Maailmapildi saatekülaline on täna ajaloolane Robert Nerman ja me oleme võtnud ette kopli kui linnaosa, mis on teatavasti ju poolsaar. Me räägime selle ajaloost ühest kindlast perioodist selle ajaloos. Aga kõigepealt niisugune asi, Robert Nerman, 20. sajandi algus, kui hakkasid suured muutused tulema poliitikas, majanduses kas see oli niisugune vaikne, tagasihoidlik, noh, ütleme siis linna tagune piirkond? Kupli oli kuni 1912. aastani eelkõige tallinlaste Grünnatamise koht. Kas seal oli ka juurvilja Maide, Põlda, vähesel määral oli suhteliselt väike osakaal, oli veel, et väga palju oli metsade all. Aga siis hakkasid lähenema tormilised sündmused, suure sõja vari kerkis Euroopa kohale ja siis hakkasid venelased ehitama sinna suuri sõjatehaseid on, eks ole? Jah, 1000 912. aastal alustati ja paari aastaga jõudsid valmis ehitada, seal oli tohutu finantseerimine taga ja ehitati kolme suurt laevatehast Vene-Balti, Bekkeri ja Noblessneri laevatehase. See viimane nimi on nagu võõrame, natukene tutvustage seda, mis seal oli. See asus Volta vabriku juures ja ta kandis Eesti Peetri tehase nime. Kas need tehased olid kõik laevade ehitamiseks peamised või oli muud ka? Põhiliselt laevad, aga nad tegid ka sõja ajal, nagu Vene-Balti laevatehases valmistati, veel mürsukestasid ja muid sõjatoodangud. Aga Bekkeri tehases Bekkeri tehases ka põhiliselt ikka laeva valmistati sõja ajal ilmselt mitte väga suur suuri laevu. Nii et meil on niisugune vägev ajalugu selles suhtes. Jah, lahka ristlejaid valmistati küll mitte väga palju. Ja valmistati allveelaevu muidugi Tsaari-Venemaal nii palju neid allveelaevu ei olnud kaugeltki, kui esimese maailmasõja ajal Saksamaal näiteks, aga siiski valmistati ja Noblessneri laevatehases jõuti neid valmis ehitada kuus. Kellele see tehas kuulus, see viimane, see kolmas need olid sellised rahvusvahelised nagu maksja seltsid, kus oli väliskapital esindatud ja konkreetsel juhul oli siis rootsi koplit tal selle juhatuse liikmeks oli ka Nobeli vend. See on huvitav. No ja muidugi, eks ole, sõjavägi oli ametis kindlasti, see on selge kuidas nende vene tööliste sissetoomisega oli. Kuna see käis riigi eestkoste all siis koplimaterjal oli väga huvitav vaadata, millise suure hooga hakati pihta isegi maakive toodi karjalast, pidevalt liikusid rongid, ehitusmaterjaliga, praamid liikusid ehitusmaterjal ka kogu see oli tagumine külg või põhjapoolne osa, kus asub praegu Balti laevaremonditehas. See testi nakkus siledaks tasaseks oli väga künklik maastik hästi liigendatud. Just nagu puhkajatele väga meeliskohaks ja see siis tasandati labidaga kõik ekskavaatoritega ekskavaatoritega. Erinevad inimesed on seal töötanud sellel ehituse ajal ja sellest esimesest seltskonnast on tuntuim võib-olla lennukikonstruktor Viktor Juštšenko, kes oli ekskavaatorijuhiabi. See oli esimene kokkupuutetehnikaga tald oli siis noormees, kuid 14. aastal värvati sõjaväkke, kui sõda hakkas. Ja teise maailmasõja ajal oli ta väga kuulus ründe ja pommituslennukite konstruktor. Jah. Selliseid inimesi on teisigi mõne valge Carlaste ridades nagu, kes hiljem ju Vene-Balti tehas oli üks peamisi Judenitši armee tooted. Kui me nüüd läheme seitsmeteistkümnenda aasta suvesündmustesse Vene impeerium kääris juba ajutise valitsuse võimu ajal ka koplis toimusid miitingut ja siis jagunes, ma kujutan ette, see seltskond suures osas kaheks ühed olid need, kes olid siis nende tööliste ja soldatite pooldajad ja teised olid siis Eesti päritolu töölised, siis tekkis neil põhimõtteline vastuolu. Kui võim läks bolševike kätte, siis tegelikult jäme ots oli nagu Vene sõjaväelastel ja eestitöölisi oli seal väga vähe ja nende noh, ütleme juhtkonnas, aga see aeg oli õnneks lühike, aga piisavalt pikk, et ütleme, eesti töölisi kommunismist eemale hirmutada. Ja kui näiteks 24. aasta mäss toimus, siis tõelised Hoyczeplik kõrvale nagu ei kippunud ühinema, noh, ütleme selle Moskvast saadetud seltskonnaga. Aga nüüd veel see 1917 siis oli niisugune probleem, eks ole, et osa töötajaskonnas soovis. See oli siis juba ilmselt aasta lõpupoole, jah, soovised varustus, sisseseade, kõik masinad viidaks Venemaale. Eesti töölised, niipalju kui need oli, on loomulik, olid sellele vastu, kuidas need asjad. Arenesid see keelustamine sõltus sellest, et Saksa sõjavägi alustas idarindel pealetungi ja vallutas seitsmeteistkümnenda aasta maigus seal aia kohe kiiresti liikus põhja poole, vallutas Saaremaa ja siis nagu kardeti, et need asjad jäävad. Algasid muidugi läbirääkimised Moskva ja Saksamaa vahel, kuid siis mõnda aega püsis nagu määramatu olukord. Ja ütleme, enamlased nagu ülehindasid oma jõude, kui sakslased uuesti alustasid pealetungi sisele ootamatu pagemine. Et see, noh, need lahingud keila all olid, näiteks seal saadi lüüa, aga noh, nagu liialdati neid kõiki neid lahinguid, sest seal oli väikegruppe, jalgrattureid, saksa jalgratturid, kes selle lahingu punakaardi laiali ajas tähendab enne seda juba seitsmeteistkümnenda aasta detsembris evakueeriti need laevatehased, Vene-Balti tehas viidi koos töötajatega tagan rocki ja, ja Bekkeri laevatehas veidi Novorossiskist, kus asutati uued laevatehased. Kuidas nende võitlustega käis, eestlased püüdsid masinat diviimis takistada. Aga kuidas see tuima sütti küll ja sokutati, ütleme neid ronge, kõrvalteede arudele või rikuti rattaid seal midagi rikuti veduritel ära, et, et nad ei saaks viia ja see õnnestus ka, aga mitte alati. Kopli puhul veel eripära oli see, et Venemaalt saadeti siia enamasti noored mehed, kes olid poiss, mäed tohutu palju oli poissmehi, väga vähe oli abielu, inimesi ja kopli koolis käis kõigest veidi üle 200 õpilase ja need Kopli liinide majad, mis olid need olid ehitatud poissmeeste jaoks, sellised nagu väiksed kööktoad ja need tulid kergesti, lahkusid kergesti neid midagi sidunud. Aga see oli suur hulk sellele, las 16000 inimest siiski. Seal oli väljate, nendesse laagritesse loobiti liiva, stati liiva, et rongid ei saaks. Kaugele igatepidi püüti takistada, töö jääks ja need, kes olid nagu enamlaste enamulikult mälestatud, siis need ka püüdsid nagu takistada, vähemalt osa nendest püsis selline arvamus, et, et noh, kui sakslased tungivadki peale, siis neid lüüakse tagasi. Kui nad ei, ei kartnud või enamus nendest ei kartnud, sakslased vallutavad, hakkab siiski noh, ütleme need, kes rohkem jagasid, need siiski taipasid ära viia. Huvitav on see, et Tallinnas pidi siis ida poole, aga Riiast toodiga Tallinnasse toodiga põhja poole sakslaste eest sisseseadet. Et need jõudsid ka Koplisse. Sakslased ootamatult tungisid peale ja, ja oli kalleti põgenikke palju koplis tollal. Aga nüüd, kui oli toimunud bolševistliku riigipööre, siis hakkas toimuma mingisugune uus jagunemine. Ja te olete öelnud, et mitte kõik eestlased ei olnud bolševismi vastu ja omariikluse poolt, mis oli selle mõttekäigu taga. Ütleme, need sotsialismi ideed ju isenesest kui teoretiseerida, siis nad ei ole ju pahad, nad on tihti õiglased. Et see on teooria ja inimestel praktilisi kogemusi olnud. Aga teoreetiliselt hästi kõlas kõik ja väga paljud haritlased Euroopas toetasid seda. Aga seal, kus, kus ütleme, praktikaga oli kokkupuude sess, siis muudeti vaateid. Üks hämapärane nähtus, osa vene töölisi toetas bolševike kaugema eesmärgiga taastada suur impeerium, taastada monarhia, mis oli nende rahvustunde seisukohast võttes ja teatud mõttes loogiline. No mina saan niimoodi aru, et see kogu, see ütleme, ideoloogia oli rohkem sirmi osa, et ta oli impeerium ja uues vormis ja, ja Empeerumiks ainult jutt oli selles, et taheti nagu seda impeeriumit efektiivsemaks muuta, et võib-olla võib-olla siis Tsaari-Vene bürokraatia võib olla liigne seotus läänega Alice kedagi ja et see võitlus käis selle vahel, et impeerium ollakse efektiivsemaga impeeriumist, ei loobunud keegi. Eiei Vanafistidega bolševikud ja. Nüüd räägime niisugusest asjast, me teame, et loodearmee läks koos eesti jõududega Petrogradi peale ja tuli sealt noh, häbiga saba jalge vahel tagasi. Aga kopli jaoks oli suur probleem, see ei olnud niisama. Ütleme Vene armee probleemid olid noh, sellest on kirjutanud ka Pitka, et ta oli üles ehitatud jõhkluse ja vihkamise peale tegelikult noh, ütleme kui sõdur saab kellegi käest kolki, ütleme, ohvitseri käest, siis ta ei hakka armastama seda pigem vihkama. Et ebaloomulik oleks, kui ta armastaks kolkimist enda kolkimist. Ja noh, Vene sõjavägi oli selline, et seetõttu ma arvan, et ka Judenitši armees nagu ei suudetud seda ümber kohaneda teisteks oludeks, samamoodi jätkus ja see nagu peletas eemale inimesi, noh et kes oleks võib-olla ühinenud Judenitši armeega, et see tasakaal oli kuidagi teistmoodi peale selle, Venemaa tol hetkel ei sõdinud eriti palju teistega, et ta sai siia tuua väga palju üks seitsmendik Vene vägedest üldse, mis oli terve selle suure mahladel olemas, sõdis Eesti vastu. Et see oli päris päris suur arv. Ja kogenud, kes on noh, ütleme sõjalise karastusega väeosad mitte nagu hästi koolipoisid jah, eesti koolipoisid olid ju täitsa täitsa ilma kogemuste taga muidugi eesti rahvusest ohvitser oli palju ja üldse kaadrisõjaväelasi oli ka ikka väga palju jah, paljusid edutati ja niimoodi, et see oli kõva seltskond ja ta elu suutis sõdida näiteks landesveeriga, kus võid ju eliitväeosad kogu Saksamaa peal. Uus nähtus. Hooned on jäänud peremeesteta, barakid on jäänud peremeesteta. Algas suur rüüstamine. Hakati ära võtma uksi, aknaid kütteks. Kõik, mis sai ahju panna, läks ahju. Ja tagajärg oli see, et kui siis hakkas loodearmee haavatuid voolama Koplisse, missugune sai see olukord olla seal? Pool noh, nagu sellised hospitalid mõeldud kergematel haigetele aga sageli diagnoosid oled, inimesel oli selline plekiline soolite küljes, aga arstid hindasid seda palavikuks näiteks. Ja ta suunati Koplisse ja sellised hakkas seal nakkus levima. Kopli haigemajades. Seda muidugi isoleeriti ei lubatud koplist sõdureid näiteks linnas käia vä. Nojaa, aga alguses oli asi nii, eks ole, et hakati tooma nendesse ilma akendi osteta Barakidesse, eks ole, need olud olid jubedad. Tühjaks jäänud maju rüüstati kütteks. Nii, ja siis, kui seal hakkas soetõbi, hakkas levima. Kuidas linn reageeris. Linn ei saanud teistmoodi reageerida, kui, kui, et see asi ei leviks edasi. Et pandi nagu patrullid peale, et see oleks lokaliseeritud selleks no väga reaalne, et oleks terve Tallinn nakatunud sellest ja seda tehti ka Virumaal, et lokaliseeriti ja võib-olla püüti seal saunade niimoodi aidata, on säilinud huvitavaid Riina andmeid, et need meedikut, kes seal kuplis olid noh, loodearmee meedikud, et need väga ennastsalgavalt tegutsesid ja sageli ka ise surid kokku, seal suri umbes paarsada inimest. Ja ühel hetkel oli seal tuhatkonda haiget, nii et need arvud olid väga suured kopli kohta. Ja keegi ei teadnud, kuidas see lõpeb. Aga väga resoluutne tegevus oli ja, ja siis sellega piirati. Aga arstid loovutasid oma paremaid hooneid, mis oli paremas seisukohas raskelt haigetele ja. No seal oli ka näiteks, et vist okastraadiga isoleeriti terve Kopli must linnast, jah, jah, ja, ja üks väljapääs oli ainult ja siis oli vist isegi nii, et et kuidas nende trammidega. Mingid sildid olid venelastele noh nagu alguses, kui see asi hakkas liikuma, siis lubati linnas, et mitte nakatuda. Et see reageerimine ei olnud nii välkkiire, et mitte nakatuda, siis need kes, kes linnas käisid midagi asju ajamas, et need tsiviilelanikke nakataks. Trammid olid seal ütleme ütleme viimane vagun oli kaks vagunit, näiteks vagun oli mõeldud nendele ja siis no et mõte oli selles, et tsiviilelanikke mitte nakatuda. See on arusaadav, et üldse, näiteks õhtul üheksast hommikul kuueni lastes koplist välja ja niisugused asjad olid pärast oli liiklus niimoodi te ei läinud majadeni, vaid see aed oli koplis enne olemas ka see piirdeaed, see oli selle Vene-Balti laevatehase ümber ja kuidas postiga oli see asi korraldatud? Vene Balti tehasest läks selliselt, et ta läks sinna väravate juurde, ütleme seal oli politseijaoskond ja postimaja ühes majas jäeti sinna past, jah, sealt toimetati edasi. Nonii praegu võib-olla igaüks ei kujuta neid paiku täpselt ette, kus oli siis ütleme näiteks Vene-Balti laevatehase territoorium, üks osa oli see, kus elati, teine osa oli siis see, kus olid need tehasehooned. Vene-Balti laevatehas territoorium võiks, ütleme kui keegi trammiga sõidab, seal näeb kopli veetorni Beckeris veetornist, mõtleme nüüd põhja poole ehk ehk selle kopli silla juurest kus tramm sõidab üle teise tasapinna, sealt alt on raudtee kunagine ja siis selle koha pealt see on vene balti piir, Bekkeri piir, Bekkeri piir on ütlemisse, Beckeri territoorium. Tahan, no ütleme, siis, võiks öelda nii, et Kopli tee on üheks piiriks, teine on siis kopliranna tänav. Ja enne balti asundus siis üheks pooleks meri on teiselt poolt siis. Ja siis see kolmas tehas, selle, te ütlesite, et see on praeguse Volta kohale Voltast mere poole, nüüd Tallinna lahe poole. Ta on ütleme, selles piirkonnas, kus on vesilennukite angaar ja sellest veidi veidi kopli poole. Nii kõikide nende tehaste ühine saatus oli see, et kui suur Vene turg langes ära, siis hakkasid tekkima probleemid. Alguses vist Vene-Balti tehas 21. aastal hakkas usinasti tööle, mis. See andis talle käisid nagu jutud erinevate lääne firmadega väga kuulsate sõjatööstustega, nagu need võtaks omale oma tiiva alla ja taastaks sellise laevaehituse tehase. Teatud hetkel ka oli inglise kapital nagu huvitatud koplist, kuid omanike omavaheline kemplemine peletas neid eemale, isegi tehas sai uue nime. Mis äri? Anglo Baltic? Jah, jah, inglise Balti laevatehas ja koos sellega kõik kool, näiteks kopli, see kool muutus inglise Paldi kooliks Nonii ja mis siis oli see lõplike hoop, mis need plaanid purustas ning kersi teha, sellise firma tema loobus varsti, kui ta nägi, et seal on nagu määramatu olukord. Et tekkisid uued omanikud ja siis tegelikult need omanikud või vähemalt osa nendest kasutasid seda aega, et välja viia varandust, mis alles viidi ära seadmeid, mida sakslased ja bolševikud ei jõudnud ära viia toorainet viidi ära, see oli siis juba läände noh, jah. Ja samas ei maksnud riigimakse. Nad püüdsid igasuguseid privileege endale hankida, mingil määral saidki privileeg, et vabastada maksudest. Riik püüdis soosida, noh, oli nagu kaks sellist nägemust arengu suunas, et ütleme just põllumehed eesotsas Pätsi ja Laidoneri arvasid niimoodi, et nendest laevatehastest saaks suured võimsad vedurid Eesti majandusele. Ja teised jälle olid alalontlikumad nagu realistid, rohkem et sellest ei tule välja sakslased või inglased, nad oleks oma maal oma tööstusi ja nad ei olnud huvitatud konkurentsi nagu elustamisest või ja nad ei tahtnud ka Venemaa piiri ääres midagi nagu suurtest luua. Ma arvan, et seetõttu reaalsem olin nende tehaste rentimine, muude tööstuste rajamine nagu väikeste tööstustega jah, eksamata ja rauaotstarbeliste tööstustest, sest ainuke tööstust, mis jäi püsima suur tööstustest Tallinnas oli balti puuvillavabrik, ta tegutses väga edukalt. Aga ta oli rahuotstarbeline, teised, kõik militaarotstarbega, vähemal või rohkemal määral seotud. Selle balti puuvillavabriku juurde me kohe jõuame, aga veel nüüd see suur Vene-Balti tehas Sakerdamine viis selleni, et peadirektor põgenes läände koos tööliste palgarahaga. Aga jah, selliseid asju Koplis ka väiksemate asutuste puhul niimoodi, et seal olid üsna tavaline ja põgeneti ka NSV Liidu poolne tähendab Nõukogude Venemaa poole. Et olid sellised tarbijate motiivid. Inimesed panid raha kokku, et midagi luua seal kauplusi ja toidukohti ja see, ütleme et kes seda asja nagu juhtis, võttis kassa kaasa ja põgenes kähku ja neid oli ridamisi. See oli nagu õnnetus. Lõpuks tekkis niimoodi, et pättide hulk nagu kadus ära ja tulid ausa tasemele kohe järsku ja need viisid asja asjand teise suuna andsid asjale. Olen veel lugenud ka niisugust fakti kuskilt, et et kuni 21. aastani direktorite nõukogu tegutses Peterburis, see on ju ka absurdne, eks ole, hoopis teises riigis teine sotsiaalne süsteem ja sealt juhiti siis Vene-Balti tehase. Jah, ja seal ütleme, olid ka neid aktsiaid kuidagi kaubeldi Nõukogude Venemaaga, et neid aktsiaid omandati sealt ja puuvillavabriku lõi samuti. Et oli Peterburis juhtkond, peaaegu kõikide tehaste juhtkond asus Peterburis. Nonii nendest kolmest suurest mahlast, millele Kopli nagu toetus, minul on vähemalt niisugune arvamus, teine oli siis juba nimetatud balti puuvillavabrik. Aga seletage mulle ära, Robert Nerman, kui süsikivisüsi toodi Inglismaalt selleks, et energiat saada, et kütet saada. Puuvill tuli ju ka kaugelt lõunast, miks see asi kõik toimus siis tallinnas ja Koplis? Siin olid seadmed olemas, arvatavasti palgad olid nagu väiksemad. Juba juba sidemed olid olemas, kõikvõimalikud üksjagu spetsialiste, nagu kogunenud, see kõik oli, noh, ta oli efektiivsem ja efektiivsemalt toimis ja kui see kanal juba ka sõjajärgsetel aastatel tegutses, siis tehased õige kiiresti läksid üle kohalikule Talle põlevkivile. Ja nüüd siis ahjudes köeti seda põlevkivi. Meie teadlased konstrueerisid, ahjud sellised, kus sai põlevkivi kasutada ja balti puuvillavabrik läks varsti peagi juba põlevkivile. Minu meelest oli vist esimene selline suurem ettevõte, mis põlevkivile läks. Aga nüüd see eluolu selles rajoonis seal ehitati, eks ole, töölistele barakke, nimetame neid siis, eks ole, linna või, või vabriku barakid ei olnud, eks ole, meie mõistes siis seda heakorda ei olnud nende tänavate mingisugust sillutamist, missugune see olukord teie silmade ees praegu võis olla? Kui sõda läbi käis ja siis asi oli hästi ääretult mannetu, noh tegelikult seal ju hävitati ära palju sellest, mis varem oli, kes varastas, ütleme seal kraani ära, kes varastas elektripirni ära, kes ukse ja jäid riismed järgi ja siis see vabadussõja lõpuks põgenes Koplisse tohutu hulk vene valge tartlasi, palju haritlasi, riigiametnikke, sõjaväelasi, nende perekonnaliikmeid, kes põgenesid bolševike terrori eest, osa jäid koplisse, osa siirdusid siit edasi, kas esimalda või Pariisi või või kes kuhu? Ja siis tuli teine laine, 20. aasta suvel hakkasid tulema optantide rongid. Kas te kujutate ette, kuidas need rongid võisid välja? Näeb palju, seal oli inimestel asju kaasas ja seda varandust kas need olid loomavagunid või reisivagunid või kuidas see asi võis välja? Näha võisid nii ühte kui teist variante olla, aga osa inimesi oktantidest olid ju paljaks röövitud, ütleme jah, nad ei saanud midagi kaasa võtta ja palju teil ei olnud ka sugulasEestis siis neid paigutati koplisse, Nad said küll maju endale, aga noh, seal majadel ei olnud aknaid ja uksi ja ja seal vahepeal olin nii dramaatiline olukord, et kogu selle Beckeri peale oli üks kraan, näiteks ainult joogid, ekraan. Ja oli ka, et ei olnud ühtegi käimlat, rääkimata soojast veest ei olnud üldse joogivett ja siis on kuskil kirjutatud, et see hais, mis seal võis tekkida, et seda oli juba kaugelt-kaugelt tunda, et, et see olukord oli seal ikka väga karm olla. Jah, kiiluga tuli palju inimesi ja nad ei jõudnud kohaneda. Ütleme, saare aja pärand oli ka niimoodi, et ei ehitatud selliseid maju, nagu me praegu linde juures näeme, et on selliseid fotosid säilinud üksjagu, kus olid ikka noh, väga osmikute moodi maju palju Koplis need lammutati 20.-te lõpus 30.-te aastate algul maa. Kuidas nad said välja näha. Fotode järgi olid nad ikka väga armetud, arvatavasti olid need noh, nagu selle esimese seltskonna ehitajate majad, samasuguseid maju oli koplis, pärast teist maailmasõda oli ka barakke selliseid kaootiliselt ehitatud ilma mingi planeeringute, mingi Tšingis-khaani laager nagu. Ja siis, kuna inimesed pidasid ka veel koduloomi, siis oli see vesi, eks ole, kus siis tuli ühelt kivilt teisele hüpata, see oli siis nagu Tani virtsavesi, siis võib-olla need olid linna barakid, olid vabriku barakid, piles oli erinevus, kuidas oli see elu-olu seal? Suutis oma järjepidevust hoida ja kuni 20.-te aastate keskpaigani ei ehitatud teiselt poolt sitsi tänavate, et kõik hooned olid nagu tööstus ja kõik oli noh, lõuna poolt sitsi, tänavad ja 20.-te keskel hakkas, ütleme, sotsiaalabi osakond või mis nimetatud olla kandis, tema hakkas nagu ehitama nendele inimestele kulualust, keda tõsteti korterist välja, näiteks kes ei suutnud maksta seal neid nimetati linna Barakideks ja nad olid natuke teistmoodi barakid. Ühekorruselised kui praegu me sitsi tänaval näeme suuremate akendega, kuidas olid suhted laste vahel üldse sotsiaalsed suhted seal balti puuvilla Pabrikuleeriline, ta säilitas sellise noh, nagu Tsaari-Venemaal oli kastisüsteemi, need tohutud vahed tehti, kes oli, ütleme, tööline, kes oli poolmeister, kes oli meister ja noh, ütleme rääkimata ladviku ost. Ja need suhtlesid kõik omaette, ütleme Venemaa sõjavägi oli teistmoodi ohvitserid nagu said omavahel läbi kõik vaatamata aukraadile, seal oli nagu demokraatlikum see asi, aga tööstustes oli kuidagi näiteks selline jah, kastisüsteemi nagu meenutada, siis väga haruldane juhtum oli, keegi pääses, ütleme sinna suhtlema poolmeister näiteks meistriga vä? Ka nende lapsed nii omavahel oti, oti seda distantsi kuidagi kaua ja kui ehitati linna majad, siis kand, nende linnamaja ja nad nagu vaatasid teineteise otsani nagu võõristavalt balti puuvillavabriku auks ütlema, et tal olid mitmesugused sellised programmid. Ta aitas kõiki vaesemaid elanikke lasteaia kohtadega toiduga, ükskõik mille kaudu saunavõimalused ja ta oma inimesi aitas sellisel moel. Nagu me jutust oleme aru saanud kahekümnendatel, oli see olukord seal Kopli poolsaarel ikka väga-väga troostitu ja väga karm mehi, võib-olla praegu ei kujuta seda ette, et see alguses nii oli. Ja sellel Jaanil oli ka muidugi väga halb kuulsus. Ajad läksid edasi ja kolmekümnendatel hakati vist seda teadlikult. Parandama hakati ka Anna meie mõistes siis ka mingisuguseid programme ja projekte. Arvan seda, et ütleme, olemasolu olev olukord ei ole nii tähtis kui protsess ise. Et milline on see protsess, me rääkisime enne sellest stardiplatvormist, millega Eesti vabariik alustas, see oli väga vilets stardiplatvorm. Aga kuidas ta sellelt edasi liikus, see on oluline ja Koplis. Kui ma vaatan neid politseimaterjale, siis, siis selgub nii mõndagi huvitavat. Kogu aeg toimub selekteerimine, kes on ebaaus inimene, politseist aetakse välja, koondub nagu selline ausameelne seltskond ja politsei teeb vaatamata vaesusele, teeb väga palju tööd, heakorraalal. Mitte ei tegelenud kriminaalkurjategijatega diakorraga, kordnik käis poolteist tundi, iga päev tegeles, ütleme, heakorra vaatab kojameestetöödele ja tegi märkusi. Jah, tegi märkus ja see oli väga ohtlik kortniku sõna maksis, keegi ei vaidlustanud teda, eks ole ka kohtuprotsesse. Kui kordnik ütles siis tema sõna Ajadi rohkem uskuma, kui kui ütleme noh, see inimene, kes näiteks midagi seal tegi valesti ja see oli hea pind, mille pealt edasi nagu sa arenes kukkuse heakorrastamine ja nagu ühene jutt, et ei olnud nagu mitmes dimensioonis räägid ühtede teiste, eks ole seal nagu kõik käis ühes dimensioonis ja seetõttu oli hea seda arengut nagu vaadata. Suuremad muutused hakkasid toimuma alles 20.-te lõpus, kui loobuti laevatehaste supitamisest ja hakati sinna tasapisitööstust rajama. Tasapisi selliseid toiduainete, tööstus ja põllumajandustehnikalt valmistuvad tööstusi kõikvõimalikke ja 30. aastal moodustati juba selline spetsiaalne kinnisvarafirma. Ta võiks olla nagu kunagi olid majavalitsused, aga, aga teistmoodi märgiga ja kohutavalt suur. Kohutavalt suur, talle kuulus 2000 korterit, 2000 korterit, kõige suurem kinnisvara omanikke Eestis. See nägemus koplist kogu aeg muutus. 30.-te keskel juba hakati tegelema selliste asjadega nagu kodu, noh juba varem ka, aga siis hakati juba nii jõuliselt tegelema kodukaunistamisega. Koplis algas varem raasu pihta kui Kadriorus, noh, president selle oktav veel välja kuulutas 36. aastal koguni olla jah, aga, aga muidugi Koplis nagu kõik kaasas ja peab ütlema, et kujunes välja väga omapärane seltskond. Kopli inimesed ise, nad olid ääretult aktiivsed mitte pretensioonid, lihtsad, aga samas aktiivsed ja jõudsid palju. Ja kui nüüd vaadata ühte tavalist töölist ütleme koplis kuskil kas või nooruki tehases siis ta osales ühest orkestrist, käis võib-olla laulukooris, osales näiteringi tööst kindlasti tuletõrjest kohalikust ja kaitseliidust. Nii et see oli niisugune uhkuse asi, alla koplis ka aktiivne, väljaspool oma oma päevatööd. Jah, ja noh, ilmselt see meeldis ja aktiivsus oli, oli nagu selline põhiline sõnum kopli inimeste puhul ja selline õhkkond oli aval väga hästi sobisid Kopli õhkkonda, siis need koolid, mida Koplisse toodi, 1030. aastal, toodi sinna Tallinna tehnikum. See oli sisuliselt kõrgkool juba ja 1000 936. aastal toodid Tallinna tehnikaülikool, Koplisse, Tartust. Tartus ta oli jah, Tartus tuli ta, ta oli võib-olla osakond Tartu Ülikooliosakonda katoodi koplisse ja siis areng võttis hüppelises ja iseloomu. Kõik need sündmused ütleme koos, andsid Kopli arengu ja kopli, isegi kui öeldi. Ma ei mäleta, kas oli Selteri kõnes, kui ta seda Kopli rahvamaja avas. Et kui Eesti majandus tervikuna areneb kaks protsenti see võis olla noh, nagu kriisijärgne aeg, siis koplis on see 20 protsenti ja ta oli tõesti nagu kas lausa 20. No teatud perioodil Vesalases jah, teatud periood, tehaseid tuli juurde, kogu aeg sinna rajati ja seal olid need tühjad ruumid ja kõik need tehased, mis rajati, need olid väga kaasaegsed. Ja te ütlesite, et nad olid kaasaegsed, me ju rääkida sellest, et raadiotehas hakati raadioaparaat seal tootma, oli klaasitehas Johannes Lorupi tehas, ka mitte kehv ettevõte nendest kõikidest meie ju rääkida ja rääkida ka sellest, et seal oli raadiosaatja, tegutses seal aga nii palju siis täna aitäh, Robert Nerman stuudiosse tulemast. Me rääkisime Kopli ajaloost ajavahemikus 1917 kuni 40. Mina olen saate toimetaja Martin piiranud.