Nad kohtusid mai lõpus pärastlõunasel tunnil. Meil esimese grupitöö teemad olid välja jagatud ning lektor varustanud osalejat suuna, juhiste ja väikeste praktiliste näpunäidetega kuulutas õppetöös välja tunniajalise lõunapausi. Luisa ei rahvaülikooli välisukse enda järel kinni kolksuga, mille valjus vastaste tüdimuse suurusele. Hetkeks tundis ta siirast rõõmu värskest õhust ja päikesepaistest. Aga see kestnud kaua. Kuigi ta tundidepikkusest istumisest juhmistunud keha nautis sirutuste liikumist, vaevles ta vaim juba teadmises, et vaid lühikese aja pärast tuleb tal naasta selles jubedas Surkasse. Urgas oli muidugi liialdus ülekohtune metafoor ajaloolisele hoonele, mis oli hiljuti täielikult renoveeritud ja vajutas nüüd igati kaasa selleks, et rahvaülikooli valgustatud vaimu, milles too asutus oma tegevuses juhindus tõendas pikk rida raamitud tegevuslubasid diplomeid ja osavõtutunnistusi kontori seintel. Valgetes moodsalt sisustatud koridori teise õppeklassides rippusid kunstiringi kollaasid ja fotokursuse lõputööd. Aknalaudadel riiulitel kohvinurga lauakestel ilutsesid kuivadest okstest kõrtest, kunstipärased, kompositsioonid, lille, seal teentusiastidelt. Ühe aknaaluse koridori sopi võttis enda alla näitusmüük, kudumid, värvilised klaasmaalingud, savipottide kujukesed, pärliloomad, ehted, vilditud seebid ja muu kribu-krabu. Aeg-ajalt astus keegi pool huvitult väljapanekule lähemale. Rabandus pärast lühikest Akseerimist taas tühjavõitu ruumidesse. Rahvaülikool tõmbas hooaja otsi kokku. Enamik huviringe ja kursusi oli läbi saamas. Jagati tunnistusi ja tehti kokkuvõtteid. Ettevõtluskursus, mille osavõtjad end päästelõunapausile seadsid, oli tolle kevade viimane ja pidi kestma nädala lõpuni. Luisa kõndis aeglaselt kesklinna poole teadmata õieti, mida ajaga peale hakata. Ta tahtnuks minna koju, veenduma, kas kaksikutega on kõik korras. Kuid selleks polnud lõunapaus küllaltki pikk. Naise süda vallutas üksi jäetud laste pärast. Kuid selles polnud midagi uut. Tõelise, alati olnud peaaegu nende sünnist saadik. See oli sunnitud kuhugi minema, pidid põngerjad omapäi hakkama saama. Luisa tundis kerget nälga koos veidreiraldusega, mis tuli ennelõunasel vaheajal joodud odavast laiast teest. Hägune pruun vedelik ja kõvad liivataigna küpsised. See koolituskursuste pauside igipõline menüü valitud ilmselt ülipika säilivusaja pärast. Võib-olla oli kohv parem, võib-olla polnud seda nii lihtne ära rikkuda. Luisa, kes ei võtnud kohvi suu sissegi, ei teadnud seda. Kuid teesorte tundis ta hästi. Ja tee oli niisugustes kohtades jõle. Õnneks leidus tal õlakotis väike plastikpudel, milles seda ennist oli koridorinurgas seisvast veeautomaadist värsket joogivett lasknud. Kuidas küll oleks tahtnud mõnusat mahlast viis teeki või vähemalt lihtlabast hakklihakastet koos kuumade ahjukartulitega. Paraku ei lubanud ta eelarve nädala lõpuni midagi peale saia ja keefiri, millega ta ennast kuidagimoodi püsti hoidis. Mulle ei meeldikski kuskil söögikohas toidu- ja ootel jälle istuda, lohutas Luisa end mõttes istuda olides olnud juba rohkem kui küllalt. Ta selg tuikas, istmik oli tuim, õlad pinges. Tund aega kiiret eesmärgistatud kõndi kulunuks ära. Ainus häda oli eesmärgi puudumine. Kuhu ta ka ei läheks, peab ta 50 minuti pärast tagasi olema nagu keti otsa pandud koer mõtesta. Tujutult astustes operi pitsabaari, mis on pitsa tegemist ooperiga. Pahudses ta endamisi. Linnas polnud ooperi teatritki. Pitsa ei maitsenud talle ja leti kohal reastuvad valguspildid lamedatest küpsetistest ei aidanud valikule põrmugi kaasa. Pigem kaotas ta selle vähese isu, mis tal oli lisaks veel hinnad. Püha jumal, mõtles Luisa katega, taignatükk maksis rohkem kui ta enda ja lasteta päevane söögiraha. Olgu peale, ajab rahvaülikoolitee ja küpsistega kuidagimoodi läbi. Sõnagi lausumata kõndis ta pitsabaarist välja üle tänava parki. Puude varjus hakkas kergem. See oli alati nii. Ja Luisa hingas roheluse rahu paar korda sügavalt sisse. Teatas väikese kunstipärase Sillakese käsipuule, et vaadata alla munakivi tänavale. Ootamatu äge tundetulv andis järele. Ajad, mil ta oma elu tõsiasjadele mõeldes pisaraid neelama pidi olid möödas. Kuid mitte nood tõsiasjad ise. Nendega seisis päevast päeva silmitsi. Ta oli võimetud tõrjuma seda tuttavat väljapääsmatus ja ebaõiglustundelainet, mis tast üle rullus. Luisa kohendas õlakoti ja otsis sellest välja pliiatsi ja väikese joonistusploki. Need olid alati kaasas, et õige hetke saabudes mõni silma hakanud motiiv paberile visandada. Ta käsi liikus mõistusest lahus. Paari joonega ilmusid lehele klombitud tänavasillutis ja suur ovaalne sitikas põhjalikult üle kivise maastiku rändas. Luisa, hakkas kergem, tuttavad, sihipärased liigutused aitasid tal tundepuhangust üle saada. Silmanurgast märkas ta pargiteel lähenevat inimkogu. Kiiruga sulges ta bloki ja manas, mina pole mitte midagi ütleva ilme. Tulija oli ümar, reit olekuga naine, ähmaselt tuttavlik. Enne kui Luisa selle üle Ta jõudis, peatus naine naeratades. Jalutad, küsis ta lõunale, ei läinudki. Louisa kohmetust nähes astuste lähemale. Sellist ei tunne mind ära. Me istusime samal pool lauda, kaks inimest oli vahepeal. Daniel Lili. Luisa taipas muidugi andeks, Luisa naised surusid sõbralikult teineteise kätt. Tõepoolest, nad kõik olid hommikul alustuseks oma nime öelnud Jend mõne sõnaga tutvustanud. Aeglasel sammul astusid nad külg külje kõrval mööda krabisevat kruusarada edasi. Mõlemad olid pargist otsinud omaette olekut, kuid sellest hoolimata tundsid kohtumise üle rõõmu. Vaeva tuttavatena pakkusid nad teineteisele nõudmiste vaba seltsi. Oli hea jalutada läbi valgusküllase hiire kõrvul pargi, mis vastukaaluks nende endi erapooletusele pulbitses vaoshoitud suhte sõlmimist ja pesaehitusenergiast. Väikesed laululinnud rabistasid, põõsastes, hakid ja varesed krähklesid asjalikult puulatvades lähedal silkas mõni nobe orav. Naised nautisid jalutades pärastlõunast suhtelist rahu ja meeldiva kaaslase pingevaba juuresolekut. Jutt keerles koolituse päevakava kellaaegade ja kõikjal edeneva kevade ümber. Liili seisatas. Õigupoolest tahtsin ma pisut süüa, tunnistas ta ringi vaadates. Nad olid, kui nad pargi kaugemasse serva, mis kujutas endast kõrget järsku seljakut algama harduva tänava kohal. Haruneva sääres seisis kõrgete lehiste all puupink. Nad võitsid sellel istet. Liilik Amisema mahukest käekotist välja väikese termose ja plastkarbi nööpi, ümarate liha pirukatega. Hea näpu vahelt süüa, märkis naine rõõmsalt. Kui ta termosed joogitopsi maha kruvis, tundis Luisa eksimatult ära kvaliteetse musta Tarieelingi aroomi. Ta sulges hetkeks silmad. Taevake, see lõhnas nagu sületäis vaiguseid kuuse halge pärast vihma. Kahjuks ainult üks topsik kuuliste teise häält. Kui oled nõus jagama, siis palun Louisa võti sulatatud topsi pihkude vahele ja tõstis selle näo juurde, nii et kuum auruvine üle põskede pühkis. Nõrkusehoog vajus ta peale kangestus üles kerkimas nutu krampis, mis lõi silmad tuikama ja kõrvad lukku. Luisa hoidis hinge kinni kolm, kuus, kaheksa sekundit. Siis oli see möödas. Jumal küll, ma olen päris otsa jäänud. Peaksin tõesti rohkem sööma. Tapan enda niiviisi veel ära, mõtles ta. Aga ta teadis, et asi polnud ainult selles. Füüsiline nõrkus oli ainult tagajärg, teda haaranud tunde puhangule. Käeliigutus ulatamaks teekruusi oli selle vallandanud. Mingil arusaamatul moel, mida polnud lootustki mõistega seletada. Kuhjus just tollesse päeva koguda, tunnete spekter. Aastaid kantud väsimus, lootusetus väljapääsmatusse, tunne vastutus elu ees, mille raskuses ta endal mõelda keeles, kuna kartis, et ei suudaks seda täie teadlikkusega kanda. Ajaga kogunenud pettumised, nurjumised, vaikne, pidev ülekohus, mida ta alates laste isa äraminekust enesel lasuvad, tajus lõpuks isegi tolle päeva kehvapoolne enesetunne. Majanduskorraga ühte punkti, mis neis asuvate päikesepõimikust ning otsis purske väljapääsu. Meil on see vastukaaluna, istus ta kõrval võõras naine tundmatu, kelle olemasolust sel hommikul aimugi polnud. Jagades temaga puhkust ja enda valmistatud toitu. Laius liili täidlasest kogust hoovavat kindlustunnet, rahulikku meelt. Ligimene, mõtles Luisa kaaslane sõbratar seda oli tõesti peaaegu liiga palju. Rõõmustas, et tee oli nii tuline, see vabandas ta krampis, lõuapärasid ja vilkuvaid silmi ning andis aega rahuneda. Kuid tunne jäi. Maitser kiitist ausalt, minul pole küpsetamiseks kätt, vean näpuga retseptis järge, teen kõik, mis öeldakse, segan sõelunud, kloppin lisan. Ja ma ise saan midagi teha, seni asjad sujuvad, aga siis lased haignal kerkida. Ja siit ma edasi ei saa. Mina lasen küll, aga tainas lihtsalt ei kerki. Nad naersid üheskoos lühidalt kerget. Mis sa, meie kursusest arved, päris liili mõtlikul moel. Meeldib see sulle. Luisa raputas kindlalt pead, selles asjas polnud ta kuigi leplik. Ei meeldi. Ütles otsekoheselt. Ma olen neid pagana kursusi nii palju läbinud, igat masti ja karva üks kasulikum, õpetlikum kui teine. Ei ütleks, et mu elu on nende tõttu paremaks muutunud. Või üldse kuidagi muutunud. Liili kuulas erksalt pirukatüki hoidev käsi langes hiljukesi sülle. Nad paistsid suured ja pärani lahti. Või nii imisest äraolevalt. Vaatas siis Luisa otsa. Räägi edasi, ärgitas ta teist. Räägin ainult enda eest kohmas Luisa inimesed on nii erinevad. Lili valas värsketeedi, nihutas topsikaaslase poole. Räägime nüüd, sundis ta tagant. Suur Pahklik lehis, liigutas oma õrn rohelistes oksa tuttides oksi naiste kohal, kes lisandusid teineteisele pilte oma eludest. Luisa oli enne laste sündi töötanud juhiabina olnud kõik ühes spetsialist, sekretärid, arhivaarini, ajakirjanikust suhtekorraldaja Ani. Liilil oli meditsiiniõe diplom ja paar aastat olid õena töötanud. Aga sestsaadik, kui alevi perearst oma praksise kinni pani ja välismaale suundus andiste kohalikus põhikoolis loogia terviseõpetuse tunde. Luisel olid kolmeaastased kaksikud Reena Jeroko Lillil nelja aastane timm. Nad mõlemad olid üheealised Luisa 27 lilli saamas, 28. Luisa polnud laste isaga abielus olnud. Lili oli kahe aasta eest lahutatud. Kumbki kasvatas oma lapsi üksipäini. Luisel ja äsja lõppenud lapsehoolduspuhkus, mille järel oli ta end tööbüroos arvele võtnud. Liilita ähvardas mõne kuu pärast sama väljavaade, kui te just ei nõustu järgmisest kooliaastast lisaks loodusluu ja tervisetundidele ka majandust õpetama. Ettevõtluskursusele oli Luisa sattunud tööbüroo kaudu liiliaga kooli direktori selle alamõõdulise füüreri survel. Luisa ei arvanud Järjekordse koolituse läbimine, tema tööotsingute tulemuslikkust parandaks ja ta kindel, et seda ei oodanud ka tööbüroo ametnik. Lily jaoks aga tähendanuks kursuse tunnistuse saamine ja edaspidi veel ühe aine õpetamine nõelgi raske töökoormuse suurenemist. Ja siis veel, aga äriplaanid, mis me koostama peame lauses liili, mis sul oligi, päris Luisa kosmeetikakabinet, midagi pidi ju kirjutama, eks ma siis luuletasin. Lily ohkas. Mul pole sellesse grammigi usku. Ilusalongi meil alevis ei ole, aga ma ei kujuta ette, kellel seda tarvis lähekski. Inimesed sõidavad iga päev linnas tööle saavad siit kõik, mis vaja, rohkemgi valik on ju suur. Ja kuidas ma seda koos väikese poisiga peaksin, kui meil lasta nädala pärast kinni pannakse? Luisa noogutas aeglaselt. Ta sai sellest väga hästi aru. Temagi oli oma äriplaani lillekunsti ja käsitööpoe pastakast välja imenud. Eemalt vaadates võis linnas elamine kaleviga võrreldes eelisena tunduda. Ent selliseid poekesi leidub siin igas kaubanduskeskuses ja mitmel pool mujalgi. Puude kaksikud pikkadeks tööpäevadeks jätaks? Ei, ka Luisa ei tundnud oma ettevõtlust tuleviku suhtes vähimatki entusiasmi. Ma tegelikult harva, nagu oleks ettevõtluskoolitus kasutu asi, mõtiskles Liili. Ei, muidugi mitte, nõustus Luisa. See on täitsa asjalik värk. Õnnetuseks valel ajal valel viisil ja valedele inimestele meile. Jah, meile, mis kokkuvõttes muudabki selle kasutuks lõppedes lüli nende ühise mõtte. Nad tundsid oma elu tegelikkust, teadsid, mis oli nendesuguste üksikute lastega naiste jaoks nende oludes võimalik. Seda polnud ülearu palju ja kindlasti ei kuulunud selle hulka ettevõtlusedu. Nad võisid olla noored, innukad ja koolitust saanud. Nende elu üle valitses emadus oma kirjutamata kohustuste ja vaesus oma madaldava ellujäämisvõitlusega. See tõik oli muutumatu, selle vastu ei aidanud ümbermõtlemine, ei tea kust leitavad värsked vaatepunktid ega enesesisendus. Siin polnud millegi üle vaielda. Maailm oli just niisugune, nagu see oli ja nemad olid sellest mõistetud kõige madalamates lastekasvatajate harijate järjepidevuse, hoidjate rollidesse. Nad olid peensusteni vaatlikud igast süsteemi puudusest, mida nad võisid korvata vaid lakkamatu hoolitsuse eneses. Algamise süüdioleku hinnaga. Elu jätkamine võttis kogunenud energia muutmiseks ei jäänud enam midagi üle. Ja see kursuski, ehkki kumbki neist ei maksnud selle eest ise leevendanud see ebamäärast kahetsust ja raiskamist tunnet, mida tekitas tõsiasjade taga seisev nähtamatu naiste tundeid ja igatsusi eirav maatriks. Nadvakatasid hoomates maailma nihestatust ja Härmi. Naasid nad oma mõtetes tagasi pargipingile pühkisid raasukese maha, kruvisid pooltühje termose kõvasti kinni, põrkasid plastikkarbid prügikasti. Aitäh sulle. Lauses Louisa tasakesi südamepõhjast. Nüüd näis Lilligi kohmetu. Hea oli siin niimoodi istuda. Aga nüüd on aeg minna. Nad pikendasid sammu ettenähtud kellaajaks tagasi rahvaülikooli jõuda. Midagi siduvate konkreetset näis olevat nende minekus, otsekui olnuks neil nüüd eesmärk. Reedel viimase koolituspäeva hommikul tõusis Lili äratuskella suvina peale kell kuus 20. See oli enam-vähem ta sisse harjunud aeg sest koolitunnid algasid aastaringselt kaheksast. Praegu mai viimastel päevadel oli õppetöö juba läbi, pooled eksamitki sooritatud ja koolimaja harjumatult inimtühi. Viimase nädala jooksul oleks ta võinud sel kellaajal õndsa und magada. Kui poleks meenutada ettevõtluskoolitust, mille tõttu ta igal hommikul kohusetruult linna sõitis. Et siis varasel õhtupoolikul jälle tagasi tulla. Map lõputööga, mida ta pidi 15 minuti jooksul esitlema lebasid ootevalmilt esikukapil. Viimane kord mõtles ta, täna saab seeläbi. Annaks tavaliselt minu esinemisjärk kõige lõppu ei satuks, mõtles Lily. Oma järjekorra sunnitud ootamine tegi ta alati närviliseks. Mitte et see kursus talle teadmis vastumeelne olnuks. Pigem jättis sõida ükskõikseks. Linnaskäigud pakkusid küll vaheldust, oleks eelistanud neid nautida ilma kõrvaliste kohustusteta. Just niimoodi kõrvalise kohustusena ta seda direktori poolt pealesunnitud koolitust tajuski. Mõni kolleeg oli talle tasuta enesetäiendamise võimaluse puhul edu soovinud. Las siis erapooletult, kuid sisimas mõrutsedes. Mida iganes selle kursusega ei täiendatud. Koolitusplaani eelarve kuluridu statistikat enesetäiendamiseks liili seda küll ei pidanud. Kui direktor ta kevade fakti ette seadis, et oma senise palgataseme säilitamiseks tuleb tal võtta lisaaine. Kas tal oli valikut olnud? Oli keegi temalt midagi küsinud? Näiteks, kas ta uue aine vastu huvi tunneb või mis plaanid edaspidiseks üldse on? Palgatõusust ei tasunud nüüd unistadagi. Õieti oli see palgalangus, kuidas oma raha teenimiseks pidi varsti rohkem töötama hakkama. Ja siis oli veel see teine asi. Aga sellele, et ei tahtnud ta praegu mõtelda ta teeb seda kunagi hiljem, varsti, võib-olla juba täna õhtul, siis on ta vapper ja mõtleb kõik korralikult läbi. Praegu polnud ta selleks valmis. Tegelikult tundis ta ennast halvasti. Kell näitas juba kolmveerand seitse, kui Lily teki alt välja puges ja köögis kohvimasina sisse lülitas. See tegi parasjagu müra, kuid sellest polnud midagi, sest timm oli linnukese unega. Lasteaiapäevadel tõusis ta ise, kui kuulis ema ringi liikuvat. Mõnikord oli ta emastki varasem ja puges siis natukeseks tema juurde teki alla. Kaliinile meeldis hommikune rutiin, eriti kevadel ja suvel, mil varakult valgeks läks. Meil oli tavaks valmistada õhtul mõned võileivad, mis ta siis toidukilega kaetuna külmkapi tõstis. Hommikuks olid need mõnusalt jahedad, sobisid hästi kuuma kohvi kõrvale. Viimasel ajal istutas ta kangesti marineeritud kala ja vängemaitselise hallitusjuustu järele. Timm muidugi kirtsutas selle peale nina ja pomises midagi sokihaisust. Poole tunni pärast olid need mõlemad valmis. Lily torkas mappi lõputööga oma mahukas õlakoti mähkis pehme sinise salli õlgade ümber, lukustas ukse ja siis nad läksid. Lasteaed asus vaid paari tänavavahe kaugusel ning ei mugavalt bussijaama viiva tee äärde lilli klõpsama Rõngu Aia võre värava poja taga kinni ja seisis oodates, kuni too välistrepist üles ronis, lehvitamiseks ümber pööras. See oli ta viimane lasteaia päev, sest tulevast esmaspäevast oli asutus suletud. Mitte üksnes suveks, vaid jäädavalt. Kui seda oleks tehtud nädalal. Varem poleks liili saanud hommikuti linna koolitusele sõita. Kuidas pidi ta väikese lapse kõrvalt edaspidi tööl käima. Seda küsimust polnud tal kellelegi esitada. Sügises seisab ta sellesama lahendamatu probleemi ees nagu Luisa too naine, kellega ta esimesel koolituspäeval oli tutvunud. Mõelda vaid, et kuskil peavad pisikesed lapsed selle poolformaalse töötukassa ametniku poolt võta või jäta ette visatud kursuse pärast paar tundi üksipäini olema. Lili surus huuled, võimetus ärrituses kokku. Lisaks veel tarkpead tänitamas, et mis emad need sihukesed olid, kes lapsed hooleta jätsid. Aga kes küsis emade kohta, kas ehk nemadki polnud kellegi või millegi poolt hooletusse jäetud. Vähemalt senini on mul vedanud, mõtles Lily praegu irooniliselt ja nukralt. Nullist korralduslike pisiasjade eest tuli tal elus õnne tänada. Aga mis siis, kui Ma arvan, nii iroonia kui ka kurbus kaovad ning õnn hakkabki tema jaoks tähendama välditud pahandusi ja enam-vähem laabuvad Cohnitsemist. Buss saabus kõrge, õõtsub varahommikusest, tühi. Lily torkas ostetud pileti hoolikat koti sisetaskusse, kus juba mitu samasugust ees ootas. Kunagi hiljem pidi ta need kooli raamatupidajale viima, et sõidule kulutatud raha tagasi saada. Niisugune oli kord vististi jälle üks asi, mille eest õnne tänada. Neli istus oma lemmikkohal esimeses reas, mille kõrgelt istmelt avanes avar väljavaade seadis end mugavalt sisse. Siit oli hea silmitseda tänavaide kõnniteid, uurida sillutise ladumist, tehnikat ja pinkide paigutust bussipeatuste kujundust ja taimede paigutust lille Klumpides. See oli eraviisiline huvi juba lapseeas ilmnenud võime hinnata õdusat hästi planeeritud linnaruumi ning tunda rõõmu muunimisest arhitektuurist. Üle kõige huvitasid teda majad, nende stiile ja proportsioone, materjale ja ehitustöö ilu võis ta kaua imetleda, ise sisemisest innukusest pingul. Ilma igasuguse hoolituseta. Ainult ebamäärase sisemise tunnetuse abil taipas ta sellest kõigest üsna palju. Väikese ametikorteri oli neli ise värskendanud. Põhjalik renoveerimine olnuks küll liiga kallis, ent pahtli värvi ja tapeeditöödele panite rahakott vastu. Ja nii olid oma esimese õpetaja aasta koolivaheajad veetnud kõikehõlmava kodukaunistamise õhinas. Vahel oma kummalise huvi üle mõtiskledes pani Lilliseda endamisi imeks, milles see tuli, kus pärines taas üks küsimus, millele tal vastust polnud.