Raamatu soovitus. Kuigi ülemöödunud nädalal alles rääkisin luulest, tuleb seda taas teha, pole lihtsalt miskit parata, head luulet ilmus aastavahetuse aegu palju ning tahan, et ka raadiokuulajad sellest osa saaksid. Kahe nädala eest oli juttu Jürgen Rooste värsketest luulekogudest. Täna tutvustan Aga Jaan Pehki raamatut, kohtumine tervisega. Täpselt nagu roosteraamatut on sellegi kirjastanud Kivisildniku jumalikud ilmutused. Mis siin salata, eks kirjastus annabki välja märkimisväärse osa eesti luule paremikust. Kes pani tähele, esines Pehk luuletustega siitsamast kogumikust ka ETV saates Kirjandusministeerium. Nii et väikest viisi tähelepanu on olemine tervisega juba saanud. Aga katsun siiski lühidalt, heita pilgu siia kaante vahele ja natukene eritleda, natukene üldistada. Kui ma nüüd valesti ei ole arvutanud, siis peaks olema kohtumine tervisega tuntud pardi viies või kuues luulekogu. Ei ole päris kindel, aga igatahes on Jaan Pehk laulude kirjutamise esitamise kõrval leidnud aega ka luuletamisega tegeleda. Tõsi, liiga põhjalikult ta sellesse süvenenud ei ole, ehkki luuletused on sellised lõbusad kilkamised. Sageli on nad üles ehitatud situatsiooni kuumikale ja kõla huumorile ning kahtlemata mängib nende retseptsioonist suurt rolli Dorjenda esitluslaad. Kui ka Pehkuma optimistliku ja heleda häälekesega teksti ette loeb, vajavad need sisust sõltumata naerma. Kes kahtleb, vaadaku jaanuarikuist, kirjandusministeeriumi. Kui palju mõtet siis on üldse ise Pehki luuletusi lugeda omal käel paberi pealt? No ikka on mõtet küll. Esiteks on osa tema tekste piisavalt pikad narratiivsed nii et leida mõnusam, ise rahulikult süvenenult lugeda, kui siis kuulata ettekandes. Mõned teised tekstid meenutavad aga pigem seda nähtust, mida on ristitud proosaluuleks ning nende puhul ei olegi ettekanne võib-olla nii tähtis, vaid pigem ikka see mõte, mida tekst kannab. Nii et vaatamata teatavale julgen väita taotluslikule, kerglusele või lihtsalt lustilikkusele on Jaan Pehk siiski mitmekülgne luuletaja, kes suudab mängida erivõtete ja vajadusel ka eri registritega. Teatav vemmal värsilikus ja veiderdamine käibega vaid asja juurde. Raske olekski ette kujutada, et joonide ehk kirjutaks mingeid liiga tõsiseltvõetav, vaid liiga Liceratuurseid värsse. Talle sobib pigem just selline laulu ja luuletuse vahepeale jääv asi mis võib-olla tõesti kõige autentsemalt kõlab tema enese ettekandes. Aga millele tegelikult siiski annab mingi lisaregistri lisasügavuse juurde ka selle raamatu lugemine. Esiteks on alati tore, kui tekstid on raamatus koos siis hakkavad nende omavahelised tähendused juba kaasa mängima. Ja teiseks sageli oskab ehk mängida ka sellega, kuidas read on seatud, kuidas nad on üles ehitatud milliseid sõnu ta kasutab. Kuidas see kirjapildis välja näeb, see kõik on selline lisaväärtus. Selleks ongi hea omada säärast vanamoodsat meediumi nagu raamat. Ja lõpetuseks üks näidega segamini. Pangakaart läks ID-kaardiga segi, laula mu laulu helisev hääl, regi.