Nad tulid kumbki omaette erinevaid teid mööda omamata teadlikku eesmärki, juhtis neid rahutu aim kuhugi paostunud lootuste suunas eksides vahel vabamisi ning komistades. Nad kuulutasid ergutavaid hüüdeid, mis polnud küll ilmsed, ent ometi tuttavad. Sisu ruttasid nad jälle hoolimata kõhklustest ning tühisuse tunnetamisest. Nende sammude erinesid, justkui oleks üks neist kõndinud purdel teine mägismaarajal. Ent siiski olid need nende ühised sammud. Ja nii jõudsid nad jälle oma lootsiku juurde. Sina ehmatas laveelis, mina vastas peata tõstmata pilku. Nende lootsik ilukondel ning lennuk oli olnud lindude tallata ja tuisk Sõmeratajat äkida. Tuul oli kühveldanud ta külgede alla leetiat liiva ja püüdnud kangutada teda küllakile. Aga ta seisis ikka veel sirgelt ning uhkelt. Laskumata kõnelusse, hakkasid nad teda korda seadma. Peata hoidis kummargile rookides lootsiku põrandat. Laweilis hõvendas tüüripuu, panin masti paigale ja eemaldas käila ette. Tuiskunud mulla. Töötades vaatasid nad harvakult teineteisele otsa. Püüdes vältida pilkude vastamisi sattumist. Tõkestatud piinlikkusest ja umbusaldusest, ei lausunud nad ühtki sõna, mis oleks paljastanud nende kavatsusi. Ometi talitasid nad otstarbekalt otsekui üksik asjuski kokku leppinud. Asudes lootsiku kuivale külastanud keret ühisel jõul vette tõukama puutusid nende õlad ja käsivarred kokku. See tahtmatu kontakt vapustas neid otsekui lühiühendus elektriseadmeid. Palav tung teineteisele läheneda põrkas võõrituse ning usaldamatuse seina vastu. Püüdes säästa enesevalitsemist, keskendusid nad kogu oma jõu raskeveokipaigalt tõukamiseks. Liiv kriises ning lootsiku käila Kõverik järgnes vees loksuvale ahtripoolele. Nüüd olles tajusid nad kui tugev oli nende sõiduk omades raudkiilu pask, poltidega parrast ja terasega plaadistatud küljelaudu. Matka jätkamine oleks võinud tunduda neile ohutuna ning meelepärasena, kui mitte poleks olnud uue matkakaaslase omavolilist lisandumist. Too varjukujuline ning võigas oli vallutanud lootsiku enne veel, kui nad ise sinna jõudsid asuda. Nad ei näinud teda jõuliselt kujundatud isiksusena. Aga ta küünarnukid ja jalatõuked ähvardasid neid kõikjalt. Ta irvitab lõust oli kummardunud nende üle ja ta Bausklusest kostev ässituslik sosistamine hoidis neid ärevil. Peate otsis nõutult sobivat kohta enda jaoks rinnutsi pardale, kummardunult, vets silmitsema. Sealt kostis ta katkendiline kõnelus iseendaga. Meeletus, mõttetus, hullus. Milleks see? Milleks, milleks koguneb tahtejõudu, pöördus talaweilise poole. Tabelis on tõesti õige tegu, see uus kohtumine. Kuhu see viib? Milleks see piin ja enesepiitsutamine? Ässitaja paustuses hiites. Paras teile. Tegu ilmneb tagajärgedes vastaslaveelis. Küsi iseendalt, mitte minult. Kannata. Oota. Ta oli lootsiku laidude kitsusest jõe avarasse voolu tüürinud kus südi hoog raudjas musta vett nad enda kannule haaras. Lootsiku nina norsates vahupritsmeid, lõhkudes vee vastu panucarlineliseks. Pärivooluline sõit suunas lootsiku uuele, tundmatule teele. Pitsitaja peidus, saabuval lennutades, sealt mürginolekesi. Aga ta polnud enam nii võidukas, kui algul hakkas karnevaliviise vilistama, et helistas meenutus kellukesi. Sõitjad kuulasid seda kui nende endi teadvusest tõusvat tülikust. Nad ei tahtnud enam minevikule mõelda, sest vastne olukord pälvis kogu nende tähelepanu. Jõgi seni laiahaardeline kiskus kaldaid koomale, veemassid suruti järskude tervede vahele, vool muutus ägedaks ning märatsevaks näis, nagu oleksid nad sattunud kinnisesse kanalisse, kus puudus võimalus kõrvale põikamiseks. Vee uiskav sõidutas neid helendava sügavuse poole, mille põhja nägema nad ei ulatunud. Enne veel, kui matkajad oleksid suutnud maastiku hämmastavast mitme kesistumisest pilti omandada kerkis nende ette päästiku panoraam tornistuvate tippudega ning kõledate paljasseintega. Lootsiku uisklemine sattus ohtlikude käänakute vahele peatselt kuristiku libastumas, samas kaljudele põrkamas kallusklesta küljelt küljele ning pöörles kardetavalt veene elude vahel. Laveelise peata hoidsid teineteisest kinni pidades hukkumist silmanähtavaks. Lutsiku vabisedes pabises ka nende hing aga veelgi ahastanud. Hüüdsid vastastikku endile julgustust, kohaldasid oma tasakaalu veevallide pöörlemisega ja lootsid paadi purunedes kaljurahnudel pääseda. Ühine surm lepitab ja lunastab, kõik, mõtles peata. Kuulume siis jäädavalt teineteisele. Äkitselt lõhenes kärestik mitmeks keskne veemass uhmas hiigelKosena kuristikku, mille kohal tuiskles hall udu kaljude vastu paiskuvad joad tõusid sammastena üles ja murdusid latvade läigeldes staarideks, millest moodustusid lõhestiku vahelised Ribelused pisikesed ning koobas, tiigid. Peata kiljatus langes minestusse. Lootsik oli sattunud külje hoovusesse, kerkis rulllainetuse harjale ning laskus koos kaskaadide õhinaga kõrval kärestikusuudmesse. Jäin aksatades paigale justkui lasuga tabatud loom. Divibrügida põhjal krõgises hälbinud lainekesed tunglesid tüüri ümber. Laveelis vaatles imetlevalt kaljude Ladenicu tundised Pinto all oli kindel. Kuulis mäestiku kose müdinat rõkatusi kuid kahtles ilmsuse tõepärasuses. Kas nad polnudki hukkunud. Lootsik oli ikka sama juba ammune peata lammas kas minestunult või surnult paadi põhjal. Ta ise püsis jalul ning tundis elu kõigis ihu. Liikmeis. Puudutas peata käsi. Need polnud surnamad. Panin käe naise laubale, laupäev oli soe. Siis avas peata silmad. Vapustusest uimane. Laveelis aitas ta istukile pärast jalule. Hakkasid uskuma uskumatut kuristik ei olnud neelanud neid. Jumala tahtmine. Hingeldus, peata jumala üksi, ainult jumal. Kamis enestes. Ta toetas pea mehe rinnale ning nuttis. Mehelis. Usud sa nüüd jumalasse? Kas polnud jumala tahtmine meie pattudeski? Kas ta ei hoidnud ja kaitsnud neid pimedatel eksiteedel? Kas ta ei juhatanud meid jälle kokku, kas ta ei kinkinud meile kummaski elu? Laveelis täna mehe palvetame. Metsikus kärestikus, kes kirvitavaid koopaid kuristike, Ruiskavate koskede raius ning Divi pankade ähvardavalt rippudes kostis jälle Angelus kellade pühalikumin. Helisest tõotavalt, nende eneste südames, nende tunnetes ja mõistuses närbunud õnnesklemisse vaibunud hellusse. Nats ülelesid, Jurnutusesid, vaatlesid, kallistavate pilkudega, teineteist, suudlesid, suudlesid, suudlesid, nagu veel, polnud kunagi suudelnud hüljates kire ning lihalikkuse laveelis armaslaveelis uneles peata. Siitpeale algab uus elu. Võrdugemena inimestest oleme nagu kõik teised. Ma pidasin ennast tugevaks, kuid olin nõrk. Nõrkus on tugevate alussammas. Arvaslawehilis. Sellist kurnavat vaeva kogesid nad esmakordselt. Mäestiku korrapäratud massiivid näisid koosnevad ürgkilpkonnade kivistunud keradest. Mustjas Rusked ning roostetanud. Omavahel ühendas neid hambuline rodu Mooresid justkui hiigelkrokodillide selg, rooge, kust laskusid kuristikesse nende roogiad, ribid. Aegade rünnates ja vihmavete uuristades oli tekkinud mustendavaid tühikuid ning veretavaid pragusid milledes leevendas Ligasus. Näljased pajupuhmad ja killurdunud männid kinnitasid küüsi kili karniiside mõradesse püüdes tagardumisega endil elu sees hoida. Tolles ürgsuses nad vaevlesidki, sest nende veok oli sattunud kaljude vahelisse lõhestiku, mis laskus siksakiliselt madaliku poole. Tõketega tappev kosk nõlvastas sinna ohtralt vett. Gurude kitsusesse, vahutuse roigas, avarates kiviklibu Lausakuil valgus vesi laiali, suutmata lootsikut kanda. Laveelise peata, veeretasid lausiku põhjale langenud kive ning kõrvaldasid muid tõkkeid läbipääsu hõlbustamiseks. Seal, kus kaljupangad vastakuti seisid, kühveldasid nad paljaste käte varal liiva ja prügi hädadamiks et tõsta liustikuveepinda. Siis rakendusid nad mõlemad üks lootsiku ninna, teine sele pärasse rõhudes ihurammuväel rasket koormat edasi. Olid leidnud kaks vettinud malka, millega sulukohtades paadi nina üles upitasid. Kangutades ahtri sellele järgnema. Ehkki väsinud ja hingetud einet kaotanud meelekindlust tundsid rõõmugi orjalikus tööst. Nende näod olid päikesekuumast tursunud, käed marraskil, jalad rakkus. Kõigest hoolimata. Nad töötasid. Mäestik suhtus neisse vaenulisusega. Leiutajate koobastest näidati neile keelt. Purelejate taradest, irevil hambaid, mõni lõhestunud lõuaga kalju haukus, mõni sammaldunud sein sisistas. Tippude teravikud puhusid tiri vilesid. Vaikus ei olnud kunagi päriselt vaikne. Ikka kostis mõnitust ja solvamist. Nad ei võtnud seda nähtavaks, kuuldavaks puhkasid harvakult ainult lühiviivudel, kui ihu ei püsinud enam püsti. Luude liikmete vallutades surusid hambad kokku, krambistasid tunnetamise põdesid kuuma ja külma palavikku. Nägid viirastuslike kujusid, kes neile kaugusest julgustust lehvitasid ja manitsust hüüdsid. Mitte alistuda, mitte loobuda. Sedasama olid nad ka algul ise teineteisele kinnitanud. Nüüd ei suutnud nad enam sõnadeks jõudu kulutada. Olid muutunud liigutustelt mehaanilisteks seadeldisteks. Nende arus surises ainult kooratastatud sundide. Sul pole valikut. Sa pead. Kui nad ühest kitsast gurust suure vaevaga välja olid jõudnud sukeldus lootsiks sügava tiigi taolises lauskusse. Kerge vool otsekui päri tuuline laine kandis neid edasi. Järgnes küll veel kärestiku lisi langusi, aga mitte enam ohtlikke takistusi. Lootsik näis osa oma muistsest uljusest tagasi saavat ja hakkas nagu ise sõidu soodsat suunda pidama. Peagi läigatas madaldunud küngaste taga lai veeväli. Tagasi vaadates nägid nad üllatuseks, et mäestik oli mattunud tumedasse pilve. Tekkis kahtlus, kas ta püsiski veel samal paigal või ehk polnudki teda. Hämar une taolisus asus ka nende eneste mõtteisse. Meenusid varju lõuendile peegelduvad pildid seiklustest usutavatest Juuskmatuist osalt nagu tundmata võõrastest ja siiski nagu neist enestest. Tormine armusagedus ülem ning trotsiv, kõrglenud tühised endassesulgumise päevas. Elu sisse murrad kõhkluste ja ürituste Tarasse. Karnevali kirevuses rakettidena tuhastuvad illusioonid, mullita, uisklemine, kärestikel, avariide kaotused, kurnav võitlus, ründavates raskustes. Kõik see võis olla võis ka mitte olla. Kuid mälu kogemustes, see oli toetanud põsekil kätele ja põlvedele, kuulasid nad teineteise südamelööke, mõtlesid ühiseid mõtteid ja hakkasid endile aru andma, et minetatud mäestiku taha ja mäestiku varjavasse umbpilve olid nad unustanud võimelisema osa oma elust. Peata võitlus väsimusega, kuid tõusis siiski, abistas Kalaveelist müüdis tugevana näida. Sõre pisarate pärl, särasta kummaski silma laus. Oh sina mu laveelis, mu kangelane, mu sõber Warm Taurnutses. Olen õnnesklenud su käte vahel. Olen valvanud sundkui, sa ei aimanudki. Olen tundnud muret Jahastanud sinu pärast. Olen sind põlanud ja süüdistanud. Olen sind ihust ja hingest armastanud. Mul ei ole kõigeks sõnu kui tore, kui kohutav, kui võluv on kõik olnud. Nüüd jääb mulle veel palju paikseid, murelikke ja ülevaid päevi lõpuni rännata. Ja peata hea kangelane oled, sina. Lase mind veel pisut puhata. Ma asun Tüürile. Mul on veel küllalt jõudu armastada ja tänada sind. Aga mitte enam pilvedesse, mitte enam kuristikesse. Hoiame nendele teedele, kus kõndisid ja matkasid nood väärikad, kes meid käima on õpetanud. Taamal hõljus purjesid ja lippe nördimusest norutavaid kihkelt kannatamatuid sõjakalt tuuli, trotsivaid oli punaseid, rohelisi ja musti enamasti siiski valgeid ning pleekinuid. Kolmnurksed vimplid tõid, kui tervitusi kaugenevad mastilipud lehvitasid, nagu jumalagajätuvesi helgitas neile kõigile Akva Mariinilist sujuvust. Laveelise peate arutlesid, millise lipu ja purje peaksid nemadki muretsema. Aga ulgu üldteedele suundumine polnud sugugi nii lihtne kui peatavalised arvanud. Neid ümbritses piiritlemata veeväli jagatud lahtedeks, kõverataks kanaliteks ning sobilisteks tiikideks. See võis olla mõne suurjõe, suudmeala või ka tõusu ning mõõnavetemänguväli ookeani rannikul. Nad olid seal edasi-tagasi ekselnud, leidmata väljapääsu. Vaatele esines küll avarus, kuid liikuda tuli kavaldavaid ringe mööda, mis algasid ja lõppesid neis enestes. Mõistatus oli samasugune kui muinasjutu Laburientides, kus näilisus asendab tõelisust ringidega poolringid neeldusid vastastikku üksteisesse. Nende tsentrum ei asunud ringides enestes, vaid väljaspoolringe. Laveelis püüdis sellele nõidusele matemaatilist lahendust leida. Arvutus mõõtis, võrrendas oli joonistanud kaardile kõik eksisõidud edasi. Tagaspidi suundades. Kujutas vaate jooniseid mitmele pinnale asetatuina, määratledes, nende sõltuvuste suhteid lootis keeruliste tehingute varal saavutada mediaalse arvu, mis oleks absoluutne. Lõpuks pidi tunnistama, et terav meelseimadki kalkulatsioonid ei anna tulemust sest nende andmed ei mahtunud sellistesse ruumi mõõtudesse. Emb-kumb kas olen ma põrunud või on arvude alal toimunud revolutsioon? Mind õpetati loogiliselt mõtlema, aga loogilistest postulaatidest on saanud ill loogilised. Pean oma mõistuse ümber kasvatama, võtma jaatamise aluseks eitamise ära tapma iseendaga, rahustas teda peata. Praktilistes küsimustes oled sa ikka abitu olnud. Puhka jahute meelt. Vahetame ajaviiteks oma osad luba, et ka mina tüürimist katsetel laveelis haigutes hõõrus kipitavaid silmi. Peata asus tüüripingile, mugandus seal kuidagi, lõi kaardi mapi kinni ja lükkas kompassikasti kummuli. Sõitis esimesed vaod hooletult otse kaareti. Jõudnud pool ringi lõpule, tuli tal otsustada, kas alustada uus ring. Hea või kurakäeliselt. Ei küsinud laveelselt nõu, peatas sõiduki ja vaatles vett. Märkas, et vool oli kahesuunaline. Pealmine kiht pisut õline, liikus aeglaselt. Selle all mustendas sügavaks, kraavistunud põhjavoolus otsesemalt vastu. Mis sina sellest arvad? Võib-olla on surve ja vastusurve targuta Sloveelis. See on nagu ideede kokkupõrge. Hea meel, et nad teineteisest mööduvad muidu tõlgiksid endid ära. Aga mina arvan, et ülemine kiht toob vett. Alumine sõidutab vee tagasi. Vahe on silmnähtav. Mis oleks, kui ma põhja hoovusest hakkaksin kinni pidama? Katseta? Edasine sõit arenes aeglaselt tülikalt. Seal, kus kanalisse siksakki tulid lõigatud, kobrutas vesi muda seguselt raskendades hoovuste määratlemist. Kalotsik näis kõhklevad, jäetud iseenda hooleks. Pöörles mitmeti, et hakkas lõpuks ikkagi ühesuunaliselt liikuma. Sellest sai peatale juhend tüürida vastu oksi. Kui nad nii küllaltki pikki distantse maha olid jätnud. Leevendus, viimane ring avaraks sõiduveeks tundmata laevad ja paadid olid sinna juba rohkesti vagusid, vedanud mõned neist värsked, virvendamas, teised hoopiski tuhmunud. Merd ennast nagu polnudki. Purjede lipud, mida nad igatsevad, tulid sõlmitsenud hõljusid endiselt ebamäärases kauguses kuid olid kaotanud oma veetluse. Kahvatu ilmetus oli hõlmanud nad endisse ja sarnastanud nad omavahel saabudes lotendasid, kahetsesid hilinemist lahkudes ei suutnud endisse küllaldaselt tuult söömata ning hilinesid taas. Nende Rutt oli tolleks äraandlikuks ankruks, mis neid aja sõlmikusse sõlmis.