Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, minu nimi on Peeter Helme ja minu külaline tänases saates on Igor kut juh. Tere, Igor. Tere Peeter. Tegelikult sa käisid mul külas möödunud aasta aprillis, toona kandis kirjandussaade nime tõlkes leitud, nüüd olen formaati natukene muutnud, aga selline tunne, et meil ei jäägi midagi muud üle. Kui jätkata seda vestlust, mis meil toona kevadel oli, siis ma rääkisin sinu kui tõlkijaga, kui autoriga, kes on enda tekste ja teiste tekste tõlkinud. Kes on tõlkinud nii eesti keelest vene keelde kui vene keelest eesti keelde ja mingis mõttes ei pääse sellest mööda ka nüüd. Kuigi põhjus, miks ma siia kutsusin, on väga lihtne. Sul ilmus raamat, kuidas kujutada päeva kaane peale on ka sinu enda nimi, aga tegelikult sa ju valetad. Ma arvan, et ma siiski ei valeta ja see ongi mu gurmasse luulekogu, mis kannab pealkirja, kuidas kujutada päeva kaanel seisab autori nimi. Aga see ei ole kogu tõde selle raamatu kohta, see on tõsiasi, on selles, et et siin raamatus ei ole ainult minu looming, vaid ma olen siin avaldanud ka tõlkeid erinevate autorite tõlkinud siis venekeelset luulet eesti keelde. Täpselt mingis mõttes teed sa kalju kruusat siis neile raadiokuulajatele, kes võib-olla nii hästi kursis ei ole, teadmiseks, et Kalju Kruusa on varem avaldanud raamatuid, kuhu ta on siis enda tekstide vahele pikkinud ka nende välisautorite tekste, keda ta ise tõlkinud on. Tekitab see nii Kalju Kruusa, et kui ka nüüd siis Igor sind lugedes kohe küsimuse üldse autori rollist autoripositsioonist. Ja kui ma enne ütlesin, et, et sa valetad, et ainult sinu nimi on kaane peal, siis tegelikult ei valeta ka selles mõttes, et kui sa juba oled tõlkinud, siis sa oled ühtlasi tekstide taasloonud. Kuidas sa ise tunned, et kas kas siin raamatus on siis erinevad hääled või, või on see kõik lihtsalt sinu enda hääle eripeegeldused, millega meil tegu on? Raamatu koostamise käigus ma usun, et autor ei mõtle sellele, mis on ideaal, selline tulemus. Seejuures kui panin kokku erinevad tekstid, siis juhtmõte oli see, et et vaata välja siis sellised tekstid, mis on läbi aastate olnud olulised olnud minu jaoks. Ehk need on siis sellised tekstid, mis kõnetavad mind eelkõige lugejana, seejärel tõlkijana ja seejärel autorina autorina sellisel moel oleme sarnastel teemadel kirjutanud kellegi teisega. Ja nüüd, kui ma võtan kellegi teise autori teksti oma raamatusse, siis sellega ma pakun, kaks fookus samale teemale või samadele teemadele. Ja mulle tundub, et selline võimalus rikastab lähenemist. Ei ole oluline, kes on kirjutanud sellest või teisest teemast vaid oluline see fakt ise, näiteks et kui mina kirjutan luuletuse Facebookist ja umbes samal ajal rajal kirjutab sirgeeczymofjeff Riias elav luuletaja samamoodi Facebookist luuletuse ja kui need luuletused asuvad kõrvuti, siis lugejal tekibki Liisad perspektiiv samale olukorrale ja mulle tundub, et see on põnev. No selge on see, et ükski autor ei ole täiesti hermeetilisus ruumis ja kindlasti on huvitav leida teisi autoreid, kes räägivad samadest asjadest, aga see ju ei tähenda, et need autorid räägiksid nendest asjadest samamoodi. Kas siin sa näed, et täiendate teineteist või äkki on sul vahel ka selline tunne olnud, et see on keegi, kellega sa tahaksid hoopis vaielda? Mõlemad olukorrad on siin esindatud ja mulle tundub, et mõlemad on põnevad ja seejuures ma leian, et ei ole tarvis seletada või põhjendada, miks see või teine tekst on siin siis oluline on see, et, et selline oli koostaja otseses ja sellest piisab. Vahel on vangi tore näha, kuidas teine autor täiendab sind mõeldes sarnaselt ja vahel vastupidi. Et ma olen mõelnud teatud nähtus, sest niimoodi aga teine autor hoopis vastupidi, mulle tundub, et mõlemad seisukohad on, on põnevad noh eelkõige näiteks mulle kui tõlkijale ja luulelugejale, aga miks, miks ka mitte selle raamatu lugejatele laiemalt. Sa oled hämmastavalt demokraatlik ja liberaalne kirjaniku kohta, iga kirjanik on ju natukene diktaator selles mõttes, et iga kirjanik tahab ju, et just nimelt tema hääl oleks see, mis kõlama jääb. Aga sina annad siin võimalusega teistele häältele ja teistele seisukohtadele. Jah, ja see on olnud aastaid niimoodi, sest no üks keskne punkt on see, et et kirjandus või igasugused kunstid laiemalt. Et siin puhul ei ole tegemist spordiga, kus on võimalik resoluutselt väita, et see, kes tõstab nii ja nii palju kilogramme, ongi võitja, eks ole, või kes jookseb kiiremini? Kirjanduses on. Me saame intuitiivselt tunda, et kui keegi autor on väga vägev ja see on vaieldamatu, näiteks kui me räägime Tõnu õnnepalust või Jaan Kaplinski, Andrei Ivanovist, näeme, et tegemist on väga andekate autoritega. Samas me ei saa ja öelda, et nemad ongi olümpiavõitjad. Noh, nad on tugevad, andekad, suurepärased autorid. Ja nende kõrval on teised autorid, kellel on võib-olla see või teine tekst rohkem õnnestunud, mõni teine vähem õnnestunud, aga nemad on ka tugevad ja huvitavad autorid. Siinjuures väita, et mina olen see kõige parem mulle tundub, et see, et see oleks liig ja seetõttu miks mitte nautida teiste autorite loomingut siin saates kõlavad samamoodi erinevate autorite hääled seejuures et ajakirjanik Peeter Helme on samal ajal ka kirjanik. Ehk siis tuntud Kaliteraadina ja linnud oma loominguga tähelepanu. Ikkagi kõlavad siin erinevate autorite hääled, nii ka minu raamatus kõlavad need hääled, nii ka näiteks minu Facebookis, kui ma teen vihjeid, et siin või seal toimub selline või selline kirjandusõhtu, kus esineb selline selline autor, ma naudin kõike seda, mulle meeldib lugeda teiste autorite loomingut ja miks, miks ka mitte lasta kõlada nende luulel minu raamatus. Aga mida nad ise sellest arvavad? No sul on siin raamatus muidugi tekste autoritelt, kellelt me ei saa enam nende arvamust küsida, aga samas on siin ka ju autoreid, kes elavad, tegutsevad meie kõrval meie ümber. Kuidas nad selle raamatu vastu on võtnud, kuidas nad võtsid vastu üldse selle mõtte, sa kindlasti ju küsisid neilt, et sul on selline plaania. Jah, loomulikult ma rääkisin, nad, tutvustasin neile seda mõtted, muidugi ma pidin rääkima, et tegemist on selline Kalju Kruusa tegemisega seletanud, kes on Kaljo Kruuse jällegi Nad saavad veidigi rohkem teada eesti kirjanduses on ju väga positiivne. Ja absoluutselt igaühele meeldis see mõte. Ja nii mõnigi autor näiteks Sergei Timofejev, on Lätis Kalju Kruusa teinud oma raamatutes. Mulle tundub, et luule valdkonnast rääkida kui, kui sellisest pigem sõbralikust valdkonnas, kus autorid jälgivad teineteise loomingut ja on suuresti suured omavahel. Aga see on huvitav, sa juba mitu korda mainisid siis Riias elavat vene keeles kirjutavad poeeti. Kas ma saan õigesti aru, et me saame rääkida millestki, mida võib äkki tinglikult nimetatud balti vene kirjanduseks? Sina fifty-fifty olukord jah ja ei, sest kirjandus on. Väga erinev isegi räägime balti kirjanduste venekeelsest kirjandusest sest isegi Eesti sees on see kohalik venekeelne kirjandus erinev, et ühed näiteks, kes näevad Waba värsil Tartust ja teised leiavad, et see on liiga lihtne kirjutada selliselt, et tuleb ikkagi Riinis ja rütmi kasutades kirjutada luulet. On olukord Lätis ja, ja leidus Leedus, on muidugi kõige vähem venekeelseid autoreid. Ka samas need, kellel on sarnased vaated või esteetilised eelistused. Nende vahel võib võib-olla tõesti leida midagi ühist. No sina oled suur vabavärsi propageerija või võib vist nii öelda, eks. Mitte ainult tuulepropageerija, pigem enne saate algust, natukene rääkisime vaba värsist ja mulle jäi selline mulje, et sinu jaoks on vabavärss mitte ainult kirjutamise küsimus, vaid ka märkamise küsimus. Jäsobisi. Iga tekst, võib-olla siis vabavärss. Noh, siin ongi see piir, mida saab nimetada luuleks üleüldse. Ja sellised piiripealsed olukorrad, pakuvadki mulle põnevust tähendab näiteks, kui vähe on vaja selleks, et me saaksime teatud tekstist rääkida kui luulest näiteks mitu rida peaks selles tekstis olema, kas kahest piisab, piisab, kas ühest piisab, on monowers ju ka olemas. Kui me kasuta üldse sõnu, olen raamatul pealkirja ja seest tühjad leheküljed. Ja tagakaanel vaata, hind, kas me seda saame nimetada luuleks? Selliseid asju on ka tehtud. Kohe tuleb meelde selline eesti kirjanikega Asko Künnap, kes on teinud ta on välja andnud raamatu nimega mälestused mille lehti täidab tühjus. Just. Või siis kivisildingu kutse, eks ole. Ja nii edasi ja nii edasi, maailmakirjanduse ajaloost leiame veelgi selliseid pretsedente. Näiteks kui me oleme bussijaamas ja seal on erinevate marsruutide plaan näiteks Tallinn, Narva-Tallinn, Tartu ja nii edasi on ju eraldi read. Kas me saame sellest rääkida kui luulest, sest värss ongi rida, eks ole. Ja seal on read. Et kui mõelda näiteks juurde mingi põnev pealkiri, äkki töötabki info ma luuletusena, me ei tea seda. No ma arvan, et nii mõnigi raadiokuulaja arvab selleks tühiskolastika, et luule on ikkagi see, mille inimene tunneb luulena ära, aga ma saan aru, et sina tahad luulen ära tunda iga teksti. Mitte päris iga teksti, aga ma ei ütle eelnevalt ei tekstile. Ma pigem katsetaks prooviks Kasontal luulepotentsiaali. Et aga äkki kuulaks natukene, mida sa siis ise kirjutanud oled või tahad sa äkki ette lugeda kellegi teise teksti või, või tahad sa lastacki kuulajale arvata, et millega on tegu, et võib-olla sa loed midagi ette omal valikul? Nii ma proovin siis lugeda teksti, millel on anonüümne autor kuna tegemist on uudistekirjutajaga. Ja siin ma proovisin siis näha luulepotentsiaali uudist tekstis ja teinud selliselt, et ma ei muutnud seda teksti üldse välja arvatud teinud seda teksti ridadeks. Ja selle teksti pealkiri on foto koolon tippardiossay Groznõis korteri ja kõhnas 20 kilo. Groznõis toimuvad drillerid, türkiisvõtted, peaosa mängib prantsuse näitleja, vene kodakondsusega Šararendi pardio. Tibar on gangster. Vabanenud vanglast saab ta teada, et tema poeg on Venemaal tapetud. Ta sõidab Moskvasse, et kätte maksta. Pealinnas kohtun bandiit sõbra Chiczynsulimaaniga jaamusse vene sõbranna kaunitar Alexandra Ivanoviga keda mängib briti filminäitleja Elizabeth Hurley koos nendega suunduta Tšetšeenias tapja otsingutele. Liis kirjutas oma mikroblogisse Twitter is. Hurraa, ma võin oma suusajope ja hangid koju jätta. Filmiprodutsent ütles tipparaadion 20 kilo alla võtnud, lihtsalt hakkas vähem sööma ja rohkem liikuma. Pärast tööpäeva lõppu suundus võttegrupp hotelli kroosni, siiditähed liikusid linnas ringi, ilma ihukaitsjateta lasi ta end meelsasti pildistada koos kõigi soovijatega. Peatselt siirduvad nad Moskvasse. No mina ütleks selle teksti kohta, et eelkõige oli see lihtsalt äärmiselt huvita. No vot selline selline ta on. Aga kus siis luulepiirid on? Kui sa tõesti tahad kõiges näha luulet ja ma ei heida seda kuidagi ette, kas sa oled siiski enda jaoks kuskile piirika tõmmanud? Ma arvan, et tuleb katsetada ja siis toetudes oma lugeja kogemusele ja autorikogemusele, siis pakkuda oma vastesse variant sellele küsimusele huvi selle problemaatika vastu tekkis mul ülikooliajast, kui ma uurisin Rubensteini kartoteeke. See on väga poleemiline juhus, et ühel suvalisel kaardikesel, nii nagu need perfokaardid olid omal ajal luuletaja, kirjutas ühe suvalise lause, näiteks tänaval kuuldud repliigi ja siis järgmisel päeval teise repliigi uuele mardile ja nii edasi ja siis, kui, kui ta luges kuskil köögis neid kaarte järjest. Ja kui need näiteks kukkusid maha ja ta korjas neid suvalises järjekorras, jätkas lugemist, mis see siis on värsid ehk siis ja ta on küll olemas, kas on luule luuletus? No ju ta on siis ikkagi. Aga kuidas suhtuda sellesse, et, et kui ta loeb suvalises järjekorras, et kas sellel on tähendust, kas selliseid tekste saab ka luuleks nimetada ja nii edasi ja nii edasi. Et see, see juhtum on väga poleemiline ja problemaatiline, et need teemad, millega mina tegelen nagu uudise teksti luuleks tegemine, mulle tundub, et see on natuke lihtsam olukord. Aga noh, väita kindlalt, kust lähevad need piirid, ongi, ongi keeruline ja mulle tundub, et, et seda pole võimalik, sest sageli vastus sõltub kontekstist, kas autor oskab serveerida oma katsetust selliselt, et see veenab lugejat selles, et tema ees on luule. Et sa ütlesid nii murelikult, et Rubensteini kartoteek on problemaatiline ja ma hakkasin siis mõtlema, et kahjuks on see nii tähtis teoreetiline külg. Aga tegelikult kui me saame rääkida tavalisest luulelugejast tavalise luulelugeja jaoks, ilmselt see teooria ei ole ju nii oluline. Ei ole jah, aga kui palju meil inimesed üldse luulet loevad? Sageli nagu mulle tundub, luuletajad saavad toetuda eelkõige oma kolleegide tähelepanule ja kirjutavadki sageli eelkõige luuletajatest lugejatele ehk siis sellisele lugejale, kes on kvalifitseerunud lugeja edasi jõudnud. Klubi aga mitte iga luuletaja ei ole ka nii teoreetilistest kategooriates. Muidugi ei ole, kui me räägime näiteks kontrast Pehkist, aga see ei tähenda, et nende luule või Marko Mägi nende luule olekski lihtne ja seal poleks mingit mingit rosinat sees. Ka nende luulel on oma Püanssis, neil neil on, nendel on oma meetod, kuidas nad oma luuled loovad. See ei tähenda, et kui asi paistab lihtsana, et ta ongi lihtne. Aga kust läheb luule ja proosapiir? Noh, sama olukord Kas minia tuur, proosa miniatuurne, mine, tuur on võimalik seda vaadelda? Luulane näiteks proosaliste luulane. Jällegi katsetame serveerime ja vaatame, kas töötab või ei tööta, kas kõlbab panna silti luule sellele tekstile või mitte, ongi katsemeetodil saab vastuse kätte. Need küsimused on vist natukene institutsionaalsed ka. Näiteks Jan Kaus kangesti võitleb selle eest, et tema miniatuurid, kvalifitseeritud taks luuleks. Mina ütlen selle kohta, et nii ja naa võib nii ja naa vaadata. Soomes tõesti vaadatakse seda kui luulet ja selle põhjus on väga lihtne. Soome kirjandustraditsioonis on luuletaja tulnud just need, kes neid proosal aasta kirjutanud on. Eestis nii suurt selgust ei ole. Jah, see on üks, ühest küljest on kirjandusteaduslik kontekst, kuidas vaadeldud enne ja teine pool on siis autori enda positsioon, kuidas tema serveerib, seda me ka ei saa. Mitte arvestada. Et kas Gogoli surnud hinged on poeem, nagu ta seda serveeris või ei ole poeem. Et sarnaseid olukordi on on olnud ja neid tuleb ikka ikka jälle veel. Ja neid toredaid paradokse on, tuleb kohe enam-vähem samast ajast samast kultuuriruumist meelde üks pikk luuletus, mida nimetatakse miskipärast romaaniks. Pean silmas Jevgeni Oneginit. Aga kuulaks äkki vahepeal muusikat. Sa valisid muusikat ka? Jah muusika, mis praegu kõlama hakkab, on bändilt nimega Jon kraed, see on Tallinna bänd ja loo pealkirjaks on artide Moru. See lugu on valitud tänu sellele, et mu esimene luulekogu kannab pealkirja millal saabub homme? Et jällegi selline teineteise tervitamine teksti kaudu? Loetud ja kirjutatud. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios Igor kott, juh. Kuulasime just praegu Chancrayatti pala ahtrit Tomorrow. Ja põhjus, miks Igor täna siin stuudios on, on selles, et Tiigorelt ilmus raamat, kuidas kujutada päeva ja nagu oleme juba rääkinud, et siin raamatus ei ole siis Igor mitte ainult sinu enda tekstid, vaid ka teiste autorite tekste leiab siit, et siin on PI Filimoonovi, Andrei Fadonovitši, Kirill Medvedjevi, Arvo metsa, Sergei Timofejev tekste sinu tekstide kõrval. Ja kaane peal on tõesti Igor kott juhma juba süüdistasin sind saate alguses valetamises. Aga tegelikult siin kõlab üks hääl veel, mis võib olla selle raamatu nii ühtseks ja sujuvaks tervikuks üks minu kui lugeja jaoks seobki, nimelt et on need tekstid vene keelest tõlkinud Katrin Väli. Ta on ka peaaegu nagu autor, siis. Jah, Katrin Väli on siis tõlkinud minu luuletused eesti keelde ja teiste venekeelsete autorite luuletused olen mina tõlkinud eesti keelde. Jah, Katrin on viimaste aastate jooksul tõlkinud üsna palju Eesti venekeelset kirjandust, tõlkinud näiteks üsna hulgaliselt Filimonovi loomingut nii luule kui ka proosaloomingut. Ja nüüd nende aastatega olen saanud temalt hea abi ka oma tekstidele. Varasematel aastatel olen üsna palju ise tõlkinud oma luulet eesti keelde aga nüüd, mida aeg edasi, seda vähem aega on noh, nii nii põhjalikult tegeleda kõigepealt kirjutada, sest seejärel tõlkides on oluline ja seetõttu selline abi on väga teretulnud. Ja Katrinil on väga hea keelevaist ja ta ise on väga kogenud luuletaja ja mul on väga kerge temaga töötada. Ja kui me kooskõlastame tõlkeid, siis väga minimaalselt seal tuleb teha parandusi, midagi sellist, ehk ta tõepoolest tajub iga konkreetse autorikeeld siseneb sellesse ja kasutab just et sellist sõnavara, mis on sellele konkreetsele autorile omane. Ja selles mõttes on suur õnn teha koostööd Katriniga. Ja tõepoolest, kuigi kaanel seisab minu kui autori nimi siis väga suure töö on siin Katrin teinud, see tähendab, et ta on teinud eestikeelse kott juhi eestikeelseks koti juhiks. Nii et ja suured tänud talle selle eest. Äkki sa loed siis mõne näite, Göta? Jah, no nüüd, kuna islami, Eesti raadios, siis ma arvan, et võikski ühe teksti lugeda, kus on mainitud Eesti Raadio. Et siis veelkord, et vaadata, millist suurepärast tööd tõlkijana teeb. Katrin Väli. Ma vaatasin, et vahel tekstidega on niimoodi, et et nendes sisaldub mingi selline fakt, mis mõne aja pärast muutub ajalooks ja ma poleks uskunud näiteks, et slogan Volkswagen, tas auto peagi saab ajalooks nüüd ta on saanud juba ajalooks, kuigi sasin luuletusi, seesama mainitud. Mõtte paar Eesti Raadio ja madalrõhulohk sarnaneb mõttepaariga Volkswagen ja taas auto. Või. Kuid mida selle madalrõhulohuga pihta hakata kui seal lohk on haug. Madal, on külm ja rõhk on stress. Augu puhul on tarvilik kasv. Kaitseks külma vastu aitab varastamine. Võitluseks stressiga tuleb olla sitke. Madalrõhulohk ilmub hommikul ja õhtul tarvitseb vaid raadio mängima panna. Kogu lapsepõlv möödus koos temaga. Ja tänini tuletab ta end meelde. Päevast päeva aastast aastasse. No see oli küll, eks tõeline eesti luuletus kõikjal halb. Aga ma hakkasin seda luuletust kuulates mõtlema hoopis huvitava paradoksi peale. Me oleme palju rääkinud siin autorlusest autori rollist. Nüüd siin luuletuses tsiteerisid sa past pea kõigile tuntud fraase, mille puhul tegelikult me ei tea, kes need autor on. Me ei tea, kes on sõnastanud Volkswagen tasse auto või Kalsberg probably the best beer in the World me ei tea ja nende autoreid. Ja samal ajal meie siis räägime siin sinu kui kirjaniku autoripositsioonist. See on natuke veider, eks. On veider ja see on tegelikult veel üks väga tundlik teema selle kõrval, kus läheb luule ja proosapiir või üldse, kust algab luule rongis autori autoriküsimus. Et ma olen väga palju mõelnud sellele ja tegelikult kas selle raamatu puhul olid erinevad kujundusse variandid ja mikskipärast, kõik eelnevad versioonid olid sellised, kus nimi oli hiiglasuurte tähtedega kujutatud ja see raamatu pealkiri, kuidas kujutada päeva oli kuskil serval ja väiksena välja toodud ja ma olen öelnud, et ma taotlen vastupidist lahendust. Et olgu see autori nimi noh, ikkagi vastupidiste proportsioonidega ta võib seal olla, aga ta ei pea silmatorkav. Aga üldiselt kui me räägime mõningatest lendlausetest või reklaam slõuganitest, siis tõepoolest sageli me ei tea, kes on nende autorid või mõned tuntud laulusõnad, need jää, kes on nende, nende autorid. Ma nii väga samamoodi ei, ei panustaks sellele, et kirjutada igale poole igale seinale oma nime peale. Luule on igal pool ja tegelikult vahel on üsna raske mõne teksti juures kirjutada oma nime. Näiteks see tekst, mis on tehtud uudistekstist. Kui palju ma olen selle juures autor, kui ma olen teinud anonüümse uudis autori teksti ridadeks ainult. Või vahel mulle tundub, et siin või seal inimesed räägivadki luuletustega ja kumab tsiteerin kedagi otseselt niimoodi terve tsitaat läheb, sisseread on olemas. Ta töötab luuletusena, aga kes on selle luuletuse autor? Et selline vaidlus iseendaga on mulle tuttav. See viibki tagasi jälle selle tõdemuse juurde, et luuletaja ei ole võib-olla isegi mitte alati see, kes midagi välja ütleb, vaid kes oskab märgata selle asja poeetilist kvaliteeti, kui nii võib väljendada. Jah, mulle meeldib selle sinu lause juures sõna võib, sest luule see on, minu positsioon on väga ja väga erinev. Võib selliselt läheneda nii, nagu me praegu kirjeldasime, seda aga võib ka teistmoodi läheneda. Luuletaja, võib-olla rokkstaar, luuletaja, võib-olla telestaar, lahendusi on mustmiljon. Aga näiteks need luuletaja kui rokkstaar ja sellised hoiakud ei ole mulle omased. Nojah, need positsioonid saavad tõesti väga erinevad olla, mulle tuleb kohe meelde, mida ETV saates Kirjandusministeerium rääkisid, erinevad laulukirjutajad. Kui Mait Vaik ütles, et tema näeb end eelkõige luuletajana, siis Hendrik Sal-Saller ütles, et tema absoluutselt ei, ei võrdsustaks oma tekste luulega. Et ta tema meelest luule mõiste oli natuke liiga suur ja pühalik. Jah, jällegi erinevad lähenemised ja erineb serveering, eks ole. Väga erinevaid tekste saab luulane serveerida, me mäletame ju Shalisi triumfi, eks ole, kui ta laulutekstid olid nomineeritud luule kategoorias kultuurkapitali kirjanduspreemiale nii et ilu, vaataja silmades Aga kas see selline luulesse kui millessegi pidulikku ja pühaliku suhtumine, kas see teeb luulele kasu või äkki on see hoopis midagi kahjulikku, sest mulle tundub, et kuidas sina seda asja praegu käsitled siis pigem sa vist julgustaksid inimesi luulet nägema palju laiemalt kui luule miski, kuidas seda ongi öeldud, et enamasti kui inimesed mõtlevad luule, siis nad peavad silmas just halba luulet, mida väriseva häälega kooli aktusel ette loetakse. Jah, minu juhtmõte ongi, see omakorda on jälle, et luule on väga erinev ja tõepoolest, kui me räägime näiteks õpilastest, ma olen üsna palju koolides esinenud, viimati eelmisel nädalal ühes venekeelses gümnaasiumis Tallinnas ja noh, samamoodi nagu kui ma vestlen õpilastega ja küsin, et kust algab luule, näiteks kui me kuulisse paneme otsisõna ja Google, siis pakub variante, eks ole, neli viis varianti. Ja vahel, kui vaadata neid variante graafilisel teostatud luulatusena siis seal võib leida väga vägagi põnevaid tekste. Ja pärast ma olen saanud tagasisidet, et õpilased on proovinud selliselt otsida huvitavate märksõnade abil luuled. Etes laiendab oluliselt meie arusaama luulest kui sellisest, sest see, mida pakub kooliprogramm, on osa luulest ja väga oluline osa, aga jällegi ei ole kogu tõde luulest. Ja luule ei pea olema midagi sellist mida peab seostama selliste sõnadega nagu kohustuslik pähe õppima ja nii edasi ja nii edasi, ta võib olla üsna üsna atraktiivne ja miks mitte otsida sellist luulet. Ja ma saan aru, et see on ju see, mille poole sa ise oma loomingus püüdlad ja mida sa otsid ka teistelt autoritelt, keda sa ise loed. Oma loomingus vist küll, aga teiste autorite puhul. Ja ei, sest kui ma ütlen, et, et luule on erinev siis ka erinevate luuled. Ma otsin otsingi tänapäeva kirjandusest. Kui rääkida näiteks mingisugustest põnevatest lahendustest siis me võime mainida näiteks selliseid nimesid nagu Liina Tammiste, Facebooki luule või siis Marko Mägi luuletused, nüüd tal ilmus teine luulekogu. Et need on väga huvitavad nähtused kaasaegses eesti luules ja sealt võib leida palju põnevat niimoodi juriidiliselt lähenedes sellele luulele. Aga mitte ainult juriidiliselt. Samas kui me räägime rangematest vormidest, see, mida teeb maatilistraad tänapäeval on samamoodi põnev. Selline traditsiooniline luule. Nii et ma ei ütleks, et mul on kindlad eelistused, pigem oluline on see, kui hästi ja kui veenvalt on autor teostanud siis seda või teist oma teksti. Ehk siis sa oled nõus sellega, mida Kivisildnik korduvalt on rõhutanud, et luule on väga tehniline ala. Ma ei tahaks päriselt Kivisildniku ka nõusse jääda kuna tal on erinevate teisid, et üks on tehniline ala ja teine on luule on kujund ja seejuures tal on omapärane interpretatsioon kujundist. Kuigi näiteks kui rääkida Kivisildniku luuleõpikust, siis anna vägagi põnev ja kohati naerukutsuv raamat. Jällegi see on veel üks, viis laheneda luule juurde, miks ka mitte, oleks rohkem meil selliseid Kivisildnik, kuid oleks veelgi põnevam. No sa oled nüüd siin kiitnud nii palju igasuguseid teisi autoreid, nii et eks ma pean ise siis ikka sind ka kiitma, et nüüd kõigi nende nimede kõrval, keda sa mainisid, soovitan raadio kuulajatel ikkagi lugeda ka sinu luulekogu, kuidas kujutada päeva ja siis ka võrrelda sinu enda tekste teiste tekstidega, mis siin raamatus on? Ma tean seda vist imelik küsida sellisel hetkel, kus sul raamatust väljas on, aga kas sul on juba järgmine ka plaanis? On ikka plaanis, sest autorid, kelle raamatut ilmuvad eesti keeles ja vene keeles siis ongi niimoodi, et seni, kui sa jõuad eestikeelse raamatu, niisiis uus ports tekste on kirjutatud juba vene keeles. Ja siis, kui sa jõuad venekeelse raamatu, niisiis perioodikas loomingusse kusjuures on ilmunud juba päris mitu tõlget, nii see käibki. Ma arvan, et ma saan kindlalt väita positiivselt sellele küsimusele jah, on plaanis. No seda on rõõm kuulda, sa muidugi teedest enda elu testi kuidagi topelt keeruliseks. Topelt põnevaks. Aga Igor, ma tänan sind selle vestluse eest ja sa valisid ühe muusikapala veel, mis jääb siis meie saadet lõpetama ja minu jaoks oli see küll loomulikult bänd tuttav, aga ma ei olnud kunagi kuulnud, et meiega selline muusikapala, milles natuke räägid, kuidas sa leidsid sellise asja? Noh, see bänd on, usun, ma on absoluutselt igaühele tuttas, on liidus. Ja loo pealkiri on beiberberg Raitar. Selle looni jõudsin ma ühe biitlite kogumiku kaudu, mis mängis mul autos. Ja selline irooniline ja naljakas lugu kirjanikust kui jumalast. Kusjuures see jumal on jutumärkides, ei tasu mõelda endast rohkem, kui asi väärt on. Veel kord, suur tänu, Igor Katjov selle jutuajamise eest, mina olen Peeter Helme, nüüd kohe jääb kõlama siis biitlusi Peiperbak, writer ja meie oleme taas eetris nädala pärast kuulmiseni. Loetud ja kirjutatud.