Leelo leppes laul sulges tiivad, ka Vikerkaar haihtub kord ja suurimalgi juubelil on ükskord lõpp. Jälle on argipäev tihti ja tüütult sajab vihma ja kõigil on kiire. Eriti neil, kel on puhkus, on juba august ainult postva vahel veel raadiomajja liigutava kirja võililleõitega, kaardikese, kuhu mõnikord on nime asemel kirjutatud Tallinn. Raadio sellele, kes rääkis laulupeotornis. Olen vanem inimene, nimed ei seisa enam hästi meeles. Aitäh. Oleme kõik teie head sõnad ilusasti kätte saanud, suur tänu nende eest nii suur nagu raadiolaine üldse selga jaksab võtta. Homme on aga juba uued tööd ja uued sõidud ja vihmas jõuname teiega võidu. Elu läheb edasi. Kuid ometi, kas teile ei tundu, et midagi on teisiti kui enne suurt pidu? Me kõik oleme kuidagi rikkamad. Me kanname endas midagi sellist, mida miski sealt võtta ei saa. Mis on? Aga kas peabki alati kõik sõnadesse ritta seadma? Võib-olla on nad liiga kulunud, et seda täpselt öelda. Võib-olla ei olegi veel sellist sõna? Ja võib olla, On see midagi nii hella et seda ei tohi puudutada isegi sõnaga nagu pisar? Ainult meenutage Kui juba rõõmu lättes selgelt jõudu hoovab, siis selle hoovusega, mis Tallinna voolas, oleks vabalt võinud Bradski elektrijaama käima panna. Aga nii ju tehtigi, käivitati entusiasm. Mäletate, kuidas Tallinn sai mingiks muinasjutulinnaks, mis iga minut muutus ja kus isegi põliselanikud omaenda õue ära eksisid. Kus hetk tagasi haigutas auk, sinna kasvas üks, kaks, kolm vägev pärnapuu kus polnud aukugi, seal seisis äkki hõbedane trollibussimast ja lehvitas sulle vastu värvilisi lipukesed kus kõlksus kivi, sinna kasvas silmanähtavalt muru, kus oli muru, sealt sirutasid kaelu pool miljonit lilleõit KUS Lõsutas Muni tsaariaegne vana maja. Seal polnud äkki enam midagi, kus polnud midagi. Sinna sai reisisadam jaamahoone bussijaam, televisioonistuudio, Sõpruse puiestee, kes seda kõike meeles pidada jõuab. Siis võeti kätte liivapritsid ja terve Ülemiste täis rõõmsaid värve. Tallinna tornid panid pähe uued punased kübarad ning marssisid reas iludussalongi paks Margareeta hularõngaga kõige ees. Isegi ordu rüütlid ajaloo muuseumis käisid läbi tolmuimeja alt ning öösel olla nähtud vana toomast mõõga ja liputa keemiakaupluse akna ees Sidooli pudelit kiikamas. Sõjakaks muutusid ainult head haldjat heakorra Trustist. Nad kuulutasid iga võilille Tallinnas oma isiklikuks verivaenlaseks. Nii vara juba heinategu käib. Võililled võtavad nii palju võimustete, muudkui võtame, istuks vikatiga, ei pea kohe tegema planeerima ja peab niitma, et siin alati peab ilus välja nägema. Võilille heakorratrusti, naised ilusaks seal üles ei pea, ei pea, see pole liisiana Rohi risu välja, risu väljanit, saaksime laulupeoks ilusti ja juubeliheaks kõik hästi korda. Ja nüüd käib ekskursioon ekskursiooni peale, nii et, et kohe käed nendele juba jalgu. Piirdelauad, need haljastatakse, need kohad paneme iga nurkade peale nüüd ette, muide, nad käivad üle Saljastadest ei ole mingisugust kasu, keel selgeks ja siis värvime nad ära ka ilusamad, muidu nad mustad on, siis nad koledad, torkavad silma. Kuidas teie nimi on? Andjeeris Neinar Saima. Hulk külalisi paljudest maailma nurkadest ütlevad teile aitäh, Tallinna kaunistati laulupeoks. Usun seda, seda teevad ka. Siis tuli peopere kõigist kaartest kõigilt saartelt mitukümmend erirongi, mitu 1000 autotäit, kümneid lennukeid, 33000 lauljat, mängijat, tantsijat. Kõigil Tallinna staadionitel said kuldnokad ja vindid viis päeva palgalist puhkust kvalifikatsiooni tõstmiseks. Siis saabusid külalised. Esimesena jõudis kohale Priske tsüklon Põhja-atlandilt. Laulupeo üldjuhid õhkasid täpselt nagu nende kauged eelkäijad ligi 100 aastat tagasi mis peab sellest armsast laulust saama. Ja Tallinna ilmajaam sai 247 tõsist hoiatust. Siis alles tulema hakkas nii vihma kui ka külalisi ja külalisi nagu vihma. Toompeal laulsid Moskvas füüsikud balti jaama perroonil leidtantsus ametis ilmselt ukraina piigad. Uues reisisadamasse valgepäine soome kullervoo. Vanemuine isiklikult hoolitses otseühenduse eest väina mehise laulumaadega. Kes tuli ise, kiitis Viru valget ja vana Tallinna, kusjuures viimasel on mõeldud linna. Kaukaasias lendasid kohale suguvennad Salme külast ja prohvet Maldsveti aegadest sai ring täis. Budapesti meeskornegi esimest korda merd ja Pirita poiste imestus oli suur, miks külaolud Gingei läve jalast võtta vaid kohe vete kõige kaugemad külalised sõitsid juubelipeole teiselt maailmaäärelt Tšiilist, Austraaliast, Kanadast, Californiast. Paljud väliseestlased, keda sõjaaegset teedia tuuled võõrsil olid kandnud, avastasid uuestisünnimaa. Kuidas siis mõjus, kui esimest korda Tallinnas? Keele nägite? Ma muidugi mere kaudu ei tulnud, nii et ma Piritalt nägin teda esimest korda. Aga ühel õhtul hellija järsku oli nii selge õhk ja siis oli see haruldaselt ilus ilus vaade. Muidugi on uusi ehitusi, sadam on suurem pall, Iraano, ta nad esiplaanil ja kas riskis Oleviste torni ja, ja põhiline siluett on sama ja ta on ikkagi ka haruldaselt ilus pilt. Armas on käia ja vaadata tuttavaid, tänavaid, vanu maju, kus ta iga päev koolis tulles läbi minna viiesendise saia ostsid ja üle kõik ainult tänavad tunduvad kitsamad ja majad madalamad, aga no see on loomulik, arvatavasti lapsena tundusid nad palju laiemad ja, ja majad suurematele, päris esimesel päeval, kui ma siia jõudsin, oli mul juhus minna minu kõige esimesse koolimajja. Mis on, ma ei teagi, mis see on endise püha vaimu kiriku kõrval. Üks vana ehitus, see oli kolmandat tütarlaste algkool tol korral, kui ma seal käisin ja käisin kõik klassiruumid läbi ja jääb nii tuttav tunne oli. Isegi see, see lõhn oli tuttav selles majas nägin kära, oma pinki ja siis vanakooliteenija oli isegi kohalgi ennem ära tundsin ja et niivõrd hea kontakti sain kõigi oma endiste kooliõdede koolivendade sõpradega. Et mõtlen, et kas tõesti on võimalik, et me oleme 20 aastat ära olnud. Nagu ei olekski seda olnud väga, väga armas, oli neid kõiki jälle näha. Tõesti. Samal ajal tuli peo võõraid aina juurde. Kui kõik viis maailmajagu olid esindatud, saabus külaline täheteedelt Nõukogude Liidu kangelane German Titov, teine mees kosmoses, esimene kosmonaut Eestis. Ta väljus lennukist ja sammus naerulsui vastu tuttavale ülekoormusele, mis sedapuhku koosnes 1000-st autogrammist. Juubeli entusiasm saavutas enneolematu Apokee. Hall oli ainult taevas ja nende meeste meel, kes igaks peopäevaks 20 tonni jäätist tegid. Nad vaatasid läbitilkuva taevast ja mõtlesid, kas pajatäis peab tõesti hapuks minema. Üldproovid aga jätkusid, kui üks sünge pilv hakkas ise kallutaja kombel ennast tühjendama just komsomoli staadionile. Hüüdsid tantsujuhid, lapsed, lapsed, vihmavarjuväljak vastas ühest suust ei taha. Koondorkester valas pillid tühjaks ja proovi jätkus. Kõik oli alles proloog. Ka veel oli pidu poolik. Selle tunnini, millal Tartu jaamas astus esmakordselt Eesti pinnale Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee presiidiumi liige, NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi esimees annastas Niko Jan. Sellel päeval lakas vihm. Mäletate, kuidas just keset rahvakunstiõhtu peaproovi tuli välja päike pani elama kõik meie esiemade valitud värvid ning tribüünidel plahvatas esimene vägev aplaus päikesele. Tallinn oli äkki värske ja õhetav nagu vihu saunast tulnud näitsik 25 aastat. Parini iga kauneim sünnipäev. Üldrahvalikku pidu kuube pressiti kiiresti miljoneid viike volte ja klišeesid. Kõigi triikraudade käivitamiseks oleks kulunud ära terve kolhoosielektrijaam. Seda polnud vaja. Särtsu ja valgust andis Alutaguse hiiglane. Ja juba hakati sinna ehitama teist balti elektrijaama. Pealinna juuksurid tegid blondid brünetid, eksija brünetid londideks, kräsupead siledaikse siledat tupeerituix ning nõretasid nagu kuhja meistrid heinamaal. Siis kinnitati rinda Sirgala sammuva ekskavaatori kopatäis hõbedasi sõlgi. Ja nüüd pani Atlandi tsüklon lõplikult relvad maha ja tõstis käed üles. Päikest nagu kulda. Ja pidu algab suurim pidu sünnimaal. Läheme rahvakunstiõhtule. Inimesel seisavad, vaatavad ja rõõmu neil silmis. Seisan rahva seas ja ei saa samuti pilku sellest pildist lahti. Ega hästi sõna suust. Minu kõrval on naine, keda kõikide rõõm peaks tegema, kurvaks, väga kurvaks. Demon, murru, kasvataja, mis laevad on sellega? Vaeva nähtud diavaheneski kevade väravastki pulmast reale teda väetatud ja igal kevadel külvatud keel väetanud igal kevadel, mida Holmes, Ateena seemned, härm, heinaaas normiks, valge ristiga kõiki sai sinna külvatud ja kunstväetist oleme juba kahel korral satud sinna pannud. Haritud ja nüüd tuleb mitu 1000 jalga marsib, trambib, tantsib mitu päeva järjest. Ilusast murust palju järele ei jää talje tõesti järele jää, seda on tehtud kivist niisuguse ilusa ürituse jaoks. Vahest kahju endast rohkem veel treeningutega, kui teda täiesti hooletult lõhutakse. Aga niisuguse ürituse jaoks, kus nii palju pealtvaatajaid on ka hea ja see rõõm, mis siit saab tasuks siiski kõik ahjud kuhjaga. Väikese tantsijaid marsib ikka juurde juurde. Küsime. Mis on näha raadiot? Mis ikka värvirõõmu ja mustri, rõõmu kui orkestrile Jäki lapiti marsi, tulge nüüd, tulge, lüli oleks väravate taga nagu kangaspuud tööle panna. Kahelt poolt hakkas murule voolama rahvariidega. Eilekirjaline ja kirev. Kui toredasti on sele mustrisse põimitud poiste murumütse ja tüdrukute tillukesi osavasti, puges nende rivi vanematel tantsijate vahele. Seesama marsi lugu viis täiskasvanute tantsurühmad ära. Ja nüüd on väljak terveni laste pärast. Ehk tema algust tillukesed. Laskem lahti mulgi polka. Tillukesed tantsijad seadsid sammudes osavasti kokku kirja mustri. Ja see on nii suur, et ulatud muruõisservast teiseni. Lapsi on väljakul üle 1200. Kuid kord on eeskujulik, ei enam tarvitsenud juht Niina Raadik, hiigelnagu proovide ajal, lapsed, lapsed ilma jututa. Kõik vinguvad ülitõsiselt mulgi polkat. Ja tõesti hästi, tragid on tantsima. Juba nad on jõudnud oma vöökirja lõhkuda ja kahtepidi, nii et lõimed käima. 70 nööri keerutab polkataktis. Aga tantsulõbuks tuleb murule teha viljandi põlle ääres, mis seda rääkis meile tantsuseadja raadik. Tantsitakse mulgi polka. On see kutse tantsule? Täpselt nii. Kutsuvad trummid tuhandete kilomeetrite taga kauges Tadžikistanis. Uued naisrühmad tulevad tantsima tadžiki rahvatantsusalong Tadžiki rahvana. Aga mida tähendab, see helises sõnakene kellukest Kuljust käevõru küljes. Kenasti kõliseb, kui tantsija käsi liigutab, tantsivad ainult käed-jalad, püsivad paigal. Või kes siit kaugelt näeb, mida nad pikkade loor pükste varjul teevad? Riietus on idamaine. Soengut samuti, kuidas sobiksid Kisel tantsu juurde, dubleeritud juuksed või poisi pea. Kõik tüdrukud kannavad patse. Vastava nõude tegi heinu Haapsalu aegsasti teatavaks tantsu tutvustavas raadiuses alates juba enne laulupidu. Näidake üles leidlikkust, ütles ta. Võtke, kust tahate, aga Sangi tantsitakse patsides. Mõni aeg hiljem sai Eesti Raadio pisikese pakki. Saadetist avades tulid välja patsid. Lahke kuulaja, kes need saatis, kui juhtute olema vastuvõtja juures, teadke, et teie patsid on täie eest käigus. Nad on praegu tantsumurul ühe tüdruku peas. Teistel on aga kapron. Mis parata, elame kõikvõimsa keemia, plastmasside ja poisipeade ajastul. Tantsulõppenud tantsijad asetasid väärikalt teise käe südamele. Nad tänasid nii vaatajaid kiiduavalduste eest. Loto tänasest teid lahke kuulaja patsi vees. Alati, kui suur peo tuljak alla tuleb, tahtmine laulusõnadele vastu mitte vald pole kokku. Siin on tantsuhoos palju inimesi, nagu elab kokku Kilingi-Nõmmel Antslas, Kallas. Jõgeval. Kujutage ette, Need hinnad on praegu tühjana, sest puljad läks lahti. 1000 noored mullad puistavad tuljakutants auks hallile kodumaale. Need sõnad olid kirjutatud loole otse staadioni väravad. Niisugusprio lusti nagu tänasel rahvakunstiõhtul pole meil enne. Aga on ju ka põhjust rõõmustada. Sünnimaa sündinud. 25 aastat on ilusik. Enamus neist, keda ta siin näeme, on sünnitunnistuse saanud juba nõukogude sotsialistlike vabariigis. Nendele loodis ema nendele ehitatiseeru, kelle auks täna kõik lipud lehvivad, kõik silmad säravad, kõik südamed hõiskavad. See oli üks lõputu lõputu avamiste aeg. Uues televisioonimajas avati videotelefonikõnepunkt Moskva ja Leningradi poole saadeti teele esimesed õhusuudlused. Kui selles vaimus edasi läheb, ei tohiks tõeline Telemusi enam kaugel olla. Lauluväljakul avati suur näitus. Võisime veenduda, et Eesti külmutuslette nõutakse isegi Jakuutias katlaseadmeid troopikas teguri ahve Aafrika turul. Ainuüksi juubeliaastal annab vabariik rohkem tööstustooteid kui tema eelkäija Kodanlik Eesti kogu oma olemasolu paarikümnel aastal kokku. Estonia kontserdisaalis avati pidulik koosolek. Saalis olid kõigi vennasvabariikide ning Moskva, Leningradi ja Pihkva esindajad, kellega noor Nõukogude Eesti 25 aastat tagasi kuuendal augustil 1940 hakkas astuma õlg õla kõrval ühist sammu nõukogude rahvaste peres. Vanemad vennad, kes meid aitasid, kui meil oli raske surusid nüüd tugevasti juubilar vabariigi kätt ja soovisid eesti rahvale jätkuvat edu sotsialistlikus ülesehitustöös. Nõukogude Liidu riigipea Anastas Mikko Jan kinnitas Eesti NSV riigilipp. Pule kõrgeima autasu, Lenini ordeni. Sel pidulikul tunnil oli õhk linnas kuidagi teine. Oli see üldse tuuleõhk, mis punased lipud kergelt hõllima pani. Või erutus õhin, mis linna täitis. See on üks lõppenud suure peo pidulikest vaikuseminutite Arnold Green üldlaulupeo peakomisjoni esimees süütas igavesest tulest suures isamaasõjas langenud sangarite monumendi jalamil. Laulupeo tõrviku. Kas mäletate, kuidas te siis tulite põlve pikku, mudilased, laulu kaimud, tantsumaimud, memmed-taadid, veteranid, külalised. Kõige ees on tõrvikukandja loitel tuli uhkelt pea kohale tõstetud seejärel nõukogude sotsialistlike vabariikide liidu ja Eesti Nõukogude Sotsialistliku vabariigi lipp suurel punasel lipul Vladimir Iljitš Lenini bareljeef. Nii sammuvad naatrideni. Suure peo, üks erutavamaid hetki. Piduliste jõgi on ootuse paisu tagant vallandunud ja liikvele läinud. Orkestrite sammu astuvad lauljad ja tantsijad, kaheksa inimest kõrvuti ikka sirgetes ridades ikka esivanemate imeilusatesse rõivastesse. Küllap on see meie tänase peo jaoks kõige üllatavamaid hetki sest lipukandjatega koos lähevad esimeses reas need kõige pisemad. Just praegu sammuvad minu silmadest mööda valget lippu kandes, kus ma kahjuks ei saa lugeda, missugune kollektiivis on kaks pisikest poissi, kes saadavad klippurit. Niisuguseid on, aga tänasid palju. Kelle kõige suurem kinganumber on võib-olla 35? Neid on 10, koorid Tallinnast viis. Tartu koori 12 koori harjust üheksa Põlvas ühtekokku 102 koori. Hästi tore, nende näod on naeru täis ja nad ise on uudishimust põnevil sest nüüd kohe nad saavad paari meetri kauguselt German diktovi näha. Vahva, kas pole tõepoolest vahva, sest eks nemadki tahaksid kosmoses lennata ja küllap lendavadki. No siin on küll tegemist ehtsate või või nüüd järel tehtud hiinlastega. Päris vaikus. Eks siin ole ikka päris ehtsa Tiidlasi ka seas ka ja mina olen ikka päris Hiiumaal sündinud ja kasvanud ja tunnistan ennast täitlejaidluseks. Süüdi ja niisama käin vallakohus ja käin nüüd elan ka. Ja laulu te olete ka sajaprotsendiliselt hiidlaste moodi, ikka hiidlaste moodi neeme laule teeme naguniisuguse ümmarguse, suunab hiiu loo puhul. Aga kuidas Hiiumaakeelsed õieti kostub, mis on see ümmargune, on Vannas hakkama seda rääkima? Kuidas hiidlane laulab? Loen siis paar salmikest hiiu keeles. Ega Soosaar pole ummidema. Elan kauase kruusa seal kaldal sil kuule karust ikka saal, egas maa pole mätaste ulik näendadest kaskedes kirja Mets, kuusk ja adagi mostikud, poolikeetja palju jääb, jälgite. Kalusab nõnna etc Allaxel mõrrad. Lehmast saab piima ja lambavill kuulsed nõutud aka Eplaste tõrvad, neid tarvitab hiidlaste tähedama. L kuulsetame yhe ja kangeta naised Neist jutustab meri ja vaadistab ma Oodradalguse vandiraiuja rahvaste uus kitsa haru neist saaks. Lõpuks jääb lausuda iidne laula, egas roosar pole tummide maa, elan kaua laula ja hõiska vil kala ning kaua sa kärsapillidest pinisev saar. Müüd ainult. Ei, ärgem proovigem seda kirjeldada. See on võimatu, võimatu, mitmes mõttes. Ligi 35000 kõige eredamates rõivastes inimest sammusid läbi linna kuid nende pooled imetlejad ei näinud esialgu mitte midagi, sest nad ei tulnud mõttele minna tänavale. Tund-paar või kolm varem. Keegi kaval mees hõivas koha draamateatri kõrgel trepil kaks tundi enne rongkäigu algust. Kaks tundi hiljem meenus talle, et laulurahvas läheb ju teiselt poolt Estoniat. Kui peatasime ainult minutiks autona maantee ääres läks kaduma teha leiu leidsime ta üles ajalehekioski katuselt. Tema kõrval seisis fotomees filmimees, televisiooni mees, jakk, kunstnik, lõuend, raamil ja pintsel peos. Ta ootas rongkäiku, et see kiiresti üles maalida. Ühe Narva maantee vana maja aknaluukide põiklati otsas olevat rippunud seitse meest. Siis jõudnud koju korteri, peremees tahtnud ka rongkäiku vaadata ning päästnud seestpoolt lati lahti. Korstnapühkijad aga saabunud juba varakult kõige kõrgematesse majadesse, lipsud ees ja püksid viikis ning nõudnud pööningu võtit. Et vaatame, kuidas korstnaga tõmbab. Pühade praed pannil. Aga oli juba hilja. Eesrind lastel olid juba lamamistoolid Ki katusel transistorraadio hakkamas kiikrit käepärast, kastekann külma veega kõrval ja kõik tip-top. Tänavail aga voolas kolm tundi vahetpidamata tõeline inimmeri. Neid oli vähemalt 250 300000. Esmakordselt laulupidude ajaloos said piletid otsa. See oli tõeline entusiastide marss igas mõttes. Siin Tallinna lauluväljak, kuulake kõikides kodudes, Tallinnas ja Taaralinnas, Pärnus, Paides, Peipsi rannal, Kohtla-Järvel ja pühajärvel, Läänemere saartel ja Narva mere kaldal. Kuulake Saaremaa kalurid atlandil, Tallinna meremehed, Aafrika sadama ees. Tartu noored, uudismaal eesti alpinisti Pamiiris, kes viivad vabariigilippu Lenini nimelisele mäetipule. Kuulake kõik kodus-võõrsil ja kuulake needki, kelle kodu on võõrsil. Kuid kodu mul siin ja head mõtted meiega. Meie sünnimaa, Eesti nõukogude sotsialistlik vabariik alustab oma 25. aastapäeva suurimat pidu. Algamas on üldlaulupidu. Laulud nüüd lähevad kuid edasi lähed vilu juba ilma noodita. Kuulake ainult teraselt. Kuuled, kuidas skaneerib pool. Ning ka Jan. Nii ta ei andnud. Suurepärane. Kui algas aplaus, väljus baarist trobikond mudilasi, kõik ühtmoodi kaunites rahvarõivastes sinine pressiga. Neljas poistel nadioosid Lile peret partei ja valitsuse juurde juurde ja andsid suurepocedib lilli. Esimese kimbu loomulikult, seltsimees Niko Jaanile. Kuulame nüüd külaliste muljeid tänasest laulupeost eilsest rahvakunsti strong käigust. Kõige rohkem on saabunud siia soomlasi ja sellepärast alustamegi juttu teie valt nendega kasutavasin tõlgi abi. Ühtlasi palume tutvustada, kellega me mikrofoni juurde oleme tulnud. See rühm on siis 26 turisti nimega kotkan koerapojad, kes poistekoorile esines 1938. aasta üldlaulupeol. Koorijuht Arvo Vainio. Kuubeana vaigutavana suurena Juhla on olnud suurem moenen. Sonandanud meele, jälle uuren Selvan säre üks syyda, mida eestilist. Tulgitsevate halvavatuurida. No Eesti laul on püsinud samasugusena nagu saali siis enne pidu on olnud väga suurejooneline ja seal andnud meile siis pildi sellest, mida eestlased lauluga tahavad ütelda. No me, soomlased, oleme päris kadedad eestlaste peale, eriti need, kes armastavad koorilaulu, sooviksid, et saameski oleks samasuguseid laulupidusid, kuid me arvame, et me ei saa kunagi organiseerida nii suuri laulupidusid kui meie väiksem hõimurahvas. Eestlased. Laulu linna kohal tihenes juba hämarus kui suure lavakaare all kustus viimase laulu kaja. Olime viimaste lahkujate hulgas, läksime aeglasel sammul üles Lasnamäele ja nagu kümned tuhanded enne meid seisatusime seal ja vaatasime tagasi. Vastu helendavat merd paistis pehmetes varjudes laululava, siluett, kaar ja tornid. Ja keegi ütles, näe, üldlaulupeo märk. Sajameetrine tornis leegitsev tuli, mis oli toodud sõdur-vabastaja haualt. Kõrge elav leek tõusis eredasti esile tumenenud taeva foonil. Allpool aga läigatas plaatina meri ja üle lahe paistis tallinn, tema tornid, kraanad ja tuled. Ja kusagilt kostis ikka veel ei saa mitte vaiki olla. Grupi inimesi peatus kaldanõlval ega saanud edasi. Küsinud nad kaugelt ei Tallinnast. Kuid midagi nii kaunist ei ole ma kunagi ega kusagil näinud. Kõigil teedel läksid inimesed isegi Need, kes oli terve päeva jalul olnud ja oleksid nüüd autoga saanud, läksid jalgsi. Kadriorg oli täis suminat ja rahvarõivaste juba looritatud värve. Kui juhusliku auto tuled leidsid hetkeks setutari, siis sätendasid hõbe keedias õled nagu sõnajalaõied. Väsimatult lauljad eriti jaga tantsijad haarasid kätest, tegid elava keti ja läksid joostes. Et kedagi mitte kaotada, et kuhugi jõuda. Vaevalt teadsid nad isegi, keda, kuhu või miks. Nad piirasid sisse inimesi, kelle rinnal paistis üldjuhi valge lint ning laulsid ootamatult ta elagu. Ja siis selgus, et see oli kokk või pagar, kes läks küpsetama neile hommikuks Tallinna stritslit. Ja selle peale lauldi uuesti. Nad jobusid laulust ja ühetasid kiirest sammust. Nad tiirutasid mööda puiesteid ja vanalinna, tantsisid miilitsa, patrullile mulgi polkat ning isegi taksojuhid said aru, et Tallinna tänavad ei ole üldse kitsad. Siia mahub mõndagi, eriti aga laulu, tantsu ja rõõmu. Nii lauldi ja mindi. Armeenlaste orkester mängis kodulinn Tallinna ning veel kell kolm öösel mürtsus puhkpillimars raekoja platsil. Siis mindi edasi, mindi otse pikki sõiduteid läbi õuede mööda kõrvaltänavaid ikka otse. Ja lõpuks oldi ikkagi ööbimispaigast mitu kilomeetrit eemal kusagil lõhnaval Linda mäel või mererannal. Jalad viisid, uni ununes, merel hõljus udu ja öö oli nii imeliselt sume ja ilus. Hommik oli võrratu. Kui linn oleks ärganud ühel hetkel. Siis oleks kindlasti kostnud sügav kergendav ülelinnaline. Oh Radio rahvas ärkas varem ammu enne kukke ja koitu. Maja oli täiesti vaikne, ainult korrus kõrgemal kopsis keegi vaikselt kingakontsa. Ja siis tuli äkki kuuldavale tasane jorini. Nüüd kui kool ju su Siis kolistati poti ja panniga. Ning laul jätkus, on mehed igas eluvõitluses. Kui see raadiomeeste poolt sellele ja kõigile teistele laulu-tantsu- ja mänguentusiastidele olen kindel, et üldjuhid, kellele laul määratud oli, on meiega tuliselt päri. Nende elagu laulude saatel läks lõpule teine laulupeo päev. Suure lavakaare alla olid küll kokku kantud kogu Tallinna lilled ja kogu Eesti südamesoojus. Ja ükski kosmonaut pole maandunud õnnelikumas ette nähtud quadraabis. Kui German Titov õites ülemitele rahvarõivais lauljate kätel. Kosmonaut sai kõige kaunimat laulu piigalt laksuga musi ja meestelt nahkse heliplaadilaeka eesti muusikaga, mis niisiis kunagi võib kõlada Kuul või Marsil. Siis lendasid orbiidile üldjuhid ja vähemalt Gustav Ernesaksa kosmonaudi praktikast peaks jätkuma raketilennuks kosmilisele laulupeole. Ja siis, kui lauldud oli kogu kava ja lisapaladki lauldud oli jälle käes õhtu, nii kahju kui sellest ka oli. Kahjuks peab ka kõige suurem, kõige kaunim pidu ükskord lõppema. Veel kord tõusis NSV Liidu rahvakunstnik Gustav Ernesaks üldjuhi pulti ja kogu tohutu rahvamass seisis spontaanselt püsti. Nii seoti laulusidemega rõõm ja kodumaa tänapäev ja tulevik. Üldlaulupidu on lõppemas. Aitäh veelkord laulurahvas ja kõik, kes nii võrratult sisustasid sünnimaa suure juubelipeo. Iga hetk kustub laulu tuli kui ta elab edasi meis endis ja süttiv veel eredama leegina järgmisel üldlaulupeol. Meie kõigi kätes on see, et järgmisel juubelil oleks sünnimaa veel rikkam tema laul, võimsam tants, kaunim kui seni. Et liidu rahvaste ja riike sõjas Sa Eesti sammuks esimeste kindlas reas.