Läbilõikav külm tuul keerutas mööda lagedat tundrat, haarates endaga jäätunud lumeteri, mis tuule Vihuritest kantuna siin-seal tuisu sammastena tumeda taeva poole tõusid. Inimesed liikusid ennast maadligi küüru, tõmmates vaevaliselt sügavas lumes. Nad läksid läbi pimeduse. Tihtipeale takerdus samm hangedesse. Nad kiirustasid koju ja tundsid, kuidas iga astutud sammuga tuli jõudu juurde sest iga samm, ükskõik kui lühike, viis lähemale kodule. Need viimased meetrid kui üksildane elupaik läbi tiheda lumepimeduse veel ei paistnudki, kuid vahikoerte katkendlik haukumine juba hästi kuulda oli. Mindi joostes üksteise järel vajuti hingeldades trummi ja satuti otsekohe püstkojad tipu poole, lõbusaid sädemeid pilduma, lõkke kõrbelõhnalise suitsu kätte summali vooderdatud, õieti öelda kokku õmmeldud põdranahkadest. Nii oli olnud ajast aega riiuli tundras alati külmunud vaevatud inimesed tulid Summi. Ja kõige väiksem küsis kõige vanemalt. Ütle vanataat, mis oli siis, kui maailmas ei olnud veel Summi? Just niimoodi küsis oma vanaisalt Eelho, kellel oli kooliminekuni jäänud veel ainult aasta. Vanaisa soojendas tule juures käsi eiei mõttes. Tõepoolest. Mis oli siis enne trumme. Aga kas niisugust aeg on olnudki? Vilksatas mõte läbi vanaisa pea. Ja ta vastas poisile kärmesti. Summa on alati olnud elho. Aga päris alguses ei jäänud pois rahule. Ka päris alguses olid Schum. Väike-Elo, tema vanaisa ja kaks noort põdrakarjust seadsid ennast oma karusmaksetes magamiskottides magama, jalad lõkke poole. Räägitakse purgaa ajal näevad kõik tundra elanikud, nii inimesed kui loomad ühtemoodi und. Nad näevad tuisukeeriseid. Sa võid pugeda ükskõik kui sügaval oma magamiskoti ikkagi kuuled tuisu, tuule undamist. Aga kui Purga äkitselt vaikib, ärkavad kõik nii loomad, kui inimesed ärkavad ühe korraga ärkavad vaikuse peale. Seekord oli nii nagu alati. Keset ööd purgaa äkki lakkas ja kõik ärkasid, väike kellegi silmad lahti. Ta oli vait ja ootas, mida vanaisa ütleb. ERGO sirutas oma peamagamiskotist välja ja püüdis pimedas näha vanaisal laiade põsenukkidega heasüdamliku kortsus nägu. Meil seisab raske päev ees, ütles vanamees aegamisi magamiskotist välja kobides. Miks raske? Küsis üks karjustest. Kas te ei tunne, kui soe on? Öö läbi, puhus lõunatuul ja tõi endaga sooja õhu kaasa. Ja tundra võtab jääkooriku peale. Tšjom sigines jälle vaikus. Oli kuulda, kuidas pimeduses kohmitsetakse ennast riidesse panna. Esko sai aru küll, miks vanaisa selle üle muret tunneb, et tundra-le jääkoorik tekib. Põhjapõdrad toidavad ennast samblikust. Kraabivad sõrgadega lume laiali. Lume all on aga aasta läbi roheline samblik. Elu oli ükskord isegi pisut seda põdratoitu proovinud. Kibedavõitu oli, aga sellest hoolimata tundus päris maitsev. Ergo, mõtlesin sageli, kui väga talle meeldib see tundra varandus sest ilma selleta ei saaks ju põdrad elada. Hommikul 100. lumega läbisegi jäist vihma tundus nagu taevast ja maad oleks ühendanud veesein. Laus vesimest tõmbub endaga kaasa kiirustavaid lumeräitsakaid. Põdrakasvatajad teavad, et niisuguste ilmadega põtradele ainsaks päästmisviisiks ajada nad üles mägedesse. Sest seal ei 100 talvel kunagi vihma. Summi jäi ainult väike helko ja rebasekarva punane koer. Ja veel kaks noort põtra. Neid õpetas vanad veobotradeks. Põdrad, kellel ta oli eelmisel õhtul sarved mudiks saaginud, olid ühte kasvu aga hoopis eri värvi. Justkui oleks keegi meelega nad niisugusteks värvinud. Üks oli must suur valge laik seljal ja teine valge must laik seljal. Enne teele asumist kinnitas vanaisa, jah, oled seal lõket valvaks ja trummikõrval parajaks raiutud ja riita laotud, seedermänni Hendrik kokku ei hoiaks. Vanataat rääkis alati, tundras on kõige tähtsam, et oleks soe. Muid õpetusi ta Delfile jaganud. Ta teadis, et poiss saab kõigega hakkama, oskab teed keeta ja põdralihast toitu valmistada. See ei olegi raske. Lõke tahmast Nõgisesse kastrulisse tuleb võtta lund ja riputada siis kastrul lõkke kohal konksu otsa. Kui lumi sulab, veeks, tuleb lund veel ja veel juurde panna. Seda niikaua kui sealpool kartulit vett. Siis võib varem tükeldatud põdraliha keema panna ja ongi kõik, muud pole vajagi. Isegi soola pole vaja panna, sest vanaisa pani soolaliha tükeldamise ajal ära. Läheb paar tundi, siis võib mõne tüki välja koukida ja proovida, kas on valmis. Õhtuks sadu üle. Elo oleks Tšummist välja tuues sületäis kütet ja nägin, ümberringi on kõik juba jääs. Talle tulid vanataadi ennustused meelde. Küll see taat on ikka tark. Ta teeb igasuguseid maailma asju. Kui põdrakarja mägedes ei oleks aetud, oleksid loomad hukkunud. Nüüd on nad päästetud tänu vanataadile. Hea oleks nii väga tahtnud kaasa minna, aga ei saanud. Ta on veel liiga väike. Ta sai kuuma põdraliha, jõi ära terve kruusitäie magusat teed mõtis kastist, mis täitis jommis lauas, et lihatükke ja viskas koerale ladunud oma kõrvale terve riida kütet ronis Elhoma magamiskoti ja uinus. Uni ei olnud sügav. Elfa ärkas mitu korda, lisas siis puid lõkkesse, ütles poolsosinal koerale mõned sõnad ja jäi uuesti magama. Pärast südaööd hakkas ta ikka sagedamini ärkama. Ta kartis kõige rohkem seda. Lõke võib ära kustuda. Varahommikul panielho pähe kirju Malachai. Tema niigi pisikesed silmad läksid veel rohkem pilukile tundra täis silmipimestavat oranži valgust. Kui silmad veidi harjuvad, ei ole varsti enam valus vaadata. Mõlemal pool päikest on noolsirged, vikerkaare värvilised triibud, mida korjakid nimetavad päikeselasteks. Kui tundras ilmuvad päikeselapsed, siis muutub ilm tavaliselt väga külmaks. Tõepoolest euro tunnis, kuidas külm näpistab põski? Ta mõtles Tšummi tagasi minna, kuid nägi siis kahte saetud sarvedega põtra ja peatus. Põdrad surusid endid külge, pidi teineteise vastu ja tagusid sõrgadega vastu klaasiat lund, nii et jäätükid lendasid. Egol, kes südamest valu läbi. Tal oli valus vaadata, kuidas näljased põhjapõdrad püüavad lume alt sambliku välja trampida. Nad võivad ju nälga surra, tuli poisile kohut tõmmata. Tormas trummi ja võttis sealt labida. Kui põtrade juurde läks, jooksid need eemale. Poiss hakkas raevukalt jääd lõhkuma. Põdrad hoidusid ikka eemale. Põhjapõdra Vi, lase inimest endale eriti lähedale, kuidas neid kai harjutakse. Ikkagi pöörduvad nad suust ära, nagu nüüdki oleks nende juurde, et aidata lund kaevata, aga nemad jooksid tema eest ära, nagu oleks ta hunt. Varsti auku valmis. Põhjast paistis põdrasammal. Poisi meel muutus rõõmsaks, ta tundis ennast põdravasikale, kes esimest korda elus on omal jõul pääsenud toiduni. Poisukerdas august välja ja hakkas pisut eemalt teist auku kaevama. Ta tagus ja kaevas labidaga jäätunud lund ja nägi, kuidas põhjapõdrad üks mustvalge laiguga, teine valge musta laiguga ettevaatlikult üle eemale visatud jääkamakate astusid. Elfa muutkui töötas pisutki puhkust võtmata. Karusnahksed kindlad, segasid teda. Nad olid niiskeks muutunud ja sisi jäätunud. Ta viskas kindlad käest ära, need seisis, labidas paremini käes. Tõsi küll, alguses muutusid sõrmed külmast pisut kangeks aga pärast ei tundnud seda enam. Põhjapõtradele tuli jälle uus eluvaim sisse. Nad liikusid vilkalt ühe augu juurest teise juurde. Elfronis lumehunnik otsevaates ringi ja üllatus uskumatult tema Elholi nii suuri jäätunud lagendikku üles kaevanud. Põdrad tulid mõnikord poisile üsna lähedale ja vaatasid teda oma suurte, alati niiskete silmadega justkui naeratasid talle. Esmane tunnus, nagu ütleksid nad. Äitäh Sulev, sa oled tõeline papa. Jelcon oli heameelsest apa. Tähendab karja juhti. Apast oleneb kõikide põhjapõtrade elu. Ei saanud magada. Käed valutasid, sõrmed olid paistes ja neid ei saanud liigutadagi. Oli valus ja naljakas natukene. Kuidas saab nii olla, et sõrmed ei kuule sõna. Errhol oli meeles, et karjused olid tihti oma külmunud sõrmi lumega hõõrunud. Ta tegi ka nii. Kui valu ei jäänud vähemaks, siis hoidis ta käsi lõkke kohal. Nina ja põsed tundsid mõnusat soojust, aga sõrmed valutasid nii tugevasti, nagu oleks keegi neid kivide vahele lülitunud. Öö oli vaikne, harjumatult vaikne. Seda on harva Tshommi põdranahast seinad kasvõi natukenegi tuulest ei kumise. Möödul isegi see kuulda, kuidas süda rinnus lööb. Kostis põtrade igast samm karedal lumel. Vaikne tähine talve nagu hele päike, pilvitu taevas peidab endas alati käreda külmaohtu. Elo kartis pakast. Ta ei teadnud, et mida käredam külm, seda parem põhjapõtradele. Lumimisi jäise kilbina katab tundrat hakkab suure külmaga jälle peeneks muutuma ja põhjapõtradele on hõlpsam Samlikuni pääseda. Nüüd on põdrakari veel mägedes. Jelco peab kannatlikult ootama vanaisa tagasitulekut ja hoolitseme ka kahe põdra eest, kellele vanaisa sarved mõõdik saagis. Järgmisel hommikul Läks helkur pimedast Summist, välje mus, kui nägi oma käsi. Käed olid muutunud valgeks nagu värskelt sadanud lumi. Vaevaga suutis ta kindlad kätte tõmmata. Ilma kindlasti ta ei võinud enam minutitki olla. Jätkas oma tööd. Ta nägi, kuidas põhjapõdrad meeleheites nuuskasid eilseid auke. Need olid tühjaks söödud. Elo liikus oma tööga Tšummist kaugemale. Sest ümber selle oli juba kõik ära kaevatud. Kaevamine muutus iga päevaga hõlpsamaks. Mõistis sõdad, pakane päästab tundra. Mul oli hea meel, et ta iseseisvalt selle tõeni jõudis, ise ilma vanaisa abita. Karjused tulid tagasi alles kuuendal päeval. Nad ei tundnud oma eluaset õieti äragi. Seal oli varem olnud tasane tundra auk augus kinni. Jooksis neile vastu vanadal, surus poisi oma rinnale ja nägi siis mööda poisi põski voolavad pisarad voolavad ja muutuvad sealsamas jää tärlikesteks. Mis sul on? Kas sa siis ei, tead, mehed, tundrus, kuna käin nutta? Küsis vanaisa. Isegi siis, kui sureb kõige lähedasem inimene. Ikka ei nuta. Niisugune seadus. Tundras lubatakse nutta, ainult väikesi lapsi, sest nemad ei oska rääkida. Anna andeks, vanaisa, ma teinekord enam ei moodsus, poiss. Hakkasin lihtsalt sinu järele igatsema. Alles nüüd märkas vanaisa poisi valget sõrmi. Ta ei hakanud isegi küsima, kuidas see juhtus. Praegu ei olnud tähtis. Ta teadis, et kui poissi täna päästa ei saa, võib homme olla hilja käe, teie elust õelam. Vanasti lõikas niisugustel juhtudel šamaan kannatanud käed otsast ära, õmbles haavad põdrasoontega kinni ja puistas kuuma tuhaga üle. Pärast seda inimesed tihti surid. Nüüd õnneks on arstid. Kannata ära, pojuke, sa oled ju mees, elho. Vanaisa püüdis suure vaevaga kinni saetud sarvedega põhjapõdrad. Need tahtsid ennast mahk rihmadest vabaks rabeleda. Ei tahtnud kuidagi leppida sellega, et neilt võetakse tundra vabadus. Mitu korda tahtsid nad üks ühele, teine teisele poole ära tormata, kuid tugevad rihmad hoidsid neil valusasti vaos. Karjused aitasid vanataadi asetada elho kelgule. Poisi käed olid mähitud pehmetesse kaljukassi nahkadesse. Siis algas sõit läbi tundra. Põhjapõdrad oleksid justkui tunnetanud, et nendest sõltub poisi elu. Keskpäevaks jõudis põdrarakend rajoonikeskusse, jäi haigla väravasse seisma. Noor arst vaatas üle ja ütles, et käsi ei ole kohapeal ravida. Võimalik, tuleb poiss linna saata lennukiga. Teist teed linna ei olegi, ainult õhutee. Samal päeval saadetigi LH edasi. Vanaisa palus, et teda ka kaasa võetaks, aga ei võetud. Arstid pidasid kaua arumis poisi külmavõetud kätega teha. Olukord oli tõsine. Kaks korda tehti naha siird istutamist. Elo pidi taluma palju valu. Kuid kahe kuu pärast ühel sidumisel võis märgata, et uus nahk hakkab elustama. Elu mõtles tihti vanaisale nägi teda unes. Vaatas haigla aknast, kuidas tänaval sõidavad autod ja imestas, et kusagil ei ole ühtki põhjapõtra. Kas tõesti saab siis elada ilma põhjapõtrade eta? Talv oli juba ammu möödas, algas suvi Kamtšatka, nii et kohe pärast talv algab suvi ja siis sügist vahele jättes tuleb jällegi talv. Elfo oli ikka haiglas. Sõrmed ei liigu, neid ei saa kõverdada, peab ravima, kaua kettaga info, koduigatsus nii suur ei oleks. Võttis doktor Rostami ammelho endale koju. Jutustas poisil oma sünnimaast Armeeniast, kus on kõrged mäed. Põhjapõtru ei ole, aga kasvavad magusad viinamarjad ja kreeka pähklid. Ehh, ei suutnud kuidagi ette kujutada, et maailmas on paiku, kus ei ole põhjapõtru aga doktorijuttu, uskus. Ergo sõitis iga päev koos doktoriga haiglasse. Doktor pani valge kitli selga, tegi oma tööd. Ja noh, oleks ravikabineti, tegi erilisi harjutusi, et sõrmed hakkaksid liikuma. Ta käsi masseeriti, lasti neist mingisugust voolu läbi. Läks aega, mis läks kuid jõudis kätte päev, millal Elh oma sõrmedega haaras laualt pihku kummipalli. Doktorozdomjame hüüatas suurest rõõmust. Pärast seda naersid nad koos naersid laginal. See oli kõige õnnelikum. Poolsaare põhjaosas tundras olid inimestel juba ammu suusad all. Doktor otsustas, et viib ise poisi koju, et Elfa saaks enne kooliminekut veel veidi vanaisaga olla. Linnasõidul oli olnud pime. Jelo ei näinud lennukatlast midagi. Nüüd nägi ta esimest korda elus tundrat, nii kõrgelt. Põdrad, need on meie põhjapõdrad, vaadake, doktor, need on minu vanaisad põhjapõdrad, tema on brigadir. Varsti lennuk maandus Elfolex mööda treppi alla, astus mõne sammu ja tardus üllatusest paigale. Otse enda ees nägi ta vanaisa, kes seisis põdrarakendi kõrval. Rakendis oli kaks põhjapõtra, valge mustalõiguga ja mustvalge laiguga. Vanaisa Elo jooksis vanaisa poole. Põdrad tulid poisile vastu. Vanaisa jäi paigale. Vaatamata külmale ilmale pühkis vanaisa otsaesiselt higi. Põhjapõdrad jäid poisi ette seisma ja tõstsid nagu käsu peale oma pead üles ettevaatlikult, et oma Haraliste sarvedega väikesele inimesele mitte haiget teha. Põhjapõdrad olid vist unustanud, et neil on juba ammugi sarved ära saetud. Nad ei tõmbunud eemale, kui poiss neid oma pool konksus sõrmedega paitus. Algul valget musta laiguga siis mustvalgel haiguga põhjapõtra. Vana mees pilutas oma väikesi silmi püüdes pisaraid tagasi hoida. Elu ei tohtinud näha pisaraid vanaisa silmades. Tundras ju mehed ei nuta.