Laveelise peata ei saanud endile tahtlikult teed valida vaid pidid võtma omaks liiklustingimuste määratud kursi. Sattusid mitmesuguste veokite vahele, ilma et oleksid märganudki. Vahel vedas neid karavan enda kannul. Vahel olid nad kiilutud teiste suurte ning väikeste rutajate vahele. Sõlme ja sulukohtades võistlesid nad nendest ette trügijatega. Teisal jäid ise taganttulijatele tõugata vaiks. Cavarus, mida nad mereks olid pidanud osutus määratuks tandriks, kus lavastused elu teadlikud ja ebateadlikud, enese teostamise draamad ning komöödiad. Nad ei võinud näha lavastuse algustega selle lõppu sest panoraamid esinesid neile hiigelpalakaine liikuval ekraanil moonutatud proportsioonides ning võltsitud olemuses. Enamasti näis neile, nagu oleksid mänginud ise tolles filmis kuutõbisena kaasa. Kas tunnet toda imelikku, paari päris laveelis? Mulle näib, nagu oleksid nad teiste hulka ära eksinud. Tunnen, olen hämmastunud, möönis peata. Aga ma ei pea neid eksinuix ega aru kaotanuix. Meie pole küll näitlejad, aga elu teatrilaval on määratud meilegi. Oma osa. Panoraamide kirevus ning stseenide lakkamatu vaheldumine väsitas ja Baines neid osutus kaheldavaks ilmsuses ilmsust tõdeda. Kas polnud too kõik vaid illusioonide pettusi? Unelm? Ta ei olnud enam täpsust ega suutnud anda endile aru, kus olid viibinud tollel võid, teisel pöörleva ilmingul. Kas rändasid nad merd või maad mööda kas viibisid nad veel oma sõidukis või polnudki neljana isikupärast paika karnevalil ise kirevuse läbimisel? Kas ümbritses neid dekoratsioon koosnes tõelus ise dekoratiivseteks tippudest. Kui peata silmad kinni pigistas, tundus talle nagu lend läks ta jälle oma Imekondlis pealpool pilvi ning maist madalust. Unelema tulid kerged tõusma, kuid maandusid ohtlikult. Nende lennukist oli saanud vaid meenutuste lind, kelle tiivad pudendasid oma sulgkate maha moondudes viirastuseks. Kuid viljastustelgi on maine kaal ja aineline hing tõusid nagu vihmaveemullid kujutelmad pinnale ning jätsid haistudes uneleja laugudele pisarajälje. Nukrutsema meeleolu kiuste heitis peata julgustava pilgu laveelisele asus energiliselt mehe kõrvale ja lausus. Elu on heitlik ja pöördeline, kuid väärib elamist. Väärtused pole omaette väärtuseks. Nende väärtustamine oleneb meist enestest. Olgu kaotusedki meile väärtuseks. Nad seisid mingil kõrgendil võib-olla oma muistse gondli rahapuu kõrval võib-olla sihtsadamate auriku tüürikabiinis võib-olla Tähetorni rõdul või ehitatava maja tellinguid või tõstekraana kõlkuvas korvis taamal ristles maanteid ning jalgradu tenniseid linnade Yalevite tänavad. Kirikutornides laulsid kuked. Soomatastel ehitasid kured, pesasid voorid, tulid ning läksid. Laveelise peata ei väsinud neid jälgimast, justkui oleks neilegi kuulunud seal huvi osa. Otse nende all turuplatsil ja sadamasildadel peeti laata. Maaning linnarahvast trügis poodides kaubakoormate ning turulavade ümber. Hobused hirnusid üle inimpeade, eeslid takerdusid käru vankrite teele. Tekkis ummistusi ning lärmakaid rahva tihemike. Näe, seal sa lähedki, hüüatas peata. Miks kannad sa seda vana kaabut ja miks pole sa endale lipsu ette sidunud? Polnud aega, vabanda, Sloveelis. Olin kibedasti veskilistega ametis. Tulin nüüd, vaatame, kuidas sfääri läheb. Mis tal minna. Aedviljamüüjaid on tänavu nii palju, et muudkui alanda hinda. Janno ostjatele kaubapealist. Laveelis muheles. Kuule, armas, peata on sul häda ahnitseda? Sellest piskust me niikuinii ei elatu. Mine parem koju. Seal on võõraid, kes sind vajavad. Mida hilissuvisemaks ja lähis sügisemaks aeg jõudis, seda kurjemaks muutus ilmastikukuju tuues kaasa tuska ning ohtusid. Äkilised tormide piksevihmahood heidutasid päevaseid toiminguid ja häirisid öösiti inimeste unerahujõed uputasid madalike mägedest, laskusid mudalaviinide panoraamide pöördteater, lavastas tulekahjusid, sõdasid järevolutsioone. Tundmatutest maadest oli tulnud seitsmepealine röövlinud, sirutanud oma mustad tiivad horisondist horisondile. Inimesed nägid, hirmuunesid loomi, piinasid luupainajad. Ohustatud aladelt saabusid põgenikud, tule kahjustatuil, kuumad tuhakotid seljas ning hõõguvad söed põles. Kallimat vara ei läbenud nad kaasa võtta. Sõjapõgenike kannul luurasid kaarnad, püüdes nokkida neil silmi peast. Invaliidid lahinguväljadelt nõudsid endile kangelaste eesõigusi ja austust. Käitusid uhkelt juuksakalt, ehkki komberdasid karkudel. Pimedad Nende hulgast pidasid endid selgeltnägijaks, kuulutades turgudel ning ristteedel uut evangeeliumi. Uppumisohust pääsenud olid läbimärjad ja arvasid, et nad on kuival, uimlevad kalad maigutasid hädiselt suud ning sulistasid lonkides. Rahvas, olles tülitustest tüdinud ning salaviha täis, püüdis algul kaastundega põgenikest suhtuda, kuid sattus peagi nendega avalikule vaenujalale. Esimesed kokkupõrked toimusid kaevu omanikude ning janunejate vahel, sest lompides väherdajad asusid omavoliliselt kaevusid tühjaks lammutama. Pesunaised ja talumehed, kes kaevuomanikele kallist ämbrileib, olid tasunud, ruttasid janunejatele appi. Aja viitlased lõid palli huvi pärast kaasa. Invaliidide kunstlikud ihuliikmed olid ammugi ülekohtu vastu pisendanud ja löömahimus kihelnud. Nüüd avanes neile võimalus end maksma panna. Puujalad, rohmised, madalkaares, justkui nürid, vikatit, kaenla kargud, jagasid malaka hoope. Uusi asjaosalisi valgus kõikjalt manu ning kaklus levis linna piirideni, kus külarahvas seda oma Tourade ja hangudega juba oodanud oli. Ära vaata, ära vaata karjuslaveelis, pigista silmad kinni. See on võltsitud film. Teatri direktorit lavastavad seda kuritahtliku eesmärgiga. Peate aimas seda isegi, oli algusest saadik kinnisilmi lõdisenud, kuid pidi nägema ja kuulma kõikesest. Etendus oli ta silmateradesse süüvinud tuiates nikeereldes neis jampsi segune palavik valdas maad. Sõjatandri lähenedes saabusid uued põgenikesalgad mässavate sõdurite juhtimisel. Nähtamatu hiigelämblik kõndis külast külla ja linnast linna, astudes pikkade haakkõverate koibadega üle katuste, mägede ning väljade. Sülitas ja puristas oma tohutust kerest musti mürginiite, mille koetis mässis endasse inimmeelte siivuse ning ajude arukuse. Ämblikuvari langes kõikjale nagu ülimaine pimeduse Bel, mille all ägasid kolded ja kodud. Puudub, istusid inimesed ning maru Bennistusid penidki. Aetud ahastusest. Karjus rahvas jumala poole. Raamide palakad liitusid üheksainsaks suureks pano raamiks. Kates kogud Laevaranna sajalistes tuhandelistes salkades rändasid palvetajad lootusega lunastusele. Hämarusest paistis hingedesse tõotav valgus, mille kohal seisis võimas sammas. Ristilöödud, õnnistegija kujuga vaevatud ning koormatud südamed panid oma ahastuse lunastaja jalgade ette. Kummardasid maani ja roomasid ristipuu alla. Seal karjusid ja vaakusid nad endid tühjaks. Olid saavutanud jälle ühise inimliku meele ning liitunud ühises tahtes. Okaskroonikandja vaatles neid haletsevalt ja etteheitvalt. Olete jälle siin oma meeletusega. Miks on teie teed nii kõverad ja teie rada nii sihitu? Miks ei ulatu teie tõlk seletama? Jalge alustki? On antud ajaloo algusest tänaseni tarku päid ja inimarmastuslike õpetajaid. Nad on juhatanud teile teed valgusse, aga teie eelistate kõndida pimeduses? Kuidas peaksin ma teid lunastama? Olen kannatanud teie eest ja kannatanud koos teiega. Aga teie olete jäänud samaks, mis volite? Noomides neid, kuid olles neile kaastundlik, tuli ta ristipuult alla ja astus nende juurde. Panin okaskrooni kõrvale ning heitis endast kannatuste ahelad. Sirutas käed rahva üle ja kõneles. Ja teie tee ei tarvitseks olla kannatuste tee. Kannatused ei tule jumalalt ja mitte jumala läkitatult, vaid inimeste eneste meeletustest. Kannatus ei, õilista, ei lunastada kedagi. Aga kannatus heidab hinged ahastusse, siste tuletaja, mangute armu. Ma ei saa rajada teie jaoks õlisat homset sest tuleviku ülesehitamine on jäetud teie eneste asjaks. Leevendanud teie tänast valu ja vaeva, kuulutan teile need igavesed sõnad. Teie eksimused. On teile andestatud? Rahu, olgu teiega. Maanteed tormasid jälle rahulikult. Seni kui märatsed mässati kuni sõditi võõrastega ning peeti taplust omade vahel hõlmas teid hirmu pilvitus, milles luurasid hüäänid ja kohtusid hambad surmaheitluses kihvadega. Relvata matkaja hoidis teedest kaugele roomates kraavides ja Bauskledes padrik kuis ent ometi ajas häda inimesi suurimaski ohus, aelema tuhnima öösiti päeva rüüstatud jäänustes. Kalaveelise peata olid keerdtormides kaasinimestega kaasa tormanud, kõikunud tuulis peades ning lohisenud häda köie otsas. Olid imetlenud endi vastupidavust. Olid näinud hirmu näitelinal ning kogenud seda oma ihu ning hinge uimedega. Aga nüüd, mil maanteed taas rahulikult tolmasid, silmitsesid nad mööduvaid jala ning hobusemehi. Paljud möödujate hulgast olid nende tuttavad ülekaalukalt siiski võõrad. Nii inimesed kui hobused mõlgutasid oma mõtteid ühepikkuste sammudega. Maantee mööndus üle mähe. Sealt tuli koormaid ja kergeid sõiduvankreid. Kui nad mäe tipus nähtavale ilmusid, sarnanesid nad suurtes sitikatega ja laste mängusõidukitega. Hobused olid nagu hiired. Mehed nagu pöialpoisid. Laskudes mäest alla kasvasid nad rühilt ning Rammult hiirtest said hiirijad, hobused, pöialpoistest, piibuga, vanamehed. Mäe taga asus surnuaed. Senistel leinapäevadel rändas sinna nukraid, naisi, mehi ja lapsi. Peatajalaveelis olid viinud sinna lilli põlvitanud kadunute kalmudel peitnud pisaraid taskuräti. Ikka läksid nad sinna saabuval õhtutunnil, mil helisesid tolle päeva viimased Angelus kellad kuulatades pühalikku kutset palvusele langetasid nad pea rinnale ja mõtlesid härdumuses kõigele möödunule kanoyle, varju, kujulistele, kes neile armsaks olid jäänud. Aga keda enam võimalik polnud, naeratava viitega tervitada. Päike toode peidust, õhtu hämarduvatele poognatele helkide puna, tumedusväljade kohal tihenes. TÖÖ lähenes raugetel tiibadel justkui pesale hilinenud lind. Tähed ei suutnud veel silmi avada, aga aimus nende ärkvelviibimisest, ergastest taevast. Peata vaatas üksisilmi oma kaaslast. Mees seisis kepile toetunult. Lauk tõsine, oli süvenenud mõtteisse seirates kaugust. Too hoiak ja ilme olid naisele ammu tuttavad, ent veelgi avastas ta neis uut ning võluvat. Laveelis. Sa polegi enam huvitatud rahvaga suhtlemisest. Poed mõtteisse ja viibid üksinduses, iseendaga. Ja sinuga täiendaslaveelis. Elu võib elada ka ilma kaasa elamiseta. Paljalt vaatlejana. Ühel hilissügisesel päeval istus laveelis aias tiigipervel ning vahtis vette. Tiik oli puhas, vesi läbipaistev. Palk salvedesse olid kinnistunud mõned limukad ja põhjaliival viskles vöödilise seljaga ussike otsekui maadlemas iseendaga. Tuul küljes tiiki, kuld, koltunud lõhe. Laveelis nägi seda ning märkas muudki sügisesele omast aga ei pühendanud sellele tähelepanu, sest ta huvi oli keskendunud tiigis peegelduvasse taevasse. Vete pildistatud taevasügavus oli palju ahvatlevam. Kui laotuses kummuvad taeva kõrgus sinna seintelt Helendavasse põhjatusse oleks ta soovinud meeleldi sukelduda, olla kergem langevast lehest. Palace valged pilveriba riivas päikest, heitis veepinnale varju, kuid ei häirinud sügavust. Laveelis kummardus ikka madalamale ja madalamale, et paremini näha. Ta pea huugas ning tundus pööritavat. Peagi näis talle nagu lamaks ta juba tiigi põhjas vaadeldes sealt sügavuse asemel kõrgust. Äkitselt raputati teda õlast. Ta kõrval seisis mustade prillidega mees rändmunga kulunud rüüs. Laveelisi arvestada inimeste juba varem näinud olevat mäletamata, kunas ja kus. Miks sa Norrutamise ja tukkumisega aega raiskad? Tõrreles võõras teade ometi, et päev on lühike ja ülesandeid on palju. Oled oma kohustused täitmata jätnud? Pead nüüd ruttama? Ma pole enda peale ühtki kohustust võtnud, vaidles loveelis vastu. Pole tähtis, mis inimene enda peale võtab. Tähtis on, mis ta peale pannakse. Laveelis mõisteliselt tõrkumine ei too tagajärgi, sest õigus oli kahtlemata sundi ja poolel ei jäänud teist võimalust, kui minna rutata ja täita kohustused. Olgu need suured või väikesed või ärgu olgu neid üldsegi tee, olite osaseksid uhkeks sõtkutud. Laveelise kingi kattis härmane tolmukord sest iga ta samm peletas midagi eemale. Aga haaras ka midagi kaasa. Päike vajus seda kiiremini alla, mida madalama taeva kaareni ta oli laskunud. Lõpuks Bauskles ta taplite taga, kuni kadus maakumericku varju. Püsima jäi öiselt vaikne pimedus. Hahjusse kerkisid katuseviilud ja seinte tumedad kontuurid. Taamal müdises kosk ja korises kärestikuneel majade vahel krõgises öövahikäru. Lav eelis oli jõudnud raudkivist trepiastmete manu, mis viisid küla kiriku künkale. Ühe rästa all seisis pikakasvuline mees postina sirge. Lavelist taipas, et seiseks polnud keegi muu kui küla pilkaseni pimevaht, kes talle korteed oli juhatanud. Ta ei kavatsenud teda enam kõnetada, kuid vanamees algatas ise jutu, jagades juhatusi. Laveelist teadis, niigi peab mööduma veskist, mille tammi taga avaneb vananevate majade vahel palapikergust muru. Seal luges ta roostetatud plaadilt. Plaadi alla oli pintsandatud lisanud hämmastavalt veidras Kolga murrakus pasto ponito. Laveelis Lõnksutas linki ja astus tuppa. Võttis istet sama seina pingi peal, kus ta ränduri, kord juba jalgu puhanud ja lahkust nautinud. Kavatses nüüdki vaid pisut keha kinnitada ning minna. Jälle süütas sigareti. Lummutuslik raskus, paines ta silmalauge. Keha oli Rambelt pingile laskunud, mõttetuikusid tasakaalutult sigarette sõrmede vahel põles iseendast Šveitsi viisil ühenedes. Suitsetaja silmad vajusid vist kinni. Aga ärgates sellest hetkelisest enese unustusest nägi ta, et tuba oli valge. Külli aknasse paistis päike. Kunstlillelt kummuti laual oli asendatud elavate sügislilledega. Peatatalitus kummuti juures, seades kandikule tee nõusid, oli riietanud pidulikult peaspetsialist äärisega kõrge kübar, mille paelad ulatusid ta seljani. Kaelas ilutsesid mitmerealised helmed. Nii olid pruutneitsid ehtinud pulmapeoks ja nii ehitud soovist olla ka tänasel päeval. Üllust rõhutades salgastusid kübara serva ja kõrvade ümber. Hõbehallid, juukselokid. Märganud mehe imetlevad pilku, astus ta teenõudega lähemale ning seletas armaslaveelis see näinud päris väsinud ja haiglane olevat. Mul hakkas sinust kahju, käisin sulle, pärnaõieteed, see kosutab, tervendab meie tänavune õite saatkon oivaliselt aroomikas. Võid ise selles veenduda. Aga kuna laveelis ikka veel arusaamatuses näis viibivat, siis leidis naine vajalikuks meenutada. Laveelist saab olla ometi unustanud, et täna on meie suurpäev. Meie 50. pulmapäev. Lapsed ja laste lapsed tulevad meid tervitama. Ka meie hea hingekarjane lubas tulla ja õnnistada meie tagasihoidlikku, pidulauda. Nüüd, olles virguslaveelist täielikule teadvusele vaatles oma naist ja leidis olevat niisama võluva kui nende esimesel armuööl. Suur rõõm laskus ta teadvusesse, sest polnudki vaja rutata. Ta oli jõudnud teekonna lõpule. Võttis tänulikkust tundes naise käed ja imetles, näid pikka sõrmelisi kõhnu vaevatud käsi Polnud meelest maailmas kallimat aaret kui need käed. Ja polnud tal palavamat soovi. Kui need käed teda õnnistaksid. Ja ta silmad sureksid.