Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Meil oli neid kaks suhteliselt lustakat nädalavahetust, kes meiega tahtsid kaasa tulla, said veeta aega Sankt-Peterburi ja Moskva restoranides. Viimasel ajal on ilmunud suhteliselt palju väga huvitavat kirjandust, meenutusi, mälestusi, aga ka uurimusi, pakub see eluvaldkond ajaloolastele huvi. Aga ei ole meil enam aega isaga tahtmist pöörduda revolutsiooni eelsete aegade juurde, vähemalt pikalt mitte, kuigi täna tuleb veel mõningat pilguheitmise paratamatult ette võtta. Ja liigume ikkagi omaette määrata tund suuna poole ja see oli meil antud juhul plokk väga tingliku nimetusega nõukogude võim ja viin. Nii et veel kord tegemist on küllaltki tingliku nimetusega, aga mingisugused kokkuvõtlikud pealkirjad peavad ju olema. Ja me rääkisime ka sellest, et täielik viinamonopol Venemaal seatakse sisse 19. bändi lõpus. Kuid juba seoses jaapani sõja algusega kehtestatakse mõningat müügi piirangut teatud piirkondadesse ja need piirangud jäävad kehtima viienda, seitsmenda aasta rahutuste ajaks. Seega noh võib ju öelda, et see täielik monopol, absoluutne monopol ei kehti eriti pikalt ja nendes uurimustes sellele temaatikale pühendatud töödes tuuaksegi välja eraldiseisvatel aastatel 1000 906913. Nii et see on need absoluut, viinamonopoli kehtimise aeg. Võib-olla täpsustame veel ja tuletame meelde, millised olid peamised eesmärgid. Üks oli loomulikult teenida riigi jaoks raha aga küllaltki oluline oli ka kuidagi korrastada, korrastada kogu see viinamüük ja näiteks kas pealinnas ja suuremates linnades oli viinamüük lubatud hommiku kella seitsmest õhtul 22-ni. Aga väiksemates kohtades maal tuli viina müük lõpetada kell 20 null null. Õhtu pärast kaheksat enam põhimõtteliselt viina osta ei saanud. On täielik viinamüügi alkoholimüügi keeld, kehtis ka suurte ühiskondlike ürituste ajal. Näiteduuma valimised ja loogika on ju väga lihtne, kui inimene on purjus, ilmselt ta ei saa aru, mida ta teeb. Ja sellepärast veel kord näitena duumavalimiste ajal, aga see ei olnud mitte ainus näide. Tõsi oli teisigi, oli viinamüük täielikult keelatud. Mis aga puudutab seda tõdemust, millest oli ju meil ka päris palju jutte, tõime näiteid varasemast ajast, et Venemaa Lioodi meeletult vähemalt 19. sajandi lõppu 20. sajandi alguse ametlik statistika seda ei kinnita. Vaevalt sarm midagi enamusele meie kuulajatest ütleb, aga las ta olla. Inimese koht ja Venemaal tarbiti 4,7 liitrit puhast alkoholi. Ja meie jaoks on oluline aga teadmine, et see oli tol ajal üks madalamaid näitajaid Euroopas. Nii et ühest küljest joodi meeletult kontrollimatult ja tuleb välja, et summaarselt arv vähemalt ametliku statistika järgi nii eriti kõrge ei olegi. Ja see, kui seadus järsk pööre muutus, mainisime, seda kehtestatakse vähemalt kõikide entsüklopeediliste ja muude raamatute järgi esimesest augustist 1914 ja seotud on ta loomulikult, esimese maailmasõjaga kehtib kui seadus kuni 1925. aastani, seega ulatub ka pikalt nõukogude aega ja peaksime meile pakkuma, arvestades meie seda üldist temaatikat päris suurt huvi. Kuid võib-olla oleks vaja ka täpsustada, esimese augusti 14. aasta, kui seadus pole absoluutne. Näiteks kangeid alkohoolseid jooke võis ka müüa edasi restoranides, restoranid, ka need restoranid, mis meil olid mainitud, suurem osa neist säilitasid selle loaga pärast esimest augustit 14. Ja kuigi kõik toovad ära selle kuupäeva, tegelik, kui seadus algab juba 18. juulil ja seatakse ta sisse seoses mobilisatsiooni väljakuulutamisega. Nii et esimesel augustil toimub pikendamine, aga millegipärast on ta kuupäevana jäänud just nimelt esimene august. Kui aga natuke tulla tagasi ja vaadata viinamonopoli kehtestamise peamisi põhjuseid, siis esiteks meil juba oli riik tahtis võtta kogu selle teenistuse oma kätesse aga saadi ka aru, et joomarlus koheselt lõpetada pole võimalik likvideerida seda nähtust ühe hoobiga ühes seadusega ei saa keelud sine. Ja sellepärast lähtepunkt siin olid ju väga erinevad huvid, oli seda olukorda kuidagi korrastada, seada sisse mingisugune kontrollsüsteem. Ja ilmselt sellepärast võtavad ka aruteludest, mida edasi teha, osa ju tolla aja mõtlevamat inimese peas. Näiteks Dostojevski, Lev Tolstoi artiklid selles valdkonnas tekitavad üleüldist huvi. See on väga tõsine poleemika, kuidas, kuidas seda kõike korrastada. Ja 1894. aastal moodustatakse komisjon nii et see ei ole mitte võimude suvaline otsus, millele eelnevad töö ja väga soliidne komisjon meil juba oli, et etteotsa määrata, antakse kõigile tuntud Mendeli. Ja ei olnud ju mitte ainult tegemist soovitustega, kui kange see jook peab olema, vaid seal olid ka küllaltki konkreetsed nõuanded, kuidas Peab jooma kultuurselt, teda on päris pikad ja päris laialdased soovitusega ärme nendel praegu peab ta, aga põhimõtteliselt kasutame siis seda sõna kultuurselt, nii et seal on väga palju erinevaid soovitusi. Aga mida viinamonopol riigile tõi, leidsin kaks arvu, hea meelega kannaks, et 1897. aastal, kui oli juba aasta pikkune kogemus oli selge, et riik sai alkoholi müügist tulu 285 miljonit rubla, jätame siis meelde 285. Ja kõik ülejäänud otsesed maksud tõid sisse riigile 98 miljonit. Nii et Tiina mõik, ühendame selle kõik viinaks 285 ja kõik muud maksud 98, vahe on päris suur. Kuivõrd riik on huvitatud viinamüügi lendamisest täis sõna ei saa kasutada, kui on teada, et sisuliselt lühikese perioodi jooksul võiks ka seda kokku võtta. Sõnaga ühe hooaja jooksul alustati riiklikul initsiatiivil Venemaal 350 viinavabriku ehitamist peaaegu korraga. Nii et huvi on väga suur. Ja arusaadavalt, kui me näeme, et selle korrastamise taga on kaks jõudu, üks on teenida sooviv jõud ja teine on piirata sooviv jõud korrastada, soovis jõud siis üsna pea ju väga tõsised ja teravad vaidlused, kas kehtestatud viinamonopol tõi rohkem kasu või ta tõi rohkem kahju. Kaso all peamise näitena muidugi, et vähenes kõikvõimalike surra kaartide joomine. Samakat ajatakse vähem, seega peaks olema hea ja põhiline argument, miks monopol on pigem kahjulik. Neid on joomine riiklikult organiseeritud riiklikel alustel. Riik ju tegi selgeks, et tema toodetud viin on puhas ja tervislik ja kahjutu ning seega kogu agitatsiooni ja viinamüügikorraldus on läinud riigiga teostatud hoopis efektiivsemalt. Kusjuures need vaidlused jõuavad ka tuumatribüünile seal tol ajal väga tõsine tõsine teema. Vahel on ju naljatledes öeldud, et see valitsus, kes tõstab viina hinda, siin on muidugi erinevad variandid, kukub. Aga 1914. aasta esimesel augustil ei tõstetud mitte viina hinda, vaid viinajoomine ja müük keelati sisuliselt üldse ära. Ja need oleks huvitav vaadata, kuidas seda vastu tahaks ja üldisel tol ajal nii ajakirjanduse reaktsioon kui ka väga paljude inimeste mälestustes on et see reform ikkagi suur muutus, vastuvõtt on küllaltki soodne. Ei hakka praegu analüüsima, miks nii, loomulikult on neid inimesi, kes on seda eluaeg pooldanud, tulebki ära keelata. Aga võib-olla selle taga on ka esimeste päevade nädalate kuude eufooria, kohe võidame koha, oleme Berliinis, küll siis pidutseme, aga praegu hoiame siis tagasi. Kuid mõne aasta mõõdudes, kui tehti kokkuvõtteid, siis tõesti ja need andmed on olemas. Seal on väga tõsised uurimused, millist tulemusse andis ja nad võiksid pakkuda huvi ka meie viina alkoholipoliitika reguleerijatele ja seadusandjatele, sellepärast et need on ajaloo õppetunnid. Suur riik on kehtestanud kuiva seaduse ja tulemused ning tõesti milles pole ju mitte mingisugust kahtlust, need on väga tõsised uurimused, väga soliidsed tol ajal uurimisgrupid. Neile on see ülesanne antud ja ilmnevad, ei hakka jällegi neid arve tooma, aga ilmneb nii meditsiini vallas kui kuritegevuse vallas, võtame nad taoliselt kokku, kui on tulemused erakordselt positiivsed. Teatud haigustesse haigestumine on vähenenud, kuritegevus, teatud liigid on vähenenud ja nii edasi ja veel üks väga huvitav väikene faktikenemis praegu meelde tuleb. Nende uurimistulemust naa toodi eraldi välja, et järsult kasvasid hoiused pangas. Tol ajal on natukene teised nimetused, teised variandid, võtame ta tänapäevasesse tänapäevase sõna alla. Inimesed ei kuluta enam mõttetult raha, ei joo seda raha maha, vaid panevad ta sinna, nii et need on kõik positiivsed näitajad. Skeptikutel on loomulikult oma argumendid, et see tulemus pole kaugeltki nii ilus ja üheks küllaltki ootamatuks põhjenduseks, mille võib-olla võiks praegu tuua neid, on ka teisi, oli näit teks linnades järsult vähenenud meessoost elanikkonna arv. Mehed saadeti rindel, sõda käib ja seega demograafiline koosseis pole, see mehed on suuremad, masuurikad joovad viina rohkem, sooritavad võib-olla kuradi tempe rohkem ja kuna neid on neid vähem, siis ka kuritegevus on vähenenud. See on põhjus üks näide. Mis aga puudutab kuiva seadust ja selle kogemusi, siis suhteliselt vähetuntud Venemaa kogemusele on ju kõrvale panna, kes on rohkem tuntud Ameerika Ühendriikide kogemus ja Ameerika Ühendriikide kuiv seadus mis ju väga paljus sünnitas mitmed kuritegevusliigid, mida varem ei olnud. Ja seega on ka loomulik, et kuiva seaduse kehtestamine Venemaal 14. aastal sünnitas piisaval hulgal neid inimesi, kes otsisid kõikvõimalikke kõrvalteid, et sellest seadusest hiilida kuidagi kõrvale, neid oli piisavalt palju. Toome mõned näited. Soliidsetest restoranides oli lubatud viina müük. Aga publik, kes võis üle selle restorani ukse astuda oli ju kuidagi reglementeeritud. Lausetega, mida on väga raske täpselt defineerida, inimene peaks olema korralikult riides. Nõukogude ajal ju ka väideti ja räägiti, et sinna restorani saab minna korralikult riides olid kohad, kuhu spordiülikonnas sisse ei lastud, dressides sinna üle ukse ei saama. Täpselt samuti, ja mis siis on tulem mõnede soliidsete restoranide kõrval kangi all nurga taga võis väikese raha eest osta valge maniskil niisukese lae mis siis pandi endale siia ette ja seega oli väljanägemine kokkuleppeliselt vastuvõetav. Ühiskonnas sõlmitakse ju väga ruttu igasuguseid kokkuleppeid, mis on viisakas ja mis ei ole. Siin ei ole absoluutseid kriteeriume, need on alati kokku pead ja taolised inimesed pääsevad sisse. Nii et see on üks variant, üks võimalus muidugi suhteliselt vähestele, kes seal jaksavad viin osta, see on ikkagi kallim tunduvalt, kui ta oli müügis enne kuiva seadust poodides. Aga üsna pea. Tabatakse ja kuritegelik maailm saab aru, et pole paremat kohta piiritus alkoholi realiseerimiseks, kui apteekid. Pea seatakse sisse retseptide nõue, ilma selleta ei müüda. Kui võib ka arvata, et leidub neid arste, kes väikese raha eest on nõus selle retseptikese kirjutama, nii et see kõik toimib. Ja veel üks huvitav näide, mis sellega kaasneb ja peaks olema ka meie kuulajatele põhimõtteliselt tuttav liina tööstus muutub peatselt parfümeeria tööstuseks, nii et hiina tootvad vabrikud hakkavad kõik tootma massiliselt. Odekolonnitoodang kasvab järsult kõikvõimalikud nimetused ja et ka inimestel ei tekiks mingisugust kahtlust, kuidas seda odekolonni tarvitada on ka nimed, nagu, mis tol ajal ilmuvad Ma kirjanduses leidsin Apilsiina või kavan limanne ja apteekid muutusidki nende odekolonni te ka tänapäeval vist on apteekitas mingisugused kosmeetilised ja parfümeeriatooted müügil siis need saavad apteekrite peamiseks nomenklatuuri, miks nad on ühed olulised kaubad. Piirituse müük, nagu ma ütlesin, retseptidega näiteks Petrogradis alates juba 19.-st septembrist võimud saavad aru, et inimesed ostavad sealt piiritust meditsiinilistel kaalutlustel vaid just nimelt joogiks ja sellepärast 19. septembril seatakse sisse retsepti nõue. Aga on ju veel üks väljapääs. Piisavalt palju on neid ravimeid, mis sisaldavad piiritust ja sellel rindel, seda me ju oleme ka siin ja seal ajalehtedes lugenud, kui tekivad mingisugused peaaegu et epideemiat, kui inimesed hakkavad jooma ühte kaubaartiklit, mis võib lõppeda väga kurbade tagajärgedega siis selline informatsioon levib kiirelt, uskumatult kiirelt. Milliste ravimite sisaldus on joodav, kus seda piiritust on? Rohkem hakatakse tootma Ma enneolematus kogustes ravimeid kus on piiritusesisaldus väga kõrge. Igatahes olukord on niivõrd härev. Võimud korraldavad juurdluse. Ja täiesti juhuslikult sattusin selle juurdluse materjalidele, nad on aruande vormis ära toodud. Ühes tol ajal ilmunud ajalehes on meie mõistes meditsiiniajaleht. Ja seal tuuakse ära, et taolised apteekid, kus võib selliseid ravimeid osta, nende arv on järsult kasvanud. Tööle on võetud lisainimesi, nii et tööjõuvajadus on seal väga suur. Ja järjekorrad nendes apteekides olevat meenunud tanud endisi järjekordi viina Poes. Ning nõudlus odekolonni järele on niivõrd järsult kasvanud. Sõja alguses on niisugune tunne, et kõik, võib-olla tõesti võiduootel tahavad ennast nii hästi lõhnastada, et selles aruandes on ära toodud. Et Peterburis lühikese aja jooksul on avatud 60 erilist odekolonni müügi kohta. Need tol ajal nimetati ATK lon Masters, Kiiev, miks ka mitte, kui on tarbimine, kui on nõudlus ja ei ole ju keelatud kaubaga tegemist, nii et 60 eraldi müügi kohta, kus turustatakse ainult odekolonni. Ja aruandes on, et seda müüakse suisa ämbritega. Uurimine näitas ka, et mõned apteeki kus retseptid nõuavad või ravimid nõuavad teatud valmistamistehnoloogiat, ei tunne ju seda valdkonda, aga näide oli järgmine. Mingisugust ravimit, kus kasutati ühe taime juurt tuli valmistada taoliselt vastavalt, et tehnoloogiale. Et üheksakümnekraadilise piirituse peal sellele juurele juure mingisugusele purule tuli kallata piiritust peale ja nii leotada seitse päeva siis loomulikult nüüd leotati ainult üks-kaks päeva, sest nõudlus on nii suur. Ja peamine ei olnud mitte see, et piiritus võtaks sellelt taimelt need omadused, mis ta sealt vist pidi välja tooma vaid värv, värv, et saaks kallata ruttu pudelisse ja ravinina maha müüa. Ning mindiga veel sammuke kaugemale, sest ka üks kaks päeva on pikk aeg. Ei ole ju mahti oodata. Ja sellepärast näiteks lisati piiritusele juurde põletatud suhkrut, et saavutada toda ravimiga sarnane värvus ja müüdi hoopis seda. Kõik teadsid, kasum ju tohutult suur ja häbenemata, nendes haptekitas küsitigi odekolonnijoogiks ja see on täiesti aruande järgi tavaline traditsioon, tavaline komme hakati ka ise tootma odekolonni apteekid, nii et mitte ainult turustama vabrikute toodangut, selleks olid mingid põrandaalused trükikojad, seal valmistati enam-vähem sarnaseid tööstusettevõtetega silpe. Need kleebiti peale ja siis uus häda, kuna tootmine ja tarbimine on nii laiaulatuslik, ei jätkupudeleid. Ja nüüd me kujutame ette, inimene vajab niivõrd odekolonni, läheb apteeki ja kaasas on tal Taara, kuhu talle siis tahavad ökolonni kallatakse. Need on ametliku aruande näitama, et tekivad ka omad märgilised nimed, suhtlus müüja ja ostja vahel. Vahel on ju vaja kasutada pettekeelt igaks juhuks. Ja enne revolutsiooni enne kuiva seadust oli küllaltki tuntud odekolonnimark, selle nimi oli Maria paarina. Ning joogi odekolonni oli saanud endale vist tuginedes mingile analoogiale nime Ivanda Maria. Või Wanda Maria. Nii et kui klient küsis, palun üksi, Wanda Maria siis oli selge, millist odekolonni ta tahab. Ja selles aruandes olid, nüüd me oleme tal üsna pikalt peatunud, aga ta annab meile küllaltki olulise signaali mis kõik kaasneb kuiva seadusega. Sõja esimese aastaga Peterburi Petrogradi tol ajal juba 150 apteeki müüsid 80000 ämbrit piiritust. Võib-olla see ei ütle meile mitte midagi, aga ümberarvestatuna viinale oli see 3,2 miljonit viinapudelit. Ainult apteekid Mõivad piiritust ravi otstarbel. Ja siia tuleb lisada Petrogradis umbkaudu 1000 poodi mis müüsid odekolonni. Nii et need on need arvud. Arvud, mis tulenevad sellest ametlikust aruandest ja seal oli veel rohkem, ei hakka kuulajaid nendega pikenema, nende lugudega aga oli toodud veel üks tähelepanek. Linnaäärsed, apteegid, kus varem kassa päevas moodus, vastas umbes 20 25 rubla. Need oli kassa 200 250 rubla. Kümnekordne kasv, muidugi sõda, närvid, probleemid, aga võib arvata, et 99 protsenti sellest kasvust läks nende rohtude arvele mis sisaldasid piiritust. Nii et seega võib nendes ametlikes andmetes natuke kahelda, kui räägitakse, et kui seadus viis alkoholi tarbimise praktist nulli et see võeti vastu suure heameelega ja rahuloluga, siis vähemalt selle aruande baasil. Me näeme. Pilt ei ole kaugeltki nii roosiline, aga loomulikult ei läinud see adekolonni ja ravimite müük sinna kategooriasse, kuhu läks liin ja teised alkohoolsed joogid. Nii et kas see, kas, kas see langus on õigem sõna ikkagi oli niivõrd drastiline ja suur ja mida endaga üks kui seadus kaasa toob? See on lihtsalt väikene näide, tuginedes sellele ühele dokumendile dokument on koostatud väga soliidset inimeste poolt ja seda võib uskuda kindlasti. Sellest me ka rääkisime, et nõukogude võim selle kuiva seaduse säilitab. Muidugi ka siin on omaette küsimus, kuivõrd kained need revolutsioonilised madrused ja sõdurid, kes meil oktoobris ja eelnevatel kuudel möllasid ja mässasid ikkagi olid. Kunagi rääkisime, võib-olla keegi meie kuulajatest veel mäletab? Ei oska ja pontsikust ja siis oli ju päris palju juttu küll konkreetselt Abessast, aga see oli üle Venemaa levinud nähtus, kuidas rüüstati laod, kus hoiti Liina alkohoolseid jooke, mis sellele kõigele järgnes. Nii et võib arvata, et kuigi, kui seadus säilib vähemalt nende kuude, nende revolutsiooniliste sündmuste ajal joodi päris palju. Kuid milliste argumentidega nõukogude võim põhjendas seda tsaariaegse seaduse ellujätmist edasi kehtimist oli ju kõik, mis pärines eelnevalt ajast vastuvõtmatu. Seda tuli dada. Ja täiesti juhuslikult leidsin ühe Trotski artikli. See oli jäänud kuidagi kahe silma vahele. Ta ilmus Pravdas 1923. aastal 12. juulil väga toreda pealkirjaga vodkat serkofilk, kinematograaf, viin, kirik ja kino, tõlgime ta siis nii jääb. Trotski alustab seda lugu seal eriti pikk artikkel sellest, et on kaks suurt fakti, mis mõjutavata, nii ütlebki kaks suurt fakti, mis mõjutavad tööliste olmet. Ja see on kaheksatunnine tööpäev ja viinamüügi lõpetamine. Ja siis ta neid püüab seletada, miks nõukogude võim säilitas selle tsaariajal kehtestatud otsus. See loogika on rabav ja annab meile veel ühe näite Nõukogude loogikast. Nimelt. Sõda nõudis väga palju ressursse. Nii et on vaja raha. Ja võis sellepärast just nimelt, et raha oli nüüd vaja nii palju viinamüügimonopolist loobuda ja viinamüük keelustada. Sellepärast, ja nii ta ütlebki sõna-sõnalt miljalt rohkem miljard vähem. Ka mõni asi, tähendab, kuiv seadus kehtestati tsaarivõimu poolt, sellepärast et see on tühi-tähi. No läks nii, läks nii, raha oli tohutult vaja ja, ja see üks miljard siia-sinna tinglik meelel tee otsustab mitte midagi, nii et see on juhus. Nii et see, et tsaarivõim kehtestas kuiva seaduse, on üks tühi juhus, millele ei tasu pöörata tegelikult mitte mingisugust tähelepanu. Ja sellepärast nõukogude võim ei võta üle mitte põhimõte, sest põhimõtteid ei saa eelnevast ajast üle võtta. Nõukogude võim võtab üle ainult fakti fakti, millele ta omistab hoopis teises sisu. Ja siis on loomulikult see, et joomine on paha põhimõttest ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Seda ta isegi lahti ei seleta, aga see on niigi arusaadav. Ja neid aha veel tähendab järeldus tegelikult on selline, et kogu kuiva seaduse teene, tõeline teene, kuulubki nõukogude võimule, sest ei saa ju kiita neid, kes midagi on juhuslikult teinud, mõnikord läks lihtsalt täppi, aga ega nad isa Aru ei saa, mis nad tegid. Nõukogude võimu puhul on kõik selge, aga neid on kehtestanud Nõukogude võim ka kaheksatunnilise tööpäeva. Ja nüüd siis selgub, miks oli seda eelnevat pikka sissejuhatust vaja, sest kui inimene töötab ainult kaheksa tundi, aga päevas on 24 tundi siis 24 miinus kaheksa jääb järgi veel päris palju vaba aega. Need on kuiv seadus, siis ja nõukogude inimesed ei tahagi viina juua, siis keegi viina ei joo. Missis alternatiiviks jääks kirik. See vana alternatiiv, aga Trotski ütleb, tõeline kirikus käia ei taha. Ja need ta pakubki välja selle võimaluse, kui viina keegi, no on, kui seadus keelatud, põhimõtteliselt keelatud. Kirikus tööline ei käi, ei huvita, mis siis jääb 16 tunni täitmiseks, paneme sinna veel kaheksa tundi uneaega ja kaheksa tundi jääb meil vaba aega. Kino, kino. Nii et see aeg tuleb täita kinoga. Nii et kaks paha asja sisuliselt võrdselt, pahad alkohol, viin ja kirik, need on kõrvale pühitud ja neid on seatud asendama kino. Me teame ju väga hästi Leninit, varia andis seoses kino ja suur kinokunstipropagandist, aga meelest on läinud ja sellest ka omal ajal ju ei räägitud. Trotski initsiatiivid siin on võib-olla veelgi efektsemad ja veelgi olulisemad, kui Lenini sõnavõtud tol ajal. Raske sõna maksab päris palju. Mida siis hea küll, see on need AGA vallas nägime, Viinale tuleb vastandada kino, aga inimene ju tahab paratamatult juua ilma vedelikutame, elada kuidagi ei saa, mis siis siin selles lõigus peaks viinale vastanduma ja see on esimestel revolutsioonilistest aastatelt. D kui viinajoomine on põhimõtteliselt keelatud ja samaka ajamine rängalt karistatav, siis ju tol ajal sõjaväele ja tööstusettevõtetele on kohustuslikus korras ette nähtud tasu. Tee. Kõik joovad teed, lenin job teed, kõik joovad teed ja selleks oli joodud ka eraldi organisatsioon, tsentratšai. Ja kus siis nisuke tee lembelisus teed, Venemaal on traditsiooniliselt väga palju joodud, sellest natukene rääkisime ka seoses nende restoranidega, aga Nõukogude võimu kätte sattusid taga suuret konfiskeeritud teelaod kuulsaks teekaupmehed, Nende laad konfiskeeriti ning tagavarad on niivõrd suured, tasuta teiega oli võimalik joota inimesi umbes viie-seitsme aasta jooksul. Ja need on mõnedes uurimustes toodud väga huvitav niisugune vastandamine, et piirkonnad, mis olid valgete käes, seal oli suhteliselt rohkem võimalusi ka viina tootmiseks ja valges väes viina joomine keelatud ei olnud, punases oli nii, et valged jõid viinapunased ja teed. Kas see mõjutas ka kodusõja tulemust? On muidugi raske küsimus, las ta jääb meil õhku rippuma. Aga selline väikene faktikene lisandub siis ka nende sündmuste juurde. Nii et tee on see jook. Kuid ilmselt kaugeltki mitte ainus jook, sellepärast et kui kunagi oli meil talvepalee vallutamisest, siis ühe versioonina mis oli liikvel tol ajal ja on ilmunud ka hiljem kirjandus oli ju, et väga paljus seda rünnakut inspireeris kuuldus, et keldrites on suured tagavarad. Ja tuginedes trotskile võib ju väita, vähemalt nii, see on tema mälestustes, et talvepalee vallutati ju suisa kaks. Nii et kui esimene laine oli neid keldreid natuke tühjendanud ja bolševikud panid sinna välja juba oma valve, siis jutud levisid ja tuli hoopis suurem, teine laine pühib selle valve minema ja need keldrid satuvad teist korda riistajate, et nende objektiks. Kuid mis on huvitav, et üht-teist õnnestus päästa ja siin on üks päris põnev lugu. Vähetuntud lugu võib-olla lõpetuseks tasuks teda meenutada. Nimelt nõukogude võimul õnnestus päästa revolutsiooniliste jõudude käest suhkrut, lihtsalt suur kogus eliit prantsuse veini aastast 1800 üheksalt yks sant Emil joon peaks olema selle veini nimi. Ja nimelt, milles oli see puänt, peamine küsimus? See aasta on läinud ajalukku, kui praktiliselt tervet Euroopat tabanud kuiva laine tõi endaga kaasa Venemaal näljahäda. Päris tõsine näljahädaleib, põleb ära. Kuid väidetavalt Prantsusmaa veinitootjatele suhteliselt soodne aasta viinamari kvaliteetne ilmselt suhkru või mingi muu sisaldus, mis seal on vajalik, kõrgSe vein säilis. Ja prantslastel oli teada, et suured kogused on Venemaal. Nii et revolutsioonijärgsetel aastatel on seda korduvalt üritatud osta. Seda ei müüdud. Ja meil tekib jällegi küllaltki huvitav paralleelkunsti, müüakse aga veini, Emida, veini aetakse endale. Ja Leningradi blokaadi ajal, mida kujutab endast Leningradi blokaad ja kui seda linna ühendab see üks tee, mida kutsutakse elu teeks ja siis me võime kujutada ette, milline peaks olema nende kauplade nomenklatuur, mis läksid linna ja mida oli vaja linnast välja tuua. Antakse korraldusse veinil linnast ära tuua. Nii et nendel ränkrasketel aastatel keegi, aga see käsk sai tulla ahnud Stalini tasandilt, annab käsu see veini diis toimetada Moskvasse, seal ta läheb dresti keldritesse, Santress sõna peaks olema tuttav, kes nõukogude ajal viinapudeleid uurisid, siis seal oli kirjas samatriast sinna keldritesse. Ja seda veini kutsuti Kustreerimaal tolle aja suured asjatundjad. Nende seas muuseas, oli ka Ilja Ehrenburg ja Nõukogude krahv Aleksei Tolstoi. Ja kõiki tabab tohutust fiasko pettumus, tuli välja, et see operatsioon oli mõttetus, selle veinihoidmine mõttetu nimel. Vein oli surnud, hapuks läinud, nii et kogu see partii tuli välja visata. Aga milline tähelepanu? Mis puudutab esimese revolutsiooni järgseid aastaid, siis Lenin ja Trotski ju praktiliselt ei joo. Nende arvates on liin sobimatu kommunistliku moraaliga ja seadusandlikul. Kas varem, kui seadus leiab kinnitust rahvakomissariaatidel nõukogu otsusega 19.-st aastast ja kuupäev on ka 19. detsember siis karmistati ka igasuguseid karistusi, sama koni ajajatele? Neile oli määratud mitte vähem kui viis aastat. Ja kui võetakse vastu uus partei programm 1919. aastal kaheksandal kongressil siis näiteks alkoholism paigutatakse sotsiaalsete pahede reas kõrvuti tuberkuloosi ja suguhaigustega. Et nii on viinajoomisega. Kuid me teame ka, et Lenin on ju suur kompromisside meister ja kui hakkab üleminek nepile siis ilmuvad ka esimesed lõdveldused. 22. aastal lubatakse müüa veini ja konjakit. Ja 23. aastal legaliseeritakse Nalifkad ja nas toikad mille kraad ei ületa 30. Aga see põhimõtteline, kui seadus kestab veel mõnda aega kuni 25. aastani ja kuidas need sündmused hakkavad siis arenema, seda vaatame juba järgmine pühapäev.