Seekordse pooltunni sisustavad kolmeri ansamblit kell üksteisega küll mingit pistmist pole, kuid kelle soovides paljugi ühist. Omal viisil püüavad kõik kolm rääkida kodumaast, keelest, kultuurist, milles elatud on Ansambel leegahjus, kuhu kuulajate rahvalaulualane ettevalmistus on väljaspool kahtlust. Alab näideta rea looga hea ja kuri mees. Laulavad Igor Tõnurist, Jaan Sarv, Ain Sarv ja Toivo Luhats. Nooruke. Nooruke no minule tulla ka luukood minule tulla. V siit heinamaale ka kaare peallaga alli kaare peale releega vabanenud maabelli kaanel maaga kabeli ka ja nöödes telliga Jaanüüles. Nende leebee. On meil ka numbri allapoole? Ka prela auto ka k Alda sellele veel ja. Veel ja need soole joodavadikaal, valge pea joodaadiga. Ei ta Kabanemaga peida kaanemaaga, aga ta bee alla ööbida abi ja alla ka iga õla alla ka ei kao ka ämbri alla. No ja nüüd sa lehma joodavadiga loor Joona moodiga. Leegayus ei tunne hirmu publiku pärast ega lase end odava populaarsuse poolt ära osta. Kui kerge oleks mõne moepilli või sünkopeeritud rütmiga kultuuri maailmahõngu juurde anda. Leegahjus jätab need tripid aga teiste avastada. Ise püüab võimalikult täpselt esivanemate kunagist laulmist järgida, tundub ta nii vaene kui tahes. Rätsep mulle raadinal. Kui jälgiva? Kuna ansambli leegahjust lugude laulude analüüs väärib asjatundlikku põhjalikust siis jätame selle pikemate minutite tarvis ja kuulame kontrastiks laulugruppi, mille põhimõtted leegahjust omadele risti vastukäivad pesnjorey Valgevenemaalt ei pööra tähelepanuinstrumentide päritolule, millel mängitakse ja hoia kõlavärvide otsinguil elektrit kokku. Küll on aga püütud rahvalaulu juppide ning kirikulaulude kokkumonteerimise teel minevikku esile manada. Aleksandrit. Tundubki reisil ajajärku, mis pimedusest hoolimata oma kaasaegsete jaoks võlu ja kargust sest nende aegade naiivsuses romantika lasevad ka tolleaegsete inimeste Ansambel pesneri on hästi kursis tänapäeva tehnika võimalustega ja oskab neid maitsekalt rakendada. Ja eks sellega olegi nende laulud vastuvõetavad üle terve nõukogude liidu. Mitmed nende paladest tunduvad meie ärkamisaegsete laulude Valgevene variandina rüütatud ainult modernse masse vormi. Järgnevalt pakumegi üht sellast lugu nimetuse all, oh Isamaa ehk minu valgevene. Edasi jätkavad aga noormehed Eestimaalt, kes ühtekokku moodustavad laulugrupi puhkeparkide folkansambel. Huvi sarnase muusika vastu tekkis 64. aastal, tudengipõlves sai seda muusikat siis ka enamal või vähemal määral viljeldud ansambli liikmeskond vaheldust tihti. Paljud inimesed tulid, paljud läksid ja tänaseks on põliselt kaadrist järgi jäänud kolm Henno Käo heinamäelt ja Lauri Nebel. 71. aastal tuli ansamblisse viiulimees tule väljend. No a priori soola ja leivalaadne ei tooda Ena. Laadija vaatluse klient loodan. Võistlustalda. Ebakindlal sammul mööda sirget võraga lauda imeilusa pütt suudles ta Elevandiluu kahvatut õrna kätt ja ütles näppuval hääled ajalooliselt kordumatuks sõnal. Vastati, et ta On nii ilus ja toole. Siis läkski prints arglikult kuninga juurde, kes parajasti poolt mütsiga sõi ja palus temalt tütrega. Kuningas oli lahkesti nõus. Kui prints ainult täidab hommikuks kolm tingimust. Ei suitseta. Ei joo viina, ei vaata naispuuduti siis prints, möllasime seal. Seal. Printsessile, eks nüüd ka rinnad näiti. Ma toosis. Printsessi aasasse jäi kurbus jal. Mina ta tarbeklaasis tööl kolmes vahetuses, puhun seal klaasi. Tuleb töölt olevat väsinud ja siis on raske veel midagi teha. Vaataks ainult televiisorit. Läheks horisont, jääks teistelgi, on aega vähe. Enno töötab kunstnikuna puhkeparkides. Tihtipeale. Laulan konservatooriumis õpib näitlejaks väela näitlejaks saamine, kellel ei ole ülejäänud sõjaväes linnas elada linnas, kuna ta ei ole kerge mitte sellepärast, et see täis maailm tungib peale ja püüab sind endasse neelata. Aga meil on ka head närvid selles mõttes, et me oleme kõik maalt pärit maapoisid, sellepärast oleme suutnud selle lihtsaia õhta, oleme suutnud endast säilitada ja, ja võib-olla sellepärast neid nagu tähendabki rohkem minevikku romantika mõnedes lauludes, siis on see tunda nagu sind kotermanni, hundi lugu ja eks siis olid inimesed kuidagi rikkumatumad ja puhtamad. See oli vanal ennemuistsel. Veel kartulit ei söödud meiega. Tubakas oli tundmatu jala kohale pühas marus. Kõik metsad olid huntide paksud täi. Jätka aru, igal metsarajal. Nonii vanad ajad, salajase tonni rajal. Haadi. Mehe kurjalt lohisesin. Mees koju tuli naist, ei leidnud ta vaid toatäis lapsi kooriskis. Ja tare onni rullusid vaid koera pea oli keti otsas veel hulk hundi jälgi. Lumetare. Kalaise trupp õuel oli juba mees odavaid. Need olid ajad vana rajaga salajase hundi rajadustati Haagi kohe. Mehe turjal trofeedeks esituisk, jäljed kattis vaid truu mees, koju pöördus mure suur saiti heiti, sätti koidu ukse litsakas naine sisse ja tahtis Uusberg. Ussinahk oli tattood suhtes, tal tuleb tagul, kus ta saab nagu Otilbi. Ja mehe juurde. Need olid ajad vanad ajaga ajada ja see rajad. Ja nii, et ka veenesiga mehe korjata. Pestajast merre voolab palju vett ja katkenud mälestus teket. Ja inimene kõlab uhkelt. Ja ikka vaiksemaks, Jäpusti. Paljud on öelnud meie laulude kohta, et need on niisugused kodukootud sõnaliselt just nii professionaalselt on alati aga löönud. Aga ega me ei tahagi sind peenemaid sõnu kasutada, midagi peenelt, seda ütleme nii otse välja ase. Eks vanasti oli inimestel aega rohkem mõelda, sõitis, ütleme, vankriga ühest kohast teise. Hobune seisis seal mõtles maailma asju. Nüüd ei ole enam aega suurt järele mõelda ega süveneda. Laenus matemaatilise tahtsime kasutada parmupilli. Aga mis ilmselt vist kangesti närveeris, kui stuudios oli ja mängis väga kõvasti. Nii et parve pill läks katki. Tulevikus tahaks niisugusi rahvapille kasutada rohkem kannelt ja Me oleme tarbinud mõlemas. Möödunud suvel käisime Lauraga kahekesi orkestris mängimas. Need olid küll niisugused tabelid, mis hästi mänginud, olen ise pidanud et oli sünteetilisest materjalist ja lasi õhku läbi ja aga mingit häält nad tegid ja, ja pildistan, ettekujutus olemas. Oisklust laad valt nii kuis muistes saks nööbi asjati pakkuski Ki poole sõitis. Ruuna vastutas asjasse, läks last mahtras õpputa? Ei, ei. Tal nutusilla lõi, mingu need kella pähe ja lehti juhtub ja mis köiti? Ei, saksa ja alles siis, kui laps otsa ringi k orja alleima sõite, mis aga on rüütliküllust, lõite, maarjamaa ja talu. Ruuna tõmbas, tõttas, mass läks laskma, dras sõtta. Ja viis värskeid on nii napp viis selle äärde, eks, aga kas ja siis laskis jonni, need otse tänas. Meie laulud, need on kõik enamust meie enda tehtud sõnalise viisiku teets lauludeks tulevad meid ümbritsevast elust. Mõni asi ärritab, teine kord siis see võib-olla annab tõuke laulu tegemiseks. Mõni asi meeldib või teeb head meelt. Mõnikord lähed lehest mõnda kurioosset sündmustik ja see nädala tõuke laulu tegemiseks. Põhiline laulude tekstide ja viiside autor Henno Käo, meil aga ka teised mehed on siin üht-teist teinud ja põhiliselt ikkagi siht on meil see, et teha ise kaik. Laulud saataks, oleme kasutanud ka hulgaliselt igasuguseid muusikainstrumente. Viiul trummid, tandrueen, paar asja oleme teinud ka puhkpillide saatel. Hiljuti täienes meie arsenal uue pilliga, see on 12 keelega kitarr tekkerdanud topelt ja kõlab läbi kannel. Ta vestles seina. Ei anna. Mida saatana tuule kaudu, mida saatana tupe kaudu antakse, auruturbiini algaks, saunas käia. Aga igatahes jah, kus saab viga, teine vaheks. Väljade käikali kale läänekäijad ei käikari tolejatele külati. Ma olen alati väsi peale nettena paigu päevad partneritena maikuupäevad mehed talguid teevad pilti ära. Vaat õlut olid hullu, igavene mürk. Igavene kaalukagunist paras. Paras. Seda-seda-le koormuster. Kaane usurattaga alla võttis staažinnatava alla. Ta läks talveks. Ta läks ta allapoole, kuuga natuke sai töötlema, teha, natuke sai, töötavad aastaga möödu näevad ja siis jumalaga olla. Kurjaks väitis jumalaga olla kurjaks läinud varad kallal, kätt ja allakäinud, kus tagapätsid seal, kus ta seal kaskorjoppinud alla panin talle talle oma otsid. Märgistav saba oli märg. Mädavõrrand talgud. Antalkovi Härkolidaati. Raivo olete kodu, aga kuulete. Tähendab, aga uksed. Tänu. Nendele, kes asja ära jälle Laulutüüp jah, sai minu hääl ega. Ta. Üsna palju on juhtunud meie repertuaari mereteemalisi laule. Kas nüüd sellepärast on, et Saaremaalt pärit olen kuigi ise ma pole merd sõitnud? Aga siiski meri ümberringi teda ikka lähtute natukene kalda pealt. Sügise peale tahaks ta ühe niisuguse eksperimentaalse ürituse nimelt meie ansambli näitus kontserdi õnneliku juhuse tõttu, et me oleme ju kõik enam-vähem kunstnikud ja vastavad koolid kõik puha lõpetatud ja siis tahame teha pildid. Ja nende piltide juures siis ka laulda. Koiduvalgel läks mehi teda, pardal oli 22, Nad, merekarud, lõbusa teadur ja kõik. Ja see polnud üldsegi neid, esimene sõit katsejaamades, kus ta võimete. Ta oli oma vana ja sest meresõitja ei olemist pall. Ees ootasid naise kõrtsid ja rumm. Seal ujusid viiulid ja turtsus, trump krampis. Ja mõtles, kus on teema võimete. Ta on juba vana ja tunnis. Sõitjana ei ole. Just siis, kui mehed ükskord laevale said jahutas nii kenasti neid haigeid, päike tõusis mulle, torm murdus maksudest, asi läks mees üle parda. Kui lõpp eskord, maru ja taevas oli kla väsinud mehed üht valmine, saar, kurss sinna, siis võeti, lõppes ränk töö. Seal elasid naised, nii mustad kui. Mees kui jämedkeskus võimet oma vana ja tunnisega. Teadagi ei ole. Õnnelik lõpp. Soolaleiva tõi neile suguharu patroon jäid saarele mehed. Lapsed on neid künda ilma perre. Oli odavana ja tunnise koll ehmere. Ja ta. Ei ole nii spa.