloogiline lõpuaegade fatalism paneb privaatset ja poliitiliste meeleolude pendli kalduma igasse suunda. Ja siin sellepärast tasubki püüda. Leida, optimaalne tee edasi. Me teame, et miljardilise toetusi saav tööstuslik intensiivpõllumajandus ei kahjusta mitte ainult rinnapiima ja laste organismi pliisisalduse dramaatilist kasvu kaugetes linnades selles tootmispaigas üpris kaugel, vaid see õõnestab ka mitmeti põllumajandusliku tootmise enese loodusliku paasi. Sest põlluviljakus käib alla elutähtsad loomad ja taimed kaovad pinnase erosiooni oht kasvab. Ilmselt see on niisugune jutt, mis ei saa otseselt seda maailma ja maailmakorraldust muutma. Sest nagu ma olen mitmel korral Ulrich Becki refereerides rõhutanud, see puudutab kas nii või teisiti kõiki inimesi. Ja selles mõttes sellest ohust teadlik olles ja seda tõrjuda püüdmisel on iga inimene selles sees ainult ühe jalaga, sest teise jalaga ta võitleb oma töökoha see tähendab oma sissetuleku, oma perekonna, oma majakese, oma autoharrastuse, oma puhkusesoovi ja nõnda edasi ja nõnda edasi eest. Kui need kaovad, on ta igal juhul pigis, olgu siis mürkidega, kuidas on. Ja see teravdab küsimusi, kas käega katsutamatuid, kõik Ki puudutavad ohud üldse alluvad poliitilise organiseerimisele? Kas kõik on võimelised olema poliitilised subjektid? Kas ohutusseisundi globaalsusest, poliitilise tahte tegutsemise ühise järeldamine ei ole mitte rutakas ja kergemeelne? Tas ohtude globaalsus ja kõiki puudutavas just ei ajendaksid probleem olukordi tajumata jätma või nihestatult tajuma teiste kael ära veeretama. Ulrich bet rõhutab, et riskiteadlikkus ei keskendu mitte de olevikule vaid tulevikule. Riskiühiskonnas kaotab minevik oleviku determineeriva jõu. Tema asemel saab oleviku läbielamiste ja tegevuste põhjuseks hoopis tulevik. Seega mitte midagi mitteeksisteerivat konstrueeritud fiktiivsed. Kummatigi kui me ei teadvusta seda, milline maailm meie ümber on ja arvame, et nõnda on vähem muret elada. Võib-olla jätame tegemata midagi sellist, mida siiski teha saaks. Kuuldud saates kõneles usuteadlane Toomas Paul, mina olen saate toimetaja Martin Rand.