Juubelisaates on stuudios Edgar Selver, kui kõige staažikam selle tegi Helve võsame ja Üllega. Ja muidugi meiega tihedalt külg külje kõrval istub korrespondent Vello Mikk. Tema ülesanded ei ole mitte ainult muusikalise tunni materjalide täiendamine, vaid ta teeb ka väga paljudele teistele meie kolleegidele kaastööd. Ja tema on erakordselt andekas organisaator, tor kõige raskemad organiseerimistööd. Me katsume ikka kuidagi alati temaga siduda ja alati kindlad olla, et. Toimuvad ja nii nagu korrespondendid ikka, on taga alati ratastel liikuv mees ega jõudnud ka tänaseks meie stuudios olid siin alguse juures kohe päriselt 20 aastat tagasi. Juures olin küll, aga alguses muusikaline tund oli kogu muusikatoimetuse ühisüritus ja kõik toimetajad tegid kordamööda pakkusid oma kõige huvitavamad materjalid välja just muusikalise tunni jaoks. Mina liitusin või õieti, mind liideti sinna külge võib-olla nii tihedamalt paar aastat pärast algust. Aga alguses ma tegelesin tõesti mõningate niisuguste üritustega, mis olid seotud suuremate raadiokuulajate hulkadega. LVM, millelt olid 72. aasta esimesel aprillil Siis on ka juba soliidne aastas taas kogemus ja mälestused selja taga ja kõige nooremtegijatest ja samuti mitte enam lühikest aega on Ülle Karu. Mina hakkasin soovikontserte tegema 73. aasta suvest. Tuleb nüüd meelde. Väga tänuväärne ja ühtaegu ka üks raskemaid töid. Kuid nende juurde me veel saate jooksul tulema nende probleemide juurde. Sest praegu huvitaks, missugune oli programm, eesmärgid, kui alustasid. Seda juhtlauset kõigest kõigele oleme aastate jooksul korduvalt välja toonud. Nii oli see programm alguses ja peaks ka olema praegu. Kui kõik kõike enda jaoks huvitavat ei leia, siis oleme kaheldamatult meie millegagi võlgu jäänud. Ja tuletame kuulajale meelde, et muusikaline tund on läbi aegade olnud populaarseim Eesti raadio muusikasaade jalgu aegade uurimused näitavad, et ainult viis protsenti raadiokuulajast ei kuulanud kunagi muusikalist tundi. See on tänaseks nüüd juba lausa fantastiline arv sest aeg on edasi läinud. Televisioon oma koha õhtusel ajal võitnud, kuid muusikalise tunni populaarsus jätkub ikkagi tänase päevani ja vaatamata oma erinevatele saatab päevadele ja erinevale sisule. Mõistagi kogub soovikontsert kõige rohkem kuulajaid, kuid neid jagub ka kõigile teistele väga erinevatele vormidele. Seepärast peamegi ja võimegi öelda, et see juhtlause kõigest kõigile on ennast õigustanud. Kuid ainult tegijad teavad, kui raske on seda juhtlauset tegelikult ellu viia. Sest siiski see lai auditoorium tahan oma huvidelt ju väga erinev. Ja kaheldamatult, võib-olla me ei suuda ka kõikide huvide peale omalt poolt mõelda. Sellepärast oleks ilmselt aeg uuesti katsuda kuulajate poolelt teada saada, mida nad meilt praegu ootavad, sest ta kuulajate huvid ja nõudmised muutuvad aastatega. Missugune ongi olnud kuulaja osa teie saatevormide kujundamisel? Kuulaja osa? Küllalt suur, sellepärast et kui mingi uus saade nagu katseliselt käima läheb siis see kas kuule ja võtab ta omaks või ei, tuleb meieni siiski üsna kiiresti tagasi. Eriti, mis puudutab niisuguseid kuulajataktiviseerivaid asju, kus kuulaja peab isiklikult osa võtma. Kui ikka ühele nagu näiteks oli esimene õige valik, millele tuli kuskil ligi 900 vastust, no järelikult huvi pidi suur olema. Siis need võistlused, mis on tehtud kus kuulajad ise koostavad saateid deviisi all, ise tehtud, hästi tehtud. Need on käinud väga kaua, nüüd sai ta kaheteistkümnendat korda minu meelest välja kuulutatud, mille saaki me siis hakkame sügisel lõikama. Ega need ei ole sugugi välja surnud, kavu tuleb rohkem ja nad on märgatavalt kõrgema tasemega ja hindajate hulk ei vähene. Ja kui on kuulajad saantnud mõnes kirjas oma ettepaneku, et võiks sellest või teisest interpeedist või heliloojast või kellestki teha, saab, et me oleme alati katsunud sellele leida siis autori ja teha, kui meid on kutsutud kuhugi külla. Me oleme alati läinud, kunagi oli meil nihuke ilus vorm nagu külalisstuudio. Praegu on kenad suhted Audru regiooniga, kus me oleme üsna sagedased külalised. Nii et minu meelest kuulaja osa on meil küllalt suur ja kui kuulajate ei arvesta, siis pole ju kellelegi seda tööd teha. Üks väljavõte kirjast. Mulle meeldib õige valik selle poolest, et aga harib inimest ilusast ja peenelt, tehakse selgeks mitmed asjad, millest pole varem kuulnudki. Kinnistatakse varasemaid teadmisi kontsertidel, kus ma sagedaste käin. Taban nüüd detaile hoopis rohkem. Küsimused arendavad tähelepanelikkust ja kõrva, eriti kui on vaja katkendeid ära tunda. Toret õiges valikus on segamini kõik žanrid, koorile altsas sümfooniline instrumentaalmuusika ning muu. Niisugune on siis raadiokuulaja arvamus, mis on tunnustuseks tehtule. Ja missugused ongi vahekorrad kerge või meeleolu või levi heal lapsel palju nimesid ja tõsise muusika vahel teie programmis. Ilmselt praegu on tekkinud mingi nihe tõsise muusika suurenemise kvantitatiivse suurenemise suunas. Ja võib-olla et siin me oleme ka jällegi natukene jäänud võlglaseks sest tundub, et kergemuusika on niisugune küll kiiresti vahelduv ja kiiresti oma ilmet muutev asi. Aga ta peaks ilmselt ka praegu meie saadetes rohkem kõlama, mõtlen muusikalist tundi. Kuid mis on tinginud tõsise muusika osa suurenemise meil siin on tegemist väga paljude juubelisaadetega meie saateajale ületulemisega. Me võib-olla otsime praegu niisuguseid saatevorme, mis jätaksid natukene või pikema aegsed jäljed ka meie arhiivi. Siin muidugi need juubelisaated ongi, alati jäävad säilitamisele, nende väärtus ju aastatega üha kasvama seal enamasti juubilari ise räägivad oma elust ja kuigi väga palju materjale talletatakse kirjaridadesse siis kirjarea ja raadiosaate vahel on siiski nii palju eripära. Ütlemised nii et jääb järele helidokument temast ja me oleme muidugi meid tahtnud võimalikult palju. Järele jätta endale endale võtta. Ja olgu kuulajale eelteadmiseks öeldud, et ka tänast saadet kokku pannes on meil foonikas lausa sületäis helilinte, mis peegeldab 20 aasta jooksul tehtud tööd. Ja nii nagu et ka Selver praegu ütleski. Nende väärtus kasvab aastast aastasse, see on nagu hea vein, see on Eestimaa kultuurilugu. Vändra on kah jälle silmapaistev meie muusikaelus juba selle tõttu Ki, et siin elas kaua aega, Mihkel Lüdig, Mihkel Lüdigi tormiline elu, tõsi küll, möödus ju Peterburis, esialgu ja pärast Tallinnas ja isegi Argentiinasse, kus ta rahutu vaim teda viis. Aga lõpptulemusena kõik need elu, vintsutused ja elumerel sõudmised viisita haiguseni rõimani ja siis tuli välja, et ta enam elamised niisketes paikades suhteliselt võimatuks. Ta oli sunnitud tagasi pöörduma ja Pärnumaale ja kuna Vändra mehed olid aktiivsed, teda oma kanti meelitamas istama kodukohaks, jäigi Vändra, kus ta elas kuni surmani. Neljas matkapäev kaldub õhtusse ja reis läheneb lõpule. Viimane teatus polnudki esialgses plaanis ette nähtud see testisõitjat eestvõttel ja oli lillekorjamispeatus ilusamate teeäärselt niidust napitud. Põllulilled püsisid kaua vaasis elavate matkamälestistena. Toimetuse külalisraamatus on 18 allkirjaga sisse kalle. Õige valik oli tõepoolest õige valik. Veendusime selles veelkord meie toredal ühismatkal kõige eest. Suur aitäh küsijaile. See tänu on määratud valiku pakkujale Valter Ojakääru le. Aitäh muusikateadlasele Johannes ürissonile, kes matka nii sisukaks muutis. Kõik matkajad kinnitasid nagu ühest suust, et sügisel jätkavad kindlasti, kui ainult õige valik, tuled tuleb küll, kinnitas Valter Ojakäär. Kohtumiseni kõigi õige valiku sõpradega ja eta seekordsetele matkajatele ette. Nii toredad olid. Ja kui kõneldagi muusikalise tunni mõjust, siis võiksin kõnelda eesti kolmest tasandi efektisse on kultuuriefekt, mis tuleneb saate silmaringi laiendavast inforatiivses sisust olemas sotsiaalne efekt, see on kodune musitseerimine, lindistamine, heliplaadi ostmine, Eesti raadiole ka kirja saatmine, kõik sellesama muusikalise tunni inspiratsiooni taustal. Ja muidugi, mida me kõik vajame ja miks me sageli muusikalist tundi kuulama. See on efekt psühholoogilisel tasandil. See on esteetiline elamus, emotsioon, muutused meeleolus, eriti pärast pikka väsitavat pingelist päeva kus siis saad ka lõõgastuda ja puhata. Ja siis muidugi tulebki see soovikontsert kuulata oma lemmiksoove. Ülle Karu, missugused on teie kontaktid kuulajaga, missugune on see kirjade pakas, te käite sellest üle? Minu kontaktid kuulajaga on kaunis tihedad, sest minu töökirjadest ainult koosnebki, õigemini algab kirjadest. Sest et minu töö algab sellest, et ma hakkan kirju lugema. Ja ma olen mõelnud just sageli sellele, et et tänapäeval on inimestel väga palju võimalusi kõiki asju näha ja kuulda ja, aga samas on inimesed jälle nagu väga tunnevad end väga üksikuna. Sest et meile kirjutatakse ikka täiesti väga oma isiklikke asju. Inimesed ikkagi väga kannatavad suhtlemisvaeguse all. Ja siin on ikka muusikal ilmselt väga suur osa. Teie olete see inimene, kes peab kirikut keset küla ehitama. See ei ole sugugi niisama lihtne, kui kiriku ehitamine. See on jah, päris raske, sest et kunagi ei saa olla nii, et, et kõik oleksid rahul ja minu töö on selline, kus on nagu kuulajad kõige kriitilisemad. Sest et on väga-väga vastakaid arvamusi, üks ütleb, et ärge mitte mingil juhul seda laulu pange või seda lauljatelt ei tohikski üldse lasta. Ja teine ütleb, et laskja ainult seda. Noored ütlevad, et ärge ärge laske üldse tõsist muusikat, et selle jaoks võivad olla eraldi saated. Vanemad inimesed jälle ütlevad, et miks seda noorte muusikat nii palju vaja on, et nemad kuulavad seda igal pool ja kõikjal. On minulgi siin väljavõtted, et muusikalises tunnis vähem tõsist muusikat kolm hüüumärki, need, mis kirjutatakse vahel meie ankeetküsitlustele Linnistega rohkem biit või popgruppe, oopereid ja sümfooniaid lõpu poole, ma lähen siis magama. Jah, see on kaunis igapäevane asi, nii et see on, neid tuleb kogu aeg ja kõik need aastad on selliseid kirju tulnud. Kas tuletame nüüd algusaegu meelde, et võiks ka endisaegade muusikat saatesse lasta? Missugused lood olid populaarsed siis, kui sina, Edgar alustasid soovikontsertide kokkupanemist? Mõningaid nendest, mis olid mulle eriti kirstunaelad, sellepärast et kui ma tegin seda tööd mitu aastat ja no aastast tuleb siiski soovikirju võib-olla paari 1000 ringis, siis õpet paar 1000 korda lugema ühte ühe laulu nime. Üks nendest oli näiteks Corbelo muisto Siis oli suveöö kuu, kuldses järves puhkab. See on ka nende praegu populaarne, jälle. Nii, aga see on uuesti lindistatud, sest ma pean üles tunnistama, et lõpuks, et nendest soovidest vabaneda ja soovid natukenegi muutuksid ja võtaksid midagi uut repertuaari. Et saaksime midagi uut repertuaari võtta. Ma lihtsalt Need lindid tunnistasin kõlbmatuks, tehniliselt kõlbmatuks, need said ära pühitud. Ja siit edasi võiks nüüd arutleda, mis on siis õieti retro põhjuseks. Sest rätraga tegeleb muusikaline tund ka küllaltki sageli. Minu arvates retro meenutab natukene konnahüppamist. Ta jätab suure teekonna oma hüppega vahele ja potsatab kuskile uuesti maha. See tähendab, et tekivad niisugused teatavad kordumise momendid, kui seda arretrolt võtta, eks ole, siis see tagasitulek on just nendel konnahüppe. Kolla, kõhu Ast tromaanduv. Aga kas ei ole siiski nii, et ega me tule tagasi päris samal tasandil, eks ole, me aroniseerimine ümber. Me esitame neid kuidagi teisiti ja mina olen hakanud mõtlema seda, et retro, aga alles pannaksegi need asjad paika ajas ja ruumis lõplikult, sest kui me ühel hetkel oleme ühe lööklaulu lummuses, siis me ei oskagi analüüsida, miks me seda oleme. Aga kui näiteks me 10 aastat hiljem neid asju kuulame, siis on meil teine, küpsem pilk ja ja teiseks on uus põlvkond, kes selle nüüd endale avastab. See näitab, kas lugu saab igihaljaks või mitte, sellepärast et, et kui teda ikka ja jälle noored võtavad ja uuesti ära teevad, siis ta järelikult hakkab igihaljaste hulka kuuluma mõni lugu, mis oma tuleku ajal võib-olla tõesti niisugune Dimikutest, Raukkadeni, kõik teda igal pool laulavad ka kolme aasta pärast ära ja teda ei puudutata iial enam. Laubara. Jaa. Jaa. Muina. Missugused on igihaljad viisid soovikontsertidest? Vaata on jah lugusid, mis on, kõik need 11 aastat on niimoodi mitte nii väga sageli, aga ikka enam-vähem pidevalt käinud noh, üks on näiteks vanad sõbrad, see käis juba 10 aastat ka minu ajal ka. Ja siis on kerjuse laul operetist ainult unistus, see on käinud kah kogu aeg ja pidevalt. Missugune on praegu popp lugu number üks, mida kõige rohkem tahetakse? VAT number üks ma isegi ei oska öelda, ma võin üks neli-viis väga popilugu nimetada. Näiteks üks on Henn Rebase veskimees. Väga kena lugu. Siis Anne Veski, Anne Veski lood, laulud on kõik väga populaarsed, aga praegu on eriti populaarne. Eilne päev. Viimasel ajal on ka väga palju tahetakse Siigeli, et oleks rahu. Kas te ise ei saa? Ja veskid? Sest Veskimäe, see on sinu ja Veski keeli. Me tariireskide riis üles raius kiiris tere, keegi eriti. Puhtaks säravad. Kui ka Nuuks ajas. Kui too koorma kõrval kõnnib siis küüsigas toob linnaseid. Ta. Ta laenas olema, kui kohaneda, siis juhtuda. Et jääda seina ääres, siis. Saaremaa. Kuulma tuleva kui pooleda sisutud. Siiski seisab need. Ja võiks sest Veskimäe samm, see asi ja Veski ruloo. Kuidas olete vastu pidanud, sest see töö on ränk, see on raske. Selles on oma suured mured ja küllap kriisihetki. Aga rõõmu peab olema rohkem, sest muidu ei oleks täna siin stuudios. Meil oli juttu retrost, meil oli juttu muusikalise tunni alguspäevadest, kus kogu toimetus võttis muusikalise tunni kokkupanemisest osa. Ma ütlen, et siin on tekkinud. Samuti teatab retronähtus, sellepärast et minu arvates eriti viimasel aastal, aga võib-olla isegi viimase paari aasta jooksul on meie kogu muusika toimetus muutunud küllaltki aktiivseks, kaasa lööjaks, muusikaliste tundide sisustamisel. Tähendab, on nagu hakanud korduma see põhimõte. Kõige huvitavamad lood katsub igaüks muusikalise tundi panna omavakamalt. Ideede põud mõnikord tundub katastroofiline lihtsalt, sest vahel on tõesti nii, et kui see tühi ruudustik, konsul laule vahepeal ees siis on nihuke tunne, et panen ukse väljastpoolt kinni ja ei hakkagi enam täitma, pean tühi, mitte midagi sisse ei mahu. Noh, aga ükski nädal pole niimoodi mööda läinud, et saateid poleks toimunud. Vahel on jälle neid ideid ja pakkumisi teiste autorite poolt ja lihtsalt igasugu sündmusi, mis vajavad kajastamist. Vahel on neid nii palju, et meil lausa seisavad asjad järjekorras. Sa pead oma aega, millega kannab oodata, mis kätt kohe minema, nii et see on nagu mingisugune kiik, et kord oled sa üleval kõrgel ja vaatad hiigla, uhke näoga ja kogu maailm. Maastik avaneb su ees, teinekord oled kuskil all, midagi ei paista ja ja siis on sünge tunne, aga ju seda kõrgel kiikumist peab rohkem olema, muidu ei tahaks teha, muidu hüppaks laua pealt maha. Oligi juttu, et kogu toimetuse kollektiiv võtab osa esindus saate kokkupanemisest ja ideede genereerimise eest. Oli juttu ka sellest, et lai avalikkus kuulajad on teie ideede andjad. Tänase juubelisaate puhul oleks lausa kohustuslik siiski meenutada neid, kes kõige enam andnud ka väljastpoolt inimestest oma osa muusikalise tunni kordamine. Kaks, ma arvan, et kõik, kes muusikasaadetele on kaastööd teinud on ka muusikalise tunni autorid olnud. Võib-olla mõningate eranditega. Kõige aktiivsemad autorid on olnud kindlasti Valter Ojakäär oma õige valiku väljapakkumisega õiget valikut ma pean. Üleüldse üheks muusikalise tunni kõige Kõige harivamaks saateks, nagu siin ennegi juttu oli, et ta käsitleb kõiki muusikažanreid ja tema mõjujõud või kasutegur on ilmselt väga suur just teadmiste saamiseks. Maga geni kaastöid on teinud Johannes Jürisson. Vello Mikk. Meie kolleeg on väga palju ka käinud ringi mööda nõukogude liitu. Tegi suure sarja suuradi aasta juubeli puhul Nõukogude Liidu teistest muusikateatritest. Ma tahaksin kindlasti nimetada Sirje ja Leo Normeti, kes ei tee küll saateid väga sageli, aga kui nad mingi ideega tulevad, siis see on alati hiilgav ja neil on äärmiselt tore muusikavalik, alati mis juba selle poolest pakub suurt huvi ja vaheldust tänu isiklikule suurele kogule. Siis ma tahaksin kindlasti tänada veel meie endist muusikatoimetuse kolleegi Helga aumeret, kes samuti ei ole meil sagedane autor, aga kui ta tuleb siis tingimata millegi väga tuumakaga Helju Tauk on teinud praegu juba rohkem kui aasta sarja armastuse muusikas. See on väga tore toreda mõttega ja tõepoolest äärmiselt emotsionaalne sari. Kas raadio suudab anda nii palju emotsionaalseid saateid inimestele, kui nad seda vajaksid? Ma arvan, et see on sotsioloogide uurimuste teema aga mulle, raadiokuulajana on jäänud küll mulje, et Me liiga palju pelgam emotsioone ja sellepärast aitäh helio laugile, et tema seda lünka nii tõhusalt täidab. Muide, kuulajana paelub mind ka see idee, mida olete pikka aega juba küllaltki edukalt rakendanud. See on sõna ja muusika ühendamine. See on seesama emotsionaalne tasand, mis tuleb nüüd kuulaja koostatud sõnalisest kavast, mille ta ühendab muusikaga. Jaa, kaheldamata siin meie käes on ju pidevalt võimalused kahte eri kunsti sünteesida. Sõna- ja muusikata. Ja Ma ei tea nüüd mõnikord on muusika ise nii emotsionaalne et räägib rohkem kui sõna. Aga vahel nad koos annavad tõesti vapustava tulemuse. Küllap on meie väikesed lugejad juba ammu tuttavaks saanud luuletaja Heljo Männi lugude värssidega paljud tema luuletustest meeldima hakanud ka meie heliloojatele. Ega muidu oleks neile viise loodud. Täna kuulemegi Heljo Männi tekstidele kirjutatud laule väikeste ja suurte interpreetide esituses. Ja jutleme meile külla tulnud vaid testiga. Te olite palju kirjutanud, aga kui ma ei eksi, siis enamik teie luulest on kirja pandud lastele mitmes vanuses. Jah, ma usun niimoodi, kui ma nüüd päris õieti vastaksin, siis vist 75 protsenti, kui mitte enamgi. Aga kas esimesed värsiread olid kohe väikestele inimestele mõeldud? No kõigepealt me peame selgeks tegema, mis on esimene värsirida kas see, mis tekib iseenesest ja tahab saada lauluks või see, mida teab avalikkus. No minul oli see esimene kirjutamispuhang juba lapse eas, ju need siis olid ikka lastelaulud, sest ega üks laps päris suurele inimesele kirjutada vist ei saagi. Aga eks ma oma kirjutamisrõõmus olen ikka püüelnud ikka kõrgemale kah. Ma mõtlen seda aega, kus ma lapsekingadest välja kasvasin. Aga siis äkki sain oma laste kaudu jälle uuesti väikeseks. Ja siis ma julgesin juba oma luuletustega ajakirjanduse veergudele tulla. Nii et kokkuvõttes on siiski ikka esimesed värsiread väikestele. Meenutan teie Sarri mõtteid ja muusikat ümmarguse laua ümber, mõtte dissonants, Sid, kuu komme, staarid, teie lemmikuid, mõtteid ja hinnanguid muusikale kuule tasandilt. See kõik nagu seostub minu jaoks loogiliselt teie tööga. Kuid päris arusaamatu on see, kuidas muusikaline tund sattus purjeka peal. Me me mõtlesime ja arutasime, mida annaks raadiost teha niisuguse küllalt vaikse ja, ja vähehelisid andva asjaga nagu purjetamine. Ja, ja see oli mõeldud algselt niimoodi, et spordisaadete toimetusele see idee pakkuda, et kas nad saavad raadioregati teha ja kuna me koledasti oleks tahtnud üksainuke kordki ise ka pääseda sinna merele ja regatile, siis paralleelselt olümpiaga, kus toimub suur kultuuriprogramm, siis mõtlesime juurde selle kultuuriprogrammi, et et kui teha kontserdid ja niuksed kohtumised, et siis on ehk võimalik meil ka pära peale saada, sellele suurele sõidule No ja sellest saigi Eesti raadio võiks öelda üks suurimaid selliseid kultuuriüritusi interratsionaalse suure väärtusega külaskäigud vennasvabariikides. Ja tõepoolest, need ongi ainsad külapostid meie muusikalise tunni poolt olnud meie naabervabariikides nimeta mõned kohad kalduvustega, me käisime, esimene raadioregatt hõlmas teisi balti vabariike kuni Kaliningradini välja. Ventspilsis oli kontsert Leedumaal Klaipeda, Sai Pedas ja siis Kaliningradi Kaliningradis. Aga teistpidi järgmisel raadioregatil. Me andsime kontserte Vii puris ja suursaarel. Ja kroonlinnas. Sostrova Saaremaa sporta Roomassaare but too Ventspils põlvse volis šiisat Mil. Kuidas praegu käite raadiuma seinte vahelt väljas rahvaga kohtumas, nendele esinemas? On tõesti pide vot sidemed need vähemalt kord kvartalis toimub kohtumine nende inimestega ja siis ka väike omapoolne külakost muusika näol. Aga üldiselt kohtumised kolhoosides on ka võib-olla mõningate vanade sidemete tõttu. Ma toon näiteks kas või viimase kohtumise Kaarma kolhoosis Kaarma, aga meil on tekkinud kuidagi pikemaajaline kontakt. Seal me oleme mitu korda käinud, samuti on Lääne kaluri ka praegu näiteks lauluvõistluse kaudu mehed maa ja meri. See lüüriline kevade mass nagu kõik teisedki tänase saateluud, on lindile mängitud ühel vihma vidusel ja tuulisel oktoobri õhtul Orissaare kultuurimajas. Aeg ja koht, politsei tähtis saade tuleb ometi inimestest. Aga see kõle, sügisõhtu ja ammu kapitaalremondi järelehüüded. Hoone süvendasid eriti lugupidamist inimeste vastu, kes oma Ilo armastusega selle maja heledaks rõõmsaks muudavad. Olen näinud moodsaid korras klubi hooneid, kus valitseb unine vaikeluringid, ei tööta, sest juhte ei ole ja rahval polevat huviga. Orissaares on kõik vastupidi. Töö käib täie hooga, mitte kampaania korras, sest suured pühad on ukse ees. See käib päevast päeva ja aastast aastasse. Sel ajal, kui kõrvaltoas muusikat lindile mängiti, jõudsin läbi lehitseda mitukümmend albumit, kus fotode ja muheda sõnaga on tallele pandud Orissaare kultuurimaja ajalugu. Aastate kaupa papa suursündmuste kaupa eraldi ringide kaupa auaadresse, tänukirju ja kingitusi on taidlejad toonud lähedalt ja kaugelt. Kõige arvukamalt ja kõige kaugemalt Orissaare laulu ja tantsuansambel mille koosseisus ka külakapell on käinud Ukrainas, Moskvas tähelinnas ning tulnud esimese Üleliidulise täitlus festivali laureaadiks. Kapellist täna lähemalt juttu tulebki. Meie aeg on ümber, sest tund on tund, ka juubelitund ei ole pikem kui tavalise saatetund. Seepärast lõpuküsimus. Kui kaua võiks muusikaline tund veel kesta? Palju ta võiks. Sellele võib vastata lõpmatuseni. See on hea, et sa ei küsinud, kui kaua ta kestab. See oleneb ilmselt meist inimestest, meist tegijatest, meie autoritest. LV kortsutab kulmu, ma vist ütlesin midagi. Ka põhimõtteliselt muusikaline tund oma printsiipidega võid käia igavesti. Aga muidugi vahetuvad toimetajad, vahetuvad, autorid. Ma arvan, et muusikaline tund võiks kesta nii kaua, kuni meil on kuulajaid. Ja et kuulajast puudust ei tule, siis viimegi juturingiga. Selleni tagasi, et muusikaline tund tõepoolest võib pikki aegu kesta, sest tema nimi ei eelda üht kindlat vormi. Selle alla mahub kõik, kõige olulisemad on traditsioonid, kuulaja, harjamus. Väga tähtis on ka kindel kellaaeg, et see oleks optimaalne kellaaeg. Need on kõik probleemid, mis tulevikus otsustavad muusikalise tunni kuulajaskonna suuruse.