Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere. Algab kultuurist saade, vasar, mina olen Peeter Helme, siin vikerraadio Tallinna stuudios ja minuga peaksid Tartust olema liinil Mihkel Kunnus, tere Mihkel. Tere. Olen täitsa meeldiv üllatus ja koos sinuga on seal vist ka semiootik Martin Oja. Täpselt nii, tere hea kuulaja. Tere, Mihkel. Tere Peeter, Tallinnast. Aitäh tänan, ja teema on siis välja kuulutatud kui mõttevahetus progressiusu piiravast mõjust mõtlemisele ja reaalsustajule. See kõlab üsna komplitseeritud ja selle kohta on tõesti Martin kirjutanud ka tänasesse sirpi pika loo, mis ulatub kohe jah, üle väga mitme külje tuleb peaaegu kolmel küljel. Kui illustratsiooniks juurde arvata, aga enne Me läheme selle huvitava teema juurde, räägime natukene siis muidu ka, mis tänases sirbis ilmunud on. Mihkel, äkki sul on midagi kohe soovitada? Mina pean ütlema, et tänane sirp mulle jälle kohe väga meeldib. Sellepärast et siin on need teemad, mis on hästi aktuaalsed, väga korda minevat, samas globaalsed ja kirjutavad väga huvitavad inimesed näiteks üks Eesti noorema põlvkonna ja kõige nii-öelda ma ütleks kutsumuslikum või süstemaatilise mõtleja heas mõttes algupärane filosoof Margus Ott räägib siin inimkonna tulevikust. Ja kuidas leevendada ülemaailmseid põletavaid probleeme, ebavõrdsust iga riigi sees riikide vahel ning ökoloogilist kriisi, sest on väga pikk ja põhjalik käsitlus, et seda võib siin pärast ka võib-olla pikemalt tsiteerida samuti. Martin artikliga läheb mõneti paralleelselt või samasse teemasse, aga samamoodi on ülevaade Kaupo Vipilt nii-öelda koomaeelses tsivilisatsioonist ja nüüd ta vaatab kaupa, vip kirjutas, nagu iga iga haritud inimene teab ja mitteharitud, et globaalpohmeluse umbes viis aastat tagasi ja kuidas vahepeal asjad läinud on, siis sinna kirjutab, et majandus kasvanud, aga samas kogu planeedil. Eurostati andmeil pole euroala, sealhulgas Eesti suutnud siiani taastada 2007. aasta taset summases kogumahus ja ühesõnaga, ta näitab siin statistilisi andmeid päris palju. Ja meie eelmises saatekülalise raamatust Hardo Pajula majanduslik inimene ja poliitiline loom, sellest kirjutab päris põhjaliku ülevaate Maarja Kangro, siin on küll väga suure osa, võtab üsna sihuke kiuslik hoiak ja stiilianalüüs, aga on kahtlemata ka väga palju sihukesi asjalikke argumente, mida tasub tähele panna. Seoses hoolekanderiigiga sele noh, nii-öelda mingi mingis mõttes möödapääsmatu sega ja ja muude selliste asjadega. Ja samamoodi ma kindlasti soovitaksin noh, mis läheb nüüd natuke teises teemasse, jan kausi ülevaadet Goenite uuest filmist. Maarja Kangro artikli puhul ma mõtlesin ise kõige rohkem just selle nõndanimetatud stiili analüüsi peale, nimelt mul tuli pähe mõte, et eesti kirjanduskriitikas ei olegi ammu olnud sellist olukorda, kus kaks autorit vaidleks sellele kuuma metafoorid on ilusamad ja milline stiil on elegantsem, sest ka Maarja ise on protestina üsna kõva stiilimeister ja see, et talle ei meeldi Hardo, ma ütleksin rõhutatult kontrastsed näited, kus näiteks rääkides antiikajast kasutata tööstus, sest võetud tööstuskultuurist võetud metafoore, siis ma usun, et see on kui meelega niimodi on öeldud, et, et minu meelest on see tore, et kirjanduskriitikas vaieldakse sellele, kumma stiil on õigem, niiet maitsele ikka vaieldakse. Aga tegelikult natukene Hardole siis võib-olla rohkem õigust anda. Ma ise juhin veel tähelepanu tänasele Õpetajate lehele oleme ju ikka teinekord ka kult teisi kultuuri tehti siin ka tutvustanud ja usunud kolleegid sirbist ei pane seda pahaks. Nimelt kirjutab tänase õpetajatele arvamusküljel Hardo Pajula essee teemal uus usk kus ta arutleb ka tegelikult selle üle, kuhu poolse maailma suundumas on ja ma ei hakkagi seda täpsemalt ümber jutustama, seda saab lugeda nii paberlehest kui ka õpetajate lehe netiväljaandes on see täna täiesti tasuta täies pikkuses kättesaadav. Aga ma ei tea, kas Martin äkki sina soovid ka midagi soovitada meie kuulajale. Mul oli hommikul Maega piiratud koguses ja ma jõudsin läbi lugeda siis Kaupovipi artikli ja, ja natuke sirvida, et et ma võib-olla räägiksin mingitel teemadel, mis on siis nagu pikemad ja, ja ja mis on seotud rohkem minu artikliga, kui, kui, On huvi, teeme nii, et siis hetke pärast jõuamegi põhiteema juurde. Vasar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter vikerraadio Tallinna stuudios ja Tartus on minuga Mihkel Kunnus ja semiootik Martin ja nagu mõne minuti eest kuulutatud meie tänane teema on progressiusk, täpsemalt siis katsume vaadata, kas ja kuidas progressiusk võib mõjutada piiravalt meie võimet mõtelda ja tajuda reaalsust. Sel teemal on Martin Oja sulest ilmunud tänases sirbis pikk artikkel pealkirjaga progressimüüt, reformi ja raudtee retoorika. Aga ma annangi sõna Tartusse. Jah, ma ütleks, et mulle väga meeldis see artikkel ja ta läks kuidagi juhuslikult Martin, kuna sa kirjutasid selle, ma ütlen ette, et see on paar nädalat tagasi juba last. See on umbes kuu aega vana, see on kuu aega vana asi, et siin üleeile jälle lahvatas fosforiiditeema ja see läheb kuidagi nagu täiesti täiesti teemasse, juhtumisi sattus Martin artikkel nii-öelda õigel ajal avaldatud. Aga noh, ma päevakommentaari, mis ma tegin siinsamas vikerraadios on ka netis üleval, mind hämmastas kui kui lihtsakoeline, rumal ja tobe ja ma tahaks öelda, hästi palju sihukesi halvustavaid, omadussõna kui valusalt loll propaganda, algas lihtsalt selle fosforiiditemaatikaga ja just niuke äärmine äärmiselt naiivne. Noh, kas selle kohta saab progressiusk vaid noh, uskumus, et me leidsime nüüd hästi lihtsa lahenduseni võib, võiks öelda mingi geoloogilise loteriivõidu, et leidsime enda maa alt avastasime järsku ühe fosforiidimaardla, et tegelikult oli hästi palju kunagisest fosforiidisõjast niisugune bluff iseseisvuse saavutamiseks ja nüüd, kui me oleme nii-öelda nõukogude liidust välja saanud, et nüüd me võiks selle kullakamaka ära realiseerida. Et et see metafoor, mida seal kasutati, siis, et see on lausa kuritegu, kui me ei kasuta seda oma rahva hüvanguks. Ja Martin ja artikkel algab iseenesest, sellega siis, et ma loen kaks alguses tsitaati ette, siit siis pärineb rail Baltic'u nii-öelda infost, et siis Rail Baltic on kavandatav mood ja keskkonnasõbralik kiirraudtee, mis ühendab Eestit euroop, aga, ning naaberriikide Läti ja Leeduga. Uus rahvusvaheline raudteeühendus on suur samm edasi meie transpordivõimaluste edendamisel. Ja siis on teine tsitaat, mis motoks võetud siin siis Reformierakonnaga lehelt siis Reformierakond, Eesti on Eesti liberaalse maailmavaate eestvedaja ja Eesti eduloo kandja. Erakond seisab vaba ja võimalusterohke keskkonnas, naist, kus saavad sündida kõigi elu edasi viivad ja uued paremad mõtted, noh, rongid edasi, rong on väga hea progressi metafoor iseenesest. Aga siis Martin alustabki kohe oma teksti sellega, et mis seob Reformierakonda ja Rail Balticut ja ma küsiksingi siis Martin, mis seob Reformierakonda ja Rail Balticut. Tegelikult ma vihjan nagu võimalustele neid ka päris otse siduda, aga artiklis selleni ei lähe, et ma vaatan pigem mis seab kultuuris selliseid progressiivseid loosungeid ja võib-olla ma alustaksin üldse sellise võrkpildiga sellise väikese kujundiga, et, et Eesti on nagu nagu üks selline keskmise suurusega küla mis on kõigi raskuste kiuste suutnud pikka aega oma eluviisi säilitada. Muidugi, muutunud ka mõndagi seal. Aga enamus selle elanike ongi sellised tüüpilised eestlased, kes on nõus tegema rasket tööd ja tahavad oma kätega oma kodu valmis ehitada, seal elada ja siis selle kõrval jõudumööda anda oma panus ka mingile mingi ühise heaolu jaoks. Aga nagu igas külas on, on seal ka mingisugused tegelased, olgu, kas nad siis joodik või, või pätid või muidu sellised sellised enda heaolu peale väljas rohkem, kes aeg-ajalt proovivad mingit tühist asja nagu maha müüa, et kas, kas näiteks vallamaja või ühiselt soetatud rehepeksumasinat, et noh, umbes iga poole aasta tagant tuleb välja, et jälle on proovitud mingi ühine asi maha müüa. Ja noh, ega nad seda salaja idee, et nad teevad seda tihtipeale ka avalikult üritavad kõigile selgeks teha, et see on meile kõigile väga kasulik. Et müüme maha ja jagamisele kasumi laiali aga paraku tuleb alati nii välja, et tegelikult see, kui mingi tuluselt sünnib, siis rändab teatud kindlatesse taskutesse ja ja teised jäävad pika ninaga või kui keegi keegi julgeb kobiseda või asja asjale lähemalt, et uurida, siis võib-olla talle pistetakse ka mingi kopikas pihku. Ja noh, üldine huvi minul vähemalt, mis seda esseed tagant tõukas oli, oli uurida neid põhjuseid, et miks miks taolised propagandakäigud ja retoorikat ikkagi suhteliselt hästi läbi lähevad, et kui me vaatame Rail Balticu populaarsusuuringut näiteks noh, ma ei tea, kui usaldusväärne see tegelikult on, aga see näitab, et 70 protsenti eestlasi pooldab rail Balticut, et see on selline kummaline number. Aga noh, samas ka kui vaadata meie Reformierakonda, kes on võimul, siis, siis ka see tähendab, et tal on rahva poolehoid ja, ja ma selles sees uuring, mis tegelikult noh, tegelikult kasutan Stockholmi sündroomi metafoori, et, et inimene, kellele on liiga tehtud, see satub kuidagi sellest sõltuvusse isegi ja ja noh, pooldab oma näit nii-öelda radikaalset spiinajaid. Aga sa lähed ju tegelikult veel kaugemale, sa lähed ju täitsa mõtlemise alusteni või võiks öelda meie tsivilisatsiooni alusteni? Jaa, lähen küll, et ma tegelikult võtan aluseks kaks teoreetikut, kes on olemuselt mõtteviisilt väga erinevad näiteks prantsuse, teades filosoofibrunalatuuri kellad Ta on progress ja, ja selline edu, edu mõtlemine seatud modermsusega, mis on tekkinud kultuuris teatud aja ajalooetapile, et tal on sellised ajaloolised kultuurilised taga põhjad. Ja vastukaaluks siis tuntud nobelistid Majanduspsühholoog Steiner, kaane Man, kes kes pigem viitab inimmõtlemise üldistele omadustele, noh, ta on hästi kaua tegelenud inimmõtlemise, vigade või kõrvalekalletega, et, et mis on iseloomustanud võib-olla meie liiki noh, viimased 100000 aastat vähemalt, et ega me ei ole eriti muutunud selle aja jooksul. Jah, mulle tuli meelde näiteks kohe Turovski, et ma ei läheks ka nii, võib-olla isegi modernismi alus taladeni nagu latuuri juurde, vaid kuidas Turovski rääkis, et inimliik on nagu inimmõtlemine on ainus, mis on võimeline põhimõtteliselt pessimismiks ei tule tal küll tihti välja, aga kõik loomad on nagu põhimõtteliselt optimismi. Optimistid ja Martin Oja minust mainib ka seda, et alati tasub loomal olla optimistlik, sest noh, lihtsalt sest optimism tähendab pealehakkamist. Ja küll selle selektsiooni teeb ära ja nii-öelda keskkond, noh, paljud tõepoolest hukkuvad, enamik võib-olla hukkuvad kuhugi pürgida, mõned vähesed jäävad ellu ja need kannavad neid geene edasi, lihtsalt suuremas mastaabis on see alati tulemuslik või noh, soodustatud kuigi noh, me võime mõelda ka rändrohutirtsud millega inimesed on võrreldud ja kusjuures täiesti teaduslikult võrreldud, sellepärast et inimliik omamoodi üks selline, kelle populatsiooni ükski teine liik ei piira, ta on kas inimpopulatsiooni arvukust on alati piiranud kas haigused või siis nii-öelda põllu paljaks närimine ja see tähendab, et nagu iga rändrohutirts on ka oma loomult optimist, usub, et põld ei saa tühjaks ja ta sööb, sööb, sööb niikaua, kuni põld saab tühjaks, siis suur osa sureb naksti jälle põld vaja, samal ajal taastub ja läheb uude tsüklisse ja tegelikult käibki niimoodi see Need, tulles inimese juurde tagasi, siis tegelikult tuleks minu arust palju reaalsemalt eristada optimismi noh, häid ja halbu külgi, et optimism on, noh, aga Mihkel ütles ka ikka väga kasulik, et on teaduslikult nüüd viimasel ajal tõestatud, et optimistid on füüsiliselt tervemad ja elavad kauem üldiselt aga kui see optimism muutub kuidagi kollektiivseks ja läheb üle käte, siis, siis jällegi võib võib kaasa tuua tõsiseid tagajärgi. See rändrohutirtsu näide, sest Me räägime optimismist, eks ju, nii-öelda bioloogilises mõttes või lausa evolutsiooni psühholoogilises mõttes, siis tuleb alati rõhutada, et evolutsioonibioloogias või nii-öelda elus selles elus kõige laiemas mõttes säilivusühikuks ei ole kunagi indiviid ega isend ega isegi tihti mitte alampopulatsioon, vaid on märksa suuremat säilimise isikuid. Ja näiteks noh, mingi rohutirtsuparv sureb nälga või inimtsivilisatsioon kukub kokku, kui noh, ma ei tea, maiade tsivilisatsioon, et seal on kõik ilusti nagu kooskõlas ja see, mida ma siin nagu Martin Oja puhul tahaksin välja tuua, see küsimuse püstitus on nagu minu arust hästi tore. Et kuidas on võimalik, et nii mõistusevastane, loll ja ebaratsionaalne projekt nagu Rail Baltic, kus on üliraske leida mingeid mõistlikke argumente, leiab nii suurt ja valdavat toetust, et siin on punkthaaval välja toodud, tsiteerib Indrek Neivelti. Miks ta majanduslikult ära ei tasu? See Ta on hästi, keskkonnakahjulik, on ammu teada. Selles mõttes, et ta lõikab hunniku biotoop pooleks, lõikab hunniku ökosüsteeme pooleks, teeb sinna rändebarjäärid vahele, väga palju läheb asfaldi alla. Juba praegu räägitakse, et hästi palju materjali, liiv, kruus, et me peame hästi kaugelt kokku vedama. Kohutavalt kulukas halduskulud pärast. Ja see on ka iniminimliku kannatuse seisukohalt üsna ülekohtune, et me teame ju juhtumeid, kus talunikes sõitis pool kilomeetrit hektariga oma heinamaale, peab hakkama seal võib-olla 10 kilomeetrit ümber sõitma, sest sellest raudteest ei saa enam üle ja õigs sellised naerdud. Lähme natuke tagasi, et me rääkisime optimismist ja pessimismi, st ja Martin sa laususid, et et on teaduslikult selgeks tehtud, et optimistid elavad kauem paadunud pessimistid ja ma kohe küsin, et kas see elu siis ka midagi väärt on see kauem elu. Aga teine asi, millesse toodi oma artiklis välja ja mis Ongi vist ju natukene vastus sellele küsimusele, mida te mihkliga hakkasite juba puudutama, on see, et optimistide kalduvus vaadata ainult tulevikku aga tulevik ei ole ometigi ainuke olemasolev aeg, kui nii võib väljendada. Täpselt nii ja sinna jõuame tegelikult latuuri juurde tagasi, et räägin latuuriste kaanonist kõigepealt siis siis ma ei taha öelda, et need nende seisukohad kuidagi vastanduvad teineteisele, vaid pigem ikkagi täiendavalt. Et nad on komplementaarsed, pigem nad räägivad mõnevõrra lihtsalt erinevatest asjadest. Latuuril on modernismi ja progressiga seotud tegelikult ajakujutelm. Noh, see on käinud ka väga paljudel teistel filosoofide läbi, et et on ju räägitud sellest, kuidas on selline mütoloogiline Chirculeeriv aeg oli selline ringlema aeg ühel hetkel nagu ajaloos saab, saab sirgjooneliseks ja siis selle sirgjoonelise ajaga tekib nagu ka selline läänelik mõtlemine ja selline progressikultus, et et et pilk nagu pöörleb ühte suunda ja siis justkui ei ole võimalik enam väga hästi tagasi vaadata ja külgede peale. Jah, ja ma tuletaks meelde tulevikku vaatamine, see on metafoor, tegelikult me ei näe tulevikku, et meil on kujutlus ja optimisti, siis iseloomustab see, et ta näeb seda kujutlust, eks ju, mis on fiktsioon, mis on selline vaimne fiktsioon, ta näeb seda eranditult kuidagi roosades värvides ja noh, mis teda päästab, ma ütleks, on see, et ta ei, ta ei keskendu mingitele väikestele detailidele üldiselt. Et. Mingis mõttes ikkagi ka kõigi surm. Väga hea on öelda, et 500 aasta pärast on elu parem kui täna, sest et keegi ei ole 500 aasta pärast seda väidet ümber lükkamas. Ja tema üle naermas, eks. No praegu on see probleem tegelikult, et 500 aastat on küll enamuse jaoks meist üsna suva juba, mis toimub, aga, aga probleemid on õhus, ma arvan, 20 30 aasta lõikes tegelikult väga kindlalt ja see on põlvkond, mis puudutab meie lapsi või seda järgmist generatsiooni. Ja see on võib-olla ka üsna noh. Kas just halvas mõttes üllatav, et kui palju siiski hoolita reaalselt oma lastest või ei suudeta seda seda kahte teemat nii hästi kokku viia, et, et see, mis me keskkonnaga teeme või mis me oma ressurssidega, et, et see tasub kätte, noh, võib-olla mitte meile endile, aga, aga meie lähisugulastele No aga siin on jälle vist ju, kui nii lihtsustatult võib öelda süüdi modernism. Kui inimene 200 aasta tagusest teadis, et elu 100 aasta pärast on umbes samasugune nagu tema enda eluajal, siis meie oleme harjunud ju selle mõtlemisega, et juba 10 aasta lõikes võivad mingisugused hetkel käegakatsutavad, tunduvad tõed muutuda valedeks või ebavajalikeks. Kindlasti on probleem selles ka, et on kadunud selliste geograafiliste ankrut mõju või lokalism, et, et kui me räägime võib-olla majandusest, siis edasi, et näiteks selline majandust rätik nagu Thomas Friedman räägib rahvusvahelisest investeerimiskapitalist, et ta võrdleb seda selliste suurte loomakarjale ka, mis võivad noh, hästi ruttu mingisse paika sisse rännata, struktuuride üles panna ja siis sama sama kiiresti sealt ennast välja tõmmata ja jätta maha sellise laastatud, et et noh, moodne investeerimiskapil Tal ei ole seotud ühegi paigaga, eriti et ta ongi väga mobiilne selle tõttu väga jõuline, aga samas tal ei ole vastutust. Ja, ja samamoodi on paljude teiste noh, ütleme otsustajate juhtide probleemi lahendajat ega ka, et, Värnsuse tundemärke võiks öelda, see kadu, sideme kadumine siis mingi paigaga. Jah, ja kui ma sellest Nii-öelda optimismist räägiks siis, ma tooksin hea näitena just selle fosforiidi diskussiooni juures, et räägitakse, et meil on uued tehnoloogiad, arvan, et te olete kõik kuulnud seda, et räägitakse, et nüüd on uued tehnoloogiad, aga just see, et ma võin teie mõlema käest küsida, kas te olete natukenegi konkreetsemalt kuulnud, et mis asjad need uued tehnoloogiad on minu arust ainult öeldaksegi on uued tehnoloogide punkt. Ei tea, aga kui siin enne oli juttu, et väidetavalt 70 protsenti eestlastest toetab seda või siis teoreetiliselt peaks nüüd neist kolmest kaks tükki toetama? Jah, aga ei, ei, meie oleme intelligent, see oli pessimistid, eks ju, siin me oleme need eba ebanormaalsed, eestlased, normist hälbivad. Ma pean siiski tunnistama, et ma ei ole nagu öelnud üheselt, et see kõik oleks vale. Ma olen küll nõus, et see kampaania, mis on alanud, on apelleerib inimkonna ühisele lähimale nimetajale või siis eesti keeles öeldes inimeste lollusele ahnusele. Ma oleksin nüüd nii õelad. Et ma võib-olla läheksin konkreetselt, esiteks noh, uued tehnoloogiad tõepoolest maavarade kaevandamisel kättesaamisel on palju uusi tehnoloogiaid tulnud, noh näiteks väga tuntud ja frakkimine, mis te praki, frakkimine on see, et on osatud, osatakse puurida horisontaalselt väga sügavalt, sinna aetakse survega vett ja liiva sisse, taotakse seal asi katki, saadakse kaas kätte. Tähendab, on tõepoolest võimalik hästi sügavalt kividesse imbunud gaasi kätte saada. Fosforiidiga on see asi, et fosforit ei anna kasseerida fosforit isagaasiga kätte, kui fosfor on kuskil maa all, siis maa all suure tahke asja kättesaamisel on ikkagi ainult kaks meetodit. Kas sa kraabid pealmise pinnase minema ja võtad selle välja? Teine asi, sa lähed sinna kohale ja tood selle füüsiliselt välja ja siis hästi suur auk maa sisse, mis võib, noh, kui on hästi palju raha, sa võitsid täita millegiga, mis teeb asja kohutavalt kalliks, jälle näiteks me peame hakkan põlevkivituhka sinna vedama. See on üks asi, teine asi, mis selle juures on see, et kohalik kahju on täiesti kindel, et kohalike asi saab kahju. Veel on täiesti kindel see, et fosforiringe rikutakse, see on niisugune globaalsem probleem. Noh, mis on ka minu arust käib modernsusega kaasas, eks ju, et me oleme tulnud välja suletud aineringidest ja nüüd hakatakse väikest viisi aru saama sellest, et kui sa noh, mis ei ole mingi humanitaarid, udu, vaid on täiesti konkreetne füüsika keemia, et kui sa näiteks süsinikuringe ära rikud, siis varsti see maksab sulle kätte, et kui sa rikud lämmastikuringe ära, see maksab sulle kätte, fosforiringe on iseenesest kõige aeglasem, aga kui me toome fosforiringesse suure hunniku fosforit juurde, siis see viib ökosüsteemid tasakaalust välja, millest me sõltume. Et siin on noh, täiesti onu ridamisi täiesti kindlaid, täiesti halbu asju ja selle peale siis mingi maailmaturust ja eskust sõltub mingi loterii lik kasu. Kui ma nüüd prooviksin seda fosforiidi teemat lülitada sellisesse laiemasse globaalsesse konteksti ja ütleme ka mõttelukku siis selle taustal noh ja kindlasti selliste teiste ütleme Eesti energia võiks öelda tõmblemist kas tal on selline üle-üleüldine, kultuuriline muutus maailmas, et, et tegelikult on kasumlik investeerimine muutunud aina raskemaks, noh, see on tegelikult seotud fossiilkütustega pikaõliga, millest siis kaotab kaupa võib ka räägib, et noh, reaalne majanduskasv siiski niivõrd ei põhine tehnoloogial, kui, kui on põhinenud fossiilkütuste kaevandamisel ja, ja kui see pikk aeg on möödas, siis tegelikult noh, maailmas on väga palju raha, aga, aga nende kõige rikkamate suur probleem on see, et, et seda raha ei ole kuhugi mõistlikumasse kohta panna. Ja see tähendab ka seda, et et noh, oleks võib-olla panna küll, aga, aga korralik kapitalist tahab raha panna valdkonda, kus see tuleb võimalikult ruttu tagasi ja, ja see lühike perspektiiv kuulub kahjuks paratamatult noh, ärikultuuri juurde. Et et sellised investeeringud, mis võib olla 20 30 aastat ütleme järgmisele põlvkonnale tagasi tooksid, et need ei ole populaarsed. Ja noh, õnneks võib-olla leidub selliseid kapitalistide ka Eestis aina rohkem ja, ja noh, kindlasti on see seotud ärikultuuri vanusega või väljapeetusega, et noh, mingis mõttes me elame ikka veel seda, seda 90.-te järellainet võib-olla ka läbi. Ja kusjuures siit oleks väga hea teha hüppe või siduda see Margus Oti suurepärase Esseega, kust ta siis väga palju käsitleb seda, et seda nii-öelda 99 protsendi liikumist kus ta topsis välja, et lõviosa nii-öelda maailma varandusest on ühe protsendi käes. Ja veel täpselt see kurioosne fakt, et 62 kõige rikkama inimese käes on rohkem varandust kui poole maailma kõige vaesema osa osage käes. Ja, ja siin minu arust tuleks nagu raha puhul rõhutada seda, et mis asi see raha on, et raha on esiteks sotsiaalne nähtus, see tähendab seda, et tal puudub reaalne kartuseks, on tihti niisugused nullid, ühed kuskil pangakontod ja see, mida ta tähendab, on tähendab, et inimesel, kellel on raha, kelle nime taga on kontol neid hästi suur arv, et sellel on mandaat, juurdepääs mingile ühisele hüvele, eks ju, Ta saab seda vahetada mingiteks, hüvedeks, neid hüvesid iseenesest ei pruugi maailmas olemas olla, et kui kuskil on arve peal näiteks seal noh, ma ei tea, mingi triljon dollarit ja nisujahu hind on, ütleme 10 senti kilo, siis ei tähenda, et sellel inimesel on reaalne võimalus osta seal ma ei tea, sama suure massi jagu nisujahu, nagu kaalub kuu või midagi sellist. Reaalne, ja see toob, teeb tegelikult täiesti aktuaalseks sellised asjad, et kuna raha juba olemuselt on juba praegu on olemuselt ümberjagamismehhanism, mitte midagi muud, kui kunagi oli veel niimoodi, et rahal oli teist reaalne kate näiteks, et raha oli tagatud mingi materiaalse asjaga hiljem kullaga, alguses võib-olla odra, aga et siis on see, et kellel on raha, sellel on ka mingi reaalne asi, aga praegu ta pole mitte midagi muud kui mandaat mingile. Praegu tegelevad raha tagamisega teatud sotsiaalsed süsteemid alates alates nii-öelda pankurite au sõnasta, lõpetades sõjavägedega. Jah, ja kusjuures mis on üks nagunii-öelda raha Ühte kohta kontsentreerumise suuri plusse, mida üldiselt nihukesed kapitalistide ideoloogid välja toovad, on see, et see võimaldab teha suuri mastaapseid, investeeringuid. Aga miinus on muidugi see, et see võimaldab ka korrumpeerunud. Ja nüüd ma tiriksin siit ühe lõigu Margus Oti esseest kus ta mõtleb siis ka, et kuidas teha seda, et suurkorporatsioonid Ta ei sõidaks üle, sest ma kujutan ette, et kui me hakkame fosforiiti kaevandama, Eesti valitsus ei suuda ehitada sellist kaevandust, mis on noh, ikka väga korralik tööstus, oleks vaja sinna püsti panna siis tuleks mingi välisfirma investeering, kui on ka see transatlantiline kaubandusleppe, mis annab suurkorporatsioonidele võimu sisuliselt riikide üle, noh siis ma olen mõnda Eesti maha müünud. Jah, et see tundub nagu, nagu ainus vandenõuteooria maailmas, mis tegelikult tõele vastab. Jah, selles mõttes, et noh, Rail Rail Balticuga näiteks just selles mõttes, et mistahes muud ratsionaalset põhjendust on raske taha leida. Aga üldse ma pidin neid Margus Oti tsiteerima, ühesõnaga Margus Ott kirjutab. Lahendus oleks see, kui need kohalikud kogukonnad, üksikisikud teeksid ülemaailmset koostööd, sundimaks neid firmasid vastutustundliku äri üksikisikute, ühiskondade ja looduse osas. Raidfirmade tasakaalustamiseks ei piisa riigistruktuuridest parlamentidest ja valitsustest, kuna selliste firmade käsutuses on hiigelsummad millega on võimalik mõjutada isegi kõige suuremate riikide parlamentide valitsusi. On suhteliselt lihtne ära osta 10 või 100 inimest, kuid pole võimalik ära osta ühiskonda. Või vähemasti on see mitme suurusjärgu võrra ebatõenäolisem. Jäli pole tingimata tarvis teha järeldust, et esindusdemokraatiasüsteem tuleb hävitada vaid piisab sellest, kui leidub piisavalt tõhusaid otsedemokraatiamehhanisme ning kui kodanikualgatused suudavad valitsusi mõjutada. See on nagu tore selles mõttes, et jälle jooksevad asjad kokku, kuna hiljuti testiga avaldusele otsedemokraatia taastamiseks. Võib-olla natukene kommenteeriksin seda Margus Oti artiklit, et ma jõudsin tegelikult seda ka natuke sirvida ja ja idee sellisest globaalsest söelda kommuunist või kogukonnast, kes tegelikult võimu enda kätte võtab, on, on kindlasti ilus ja õige, aga samas samas ma näen seal tugevaid raskusi, et sellist asja kunagi praktiliselt ellu viia, sest üks inimkultuuri omadusi on alati tõmmata piire eri gruppide vahel ja ja vastanduda üksteisele, et isegi kui moodustatakse mingi liit, et see koalitsioon siis selles selle sees hakkavad ka automaatselt kohe lekkima mingid lõhed ja inimesed alati ühinevad mingit eesmärki nimel kellelegi vastu. Nii see on, aga kuulame äkki vahepeal muusikat. Martin, sa valisid meile sellesse saatesse muusikat ja esimeseks on meil siis mari kalkuni sõja laul, kas sa tahad selle kohta midagi öelda ka eesti etnoeesti muusikat? Õige? Keeleilu. Jaa, vang, vaarium. Jätkub kultuurisaade vasar, kuulasime just mari kalkuni sõjalaulus on väga ilus lugu, aga see on ka väga pikk lugu ja meil on väga pikad jutud ja pärast pidime kahjuks sellise barbaarse tempoga hakkama saama, et loo lõpu ära katkestama. Loodetavasti kuulaja andestab igatahes stuudios Tallinna stuudios on siis Peeter Helme ja minuga on Tartust Mihkel Kunnus, semiootik Martin Oja ning oleme rääkinud nüüd päris palju tegelikult rikkusest ja vaesusest ja fosforiidist ja rail Balticust. Aga, ja kas me mitte ei lubanud rääkida kõige selle aluseks olevatest mõtlemismudelitest mõtlemisvigadest? Täpselt nii, et ma vahepeal mõtlesin ka, et peaks tagasi tulema veel progressimüüdi juurde mütoloogilise mõtlemise juurde, mis siis võib-olla vastandub ratsionaalsele mõtlemisele ja, ja tahaksin selle teema niimoodi kokku võtta, teemat natuke kokku võtta. Et progressi müütide vastu ongi väga raske võidelda ja mingis mõttes terve võimu diskursus paratamatult põhineb sellistel ilusatel lubadustel, et, et kui ma seal artiklis tõin näiteks, et kaupa vip on öelnud, et tema globaalrohmerlas või tema tema, see jutt, mis ta räägib, ei sobiks ühekski valimisprogrammiks, sest sest see räägib negatiivsetest stsena ravimitest. Ja, ja paratamatult on nii, et kui sa lubad valijale ilusaid asju, noh, ma ei kujuta ette, kui asjale vint peale keerata, siis võiks ju tulla välja mingi erakond programmiga, et igale eesti kodanikule miljon eurot kohe pangaarvele, et siis vaadata, palju, palju see erakond hääli saab. Aga noh, see on, ütleme muidugi liialdus, aga, aga need positiivsed loosungid kipuvad alati võitma ja nende vastu on väga raske saada. Jah, Ühtne Eesti ju tegi iseenesest ära selle selle triki, et keeras populismi vinti täie täiesti üle ja ma viitasin sellele oma oma selles päevakommentaaris, et iseeneses naeruvääristatud valimisloosungeid viie rikkama Eesti hulka. Et kui palju igasuguseid nii-öelda mõistlikud inimesed seda naeruvääristasid, isegi matemaatikaülesandeid tehti seal ka noh, kasu mudelitega puht matemaatiliselt näidata kui idiootne, kui totter, kui jabur see on väga nagu kõigest hoolimata on võitjaerakonna loosung. Loosung võitis, eks et ja siin tuleb nagu tähele panna seda tõepoolest, et et see meenutab isegi nagu evolutsioonilist algoritmi, sest see, et näiteks järgmises generatsioonis on rohkem neid isendeid või neid geene, kelle vanemad olid paremad paljunejad, et see ei ole mingi ideoloogia, vaid see on nagu niisugune loogiline paratamatus ja isenesest demokraatlik valimiskorraldus ja see ju ka seal võisteldakse sellega, et kes suudab parema idee välja nii-öelda käia ja see on nagu kuidagi olemuslikult nii-öelda optimismi suunatud. No kindlasti on idee vorm ka tähtis, et mitte ainult idee ise, vaid see, kuidas sa seda ideed esitada, kui enesekindel sa selle juures oled? Jah, nagu loteriivõit on hea näide sellest, et see kujutlus võidustan nagu kuidagi nii nii uinutav, et selle võidu realiseerimise tõenäosus ununeb ära ja muutub kuidagi teise teisejärguliseks. Nojah, aga ainuke inimene, kellel puudub šanss loteriil üldse võitja on see, kes piletit ei osta. Jah, aga asi on selles, et selles poliitilises selles kõik ostame, pileti ei taha, ehk siis selles mõttes, et see on selline mäng, kus me kuhu me oleme paratamatult mõistetud. Siin meenub lausa Pascali kihlvedu, et eks ju see on see, kus, mida me ei saa mitte mängida. No hinnanguliselt sellega teema rail Balticu teemaga on tegelenud hästi palju Eestimaa roheline partei ja ja siis ka MTÜ avalikult rail Balticust ta, noh Nemad või siis see number on tulnud võib-olla mujalt ka, et on arvestanud kokku, et palju palju ühele eestlasele Rail Baltic võib maksma minna, et see on seal kuskil 1000 kuni 5000 euro ringis. Ja see raha muidugi ei tule pangaarvelt kelleltki ei võeta maha, aga see tuleb mingi sotsiaalsfääri arvelt, et et üks asi, mis ühiskonnas sageli kiputakse unustama, et kui kui kuhugi raha maetakse, siis peab kuskilt tulema ka. Ja, ja seda pärast oma nii-öelda seda investeeringutena hallata, et ja minu arust üks asi, mis veel siin, kui me tahame viia tagasi selle nii-öelda inimloomuse ürgse loomuse juurde, nagu me tahame ta juurde viia ja see, et inimloomus testis sügavalt puudutavad nii-öelda lausa seljaaju tasandil sihukesed vanad kohastumuslikud asjad, mille kohta meil on väga tugevad instinktid, näiteks on kõik, mis puudutab surmasööki sigimist ja näiteks ka puhtust ja rüvedust, et näiteks kui me tahaksime rahvast jälle väga tugevalt ärritada, siis me peaksime mõnda tema paiga vana toituma harjumist puudutama, noh, väga hea viis Eesti rahvast välja vihastanud oleks, näiteks keelatakse ära traditsiooniliselt kääritatud leib, de facto keegi nälga ei sureks, midagi sellist ei juhtuks, aga ma kujutan ette, milline kohutav rahvuslik paanikas oleks. Samamoodi kõik kõike seksuaalasjad lähevad otse seljaajju. Selles mõttes saab teha sihukest kampaaniat siukest marginaalselt asjast tohutult üles puhuda. Ja. Tehase hästi tähtsaks, aga samas, aga oot, ma pean sind katkestama, et minu meelest kääritatud leib kui näiteks küsimus ka kooselu seadusest, sa ise ütlesid, et need lähevad otse inimeste seljaajju, seega need on küsimused selle sellest, millist ühiskonda me tahame ja see fundamentaalse tähtsusega ja kindlasti mitte ebaoluline ka siis, kui väga paljud meie hulgast tänapäeval võib-olla sellist leiba ei söö. Ma usun, et palju enamatele leiva kui ainult leiva sööjatele on oluline see teatud väärtusena see asi säiliks. Ühiskonnas on üks suuremaid probleeme see, et eri eluetappidel tahab inimene erinevaid asju, et kui ta väga väike on, siis ta tahab võib-olla piima juua ja kui ta natuke suurem on, tahab legodega mängida ja siis tahab endale maasturit ja siis võib-olla tahab midagi muud veel. No mille, millele ma tahtsin jõuda, on lihtsalt see, et miks inimesed võtavad seda Rail Balticut, nii külma kõhuga on see, et tegelikult meil puuduvad sihukesed evolutsiooniliselt nupud, mida vajutada, mis puudub igasugune kohastamus kokkupuuteks, suurte raudteeehitustega. See väga konkreetselt rikub ära meie keskkonna langetada elukvaliteeti, ratsionaalsed prognoosid, mis me teeme, need näitavad, et elu läheb halvemaks aga kuna ta ei puuduta ei sööki, ei seksi ega mustust siis inimesi lihtsalt, see läheb väga, väga nagu külmalt. Mööda nojaa, aga ma kujutan ette, et võib-olla 1800 kuuekümnendatel ka oli Eestis teoreetikuid, kes ütlesid, et see plaanitav raudtee ehitus teeb ratsionaalselt elu halvemaks. Siis võeti 1800 seitsmekümnendatel see ette ja praegu küll ei saa nagu öelda, et toonane hiiglaslik raudtee ehitus oleks Eesti lohalvemaks. Ei, ega vaata nüüd, mul on sulle kohe täiesti kindel vastuväide see, et tehakse Rail Balticut on ju tegelikult seostatav sellega, et muud raudteevõrgud Eestis, mis, mida reaalselt vaja, need jäävad rohkem vaeslapse ossa. Jah, kusjuures sellest on väga-väga hea ja põhjaliku ülevaate, kirjutas Toomas Kiho Akadeemia peatoimetaja ühte maalehte. Mitte väga ammu, ma kujutan ette suurusjärk niimoodi mingi paar kuud tagasi ja selle selle artikli ma soovitan küll väga-väga üles otsida. Jah, see on nagu. Väga hea küll, aga me oleme tõdenud seda, et me mõtleme ebaratsionaalselt ja ei suuda isegi nii-öelda enda huvide eest väljas olla ka siis, kui meile tehakse mustvalgel selgeks, aga kas me saame rääkida ka sellest, võiks olla mingeid lahendusi ja ma ei mõtle isegi mitte seda konkreetset olukorda, vaid kas me üldse maailmas, kus kõik need erinevad probleemid, mida me nii eelmises saates kui ka siin saates puudutanud oleme, on üha teravamalt kohal, oleks võimalik kuidagi konkreetseid samme astuda, selleks et me õpiksime. Ütleme teistmoodi, mina ei usu sellist sinisilmset optimismi, et nüüd võtame kätest kinni ja oleme kõik head ja muudame oma mõtlemisviisi. Aga on, aga võib-olla me ikkagi saame kuidagi neid seniseid mõtlemismustreid lihtsalt teiste asjade külge kena ja üks, üks asi, millele ma olen tegelikult aastaid mõelnud, sõnastanud seda kontseptsiooni fraasiga digitaalne optimism, et et kuidas vahetada sellised keskkonnakahjulikud ja, ja ressurssi nõudvad ütleme, inimlikud naudingud või vajadused sellistega, mida annab paljundada digitaalselt. Ja kas me räägime netipornost vä? Kellelegi et kes vaatab filme ja kes kes mängib arvutiga ja samas ka võib-olla reaalne reisimine, mis kulutab palju keskkonnaressursse vahel, vahel ei ole väga õigustatud turismitasandil ja, ja ka selle asemel inimene saab rohkem reisida noh, kasvõi kasvõi ainet abil, mis on meil seadusega niimoodi kergelt pahuksisse, et noh, seal muidugi debatti alune küsimusega. Jah, ja kusjuures, kui rääkida sellest nendest lahendustest, siis lahendused on kaks tasandit, esmapilgul on hästi-hästi vastuolulised, üks üks tasand on tõesti hästi globaalne, millest räägib ka Margus Ott siis tõepoolest me peaksid tegema niimoodi, et ei oleks mingeid kohalikke maksuparadiisi või või kindlasti oleks vaja, et näiteks iga igal pool on ühesugused keskkonnatasud ei ole niimoodi, et Hiinal on, Hiinas on kasulik reostada ja Euroopas on kasulik puhas olla niimoodi. Samas õhk on meil kõigil ühine. Et mingid regulatsioonid peavad olema tõepoolest hästi globaalsed. Samas teine tasand on see just on maksimaalne tee globaliseerumine, siis tähendab maksimaalne lokaliseerimine vaja kuidagi juured maha saada ja võimalikult palju hoida niisugust kohalikku mitmekesisust ja paigavaimu kusjuures viimas on kusjuures valgud Valdur Mikita väga põhjalikult ette võtnud ja väga suur tunnustus talle selle eest. No tegelikult üheksakümnendatel veel varemgi kirjutas Jaan Kaplinski sellisest mudelist, kus inimesed on väga lokaalsed, nad ei liigu palju ringi, aga nad on noh, nagu arvutivõrgu kaudu ühendatud väga odaval moel kõigega, mis maailmas toimub. Ka need on täitsa huvitavad mõtted ja ma usun, et nagu raadiokuulajad nad aru said see debatt või tegelikult me ju puudutasime eri erinevaid debatte, on kõik väga mitmekihiline ja nendele asjadele saab läheneda väga mitme nurga alt ja nii-öelda nii uksest, aknast kui keldrist kui korstnast. Nii et soovitan raadio kuulajatel lugeda põhjalikult sõnast sirpi, kui ma ei jäta kõrvale ka seda Õpetajate lehte, siis tegelikult see Hardo Pajula SEE seal puudutab ka seda kõike jällegi ühe hoopis teise nurga alt. Ühesõnaga lugeda, lugeda, lugeda ja kuulake ka meid, nii et ma tänan veelkord. Mihkel Martin Oja. Mina olen Peeter Helme, siit Tallinna stuudiost. Järgmine nädal meid eetris ei ole, siis on peaministri tund, aga tänase saate jääb siis lõpetama jällegi Martini valitud muusikapala klappe ja maru lugu kuulmiseni.