Raamatu soovitus. Tuseks vana kulda olen ikka ennegi rääkinud aastat või aastakümnete eest ilmunud raamatutest ning pühad siin vahepeal olid pikad. Võtsin endale vabaduse lugeda läbiga, mõni hoopiski varem ilmunud ja kahe silma vahele jäänud teos. Üks näppu sattunud raamatut, kas ta on Ameerika fantaasiakirjaniku Robin hobiteos salamõrtsuka õpilane, mis ilmus Kaarel Kaera tõlkes kirjastuses Varrak juba aastal 2000 2007. aastal tehti sellest uustrükk, mis erineb 2000. aasta väljaandest kahe asja poolest. Kui esimesel trükil on 494 lehekülge siis kaheksa aastat hiljem avaldatud teosena lehekülgi kõigest 429. Panen selle siiski mitte raamatu lühendamise, vaid teistsuguse kujunduse ja kirjatüübi valiku. Teine erinevus seisneb kujunduses. Aastal 2000 kasutati varraku ulmekirjandust koondanud F-sarja kujundust. Uustrüki kaasannaga laenatud inglisekeelset originaali. Tõlge on siis mõlemal juhul sedasama kaaren kaeratõlge. Nii palju siis vormist. Nagu juba öeldud, on raamatu autor Robinho fantaasiakirjanik ja salamõrtsuka õpilane, on ka fantaasiaraamat. Olgu öeldud ise ka, mõtlesin algul valesti, Robinho, pan, naisterahvas. Igatahes salamõrtsuka õpilane on triloogia esimene raamat, mis iseenesest ei ole väga oluline teabe, sest et raamat moodustab ühe terviku. Algus, keskpaik, lõpp. Žanriliselt on tegu arenguromaaniga ja kui jätta tõesti kõrvale asjaolu, et tegevus toimub ühes välja mõeldud pseudokeskaegses maailmas, kus eksisteerivad maagia ja räägitakse ja salapärastest kuma Nuitsetest, kuid inimest kaugelt ületavate võimetega olenditest on tegu väga klassikalise arenguromaaniga. Üldisemas mõttes ongi ulme nii teadus kui imeulme fantaasiakirjandus pigem konservatiivset žanrit. Ja seda on ka salamõrtsuka õpilane heas mõttes kontserdil Aktiivne. Peategelane on põhimõtteliselt väljaspool abielu sündinud printsi poeg, kes peab keerulises keskkonnas läbi lööma ja end nii iseendale kui kogu maailmale tõestama. Muidugi pole see lihtne, muidu poleks ju mõtet raamatut kirjutada. Vaenulikke jõude on palju, kuid nagu sedalaadi raamatule kohane ja lase ootuspärane, täiesti heas mõttes ootuspärane tuleb abi sageli kõige ootamatumalt kohast, nii et deus ex machina. Mis ei tähenda seda, nagu oleks salamõrtsukas õpilane mingi labane teos, kus asjad juhtuvad ilma põhjuse ja tagajärje seos eta. Pigem tähendab see hoopis seda, et lugeja, kaasaelamine peategelase kannatustele saab tasu. Halb saab oma palga ja oma palga saab ka hea. Kuigi alati ei ole päris selge, kes on kes ja selles mõttes tasub kahtlemata seda triloogiat edasi lugeda, sest et mingid tegelaskujud ilmuvad episoodiliselt ja antakse vaid mõista, et neil võib järgnevas olla olulisem roll. Päris lõbus on raamatu lõpp, intriig, mis on keeruline, ikka päris keeruline kuid see laheneb, noh, ütleme nii, et ootamatult. Kuigi raamatu eestinduse ilmumisest on tõesti möödas juba päris palju aastaid, leidub kindlasti inimesi, kes seda teost veel lugenud ei ole, mistõttu ei hakkama salamõrtsuka õpilase lõpu ära rääkima. Ütleme vaid niipalju, et mitte ilmaasjata ei peeta Robin hoobi elavaks klassikuks ja soovitan lugeda ka teisi tema teoseid. Neid on eesti keeles ilmunud omajagu ja nagu vahepeal isegi veendunud olen, on nad kõik võrdselt.