Kena pühapäeva hommikut vikerraadiokuulajale nagu ikka, on need järgmised umbes 50 minutit täidetud jutuajamisega, mille juures täna on peategelaseks laulja Mait Maltis, tere tulemast. Tere hommikust. Mina olen Sten Teppan ja hakkame kusagilt algusest minema maid muidugi, peaaegu oleksin unustanud. 65. Nii ta on, mitte ammu heidan, ma näen su näost ja rahulolevast ilmest, et ega sa väga dramaatiliselt seda numbrit ei võta. Kuule, ei võta, sest mul on nii väiksed lapsed, et need hoiavad mind noorena välja, ei tunne ennast nii vanana. Kas see mõjub päriselt niimoodi mõjub, hajub, mõjud mõjub, et inimesed sinu ümber annavad kuidagi hingamise elule olemise. No pigem, pigem väiksed lapsed annavad, sest sa oled 24, seitse nende jaoks. Nad elavad seal seljas, hoiavad sind, ei lase sul seal longu vajuda, ei lase seal väsimustunde mitte midagi. Ja see hoiabki virgendasid, mis tähendab seda, et sinu üsna hiljutises, kuidas öelda lugemisrepertuaaris on olnud karuaabits või mõmmi aabits. Meil on jätkuvalt veel iga õhtul näiteks meil on selline rutiin, et õhtul me lähme kell üheksa hambaid pesema, pesema, pidžaama, selga ja siis me poeme voodisse ja siis issi loeb veel juttu või kaks õhtul enne magaminekut ja siis hopp igaveses oma voodisse ja magavad. Kohe paugupealt, kas issi, Mait Maltis täna ja 30 aastat tagasi on väga erinevad isiksused. Ka, sest ma hakkasin mõtlema ja miks ma ütleksin isegi oma poegadele suurtele Mikolejakvale, et ärge kiirustage pere loomisega. Et ma oma esimesi esimeste lasteaiakasvanud suurt jätta, sest et see oli selline aeg, kus ma ise olin 20. Ma olin 27, kui mul esimene poeg sündis, siis ma olin selline lennukas inimene, täna siin, homme seal muusika. Noh, kodus nagu aega laste kasvatamiseks ei olnudki, see oli kõik nagu abikaasa õlul tol ajal. Nüüd, kus ma sain viiekümneselt uuesti isaks kolmanda poja, sain. Vaat sealt edasi, kuni tänase päevani, ma olen igapäevasem lastega koos, ma tean kõiki neid rõõme ja muresid, mis, mis kaasnevad lastekasvatusega ütlen otse välja. Lastekasvatus on kõige raskem amet kõige raskem teha. Ma tean, Mait, millest sa räägid. Mul on ka kodus neid kolm tükki, vaat kuidas sa rasketest hetkedest jagu saad, ma saan aru ja annan endale aru, et vanusega ilmselt teatud rahulikus siiski tekib, et sa oled võib-olla kannatlikum ja, ja välja peetum kuidagi. Või on see asi hoopis teistmoodi, ma arvan, et sa praegu. Mida vanemaks saad, seda rohkem sa vajad nagu enda ümber vaikust ja rahu, aga lapsed sa ei võimalda ja teinekord võib-olla isegi natuke ajab sind närvi see, et sa ei saa. Näiteks ma ei salga seda välja öelda, mul on üks kiiks juures, ma vaatan ühte ainsat seriaali kirgede torm ja kui sel ajal lapsed kilkama karjuvad, ümber vaadata, naine kinkis mul isegi juhtmevabad kõrvaklapid, millega ma saan rahulikult vaadata. Vaat siis ma lähen natuke endast välja, kui nad ei ei allu sellele vaikusetunnile. Aga ei muidu muidu, eks ikka kogemused on need, mis aitavad sind. Igast rasketest hetkedest üle sa vanuselt oled umbes sama nagu minu isa ja ema ja, ja ka nemad seal kusagil maal vaatavad umbes sarnaseid seriaale. Ma ei ole kunagi leidnud endasse kannatlikkust, laskuda nendega diskussioon, et mida nad seal leiavad, aga kuna sa siin mikrofoni juures oled ja me saame kõigest rääkida, siis äkki sa räägid oma põlvkonna nimel, mida, mida sa või teie sealt leia, tähendab? Ma suhtusin irooniliselt veel aastaid 10 15 20 tagasi, kui vaadati seal igasuguseid Mehhiko seriaale, jäin väga imalaid, magusaid armastuse filme, mõtlesin, no mida inimesed leiavad kõik, ma töötasin siis laevade peale ja ja siis seal Messis, kus sai telekas püsti, söödi kõik hunnikus teleka taga, vaata, ma käisin, naersin nende üle seal. Praegune konkreetselt see, mida ma vaatan, see kirgede torm, ta ei ole selline imalda. Tundub, et mingil määral, nagu on püütud reaalset elu ilusti edasi tuua sellega ja midagi ei ole katki, kui mul jääb ükskaks siiralt vahet nägemata. Aga esimene võimalus ma ikka vaatan ära. Jah, mulle on jäänud mulje, et midagi katki, kui ei vaata kuu või kaks vahepeal ja siis jälle korraks ka seda ka seda, et ka seda see tempo üle mõistuse kiire. Seal on nii huvitavalt tehtud filmides, et, et nagu rõhk on pandud ühe paari peale ja kui see paar kasvab, kasvab, kasvab, kasvab lõpuks kokku, ta lendab filmist minema, juba ilmub uus paar ja hakkab uus tooli peale. Nii et kui sa ühe paari vahelt maha magad, midagi katki, vale, järgmise paariga. Samad elamused. Võib-olla ma liialdan, sa saad mind jälle parandada, ümber lükata või vastupidi kinnitada, et kas su elu enda isiklik elu mõnes mõttes on ka nagu seebiooperimoodi olnud või või päriselus on nendel asjadel ikkagi kuidagi ausam nimi või nimed. No ma päris ei nõustuks seebiooperiga, sest et Ma elan täpselt sellist elu nagu ma ise tahan, olen tahtnud, ma ei ole ette midagi planeerinud, kõik, mis on tulnud, need on tulnud loomulikul teel. Kasvõi see, et vahetasin vahepeal abikaasat, see pidi nii minema, sest et ma andsin endale aru tol korral, et kaks poega, suured mehed juba. Kui ma hästi mäletan, siis üks oli 24, teine 22, noh siiski siiski seisvad mehed. Kui ma vahetasin peret, et see on loodus, on, paneb niuksed asjad, ma leian paika. Kahtlemata on erandeid, kus lähevad ka vägisi uuele teele ja aga see ei ole õige. Mul siin üks selgeltnägija alles hiljuti võib-olla aasta tagasi ütles teadmaid saad 70 ja et sul on uus teel ees, et me kõik käe pealt vaatas, et kõik asjad näitavad seda. Sa seitsmekümneselt leiad jälle uue armastuse ja ma ütlesin, teate, aitab, aitab mul peas ka ikka midagi, mille järgi joonduda. Et ei, ei. Kuidas sa elus otsuseid teed üldse, et oled sa inimene, kes tunneb selgelt ära, kui on tee lahknemise koht, kuhu poole minna või sa pead endaga pikalt aru? Aru pean kindlasti päris nii ei ole. Nüüd tuli see mõte, nüüd ma teen jooksma tükk aega, mõtlen ja kaalun, ega seegi otsus tuli päris päris pikalt ja visalt ja ja viimase hetkeni oli veel lahti, kas ma ikka astun selle sammu ja aga ikkagi astusin. Aga noh, kõigil on erinevalt. Ma leian, et see on väga individuaalne, kuidas keegi käitub antud situatsioonides. Kui me mõtleme sinu muusiku karjääri peale, kas selliseid tee lahknemise kohti sinu hinnangul on olnud palju või vähe? Tähendab muusiku elu on kulgenud mul väga loogilist rada pidi lihtsalt tegutsesid ühe ansambliga sai sellega nagu aeg ümber, täiesti lambist tekkis kõrvale uus kollektiiv, kellele ma olin vajalik, kellega ma hakkasin koostööd tegema ja nii on see läinud. Aastast aastasse ansamblist ansamblisse kõne tervikut hindama, siis kas päris oma ansamblit maid sul tegelikult, et polegi olnud, et esimene oli lüürika, talipoisid olid küll enne mind kokku saanud, nende puudus solist ja siis nad lausa otsi, kas sa ei tahaks. See oli 60.-te teine pool seitse 68 tegime esimesed salvestused ja sa oled siis alaealine, kui sa alustasid ja koolipoisi koolipeod olid siis ka põhilised mälu värskendamiseks ja enda kurssi viimiseks lugesin Vello Salumetsaraamatut Rakrapsoodia nii. Ja seal on üsna värvikas kirjeldus sinu enda suu läbi esimesest suuremast avalikust esinemisest ansambliga lüürikud nii Keilas aasta oli 69 ja see mõnes mõttes vist otsustas. Vähemalt need asjad sinu tulevikku ja laulmise karjääri koha pealt ära. Ta andis mulle kohe selge pildi sellest, mis, milliste elu peab laulja elama ja millistel huvitavalinimine elada, millist tähendab, kui sa oled laulja ja sa esined, siis täielikult tuleb kõrvale jätta alkohol. Need kaks asja käsikäes ei käi nii nagu ei käi auto rool ja alkohol kokku, nii käiga laulmine. On üksikuid erandeid, kui oled juubelitel ja võtad väikse tervisenapsu, aga sellega asi ka piirdub. Lausjoomist ei saa laulmise juures kallal. Aga mis puudutab seda sinu 69. aasta esimest suuremat esinemist lüürikutega, siis sellest ma saan aru, me oleme siin nagu natukene kassid ümber palava pudru olnud, et et ma saan aru, miks relvi pingete maandamiseks või sellise ootusärevuse maandamiseks poest konjakipudeli võtsid. Aga vot see on minu jaoks palju suurem mõistatus, et kuidas sa järgmisel korral suutsid täiesti selge silmaga minna. See ongi nagu selline valiku küsimus, et kuidas sa siis oma järgmisel kontserdil esinemispalavikust jagu said, siis kui sa otsustasid, et pudeli enam appi ei tule? Täpselt nii ongi täpselt nii kindel, kindel, valige otsus, tookord tegin ühe niukse vale sammu, ei olnud õige. Ja järgmine kord ma püüdsin lihtsalt üle olla sellest aga ega seal niimoodi praadium, mis ma olen juba 40 kaheksa-üheksa aastat laval. Ega tihtipeale ma lähen lavale, ikka väike närv sees, mis sest, et ma olen nii vana laval. Laudade tallaja juba aga ikka närv sees ja siis lihtsalt sisenejad ei ole, see tuleb, see tuleb, see tuleb. Nüüd käisin just Mati Nuude mälestus kontserditel ja sõites esimesele kontserdile tusse. Üksi oma autoga sõitsin ja kõrvale pingi peale panin laulu teksti hakkasin laulma Matti laulu Kalifornia pluus, mida ma ei olnud eesti keeles kunagi laulnud, varem olen inglise kestva palju-palju-palju aastaid laulnud laevade peale ja siis ma lihtsalt tampisid selle teksti endale, tee peal pähe ja jõudsin Tartusse proovi. Siis ma mõtlesin, pagan. Ta peab nüüd peas, olen ma ei võta paberid ka välja proovis, sest et kui ma praegu võtan pabervälja, siis ma tahan seda kontserdi ajal ka juba. Ja ma ei võtnud välja ja mul on nägemismälu. Mul keris kogu aeg see tekst silme ees, kui ma laulsin ja jäi pähe, et vot see on see, kuidas sa ise ennast sunnid. Või sa ütlesid, et, et ma läksin esimest korda konjaki toel, läksin lavale. On teisigi niuksed järske otsuseid elus tehtud, seesama, et ma enam kunagi ei lähe alkoholiga lavale. Samamoodi, kui mul sündis kolmas poeg 2001 aasta. Siis ma mõtlesin kohe, kuidas ma lähen Väikse imiku juurde ja ma haisen tubaka järgi, ma tegin piipu ja piip teatavasti haiseb palju rohkem kui sigaret. Päevapealt viskasin kõik nurka, kõik jätsin järgi tänase päevani ühte toppima ei ole teinud ja ei tunne vähimatki vajadust selle järgi. Nii et see on ikkagi kõik on peas kinni, kuidas sa endale suudad sa selgitada? Unustage plaastrid ja, ja ei, ei, ei, see on kõik tühi reklaaminipp ja rahakogumise variant. Miks sa koolipoisina mikrofoni järele haarasid? Edevus, ma arvan, kõige rohkem. Ütleme kõik, kes laval esinevad, kõik need jäävad inimest. Sinu vedamine seisnes selles, et sa ikkagi oskasid laulda ka. Jah, muidugi, ma tunnen tagant järel eluaeg sellest suurt puudust, mis ma nüüd ana vana imise osast meenutan üldse, et ma ei ole saanud muusikalist haridust, elus ei olnud võimalus, ema kasvatas üksi meid nelja last ja ei olnud seda võimalust, et viia biomuusikat. Sellepärast ma olen nüüd kõik oma lapsed, kui vähegi võimalik, suunan nad kasvõi laste muusikakooli. Nad saavad muusikalise alghariduse kätte ja on elus muusika vallas. D palju kergem ja lihtsam. Praegu vaatan mul keskmine poeg Marko käib Keila muusikakoolis, ta loeb solfeedsut nagu juturaamatut. No midagi ütelda, ma ei jaga sellest ööd ega mütsi mitte midagi, et hariduse mõttes anna poisid sinust kõik juba möödas, ammu möödas, Jako Mikko, kõik ilusti möödas, kõik jagavad seda muusikat ja seda, seda solfeedsut ja solfedžo muusika alus. Peab oskama, eks ma omal käel õppisin nooditundmist ära. Ma võtsin noodi ette ja ma visuaalselt nägin neid noodiliikumise, selle järgi viskasin ka viisijuppi mingil määral paika. Aga enamalt jaolt ma elus olen laulu õppinud ikka nii, et mul on meloodia ette mängitud ja ma kuulmise järgi. Kindel, kas sinu kodus suguvõsas mingil moel muusika tegemist laulmist leidus, kui sa, kui sa, pisike leid. Isa mängis erinevaid pille, mis kätte võttis, sealt ka viisi välja tuli, seal oli tal kitarri ja saksofon, jäävad niukseid asju. Aga ütleme nii, et viisi peavad, kõik pidasid peres ema, isa, kõik õde vennad, kõik pidasid viisi. Aga päris lauljaks hakkasin ikka mina elus. Kuidas sa oma teiste pisikeste pereliikmetega seal lapsepõlves läbi said mitmesse järjekorras olid ja, ja missugune see elu oli, mäletad? Ma olin vanuse järjekorrast teine, õigemini kõige vanem, sest me olime õega kaksikud. Aga noh, nagu ma olin juba sündides niuke solidaarne, lasin daami ees väljastuliniseeri. Sellest lähtuvalt midagi ei muutu, kas sa oled noorem, saad vanem, sa pead lapse pead oma laste läbi, mäletan, meie Kivimäel elasime. Tulime koolist kõik kambas koju ilusti mereta, siis niuksed asjad nagu praegune sabad õudsad tuupima ja õppima minu meelest rohkem nagu jõudsime koolis ära õppida, koduseid töid oli nagu vähem, praegu on nagu miskipärast rohkem või tundub mulle ainult niimoodi siis me mängisime, hullusime Velvik väga head sõbrad ja siis me tegime koerustükke ka palju, mida tänapäeval ei taha tunnistada, väiksed hakkavad ka neid tegema, siis püüad neid selgitada, nii ei tehta, nii, ei tohi. Mis koerustükke seal teha sai, üldse? Ema oli päev otsa tööl, isad pol kodus, lapsed tegid, mis tahtsid. Meil tuli järsku mõte, et teeks endale karamellkisselli valmis vihad kööki põlema pannud. Sest ega me osanud seda suhkru läks lõpuks põlema, seal peal liiga koha kuumutasime. Siis oli paanika lahti terve üle suure pliidi oli suur leek. Ja siis muidugi lapsed olid rumalad. Me tahtsime veega kustutama hakata. No siin me saime ikka see naaber appimine ikka päästis meid, äkki mina olin siis üheksa, 10 kuskil ja siis sealt aasta märgikide kohed siis seitse kaheksaid, teised seal veel karistada võtsid ka hiljem vastu või ei järgne mingit karistust, sest et ema oli mõistev arusaam, et no lapsed ikka üritavad ja katsetavad igasugu asju. Aga seal jälle õppetund jälle kogu eluks, et oma lapsi kasvatades jälgid kõrvalt rohkem selliseid situatsioone, et sa unustad kuskile maha ja ja noh, kõik see, mis on, mis on ohtlik, hoiad natuke nagu kuskil peidus või varjus koolis olid lahtise peaga suhteliselt me käisime ju õde Reedaga ühes klassis ja temal pea oli natuke rohkem hajevil, et ma mäletan, nii selgelt tuli meile uus õppeainekeemia ja mulle see väga meeldis. Ja keemias olid mul siin niimodi hinded päevikus viis, viis, üks, viis, viis, üks, sest ma ei saanud koha peal istuda, kui Reet läks vastama ja ta ei osanud midagi. Koha pealt näitasin käte ja suuga igatpidi. Õpetaja märkas sedamaid tobevik siia üks ja niimoodi tunnistuse peal, mu keemia oligi kolm, sest et viis, üks, viis, viis, üks kogu aeg ei saa ju panna nelja köitena. Kuigi teadmispoest olin viiene. Kas kooliõpetajad ja see seltskond märkas sinu laulmise annet ja laulmise tahet varakult? Liigagi hästi märkasid, ma ei taha ühtegi halba sõna öelda, õpetaja kohta õpetigi oma tööd kindlasti hästi, aga ta oleks pidanud rohkem nõudma minu käest ka ütleme nooditundmist ja kõike sellist asja. Nii, kui mul oli seal, ütleme, tekkis laulmises mingi hinne kolm või neli, siis ta kutsus jälle maid, tule laulase laulet teadis, et ma laulan ja ei olnud probleemi, jälle sain viie niimodi, päästsin laulu juba neli, viis neli, viis tunnistuse peal. Aga kooli poole pöördud tagasi pöördudes korjaga, kui ma lõpetasin kaheksanda klassi Tallinna kümnendas keskkoolis, praegu vist on ta Nõmme gümnaasium, siis mulle klassijuhatajaks oli vene keele õpetaja ja vene keelega oli mul väga räbalad lood. Ma ei saanud sellest keelest üldse jagu. Mul oli ta kolme kahe vahel hinded ja minu õnneks tagantjärgi mõtlen, oli see, et meil oli tookord, kas äkki oli koguni juba siis oli see üleminekueksam või lihtsalt aasta koondhinne tuli panna välja ja õpetaja ütles mulle otseselt head mait, kui sa mulle lubad, et sa peale kaheksanda lõppu lahkunud meie voolisse lähed kuskile mujale õppima. Ma panen sulle ilma vastamata ka selle kolme välja ja nii ma sain selle hinda kolme kätte vene keeles ja loomulikult ma olin sõnapidaja poisid juba tol ajal ja ma lahkusin sealt 10.-st keskkoolist, sest tänu sellele, et ma vene keelt ei osanud tagantjärgi naljakas, sest et kui ma käisin 73 kuni 75 vene kroonu läbi teenisin Riias siis ma sattusin staapi tööle ja seal oli ainult venekeelne keskkond ja seal ma õppisin selle keele nii soravalt omale selgeks, et tänapäevani imestan, kuidas ma koolis seda ei saanud selgeks. Nüüd on vene keel nii selgelt suus. Aga siis tol ajal läks niimoodi. Siin on üks võimalus teha pisike paus, Me jätkame Maiduga jutuajamist hetke pärast, aga kuulame ühe loo vahele. Ja ma nüüd ei tea, kas valiksin, üllatab või ei üllata, aga ma vähemalt proovisin seda lugu meie fonoteegist otsides jõuda balani, mis võib olla su enda jaoks, ei ole päris igapäevane ja Nõukogude Eesti kerge muusika ajalugu sisaldab sellist pala, mille pealkiri on diskoime. Kas sa mäletad maitsta lugu? Absoluutselt ei mäleta. Sellise pealkirjaga laulu mina oleks kunagi laulnud ei tule meelde, üldse? Kuulame siis räägime edasi. Okei. Diskotüdruk ei piisa. Igal pool on seal ja tema. Anne. Näitena. See oli aasta 1986 meie ERRi fonoteegi programm ütleb, et Eesti raadio tütarlaste ansambel on siin mängus olnud. Tekst Heldur Karmo, väike viisikoor on kaasa teinud just ja esitus Mait Maltis, niiet et nagu öeldakse, nimed ja numbrid ei peta, maid ei peta. Kuigi ma seal ütlesin, et ma ei mäleta sellist laulu, aga tegelikult tuli meelde ülli nagu laul kõlama hakkas. See tähendab, et elu jooksul on ikkagi jõutud teha nii mõndagi, et mõned asjad lähevad ära, lihtsalt lähevad. Lähevad sest et selle kollektiiviga koos selle väike viisikooriga koos ma võib-olla laulsin mingi kaks, maksimum kolm laulu ja nad ei ole lihtsalt meeles olema. Muusikaasjadest räägime kindlasti veel põhjalikumalt, aga siin enne loo kuulamist sa jõudsid mainida Nõukogude kroonot. Mida see periood sinu jaoks tähendas, kas sinna sattumine oli kooskõlas sinu nägemusega tulevikust ja saab väga, ei puigelnud ega sõdinud selle vastu, see oli vist aeg, kus oli üsna raske ka eemale nihverdada, ehkki muusikute ja üldse loomeinimeste hulgas on see teema ju alati hästi popp polnud, et on nihverdatud kuidagi vastavasse asutusse, et ei peaks minema ja nii edasi, et kuidas sul käis? Ei, eks ta oli jah, selline asi, et isegi mina ma nihverdanud neli aastat ennast hilisemaks, ma oleks pidanud minema 18 aastaselt sõjaväkke ja ma läksin 20 kaheselt alles. Nii palju mul õnnestus, kuna mul oli tollal olid sõjakomissariaadis ja vabariigi keskmisega missionaatorisi Narva maanteel. Seal oli mul üks major, mingi osakonna ülem oli väga hea peretuttav ja tema hoidis minu toimikut oma sahtlis kogu aeg, et see kuskil kellelegi silma ei hakanud, aga siis ta sai ametikõrgendust pidi oma kohta vahetama, ütles head mait, ma pean su toimiku nüüd välja andma, aga Ma otsin sulle väga hea ja sooja koha ja tema otsiski mul see riia teenimisvõimaluse välja ja see oli tõesti hea soe koht, mida see siis tähendas igapäevaelu mõttes, ma ei teinud kaasa neid nõmedaid, tobedaid rividrilli ja igast niuksed marssimisi. Ma nagu ütlesin juba jutluse Palin staabirütm, olin tol ajal Riia 278.-ks kommendatuuri toitlustusala ülem. Et ma olin see, kes koostas kõikidele Sõõru poistele menüüd igapäevaselt iganädalaselt nädalast nädalasse ja istusin hommikust õhtuni staabis. Õppustel käisin, ega ma sain püssiga lasta. Ja püssilaskmine päris huvitav, sellepärast, et siis seal oli üks sõber, oli üks leedukas, oli meil seal, laohoidja, süütas tule, Lähme, laseme lauses pikk koridor, seal lasime püssiga välja, sain harjutada enne kui ma läksin, siis tiirud koos teiste sõjaväelastega, ma ju ei olnud harjutanud kuskil, nemad käisid kogu aeg, mina ütlesin staabis, aga kasulik sealt ja sooja. Kõigepealt see veel, et ma päästsin eesti poissi seal. Kui kellelgi mingi jama kuskil seal väeosas tekkis, siis ma anda, andke mulle märku, ma kohe läksin Saabi nende rooduülema juurde, ütlesin teadmis. Annase poiss, mu lapistaapi, mul on vaja teda seal kohe sõna lausumata anti mulle staapi, tuli sinna staapet võtta, kirjuta nüüd koju, kiri näiteks ajaviiteks valmis, ega mul muud sul midagi ei ole teha. Kus sa sealt tagasi tulid, siis kuhu sa oma eluga maandusid, mis sind siin ees ootas ja teadsid sa armeest naastes, mis hakkab juhtuma? Ei, kindlasti mitte, siis ma esialgu läksin, jätkasin sealt, kus ma katkestasin, kui ma lõpetasin, et kui ma läksin sõjaväkke, nimelt omandasin autosid, paberid endale just sõjakomissariaadi selle kaudu ja oli nagu sõjas tegeleda autojuhipaberitega, kuigi ma ei teeninud päevagi autojuhina. Ja siis ma läksin, jätkasin Sid autobaasis, kus ma töötasin enne sõjaväkke minekut ja seal ma sain, võib-olla mingisugune aastat ei olnud, aga, aga kuskil mingi pool aastat töötada ja siis avastasin muusikud kutsusid kulatsat. Tule, tule Kunglasse ja seal ma siis Kungla laulsin. Selleks hetkeks oli sul selge, et ega vist oma eluga palju muud peale pole hakata ega tahagi. Kui, kui muusikat. Tahtmise mõttes ei olnud küsimus teenimise mõttes oli küsimustest tol ajal olgem ausad, ikkagi muudik teenis paremini kui ükski teine inimene Kungles lauldes oli ikka palk oli, palk oli nagu ta oli, ta oli kuskil kasvavad hästi, meenutan, oli 120 rubla kuus aga teada restorani muusikud said kohaga haltuurat. Näiteks haltuura, ühe kuu haltuura moodustas 300 kuni 400 rubla kuus, seal ületas mitmekordselt kuupalga. See oli niuke meeldiv asi, mis mind sinna kutsus ja ma läksin rõõmuga ja mäletan, Mikko sündis kohe, ma ostsin auto endale ühe kuuteenistuse eest proovis ja tänapäeval ühe kuu rahast midagi osta, neid raha realiseerimiskohta ikkagi oli ja võimalusi siiski oli vähe. Et noh, üldiselt, kui sa midagi suuremat teenisid ja korjasidki sisse panid nagu varadesse, ütleme seal ostsid omale uhkeid möödas, uhked tehnikad koju. Tol ajal mul oli kõik olemas, kodus makid, igasugused ja võimendid ja kõik, kõik, kõik muusikat kodus ka kuulata, tasemel tutvused, tutvused aitasid. Nõukogude ajal oli kõik ainult tutvuste peale. Asjad ja lauljatega, eriti populaarsetega üldiselt taheti tuttav olla küll. Taheti taheti ja hinnati lauljaid tol ajal, keda ikkagi ütleme telepildi kaudu üldse raadio kaudu hunti, nendest peeti lugu ja, ja suhtuti väga lugupidavalt. Kuidas seal tookord õnnestus elu hammasrataste vahelt eemale jääda, sest noh, nii mõnedki saatused on olnud üsna traagilised, et lihtsalt elumere lained, kui sa oled popp, kuju õlale, patsutajaid, lauda, kutsujaid lihtsalt noh, paratamatult elu on selline, tekkis väga-väga palju, küllap kasull. Neid oli palju, neid on kogu aeg, need on tänapäevalgi, aga ma veel kord ütlen, et ise pead olema tugeva iseloomuga. Ja teinekord mõnigi mõni tuleb ja ütleb, et võtame ühe napsi. No kas on tõesti minu terviseks võtta. Aga tuleb sellest üle saada ja ilusti viisakalt tale keelduda. Sa ei pea minema kaasade sammuga, kas Kungla oli hüppelaud vitamiine ja vitamiinipoisid, leidsid Nugunglast. Kaheksandal aastal tuli järsku Peeter Vähi, Jüri Mitt, et nendel just vitamiine sai mingisugune pudenemise aeg. Et nad pärist läksid lahku ja, ja siis oli vaja uus bassimees neile ja siis laulja ka see pere asemel. Ja siis tulid, kauplesid mind ja ega ma sellest pikalt ei mõtelnud, mõtlesin, et päris ahvatlevam tulla vitamiinikest tol ajal juba ansamblid, mida teati juba. Ja nii ma sinna sattusin. Mis esimene lugu oli, mille sa vitamiiniga tagid? Perekond? Perekond oli esimene lugu ja see oli nii huvitav lugu, et poisid imestasid koha peal ja ma isegi tänapäeval senisest on ka. Esimese korraga istusin mikrofoni taha või seisi mikrofon, tahaksin samblalinti laulma esimese korraga jäise laul linti. Kattai Eduard oli siis helirežissöör, ütles, et kõik seal lindistuse korras, rohkem pole veel laulda. Kõik pahviks võetud ise kaasa arvatud. Professionaalses mõttes tähendas vitamiin juba uut väljakutset või oja. Oja hoopis teine, no seal oli kasvõi lindistuse seisukohalt. Me lindistasime juba niimoodi, et me istusime tihtipeale ööd otsa Eesti raadios. Sellepärast et päevased ajad olid hõivatud, sul ei olnud võimalust seal teha midagi ja siis sai öise laigu kirja pandud. Ja siis, kes oli hetkel lindistama, sest vaba see oli seal stuudios kuskil nurgas madratsi peal pikutas, ootas oma järjekorda. Tuli aeg kätte, läks, et aus ja ma mäletan hästi, me tegime laulu glooria. Ma laulsin seda linn vähemalt korda 10 15, enne kui lõpuks sobis režissöörile, millest sai teha õige loo. Kui sa juba siin sellise nime laulu pealkirja mängu tõid, siis ma loen sulle ette ühe jada. Sa võid suvalisel hetkel sekkuda, kui sul tekib mingi tunne ja sa saad aru tagamõttest, miks ma sellise nimekirja olen koostanud Marja-Liisa Klooria. Lolita, Dolores lisel ilmselt leiaks veel mõned neid peaks olema korraleinud. Kui selle isegi, et naisenimega laule on mul vist ehkki 13 ehk siis kuraditosin, hakkab mingi muster tekkima või ei hakka, ei hakka, ei hakka, see lihtsalt on läinud niimoodi, et mõni paneb seal armastuslaule mingisuguse teise pealkirja, minul on pandud naiste nimed, kõik arvustused laudade peale ja, ja esimesena mainis sära Marja-Liisa mani. Mäletan, et 2006 aastal, kui ma sain õnnelikuks tütre isaks siis mõtlesin jess, see on ilus nimi, et ma panen selle oma tütrele nimeks. Tahtsin natuke aega, mõtlesime abikaasaga. Ta ei ole päris eestipärane, seda paneme Mari-Liis näiteks. Nii saigi temast Mari-Liis, aga algne tõuge tuli seal alge tõudoli Marieliselt. Mõtlesime, kuidas kõlab Marie Liisa Maltis. Natukene nagu liiga puine on see variant, Mari-Liis, kõlab hästi, Mari-Liis mõtis nimemaagia puhul n-täht on seal alatalist, tahtis oma ja siin nimemaagia puhul on veel üks huvitav asi. Kõik poiste nimed, mul lõpevad o-tähega. Mikko, Jako, Margo, Kristo see juhuslik, aga ma ei ole seda valinud, vaid need on kukkunud, need nimed niimoodi välja, et kõigil ood lõpus. Aga vitamiiniaegadesse tagasi, et kui kaua see periood kestis ja mis võis olla selle ansambliga koostegutsemise kõrghetk sinu jaoks? Neli aastat olin täpselt kaks aastat, olin Anne Veskiga koos kaks aastat, Marju Länikuga koos. Kõrghetk kui selline, no ma arvan, ikkagi anne, viimane aasta, Annega koos olime siis me olime Eestis ikka ikkagi. Ma julgen öelda, et me olime number üks ansambel. Sellepärast meil oli hästi palju kontserte, hästi palju esinemisi. Mul ei lähe meelest, me tegime 81, tegime Väimelas muusikalise filmi laulud lumes salvestust olime kaks nädalat, elasime Väimelas. See oli veebruarikuus ja selles veebruarikuus. Me andsime seal Lõuna-Eestis 28 kontserti. Lisaks sellele filmivõtetele ja mul ei lähe meelest ära, tegime ühel päeval linte, kultuurimajas tegime neli kontsert järjest, poolteist tundi kontsertkavas välja, uuesti poolteist kontsert, rahvas välja, uus sisse, nii et see oli kahtlemata üks tippperioode. Ega ma ei, ma ei üldse ei alahinda ka marju koos tehtud, sest siis me parandasime rohkem mööda Venemaad. Ja Venemaal olid eesti ansamblid üldse nagu Zapad vene keeles. Et lääs tuli nagu selga ja seda imetleti ja jumaldati ja mehed pandi alati suurtel kala kontserditel viimasena lavale esinema ja sihuke tunne mõnus tunne. Rahvas oli juba eelnevate vene bändide poolt üles köetud ja siis me läksime sinna, ma mäletan, me tegime Rossija kontsertsaalis kontserti ja mul oli seal üks number oli selloliita number kasvõi näiteks. Ma vist ei, ma tegin teise Rocke kõvelaga Lountaga, konkreetselt meenub see, et mul oli hall, hästi lohmakas ülikond. Ja tol ajal oli nii populaarne, ei mingit särki alla, must nahklips oli ees, hõlmad laiali ja seal kargasin, laulsin seda, tegin seal kogemata mingi tagurpidi salto, mis seal plaanitud, aga tuli efektselt välja. Tagantjärgi poisid ütlesid, et kuule hakkagi tegema, mõtlesin, et teate, see oli nii kogemata, ma ei oska seda üha rohkem ja rohkem. Aga sellest piisas, et rahvas enda kätte saada ja rahvas hullus lausa vitamiini käes. Mõni päev tagasi just Anne Veskiga rääkisime juttu ja siis lipsas ka teemana läbi see, et tollal oli väga kombeks, et Eesti ansamblitele oli mitu solisti paralleelselt kaks või lausa kolm. Kas sa oskad seda seletada, kas kavad olid nii pikad, et oli tarvis mitut solisti või millest tuli? Pigem see tuleb sellest, et taheti saada nagu rohkem mitme valge vesisemaks muusikat ja just valiti naise meessolistid. Miks Ritamine otsas, aga mul sai nendest Venemaa reisidest kõrini. Ütleme otse välja ja me otsisime tükk aega, et kes saaks mind asendama ja siis oli täiesti, ma ei tea, kust lambist järsku tuli välja Aivar mäed. Ta on olemas. Ja ma mäletan. Me käisime Irkutskis kontsertreisile vitamiiniga. Aivar Mäe oli kaasas juba nii, ühesõnaga ma andsin talle nagu teatepulga üle juba. Pool kontserti laulis Aivar Mäelaule ja pol kontsert veel mina. Et sujuvalt läksime üle ja tänase päevani Aivariga suured sõbrad. See kõlab väga dramaatiliselt, kui laulja, kes on väga eduka ansambliga reisib ringi tööd, on kuhjaga välja, mida sa hing veel ihkab ja siis astuda karavanilt maha või karussellil. Vaata kõlab jah kummaliselt, aga aga lihtsalt see pidev kuu üks kodunt eemal olemine, pere kasvab omapead, sina oled kogu aeg Venemaal, möllad seal ringi. Ma leidsin, et see ei ole õige ja mõtlesin, et ma piisavalt palju ütleme. 82. Me hakkasime ikka päris ainult Venemaale tegema, Eestimaal üliharva esinesime. 82 83 84. Me tegime ikka ainult Venemaa. Kontserte, mida sa sealsest eluolust just kõige rohkem meenutad või mäletad, mis sulle sellest nii-öelda templina mällu jäänud on? Noh, võib-olla see, et tol ajal vene rahvas oli ikka meie elatustasemest, võib-olla ei ole päris õige öelda, aga aga eluviisilt olid ikka meistikaga peajagu maas. Mäletame, läksime ükskõik kus Venemaa linna ja läksime kuskile kauplusesse ja või kasvõi hotellis küsivad meie käest otse, aga mis raha teil on kasutusel? Mõtlesin Me oleme samast Nõukogude Liidust nagu teiegi meil ikkagi rublad. Et ühesõnaga, suhtuti niimoodi, et nagu mälekult oleksime juba välismaal. Vastastikune energia publikuga sul on väga huvitav võrdlusmaterjal ja 60.-te lõpust lüürikutega ja siis kusagil noh näiteks seesama 80.-te esimene populaarne periood vitamiiniga. Selline öö ja päev ilmselt. Tähendab ta nii väga nagu öö ja päev ei olnud, sest et tol ajal, kui me tegime üürikutega, need tantsupidusid koolides siis me olime kõikidega, sõbrad, tegime oma lood ära, seal noored hullasid, möllasid, tulime vaheajale, seal me kõik koos jälle olime. Ei keegi irdunud, ei tõmbunud kõrvale kuskile. Ja täpselt samuti oli ka hilisemate kontserditel, et rahvas armastas sind ja ta tulid pärast kontserti vestlesid, toodi lill igast asju, et täpselt samamoodi suhtlus käis ikka edasi. Pärast vitamiinist lahkumist, muusikat sa jõu ei jätnud, eks? Ei, siis tuli artelli kordades. Siis tuli artelli kordadel liiga, tegin paar-kolm aastat üksjagu sai vist isegi salvestatud ja üks plaat ja mul on tehtud artelliga. Aga siis vaatasin, mis ma vaatasin, Kalju Saareke kutsused. Mait, kas sa ei tahaks varieteed uuesti jätkata, sest ma tegin kunagi kaljus arekesega kihnu jännis. See aasta võis olla kuskil 71 kuni 73, äkki enne sõjaväge laulsin Kihnu enni laevas varietee trupist saarekese käe all. Ja siis saareke otsis mind uuesti üles, ütles, et kuule, tule Olümpias ja nii ma läksin. Et ma laulsin 86 kuni 92 Olümpias. Nii et on sa varieteekunstiga maitstud, omajagu. Mait Maltis, kui helilooja üks laulab mul rohkem jale mida esitas väga tuntud nägu. Ja Urmas Ott, seda laulul salvestasime temaga. Teadupärast Urmas viis üldse ei pidanud. Aga ma veel ütlen, et kõik annab laulma panna kõik inimesed. Me läksime temaga stuudiosse kaks mikrofoni ees, tema laulis ühte, mina teise. Aga see, mis mina laulsin, läks Urmasele kõrvu. Esimees Urmas laulis selleks linti ja tänu sellele toele, et mina laulsin talle, viisijupid kõik kõrvu. Ta laulis laulu nii maha nagu ta tänapäeval kõlab väga ilusti, minu arust kõlab tema eksitusse. Aga jah, ma rohkem jälle kirjutanud või neid laule teinud, sest tol ajal küsiti, et oleks vaja, et kohe pöörduma. Heldur Karmo borda teeb ilusa-mõnusa teksti ja tegigi niisugust teksti ja muidu Heldur teeb harilikult viisi peale teksti, aga tegi ükskord lihtsalt diktorivahelisi teksti, ütles, näe, siin on teksti ja tehke selle viis peale. Ja poisid lükkasid minu kätte vitamisesse d ka üks laul ja nii ta sündis rohkem mu põrsa vaimu peal olnud ja pole teinud. Mis sind ennast muusika juures kõnetab, kas või repertuaari valides aegade jooksul, nii palju, kui sa oled seda ise saanud, teha, mida aeg edasi, seda rohkem ilmselt, eks. Et mis on need momendid emotsioonid, mida sa lauludest otsid, mis mis sind kõnetavad? Mida ajada aeg edasi, seda rohkem ma laulaksin, selliseid meloodilisi aeglaseid ja sügava sisuga laule juba omal ajal sai väga palju lauldud inglise keeles. No see oli lihtsalt moest tol ajal. Aga jah, praegu tahaks laulda jah, niuksed, meloodilise või isegi. Ma tooksin näitena välja, mis mul ikkagi on endiselt südames ja meeldib laulda ja laulan ka. On viginganna laule, riigi kanna laule ja siis hästi palju, ma tegin neid, George, päike lugusid, ma arvan, et kõik niisugused, mis meie Eesti rahvale annab edasi anda, palemist, päike ikka ära teinud, kuigi tal on kogumikke vist 17 või 18 tükki ja ja laule, siis korruta seal kuskil 10 15-ga, neid laulan ülimalt palju, mina olen võib-olla päike lugusid kuskil kuus, seitse kaheksandik ära. Et nüüd on kaks nukest teenäitajad, minul. Kui räägitakse Mait Maltis Est, siis tihti jookseb tekstidest inimeste juttudest läbi sõna romantika. Kas see on miski, mis tuleb sinuga automaatselt kusagilt sisemusest kaasa? No eks ta on ikka Klauljas endas kinni on võimalik ju võtta mikrofon kätt ja lihtsalt laul maha laulda ilma igasuguse emotsioonitu. Siis sa ei saavuta mitte midagi sellega publiku mõttes, sest et mis on kõige tähtsam laval, kui sa oled, sa pead publiku saama enda kätte. Aga kui sa ise ei pinguta, ega publik seda kätte jookseb. Nii et sellepärast on see romantika mõte, see on sul väga hea tabavalt öeldud. Kõik peab lähtuma ikkagi sellest samast romantikast. Ja noh, romantiline inimene, paljud ei taha, et ma olen väga romantiline. Eile õhtul selgus järjekordne Eesti laul, mis sõidab Eurovisiooni lauluvõistlusele kaks aastat tagasi. Olid sa ise sellel karussellil olin, mis emotsioon nüüd tagantjärele lauluvõistlusega seoses on, sest see oli ikkagi erakordne juhus. Sinu generatsiooni tegijaid sinna ei olegi rohkem ei, ei varem ega hiljem sisuliselt sattunud. Jah, ei ole vist keegi kippunud. Tol korral oli see pojake Jacon oli vaja lihtsalt üks laul välja käia enda poolt ja pandi tanki ja mind pandi tanki, arvas, arvas, et paps on see selle laulu puhul õige esitaja ja ega ta ei eksinud, sest et seda laulu ma nüüd ikkagi eestimaal peaaegu et igat oma tantsuõhtut lõpetan selle lauluga siis ta niuke hoogne ja hästi meeldejääv laul. No ma sain innustust lastest, et kui me tegime seda tookord seda Eesti laulusalvestusi televisioonis, me tegime just ühte proovi soundi, proovi selle lauluga ja siis sammus sisse sinna stuudiosse üks kas esimese või teise klassiekskursioon. Ja minu arust tegime seal laulu ja kus kõigil hakkasid käed ja jalad käima seal lauluga. Et siis mulle selge, et see laul on hea laul, aga no näed, läks teisiti ei jõudnud tema isegi mitte finaali. Ära ütle nii 20 hulgas olla maid ta muidugi ei ole paha saavat muidugi. Aga tookord tundsite ennast väga vales kohas olevat. Ei tundnud lava on alati minule kuulunud ja ma tunnen ennast laval alati väga koduselt, väga hästi. See, et ma olen vahel närvis, pabistan, see käib asja juurde, sest ma olen ikka öelnud. Kui sul mingit närvi mingit pabinat enam sees pole, siis on aeglavalt Krallastuda. Seda veel ei juhtu. Ei, ma arvan, eset kuni nokk lahti püsib ja rahvas mind kuulab ja käib mind kuulamas ja tantsib mu laulude järgi. Nii kaua ma ikka laulan veel. Sa oled sünnilt tegelikult ju Tallinna poiss, miks sa maal elab? Ma olen eluaeg olnud Tallinnas. Elasin 54 aastat Tallinnas ja nüüd ma olen 11 aastat juba maal. Ja vaat jälle see romantika romantika hoiab kinni, seal sa ikka tuled? Õuelinnud laulavad ümberringi ilus vaba loodus, keegi naaber Cindy, vaata, ei, kiusa kuskilt. Linnas, kui ma elasin, mäletan, tõusen hommikul üles, esimene mure oli, vaatad aknast välja, kas sinu autoga on kõik korras? Maal selliseid muresid ei ole, see on lihtsalt teine elu, ma ütlen, et ma käin linnas nüüd täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Kuskohast see maaromantika tekkis 54 aastasena järsku? No võib-olla see, Me elasime ühetoalises korteris oma uue abikaasaga ja ühe pojaga vaatasime, et see jääb väikseks. Et äkki oleks ikkagi õige võtta ja ehitada maja endale. Temal oli unistus abikaasale oma neljakümnendat sünnipäeva tähistada, oma vajas kunagi. Ta ei mõelnudki, et uut maja saab, et äkki saab kuskil vana maja restaureerida teha. Järsku mina võtsin sellest hästi kõvasti tuld ja ma olin Lõuna-Eestis jälle kontsertreisil seal oma pundiga. Ja, ja siis ma läksin ühte ehitusfirmasse, kes tegeles palkmajade ehitusega, ei, ma läksin, küsisin otse juhataja käest, öelge, kas miljon krooniga saab palkmaja püsti võtmed kätte, mõtles hetke, ütles, saab, ma võtan selle miljoni pangast laenu ja lasen maja püsti panna ja ma elangi omas majas, nii, seal läks sellesama firmaga, ma lõin käed, kõik tehti mul maja valmis ja saimegi. Pluss siis omal muidugi see maaküttesüsteem selleks lisaks kõik juurde. Väga iga valik ja lahendus oli. Nüüd sa pead muruniiduki järel sattuma või traktoreid reba, kui juba kolm aastat niidan traktoriga, territoorium on suur ja põllumaad kõplama kõblata ja vaja on, et selleks on naisperemajas. Kui vajan rohida midagi või siis nemad ikka teevad. Mina enam nüüd küll kummardama ei lähe kuskile. No minu jaoks on tehnika seal, ütleme seal põld tahab freesimist ja nagu te siis selleks on tehnika kõik ja selle taga ma ikka jaksan, taltsutaja pole häda midagi, aga kodune kartul ja porgand ja see on ikkagi kõik on enda oma asja juures käib, kõik on? Absoluutselt mõni ütleb küll, milleks seda vaja on, ma siin neli aastat tagasi lasin augu kaevata ja sinna sisse ehitasin keldri kopamees käes, küsisin Sul omal majal on kelder valmis, ta elab minu arust mõni kilomeeter edasi. Minu, kellel on Keila Selveris. Et kuidas keegi suhtub asjasse. Jah, isegi kui sa maal elada, tingimused justkui olemas on. Nojaa, sest et mul on, ütleme ümber maja 5000 ruutmeetrit seal ikka on, kuhu midagi panna. Ma mõtlen, kas edaspidiste aastate peale, kui vanemaks veelgi saad, et loodus on see, mis hoiab sind veel triksistraksis. Ega linnasekära, müra ja seal, kui see lähegi välja, istud seal nelja seina vahel. No see ainult kiirendab vananemist, sul maal tegevusele? Ja kunagi otsa, kas sa oled ennast harjutanud sellise sõnaga nagu pensionär? Kõik seda mainivad, aga ma ei tunne, sest et mulle endale on viieaastane poeg alles kodus. Ma ei tunne ennast pensionäri staatuses üldse olevat, kuigi ma olen kahekordne vanaisa, nüüd juba. Ma loodan, et seda värskust, noorust ja head hingamist jagub maid sinu tegemistesse edaspidi ka tahaks loota, sest mõned inimesed on tõesti sellised, kui ma ka sinu peale vaatan, kellele aastat vähemalt liiga kiiresti liiga idee. Mis on õnn. Ja kui sa ütled, et see on meie endi kätes, siis siis tuleb siit ainult õppustatavist. Absoluutselt õige, kõik on iseenda kätes. Aitäh tulemast, oli meeldiv seda pühapäeva hommikut siin raadio stuudios sinuga veeta. Naudi nädalavahetust, ole terve ja kuuleme teinekord aitäh, aitäh, Viker raadiokuulajale ka toredat nädalavahetuse jätku MINA OLEN Sten Teppan ja kuuleme jälle. Alustati tarri, update arr, õpeta kui iga päev. Ta on uhiuus, söögiisana. Kordan, naeratab korgandamise. Tore. Inimene siin laeval tere loomadest, räägib ta. Vaevalt loomadeta. Vees. Läbi prose tari sära. Lõviga.