Mul tuli meelde praegu üks anekdoot seal anekdoot, õigemini tõsilugu Legend legend Rastrapovitšist, kes 40.-te aastate lõpus siis kui kontserttegevust alles talle alles algas sõitis kontsertreisile Siberisse. Tuli esineda muidugi igasugustes kohtades, teinekord lõunavaheajal, tehastes vabrikutes. No võib arvata, külm on seal küllalt palju. Ka nendes ruumides. Lõunavaheajal toimus üks kontsert, Rastrapowitz esines muidugi frakis, klaverit seal ei olnud, tuli esineda bajaani saatel kasakoffest, mängis saksofoni temaga koos ja ja kui algaja interBeta muidugi enda jaoks valis ka kava, mida ta saaks nii-öelda sisse mängida. Sest interpreedi on tavaliselt sellest huvitatud, et enda jaoks ka midagi mängida. Mängistabahhi partikat saal oli puupüsti täis, tema jalge eestsehh tsehhe. Tema jalge ees istus üks läkiläkis mees. Väga selgelt olevatel meelesse. Suur karvane kasukas seljas ja olles kuulanud poole Bachist, ära vaata seda väga tõsiselt esimesest reast vastabovitusele otsa. Ja ütles tasakesi läbi hammaste. Tead, mine parem minema. Assa poiss, nagu ta huumorimeelega on, vastas selle peale, et et kulla sõber Lasna mängiline lõpuni. Sellega see lõpus midagi hullemat ei tulnud. Aga kui me räägime muusikast ja muusikutest minu arust kolmas komponent on puudu, on kindlasti puudu. Jah, sest et muusikat kirjutatakse mitte interdatilinevaid kuulajaskonnale, muusiku samuti mängivad ainult. Publik puudusele liikvele ja siin tuleb selle järgi välja niimoodi, et ta valis liiga raske kava, nagu sa ütlesid, alates enda jaoks mängida seda loomulikult publiku ette valmistatud, niisuguseid Bachi kuulamiseks publiku juures Aleksei mõne ettevalmistatud Sellises miljöös Bachi mängida on muidugi ka ometigi. Sa ise on ka kangelastegu, Moose kandid on niisugune rahvas, kes ei ole kunagi rahul sellega, kuidas töö edeneb. Publiku kasvatamise küsimus. Paar päeva tagasi ilmus literatuurne, ega see tore niisugune vestluse Gennadi roosat estonski ja helilooja šedrini vahel. Nemad muretsevad publiku kasvatamise pärast ja sealt tuli välja üks väga tore point selle peale. Mulle on kerge tulla, aga keegi ei tule, sellepärast Kolumbuse muna. See Triin ütles seda, et, et milles on siis muusika kujutava kunsti filmikunsti majanduse vahel. Põhiline vahe, vahe on see, mida ootab publik. Nendelt. Mida ootab rahvas sealt kõigis muudes peale muusika. Kostiharudes ootab rahvas alati midagi uut. Aga muusikas ootata seda vana, seda äratuntavat, see on mingisugune osasaamise rõõm või see on, ütleme see, et mina võtan ka sellest osa, mis laval toimub. Kui ma kuulen juba seal midagi tuttavat, nendest vaidlesid sellele, et mispärast mängitakse hooaja jooksul 157 korda. Tšaikovski esimest klaverikontserti. Aga miks mitte mängida sedasama Rodion trenni, Anna Karenina. Et publik ei võta seda vastu ja sellest on tekkinud terve kaasaegse muusikaprobleem, eks kunagi heliteos. Eks tõsiselt väärtuslik, ütleme ajast ees olev heliteos ei jõua oma ajal kunagi pärale. No aga siin alati saab kohe publikut nii-öelda süüdistada. Kuna küsimus oli süüdistamiseks, küsimus on polariseerimisest siiamaani on ikka populeriseeritud samamoodi nii nagu populariseeritakse kujutavat kunsti, uusi filme ja kirjandusteoseid. Täpselt samuti käib see populariseerimise aparaat töötab täpselt samuti muusikaga ka aga siin peaks kuidagi teisest otsast alustama. Ühesõnaga mingisugust elementaarsest peaksime alustama. Kasvatuse küsimus, peaaegu kasvatuse küsimus kerkib muidugi üles. Koolitöös ma väga panen tähele näiteks niisuguseid asju, et õpilane, kes on rohkem kuulanud muusikat kui rohkem kontserditel käinud, on kursis ühesõnaga nende heliteostega, mida tal tuleb endale esitada. Ta võtab selle palju suurema kirega ja mängib seda palju suurema naudinguga. Tähendab tunnetus tekib tal juba Marsil, mida ta on enne varem kuulnud näiteks. Võtame ühe uue teose, vähemalt mingisugune kaks nädalat läheb selleks, et sisemine kuulmine harjuks selle teosega, et sa oled võimeline seda tegema, see meie professionaalide juures, jah, aga mis sa tahad siis, inimesed, kes seda esimest korda kuuleb? Aga me võime kohe kuuldeliselt võrrelda. Meil on käes värske salvestus teie esituses Franz Schuberti, Locturn klaverile, viiulile ja tšellole. Mulle tundub, et kui ma nüüd ennast paneks kõrvuti, ütleme, muusikaga mitte harjunud inimesega kontsertsaalis tihtipeale mul tekib endal nisugune tunne, et tegelikult naudingut muusikast igasugusest muusikast, tema saab palju vahetuma palju otsesemalt ja teinekord noh, see protsent muusikas rõõmu tundmise protsent on temal palju suurem, kui mul ei ole erinev muusika, erinev muusikarõõmu osaliseks vasar ainult haruharva. Esiteks kas väga heast muusikast võib-olla isegi sellest, mis mulle tundmatu või siis kui vea rohkem. Ta ei ole heast ette kanda siis juba heast ettekandest, jah, kui muusika, mulle tuttavad. Taolise internetiütlemine niisuke muusika mõjul tekib emotsionaalne vastuvõtlikkus mis üllatab meid tõelistele tundmustele omase jõuga. Kuid Me poleks võimelised reageerima muusikale, kui me poleks kunagi üle elanud tõelisi tundeid. Muusika mõju äratab nüüd mälestuse neist. Ja see on kindlasti nii interpreetide mõju kui ka mõju publikule. See on see ühine joon nüüd ütleme, inte interpreedi ja publiku, sest need mälestused on kindlasti erinevad, selle kohta on tehtud palju katseid. Ta sõitis välja reageerinud üldise reegli. Ma ei usu, et oleks tunneteta inimesi igale inimesele tunded omased, eks ole, ja sellepärast ma ei usu ka, et ükski inimene ei suudaks mõista mitte mõista muusikat. Ainult oleneb tema vilumuse astmest ja vastuvõtlikkusest. Ja vastuvõtlikkust just nimelt tulevadki need konfliktid uue kaasaegse muusika muidugi muidugi üledki. No see on jah, see on hea ühine joon, on see vaat see mälestus. Kuna see emotsionaalne pind tekib mälestuste pinnal, siis tähendab seda, tugevam on see mälestus, emotsioon, mis me seal, kui me midagi ära tunneme muusikas. Üks võib ette kujutada seal armastajapaari vihma käes, teine samal ajal lambakarjale, nii et igatepidi programmi küsimus on ju. Tavaliselt need muusika lahked nii-öelda. Ega nad kunagi ei lähe seda teed, et hakkavad muusikast rääkima otseste, konkreetsete näidetega, sest see on väga riskantne samm. Muusika mõtestamisel üldse tundeid kirjeldada ei saa ja sellepärast minu arust muusikat vaata nii üldse konkreetselt siin on võib-olla ühist joont, leiab kõige rohkem leiab muusika poeesia vahel, kaasaegne interpretatsioon hakkab liikuma järjest enam, nagu ma tähele panen, ikka sinnapoole. Et jumala pärast mitte mingi tundeid avaldada jäetakse interpreedi poolt võimalus, Glen kuld räägib sellest interpreedi poolt jäetakse võimalus olla interpreet kuulajal. Tähendab, kui ta Bachi esitab, siis jumala pärast, et seal ei oleks tundeid, mida ta ise varjab väga hoolega, hoolikalt. Kusjuures minu, minu jaoks tema muusika, see on alati, on see vastukäiv, tema interpretatsioon on minu jaoks üks emotsionaalsemaid, Bachi mängijaid, minu meelest. Ta kukub nii välja, sina lähed kuulaja osas, kui sa oleks ise interpeid tema osas nii-öelda, siis sa mängis kindlasti niisama nagu Stravinski ja soovin, et muusika ei tohi üldse midagi väljendada. Emotsionaalset muusikat, ka Stravinski muusika vaimukamat. Kuulame Prokofjevi viiulikontserti Jüri Gerretz esituses Neeme Järvi dirigeerimisel, mis on kontserti võtted 18. jaanuaril toimunud sümfooniakontserdilt. Võtkem Prokosherit, nii nagu kaasaegsed muusikud oma ajas praktiliselt ta jõudis oma ajast palju ette, alles nüüd hakatakse teda kõikides kontsertsaalides mängima. Tema kontserdid esmakordsel kuulamisel nad ei tekita meis mingisugust niisugust tunnet, et see oli tõesti niivõrd hea muusika alles kuskil kolmanda, neljanda korra järgi. Me taipame kogu selle muusikasügavuste võlu, ütleme seesama Prokofjevi teine viiulikontsert. Ta ju tunduvalt oma temaatilise materjali poolest ma ei ütleks, et tal vaesem kui esimene viiulikontsert. Aga ta on hoopis teiseilmeline Ta Prokofjevi armastan mitte kunagi korrata. Tema temaatilise materjali, mis on valitud, on niivõrd Prokofjevi poeesia on, on raske raske, seda, seda justkui sealt esimese korraga läbi läbi kuulata, kuulata ei jõua ja palju on sellepärast piike murtud, räägitakse siiamaani. Prokofjevi on huvitavam mängida kui kuulata. Võib-olla selles mingi teraal, võib-olla see muutub aja jooksul, see suhe. Teisiti muut isiklikult vane kontsertsaalis on teda natuke raskem kuulata kui kodusid. On läbi-lõhki kõigel lärmakas kohas anda jääta, intiimseks ja väga suuresti ja sugestiivse intiimne ei kiirusta sind viima vaimustusse, ütleme, niuks niuks, armastusse, mida sa tahad kohe kellelegagi jagada, kohe tahad kellelegi ribide vahele anda või ta on üks emotsioone esile ei kutsu. Seda, ta kutsub üles siis esile, kui sa oled tükk aega pärast seda vaikselt testinud ja mõtlesin. Prokofjevi puhul linn noh, niisugune suur lüürik ja ja see muusika on selline, mis ei suru ennast nagu peale, mida peab vastu võtma. Ja seda nagu kujutaks ette ka niisuguse kammerlike esitusena või viiulikontsert, ei saa niimoodi Prokofjevi kvalifitseeruks algusest lõpuni kammerheliloojaks isegi võib näiteks samal ajal just võiks võiks tuua vastandina Šostakovitši seitsmenda soojendades demokraatlik muusika, mida ma tean, paleeväljak ja kujund, mis seda esitab ja see filosoofia seal, see peab olema jah, ja isegi mõtestama viimased viimased teosed, mis on, mis on tõesti nüüd juba niiskust enesesse, seda nende murelikud ja suure sügava mõttega ikkagi tema dramaturgia lööb niivõrd läbi, et see muusika haarab momentaalselt. Üllatav, näiteks paar aastat tagasi, kui ma viibisin Poolamaal, viidi meid ekskursioonile osevents koonduslaagrisse koonduslaagri territooriumil, kõlas Tšaikovski viies sümfoonia, selles miljöös aga kujutan väga hästi ette endale Šostakovitši muusikat ja seejuures mitte kuidagi kujuta ette Prokofjevi ükskõik millist teost kunagi tulles tundi professor Galina paarinova juurde, ta järsku küsis minu käest uksel, et Jüri, öelge, palun mulle, milline põhiline vahe kahe sõnaga öeldud on Prokofjevi Šostakovitši. Kaua ma siis kogelesin ja ei osanud seda õiget sõna kogu aeg leida. Peale selle ta ütles mulle, et väga seal väga lihtne. Prokofjevi on põhiliselt. Inimene tavaliselt seostab optimismi sellist helget tunnet kindlasti suurte kontsertsaalidega suurte väljakutega laia ja paksu kõlaga. No meie, meie probleemis on võib-olla see, see vahe natuke teistsugune, mina ütleks niimoodi, et Prokofjevi kirjutab kõik see muusika, mis ta kirjutab seda, ta kirjutab iseendasse sisse sissepoole kusjuures Šostakovitši kõik nii oma mure kui oma, selle pessimismi ja kõik selle ta jagab, jagab kõigile vahenditult, annab kõigile ära, selles ei ole mitte üks probleeme ei teki, tekkis probleem omal ajal lihtsalt helikeelega tema puhul. Kusjuures probleem ei ole kunagi nii nii teravalt kui kui Prokofjevi helikeelega. Jah, huvitav. Kohvi puhul ma nägin arhiivis olid Moskva konservatooriumis tema hinded konservatooriumi õppimise ajal seal figureeris kompositsiooni eest kogu aeg neli, neli miinus ja niisugused kowisuga koekondatisnik algusest kuni lõpuni ja seejuures seejuures tema pianist kui pianistina ja ta oli alati viieline ja. Mängisime kontserte endiselt, aga siit nüüd tagasi olustikku ju? Ideaalis oleks muidugi niimoodi, et, et, et annaks kohandada seda olustikku või ka ütleme, ideaalis oleks, annab seda teha, ütleme televisioonis või, või filmis muusikalises filmis, kus on olustik võimalik kohandada. Palju meil neid võimalusi ikka on siis valida nende saalide ja kohtade vahel, kus me muusikat mängima. Valdur võta ennastki, näiteks, palun kui sa lähed kuskile esinema, öeldakse seal, sul tuleb täna esineda Kadrioru lossis, siis vastavalt Kadrioru lossi miljöö valid ju muusika, eks ole. Ja kindlasti muutubki interpretatsioon, kas sedasama pala mängiksid näiteks Estonia kontsertsaalis või Kadriorus. Haydni laama, suur sõna, seda mängisin seal Kadriorus ja no see on mõeldud niimoodi nagu tol ajal need niisugused ütleme, esterhaasi tellossil tema lossi saalis ühes assotsieerub selle Kadrioru lossisaaliga kuulajaskond, kingake kuulajaskond ja see see nagu kujundab selle selle miljöö, millesse ta sobib. Kuuleme ehk valdu sinu esituses need Faydeni teist osasonaadist laama soos number 30. Alapealkirjaks oleks ystempodiminaeta. Ja Hayden on mees, keda võetakse ka alati vastu. Rõõmuga, mitte nii nagu Prokofferid. Nojah, ta on, vaid võetakse hästi ja tema, tema eluajast saadik tema kunagi murepäevinäinud oma muusika populariseerimisega ütleme ta oli see mees, kes siis kirjutas vastavalt tellimusele, tema kirjutas väga palju tellimustele ja vot need autorid, kes kirjutavad tellimustele, need ilmselt peavad arvestama ka nõudmisega. Ilmtingimata seda nad teevad, tänapäeval on ju ka palju heliloojad, kes kirjutavad lauasahtlisse ja palju neid, kes kirjutatud konkreetse interpreedi tellimused. Aga on ju näiteks niisugune mõiste veel nagu sotsiaalne tellimus. Ja see, see lähtub võib-olla isegi niisugustest No aga võtame näiteks, lugesin kunagi, Arvo Pärt ütles selle kohta väga julgelt, et ta leiab need siit. Bach on mõnes mõttes võib-olla kaasaegsem kui mõni tänapäeva helilooja, sest tema käsitleb niukseid, üldinimlikke teemasid, mis ei kaota oma aktuaalsust kunagi. Näiteks need passioonid, nüüd niisugused kannatused, rahva kannatused ja sellised asjad, mis elavad läbi aegade. Muuseas, üks väike näide selles suhtes meelde, et Prokov siiski kirjutas ka mõnikord tellimuse peale on ju väga ere näide tema marssidest, mis oli just pidulikuks puhuks tellitud tema käest. Aga seejuures nad on väga vaimukad, marsid ja ei ole mõeldud mitte marssimiseks, vaid rohkem kuulamiseks. Minu arvates jällegi Prokofjevi sulgus oma lauasahtlisse. Seal on kirjutanud programmidest muusikat palju ja, ja see on ajast, on nõus nõudmine ja võib-olla vastuvõtlik inimene ei saa mööda minna sellest. Erak ta ju ei olnud niisugune, kes, kes elas mingisuguses muus maailmas, ta ütles väga aktiivselt. Kui seal on selle kohta väga palju näiteid, seitsmendast sümfooniast emotsionaalse fooni, et kõik tehase, aga näiteks sama trio see on ja siis on ka niisugune tragöödia tegeleja sel teemal, mis siis toimus. Sest koonduslaagritest, kui oli teade nendega seost, kaks viimast osalist Kas need pühendus on ka tellimus või ka omamoodi tellimuse, lõppude lõpuks ta mingi konkreetse eesmärgiga kirjutati. Kust see nüüd avaldab, see ütleme üks moment tänapäeval harilikult, kui tehakse pühendust, tehakse pühenduse interpreedile. Kellele on see mõeldud, kelle, keda see siis juba mälestuseks või siis hetkel silmas peetud, kes seda ette kannab autori soovil ütleks, ütleme Samara Stropovitš temale on ju peaaegu kõikidel teostel peal pühendatud Restropovitside tähendab, on silmas peetud seda konkreetset esitust omal ajal palju pühendate ilusatele daamidele seal, et millegipärast moest ära läinud. Aga kas ta nüüd ei ole enam nii ilusad või, või heliloojaid ei ole nii üks, ei tasu ära, ei ole nii kalandsid, üks väga levinud ühenduse liik oli see lihtsalt, kes tellis isegi selle juures oli materiaalne momente, maksis selle eest, et ta selle loo tellis näiteks niisugused vürstid krahvid tellisid ja samal ajal ühe Jänedale teadmetseenid, kes pidasid üleval ja vaatama sellele niisugusele väga proosalisel materiaalsel vahekorrale tekki tulid väga suured ja head teosed ja šedöövrid näiteks Mansteini sonaat, Beethoveni, nõndanimetatud ehk Aurora tellitud ostetud ühesõnaga ja pühendatud temale ja, ja väga heateoks. Aga muidugi tänapäeval on ta muutunud siiski nii austuse või alla saladuseks võib-olla oma sõpradele ka. Aga nüüd nendega pühendatud teostes on tunda ka, ütleme kui on pühendatud näiteks teisele hello heliloojale või näiteks interpreilile. Kas kõigis nendes teostes on arvestatud interpreedi võimeid, helilooja nii-öelda stiil laadi? Mitte alati on olnud isegi juhtumeid, selliseid kurioosseid, näiteks Stravinski pühenduse tibišiljad, ainult ma ei mäleta, mis, mis asi, see oli mõjuliste kuulnud, aga ma lugesin selle kohta. Seda kanti Londonis ette ja see kutsus välja publikus niisugusi hämmastuse. Mis puhul ta siis seda nüüd kirjutas just TPS-i puhul, sest seal ei olnud küll autorit üldse tunda. Aga Stravinski suhtus sellesse ise väga rahulikult ja ta ütles, et temal tekkisid just nimelt sellised assotsiatsioonid ja Ta püüdis anda oma kõige paremat tunded jaama austuses meistri vastu just nimelt niisugusel kujul. Ja kindlasti ei pea seal olema meelsust. Mõnel puhul näiteks võetakse mingisugune tsitaat pühendada tellija ja öeldaks mingisugune tsitaat väljenduseks sellele omalt poolt. Kuidas, kuidas seda seda teha. Sellisel puhul võetakse lihtsalt maneer Valdur sõnuga, mängisime porissekovski sonaati. See on pühendatud erinevaid Vainbergile. Seal on tunda kirjutamismaneer porissekovskile ühtegi teost pärast pärast seda tšellosonaati, kus oleks oleks sellised tavaliselt küllalt küllalt muidugi jõulise väljendusviisiga, aga niivõrd kammerliku ja isegi lausa kohati lausa kahehäälset muusikat ja niisugune ja see on täiesti tundonski vaimbergi. Tähendab, ta annab oma austuse sellele Vainbergile tema tema stiili või, või väljenduslaadi ees. No meil on valmis pandud üks lugu nojah, esitatav Morris Traveli sonaat viiulile, tšellole samuti pühendatud deebeeessile. Vot, see on juba raskem juhus. Sellepärast et mõlemad on Impressionistid ja, ja antaganistid ka peale ja peale selle veel jah, ja kusjuures ma mäletan kuskilt ma olen lugenud, et nad sugugi justkui 11 ei sallinudki. Jah, on mures roll. Aga son, näiteks tunduda bussil mõju. On tunda küll, selles teoorias on tunda, küll see värvipalett on, on, on lausa lausa debiilik. Võib-olla ei tea, siin on isane ja selleks ma isegi isegi isegi on tunda kohaselt. Eks sarnasust ei oska öelda, mis noodist, mismoodi tsitaat ei leia ka üles TPS-i kvartetiga sarnasust on tunda, et eks me võiks kuulate Morris Raveli sõnadist viiulile ja tšellole. Esimese osa viiulit mängib Mati Kärmas. Tšellot Toomas Velmet. Räägi, mis publikust, kuna see kolmas komponent on jäänud kõrvale natukene? Eks te olete ka kõik tundnud, et igas erinevas kohas on ka erinev publik ja üllad, nii üllatav kui see ka ei ole, läheb saali kohe tunnetanud, milline publik on, mida ta sinult ootab. Näiteks huvitav juhus oli mul Vladivostokis, kui me koos Valdur sõitsime mees kooliga siis mul oli niisugune tunne, et see publik on puhas leht. Seejuures tema vastuvõtmisvõime on 10 korda suurem, võib-olla kui ükskõik millises Nõukogude Liidu linnas. Ja sellest tekib interveidil niisugune eriline julgus, eriline soov anda oma maksimumi ja seejuures tohutu vaimustas, et ta, tal on niisugune võimalus antud sellele puhtale lehele kirjutada. See pole isegi võib-olla nii väga oluline just mida, vaid kuidas. Kindlasti mõtled seal puhta lehe all siin mitte nii-öelda harimatud ei muidugi seda, vaid just valmisolekud valmis. Tuvastavad seal väga mõtlikuks lasta ennast veenda interpreedi poolt. Publik ei ole kriitiku osas, vaid vastupidi, ta on, niisuguse tuleb nautima, tuleb nautima saama sellest maksimaalselt endale midagi. Seda tunned kohe ära esimestes taktides juba varem, siis kui välja tuled. Ma olen seda samuti tundnud ja kahjuks ma pean ütlema, et see ei ole küll nüüd nii ei tea, mis etteheide meie publikule, aga seda tunneb siiski rohkem väljaspool Eestit. Tõsisem ja see on tõesti nii ja asi pole mitte aplausi, siis ma veel kord selles õhkkonnas, mis tekib, kui sa hakkad mängima. Mul tuleb meelde, et ma käisin 60. aastal Minski konkursil ja maadlesin sinna minnes kohutavalt Bachi prelüüdi ja fuuga, mis, mis jäigi mull lahendamata nagu ja ei saanud seda tunnetust kätte. Ja huvitaval kombel see on üks väheseid juhuseid, kus ta siis tuli mul publiku ees välja, tekib saalis see kujund ja, ja kõik, see hakkas nagu liikuma, sest et nii kui ma istusin sinna klaveri taha ja, ja esimesed noodid mängisin, see rahvas veel sumi, siis nad ajasid veel juttu ja korraga tekkis niisugune haudvaikus, mis ühtlasi oli, kohutavalt meeldib ja mis ka kohustus ja ja, ja siis ma tean, et mul oli väga lihtne mängida, sest ma teadsin täpselt, mismoodi ma mängin, mida, mis mitte mänginud. Leian muuseas selle esituse puhul tavaliselt kaob kartus mustade nootilises. Vale, vastab igasugune kark kramp ja teiselt poolt näiteks, kui ma ise istun publiku hulgas muidugi üldiselt on kõige raskem publik on see vähene publik, kes koguneb, kui nad on kõik selle ala inimesed, professionaalid ja tihtipeale on niimoodi, et ei ole ühtegi mitteasjatundjad, vaid saalis istub, ütleme seal 100 asjatundjat. Selles suhtes selles suhtes peetakse Moskva maalisaali. Konservatooriumi väikest saali peetakse kõige raskemaks kohaks Nõukogude Liidu sündmus, interpreet üldse võib esineda, kui siin juba oled selle loo maha mänginud. Tähendab sa oled võimeline teda juba igal pool ringi ja sinna koguneb kriitikutele seda vaeva, higi, me oleme ühtlik, valan sellesse. Kuigi seal on väga meeldiv üks paremaid akustikast. Ja siis tekib näiteks ma nii enda seisukohast, võtame kui ma kuulan ja ja kui ma annan endale aru, mida ta seal nüüd teeb, ahnid, ta teeb seal niimoodi ja tõesti ta teeb niimoodi, siis ma olen paha publik. Aga kui ma enam sellele ei mõtle. Ja kui ma lähen täitsa kaasa, nii nagu kõige tavalisem kontserdikülastaja kes võib-olla seda teost ei tunne, ma lähen sellega ka niimoodi kaasa, siis, siis ma olen tõesti siis paljud, ma olen küps, mõned minu jaoks on see, see on niisugune muusikaline pühapäev, kui ma saan ennast niisuguse toreda diletandid asemele istuda saalis ja, ja nautida seda, mis sealt tuleb, et mitte mõelda selle peale, kuidas ta seda teeb või kuidas ta seda saavutanud või miks ta seda teeb. Ja mitte teoretiseerida sellel, vaid lihtsalt nautida muusikat. Ja see oleneb arvatavasti seal on mingisugune eelarvamus, veel eelsoodumus. Tähendab, publik peaks olema alati heatahtlikult meelestatud selle inimese vastu, kes, kes tuleb lavale temale midagi pakkumata. Jätame nüüd kuulajale võimaluse otsustada. Esik ettekande üle. Ja niimoodi seda, seda, kuidas see on tehtud niimoodi, ilma publikute mängitud, teda ei ole ka avalikult veel mängitud publiku poolt rikkumata veel. Juttu on Helmut Rosenvaldi kammersümfooniast, sellele, mis on ainult Lindistatud siiamaani Eesti raadios esitajaks on Toomas Helmet ja kammerorkester Eri Klasi juhatusel. Publiku ees interpreedid nagu lihtsam kui, kui mikrofoni ees isegi pärast seda veel mitmed plaadifirmad tegid lindistusi või ütleme, plaadistusi publiku juuresolekul, et et hoida ära niisugust olukorda, et et intervjuudel kaob mõte. Kui Ostrake esimest korda sõitis välismaale ja teda paluti plaristama seal siis oli ta väga imestunud, kui lindistamise juures oli, istus publik saalitäis publikut ja tema küsimusega, et vabandage, kas nad teid ei seganud, mikrofoni oli mõeldud, et kas köhi nad ei hakka köhima, järsk oleval toole liigutama või kas ühesõnaga kvaliteedile ei mõju. Öeldi talle, mis te nüüd, et et neid on ette hoiatatud, et nad istuksid vaikselt ja et luua teile paremat õhkkonda, musitseerimisega nad siia kutsutud. Mina olen isiklikult enda juures märganud seda et kõige raskem mängida mikrofoni ees. Kui sa oled jumala üksinda. Näiteks ma olen Eesti raadiosse teinud mõned Bachisüüdid, see on niisugune kohutav üksindus. Siis hakkab see mikrofon, see pott, must pott hakkab segama. Ei, siin lihtsalt puudub kolmas komponent, jällegi sa oled nii-öelda silm silma vastase heliloojaga osaleda ja teiseks teiselt poolt jälle tehnikaga. Mis teisest küljest hirmud, olustik samal ajal näiteks juba kahekesi mängida pianistiga siit siit tekib juba mingisugune kontakt, ütleme, siin on juba partner, on sulle publikuks. Ja kindlasti see on juba see juba annab, annab mingisuguse publiku efekti, tema teeb midagi, mina teen mingit midagi mängimist. Vaata, kuidas mina mängin, vaata kas sina lehekülje ja veel lihtsam mängida, kui sul on orkester vä ja mina pean ütlema, et, et ma tunnen siiski sellest ainukesest kuulajast rahuldust siis puldis, muidugi ma tahtsin just seda ka mainida, et sa unustad ära inimese, kes nii-öelda seda teed juba masin-masin masina vahendusel, sealt see hääl tuleb, see on juba masina. Sealt tuleb tagasi see, see mikrofoni hääl, kes ütleb seal kuskil teine-kolmas. Ja see ei ole minu jaoks esitus väga paljul määral, oleneb sellest puldis istuge kogemuste varal ja, ja sellel, sellel pinnal tuleb, tuleb see tagasi. Seejuures on palju palju interpreet muuseas, kes, kes väga armastavad mängida üksinda mikrofonile. Ma just tahtsin öeldagi, on tõesti palju interpreet, kellele meeldib suhelda ainult mikrofoniga. Võib-olla ta vajab isegi täiesti atribuudina enda kõrval mikrofoni, mis üldse ei ole, ei ole vajalik heagi, aga ta peab tunnetama nii-öelda mikrofoni lähedal. Kas need on arvatavasti inimesed, kes töötavad raadios, ütleme, raadioorkestrites raadio? Tegele, sellega tegelevad jaa näiteks Glen tema ju peab näiteks silmas seda, et tulevikumuusika kontsertsaalid kaovad ära. Et muusika tuleb ainult stereofonilise ettekandes või veel täiuslikuma. Tahaks vastu vaielda, sest ükski konserv ei saa kunagi naturaallihaväärtuse. Selle juures silmas seda, et kuulaja, kes istub raadios, kodus teatud miljöös, see, mille on talle kõige lähedasem Et tema ise muutuks nagu interpreiliks, tema annab nii-öelda ainult helilooja mõtte puhtal kujul edasi sinna juurde isikliku, mitte kui midagi juurde panemata jätab interpreedi interteose interpreteerimine, seatsiooni, publiku oleksid. Mul tuleb meelde, kui me lindistasime, Arbo Valdma ka Leedu helilooja toonase kahte akvarelli ja nüüd tuli meil mängida esiteks heliloojate majas. Et Leedu heliloojate loomingu tutvustamise õhtul banaan kirjutatud kahele klaver kahele klaverile ja kohe mõned päevad hiljem lindistasime seda raadios. Ja need esitused on mul hästi meeles ja need olid väga-väga erinevad. Kõigepealt muidugi see heliloojate maja saal, nagu kõik teavad, kes seal mänginud ei ole, just kõige parem saal Kurstile akustiliselt ja ja see esitus, mis seal oli, muidugi püüdsime kõigest väest anda oma parim võib-olla seal on ka veel seal publiku sees, sest seal on tõesti see 100 inimest. Professionaali, kes tunnevad, lasin asjal on mitte ainult seda muusikat, vaid jah, kõik on niuksed. Esiteks naabervabariigi teos, nüüd vaatame, kuidas siis nemad välja näevad. Ja ikka ja kindlasti jälgima pitseriga interpretatsioonis. Ja siis ma pean ütlema, et kui meil linti teda mängisime, siis oli kuidagi hoopis teine tunne. Ja ma võiks ütelda, isegi varem oli mängitud mikrofoni ees, kui, kui otse seal seal saalis. Igatahes üks asi oli veel see, et noh, me mängime ikka vähemalt kaks korda ikka kaks varianti. Tavaliselt lindistamisel ja, ja selle esimese variandi kuulamine ja siis nende võimaluste kuulmine, mismoodi seda saab harjutada ja või kuidas seda on seadnud üles kirjutada, ise seda kuulda kohe vahetult pärast seda ja siis uuesti mängida, see on hoopis niisugune jälle teistsugune tunne ja tekivad uued assotsiatsioonid, reaktsioonid leiad palju rohkem võimalusi, kui sa ise ennast kohe vahetult saad, pärast seda kuuldavasti teleri sealt midagi niisugust, mida mängida ja sigu ei pannud tähelegi. Kuuleksime hüppaga toonase kaht akvarell. Esindajateks on Arbo Valdma ja Valdur Roots. Võiks teha niisuguse väikse eksperimendi. Me oleme siin näpu vahel kolm kaarti. Ühest teosest. Brandenburgi kontsert number neli, autor Johann Sebastian Bach. Ja me võime nüüd võrrelda, üks nendest. Esimene, mida me demonstreerimine on Moskva kammerorkester, dirigent Anton Sharojev, võtjana avalikult kontserdilt Estonia kontsertsaalis, tähendab, see on nüüd see ideaal, mida me räägime sellest. Et, et on olemas kontakt publikuga ja see on otsene, sünnib laval. Teine esitus on elektrone sünteesija poolt mille programmi on loonud Walter Carlos. Ja sa oled puhas tehismoosiga. Jätud muusikast skeleti ühesõnaga illustreeritud teda tämbritega ja. Ja õieti on ainult siin nii palju, et on, kui palju on tema masina võimalusi arvestades suutnud realiseerida oma. Programmi oma oma programmi realiseerida. Kolmandaks on siis nii tänada klasse esitus ja tänapäeval niukseks tippesitluseks loetav Berliini Filharmoonikute Herbert von Karajan juhatusel. Aga see on plaadivate tähendab seal mängitavat ilma publikut tehtud ideaalne plaadivõte. Ettekandele tuleb Brandenburgi kontsert number neli, G-duur, kolmas osa presto. Kas sa võid kindlalt näiteks öelda, milline esitus sulle neist kõige rohkem võiks võiks meeldida? Kõik seal erinevatest aspektidest vaadatuna igalühel oma väärtus ise ise ise küljest iseenesest jah, isegi yles, sest kui ma oleks olnud näiteks sarve või kontserdil ja mulle see kohutavalt näiteks meeldis siis ma hindaks kõigepealt muidugi selle Sarajevo kontserdi. Teiseks, kui ma nüüd esimest korda elus kuulen seda seda kompuutrit mängimas, see võib mind tohutus vaimustuses, vot milleks on üldse meil vaja Kareni orkestrit, kui meil on olemas kompuuter ja niisugune mees, kes võib sellega teha 1000 imet, millest Bach ei võinud unistadagi. Mind alatine esimene esitus tõmbab nagu. Ajan sõrad vastu, sellele esid, sest ma tean, et järgneva korra ta enam ei meeldi. See niisugune tekib töötatöölise mulje küll nüüd seal tegema ja mis me siin mina teen? Seal ei ole midagi konkreetselt seda praeguselt ei mõelnud, aga, ja kas on võimalik üldse need asju lahendada niimoodi, kas on mõtet seal? Huviga pakub kuulata millest ma veel kindral. Igale inimesele meeldib erinev esitus, kõigepealt rida selles arvatavasti ongi muusika võlu.