Täna on meil külas jällegi üks juubilar Eesti NSV teeneline õpetaja Liia Vink, Leetma. Tal on kodus Brüsseli rahvusvahelisel balletivõistlusel 1939. aastal võidetud kuldmedal Moskva graafia kooli diplom ning suur hulk Estonia teatri kavalehti aastaist 1947 kuni 65 kuhu on trükitud kõik tema osatäitmised. Sel ajal Reber paaris olnud ballettides. 1948.-st aastast alates on Liia Leetmaa olnud Tallinna koreograafiakooli õppejõud. Väga paljude meie tuntud balletisolistide juhendaja. Liia Leetmaa esitab siinses saates oma klaveripalade tsükli, millest on portrateerinud oma endisi õpilasi ja kaks neist on ka Tänav muusikalise tunni tegemisel appi tulnud Juta Lehiste ja Svetlana Palovjanna. 13 muusikalist portreed koreograafiliselt koolist, aga teie enda portree sealhulgas puudub palun, et ütleksite mulle mõne teose, mis teile on südamelähedane ja milles te võib-olla ka iseennast näeksite. Seda on raske öelda, aga ma armastan päkanäiteks Arenski esimest klaverikontserti. Siis armastan Tšaikovski teist klaverikontserti kriigi. Ma olen üldse klaverikontserti taha osta ja sellepärast, et nad on mind aidanud tihti riigieksamite, et ma olen noppinud välja seal mõningad osad. Ja armastan ka Bachi väga. Ja muidugi. Olete ise ka seda kunagi mänginud? Nüüd vahest hakkaksime siis vaatama teie õpilaste ja teie lähedaste inimeste portreesid sealt koreograafiakoolist ja esimese palaga olete te iseloomustanud Jelena Pozniacki. Kas tema oli üks teie esimesi õpilasi? Ja tema kuulus minu esimesse lendu ja ma olen kõigi eportigitreerin, nii kui vähegi võimalik, et ta oli tehniliselt välja töötatud lõpetaja. Ja samas oli ta nii imeliselt õrn ja graatsiline nagu portselanist, Tatuet imeilusa välimusega ja nii siiras oma tantsu niisugusena on kiita mulle riigieksamil meelde jäänud ja ma tegin temale Kavoti. Aga ma tingimata tahaksin mainida, et ma olen väga õnnelik. Ta on viinud klassikalise balleti traditsioonid Vanemuisesse, kus ta on ise meil praegu priimabaleriin, õpetaja ja repetiitor. Regina Tõsku mulle meenub väikese tüdrukuna teises klassis. Meil oli siis polkasamm väikeste lisanditega, millest Regina 100 lati kiita. Siis kui tund hakkas lõppema, siis ta jooksis minu juurde, küsis tasakesi õpetajaks veel täna pulgad ka, teeme. Mina mõtlesin, teeme, teeme. Ja siis me võtsime nii poolringe ennast tali kõigi ees ja siis talli natuke uhke, tähtis selle üle ta nii hästi seda teeb. Tantsisime lihtsalt Apolge, Tallinn ja andekas nüri tantsuline selles, et ma ei saanudki teisiti, kui ma pidin temale tegema selle poi. Ja nüüd järgneva on Regina peaks ka iseloomustus Kulka kaudu, kuulame seda. Ja kolmas pala kannab pealkirja Mosurka, keda sa iseloomustab. Miljon naela areng ei ole meie keskel enam poole aastat. Teate, ta oli inimesena väga ilus ja tal olid võõrad mured lähemalt kui omad mured. Veel viimastel päevadel suutis ta meid siiajääjaid lohutada. Heljo oli andekas karaktertants ja, ja väga sarmikas just tänapäeva rütmides. Mina meenutan teda riigieksamil just maa Surkas, mis meil oli pandud varvastele. Jama Surkan teatajaks, raskemaid tantse maneeri poolest. Ta oli väga stiilipuhas ja veetlev. Ballett on loominguline ala selle tõttu eriti on balletiõpetaja töö looming ja tema loomingu tulemus, villased iseloomustavad meistrit ennastki. Ja siiski saame täna ka otse küsida Juta Lehiste, mida võite meenutada oma kooliaastaist liia Leetna juures. No kui ma tuletan meelde neid aegu, kui me olime kooli õpilased, siis ma arvan, et et ma võin, näete, Liia Leetmaa oli üks kõige ihaldatuma klassikalise tantsupedagoogi koolis üldse. Ja klass, kelle ta siis endale valis, võis lugeda ennast õnneseeneks ja nii ka meie Svetada. Muidugi pedagoogina on tal niivõrd palju Islased vajalikke omadusi, et ma kardan, terves saatiski, jätkus, kuni need kõik üles lugeda. Aga ma arvan, nii aastate tagant vaadatuna, mis kõige olulisemad olid, et tal oli erakordne omadus õpilastel välja töötada tehnilised võimed, arendada need maksimumini ja mitte jätta unarusse ja tema emotsionaalne, tema väljenduslik külg. Ja, pluss muidugi äärmine musikaalsus. Ja ma mäletan, et meie klaverisaatja Ursula plikt oli alati suure noodipahmakaga ja meie saatjateks oli ikka ainult väga head heliloojad, kassis klassikalised või isegi kaasaegsed. Ja muidugi väga kuulsad olid Liia Leetmaa eksamikavad, neid käidi lausa vaatamas ja imetlemas, need olid niisugused väikesed iseseisvad miniatüürid. Teatri esimesel algusaastatel oli väga palju kontserte, kus nõuti balletinumbreid ja ma mäletan, et et tema, hispaania rahvuslikke, neid tantsunumbreid. Me tantsisime päris tükk aega. Nii et ma arvan, et tol ajal oli väga palju eriilmelisi pedagoogi ema, kõik neid väga armastasime, nii nagu Liia Leetmaa armastus ja ma arvan, et selliseid live Svetlana palajan, kui õppejõud on väga hea, siis see tähendab, et ta on väga nõudlik ja see tähendab, et hirmsasti tuleb ka tööd teha. Mind seob kõik need aastad temaga väga tore inimlik kontakt ka väljaspoolt kunsti ja ka siis, kui ma tegin oma esimesed sammud nagu balletikooli pedagoog, kus ma olin kaks aastat, siis leed maali, kas inimene, kes väga sure taktiga aitas mind tekiks oma mingisugune kontseptsioon ja suhtumine selles alas. Aga ma ütleksin kõige tähtsamad, et Inglise väga kuulsus, kunstitegelane Frederick käston endine tantsija ja suurpaled meestele öelnud kunagi, et valiti artisti jaoks õige pedagoog on nagu tema süda ja võib konstateerida praegu, et kõik liiale, Leetma õpilased, kas need on solistid või rühma tantsijad, nad on kõik artistid laval. Ja ma ütleksin omalt poolt, et tantsijaid on väga palju, aga igaüks nendest ei ole artist. Leedmaal on eriline omadus kasvatada neid artiste. Ja praegu ma olen täiesti vapustatud, et ma võtan lausa sellises saates nagu muusikaline tund, kus Liia Leetmaa võtab ose täiesti uues kvaliteedis nagu helilooja, nagu professionaalne klaverimängija. Ja järgmine muusikaline portree. Tiiu Rand virule Matti kena taasha, tal oli tantsitud teda juba repertuaaris kõik peaosad ja mitu seeriat. Kas trolle selja taga? Ja ümberkehastumise võime. Graafia koolis on ta väga võimekas pedagoog, tema lõpetajad on mõlemad õed, varooninad. Kaie Kõrb. Proovisin selle laia taasoga haarata ühe osa tema balletielust. Ilsadussoniga oleme meie kolleegid, 1970. aastal oli tal õnnestunud lend kus teater sai omale kaks baleriini hinge. Arro saimakraanikko. Inson koolis väga lugupeetud ja hinnatud pedagoog ja õpilased armastavad teda väga. Tema juures õppinud Kaie Kõrb viis aastat. Klaveripala on mul tehtud selliselt, et ma näitan lihtsalt tema tööd. Klasside kaupa. Koolis möödub esimene, teine, kolmas, neljas, viies klass ja siis. Kas see on juhus, et teie esimeses tsüklis on just nimelt 13 pala? Ja lihtsalt sellepärast, aga mul on mõningate õpilaste kohta veel tehtud. Keda ma pole niimoodi absoluutselt jõudnud välja töötada, aga ma võtan teha ka teise seeria. Teine seeria on ka 13-le kindlasti. Kas teie olete ebausklik? Kas teile meeldib arv? 13? Mul oli vedanud selle arvuga, et ma loodan, et see minu õnnenumber. Juta Lehiste ebausklik jah, olen küll. Teatud määral essist arvu 13-ga. Ei usu. Mul on omad. Kas mõni etendus on sellepärast rajanud, et must kass läks üle tee? Kuid muidugi ebauske on üks niisugune huvitav teema küll, aga aga tegelikult õpetajad sisendavad oma õpilastele usku usku, enese teostusse, usku enesesse ja küllap vist üks. Tänase juubilari omadusi oli ka niisugune just. Ma pean ütlema, et tõepoolest balletiartistile laval, kuid tal on hirmutunne, see võib väga segada ja Leetma meil edasi andnud selle omanduseda, kuidagi oskas seda välja kasvatada. Kas pedagoog annab teile ka hiljem õpetusi, kui ta jälgib teid laval nüüd, kui te juba ammu-ammu iseseisvalt lavaelu elate? Jah, ainult ma pean ütlema, et Liia Leetmaa vaadanud minu parimad osad ja siis ta on selles peamiselt kiitnud need kriitikat ma hiljem olen temaatilist väga vähe kahjuks kuulda. Läheme siis selle tsükli kuulamisega edasi. Esimene lend on nüüd lõpetanud ja tuleb mitmes. Et ma hüppan ka selle kolmanda lennu peale. Teises lennust veel ei olnud. Mai Murdmaaga ma mõtlesin, ma seda räägin hiliselg Piia Tiitusele õpilane minu kolmandast lennust ja riigieksamikontserdilt andis ta Robinid väga vaimukas, Anna eksani balletist Windsori lõbusad naised. Ja muusika pealkiri on väga lihtne. Üks päev Piia Tiitus elust. Tema päev algab sellega, et ühe lapse saadab ta kooli teise saadab lasteaeda ja siis jookseb ta tööle, teatrisse, Estoniasse, kus temal, balletiinspektor. Ta peab formeerima etendused kokku. Ja nii mõnegi haige baleriini sõnadega võlumaa terveks. Et õhtul saaks toimuda luikede järv, Raimondo ja mõned teised etendused. Ja siis, kui teised lähevad koju, temal läheb veel edasi tööle. Kema töö kestab edasi veel Tallinn varietees, kus tal kunstiline juht ja koormus küllaltki suur. Alles peale etendust ja hilja õhtul saabub ta koju ja on õnnelik, et lapsed on tervise juures ja päeval õnnelikult lõpule jõudnud. Kuid nüüd ma annan siiski mõistatada, sest üks iseloomustab, ta istub siin praegu ja ma loodan, et ta ennast ära tunneb. Me kuulsime muusikalist korüfeed. Jaanist Sveta oli nii õrn, romantiline ja aristokraatlik maneeriga. Ta valdas väga hästi klassikat ja üldse kõige tantsustiile. Väga peenekoelise tantsis Dašopääni, kuid samas oli väga tugev ka karaktertantsus. Minul oli tema kuidagi lähemal lüürilises plaanis ja sellepärast ma tegin temale selle hädasha. Kuna Svetlana armeel lanna siis tahtsin mina. Klaveripala sai panna mõned orientaalsed intonatsioonide värvingud. Ma muidugi tehakse välja tuli, aga ma vähemalt proovisin. Jah, ma tundsin ennast ära juba ka sellepärast, et me oleme aga väga erinevad olnud alati ja seal, kus mina oleks jõudnud tegema ainult ühte liigutus, jutt oleks teinud selle aega juba 10 vist alati väga särtsakas ja terava jalgadega. No ma olen praegu väga sentimentaalse häälestatud, sest see on niivõrd väljendusrikas niivõrd harmooniline. Et ma ma tõesti tunnen, et see pakkus väga tugevat emotsionaalset mõju. Kas tahaksite tantsida selle muusika järgi? Jah, kui läks veel võimeline, aga ballett väga julm kunst, ma mõtlen, et selline taaso plastika, mis oli kunagi praegu, seda enam ei ole, nii et ma võiksin võib-olla seda tantsida Noorte artistide kaudu. Kuna ma töötan ka Estonia teatris, pedagoog-repetiitor linna olid võib-olla, kui kunagi õnnestub siis tõepoolest võiks mõne noore artisti kaudu ennast väljendada sellest plaanist. Ja järgmine muusikaline iseloomustus tuleb siis Juta Lehiste kohta. Juta Lehiste, see oli tulesäde ise kiired, osavad ja väga välja töötatud jalad, teravad pirueti ja samasugused hüpped. Tema tantsus oli väga-väga-väga palju emotsionaalsust ja omapära. Tead, et ta ei sarnanenud mitte kellelegagi tallel juba viimases klassis ainulaadne eripärasus ja tal oli oma nägu nagu tallid, tohutult isikupärane, tundeline, impulsiivne ja ma ütleksin, kordumatu niisugune, nagu ta oli. Klassis tegin mina temale selle poiga. Juta Lehiste. Teie õpetaja ütles, et olite nagu tulesäde, aga ega te seda sädemete pildumine pole. Praeguseni järelejad. Ma ei tea, ma just kuulan praegu seda lugu ja nukraks teeb kuidagi ta tuletab mulle meelde seda osa minust, mis tuba hakkab kaduma. Oli tõesti ilusa kauge, väga hell aeg. Kui ma praegu mõtlen kooliõpilasena. Ma olin tõesti selline kiire ja elurõõmus. Taevas oli pilvitu ja meri oli põlvini ja ja võib-olla noh, pealtnäha tundubki teatrieluni küllaltki libedalt kulgenud olevat aga kas või juba seesama fakt, et koolist tuleb välja mõni potentsiaalne balleti Subret, koomik ja kui vähe mul tegelikult õnnestus neid osasid teha? No olid siiski kuradike maailma loomises ja printsi sõduri loos ja võib-olla veel mõned. Aga hilisem teatritee kulges mul ikka mööda neid grammatilisi traagilisi raskeid üleelamise radasid. Tahaks uuesti selline olla, on tõesti enam ei mäletanudki seda külge endast. Aga mis on väga tore selles loos lõpp või ma ei tea, kas õpetaja teiega nii mõtlesite, minul seostus see kratilennuga täitsa saba trati, lend kuskil kõrgustes muretult. Niiet väga üllatav ja tore jätta nii hästi, mind mäletate veel sellisena. Ma ütleksin nende tüdrukutega, mul oli nii huvitav töötada, sest ma tundsin, et nad mind piiritult usaldasid ja andusid absoluutselt minu märkustele ja õpetustele. Nad olid täiesti erinevad, kuid neil oli väga palju ühiseid omadusi, mis on kunstis vajalikud. Nad olid väga töökad, heade eeldustega, absoluutselt musikaalsed ja arenenud intellektiga. Ja mõõdutunne, mis on määranud ka edaspidi nende diaatrigi Ja kas tuleb järgmine lend? Ja Oledžitcherama kuulus viiendasse lendu. Kui ma teda oma mälestused talletasin, siis oli tal selja taga juba suured klassikalised peaosad luikedega närv, uinuv kaunitar, Bachi taga, arvan ja palju muud. Olga juures on mind väga võlunud tema imepärane harmooniline plastika, skulptuur, sed poosid ja liigutuste ilule halvata. Ega, ja see suur naiselikkus, mis on tal looduse poolt antud. Ja temale mõeldes olen ma kirjutanud selle hädas. Ja Samost lennustan. Kaastama Raburova tahan tugev tantsija, nii klassikalisi kui ka karaktertantsus, isikupärane ja mõõdutundega ja vaoshoitud temperamendiga. Mina meenutan teda oma loomingus slaavi tantsuga, no see võib ka vene tants olla, sest millegipärast mina olen teinud viimasel ajal tõika karaktertantsusolistina. Ja järgmine portee on Tiiu Randviirust, nii et temast on siis kaksikportree koguni. Ühel laupäeval õhtul mulle helistasingi väga hilja ja helistajaks oli Tiiu Randviir tajus saabus parajasti Viinis, kus ta liburiograafia koolis kooli õpetajaks. Ta rääkis mulle nii palju huvitavat oma tööst sealses koreograafiakoolis Viini balletis, Vinni burg, teatrist, operetist ja üldse Viini elust ja muuseumides. Et kui see kõne oli lõpetatud, siis mul niisugune tunne, et ma sega, tulin praegust viimist. Mul oli pere koosneme, sõime siis minu pere oli küll väga reserveeritud minu vastu ja et meil on neid öösel ei lasknud magada, aga mina ütlesin, et armsad mehed, ärge pahandage, et ema sai täna. Klaverit hakatakse õppima nagu balletigi väga noorest peale. Kuidas teiega oli? Jaa, klaverit vaatasin ka noorelt õppimaal, ma mäletan, ma olin ema süles, toksisin saudi klaveriga ja siis pärast pandi ikka padjad mul sinna tooli alla ja siis ma mängisin ja siis lõpuks ise läksin klaveritundi. Ma olen õppinud klaverit Vallentiine rivisse juures, siis hiljem Moskva Leningradi koreograafia koolides. Ja kõik need hilisemad aastad on ju ka klaver teie toas lahti. Jaa, on küll igal inimesel tahtmine ennast väljendada ja mina tunnen ennast sel momendil kõige paremini klaveri taga improviseerida, tekivad minu suu. Et mul maailmatunnetus avardub ja mulle tundub, et ma ise muutun ka palju paremaks. Ma armastan diate muusikat kõikides tema vormides žanrites ja ajastus Palestiinas kuni Errol Kaarnelia kössenini. Ja ma olen väga tänulik oma klaveriõpetajatele, et nad on mind õpetanud muusikat austama, tunnetama ja hindama. Ja järgmine muusikaline portree on Mai Murdmaast. Ja Mai Murdmaa tüdruk minul teisest lennust. Eelkõige kui pedagoog, pean mina kahetsust avaldama, et temast seal baleriin sest trauma tõttu jäi tema balletitee kohe pooleli. Aga selle aja jooksul ta jõudis juba solist olla ja Moskvas konkursil laureaadiks saada, aga nagu räägitakse, ei ole halba ilma heata ja nüüd on temast saanud isikupärane ja tunnustatud ballettmeister. Klaveripala Mai Murd, vastan mul mõeldult järgmisse. Laval toimub esimene peaproov, suured meeste naiste rühmal tantsud, siis järgneb arvastusada show kulminatsiooniks. Hiljem on Mai iseendaga ja mõtleb oma oma tööle veel mõtle, peksaks midagi paremini teha ja koju tulles ta mõtleb ikka sellest, kas ma ikka kõik tegin õieti. Ja kui ta saabub koju, tal on kaks väikest poega, Tal ei ole üldse aega nendega tegeleda ja ma olen andnud ainult kaks passaaži ühele pojale teisele pojale. Siis hiljem ta läheb oma tuppa päeva peale magnetofoni ja vilgas, kontrollib tehtud tööd. Ja mul on pandud siin siiski niimoodi, et ta jääb rahul oma tööga ja on õnnelik, et tema töö on, on hästi lõpule viidud. Kas aga võite nimetada täpset arvu, kui palju teil üldse õpilasi on olnud? Tuleb meelde, aga midagi 25 30 vahel kindlasti siis veel need õpilased, keda ma olen õpetanud kolmandas, neljandas, viiendas klassis ja siis ma olin repetiitor teinud paljudega osi ja nõnda et loen väga paljusid oma õpilasteks. Väga palju on juttu õpilaste karakteritest. Aga kas teie õpetaja lähtuste ja karakterist ja suunas mingisugust omadusi sellest lähtudes edasi või püüdis vältida just teie karakterile omaseid jooni ja kujundada midagi vastupidist? Nii, ja sest ma mäletan, mul oli alati tegu taasudega ja ega mul selle ei tehtud mitte mingisugust hinnaalandust, Nautica täpselt samasuguseid jooni, sama kõrget jalge metal Sveta, kelle vastupidi, õpetaja alati sundis kiiremale liikumisele, nii et ta teadis väga hästi mehe isikupära, kuid seejuures kogu aeg püüdis neid raame laiendada. Ja ma arvan, et sealt me saime mõlemad väga tugeva aluse sõprust. Kui me teatrisse tulime, siis me hakkasime siiski päris suuri osasid kohe tegema ja, ja ilma niisuguse eeltööta. Muidugi me oleks täiesti rohelised olnud. See ongi see pedagoogi tarkus, et ta säilitas meie individuaalseid omadusi. Ja samal ajal Balletiartist ei tohi kunagi olla mugav oma tantsus, ma oleks alati selline olnud, siis ma oleks deklareerinud. Mina arvan, et alati igal pool, ta oli väga tugev arkis dismi kõrgema klassi artist dismiga. Konkreetselt ma mäletan, kui ma lõpuklassis tantsisin, veel pahita variatsioon ja kus see nähtus ei tulnud mul välja jätnud nii-öelda hingerahule ikka seletas, et kedagi saalis ei huvita, mis meeleolus ma nagu tulen teatrisse. Olen artist ja professionaalne, ma olen kohustatud olema vastavas seisundis, mis ka näogel kajastub. Kas sellega seoses meelde tee väga tore väljend, et tehke nagu hobused proovisaalis, siis olete laval nagu liblikad. Muide, mul siin olete liblikad, siis olete laval nagu hobused ja see oli väga suures. Ja ja viimane portree, see on teile kõigile üks väga lähedane inimene. Kuna eelpool mainitud õpilased olid kõik kooli lõpetanud, siis kohanna eksam oli direktoriks siis ma tahtsin teda ka väga panna muusikalise mälestusraamatusse ja ma küsisin tema käest, et kas tal ei ole midagi selle vastu, aga tema suhtlus vastupidist selt sellesse Ma ei julgesingi sellega pihta hakata. Minul vist ei ole tõesti vaja rääkida, kes on olnud, anna eksam, koreograafia koolile ja eesti balletile üldse seda kõik teavad tema haruldast võimet, vitaalsust, entusiasmi, tema eruteeritust, andekust, vaimu, kuid peale selle ta andekas ballettmeister ja pedagoog. Nii et ma ei tea, kuidas see lugu on, aga ma loodan, et andestad mulle. Mul ei ole keegi niimoodi, sellepärast et mina ei ole professionaalne helilooja. See pala kandis pealkirja anna ekstonile mõeldes tee muidugi mõtlete temale ühtepuhku ja alati ja alati ka kohtute teda igal pool, kus balletiga tegemist on. No ma arvan, et ma ei liialda, kui ma ütlen, et, et ta on tõesti Eesti balleti südametunnistus. Sellest väga vähe on selliseid inimesi, kes tõepoolest võtavad südamesse väga valusalt elavad üle meie balleti, neid kriisimomente sealsamas rõõmustavad koos meie saavutustega, näiteks ma tean, kui etendustel meeldib, ta istub pidevalt 10 15 etendust järjest, kusjuures ta tuleb alati räägib on siis artist neljandat hooaega 20 neljandat hooaega teatris. Ühesõnaga on tunda tema armastust nii balleti üldse kui konkreetsete inimestega vastu praegu muidugi imetlema teda tema tohutus vitaalsuses, tema niisugusi, teadmisjanus ning kõigega kursis olemises. Ja ma mõtlen, et ma vanadusest asja häda tema sarnane olla tähendab sama elurõõmus, optimistlik ja samanid teadmise järele januneb kudema. Aitäh, ja kui te nüüd omalt poolt õpetajale õnne soovite, siis te kindlasti esindate kogu õpilaskond. Jah, nagu ma ütlesin, siis see on väga isiklik, ma väga tahaks teada seda saladust, kuidas te olete suutnud sellisena säilida, et meil oli kodus väga suur segadus, kuna ma olin täiesti veendunud, et teil on viiekümneid juubel ja ma oleksin isegi sealt veel viis aastat maha võtnud, nii et ma kardan, et andnud väga paljudele oma õpilastele ka silmad ette oma väljanägemiselt. Lõpuks ma tahaksin proovida oma kallile pedagoogile kena juubeli puhul väga tugevat tervist ja ma usun, et teatrisõbrad ja tema kõik õpilased ühinevad sellega muusikaliselt tunnilt. Üks roosiõis meiegi poolt palju õnne, palju, palju tänu ilusate sõnade ja südamlikud sõnade eest.