Lillile meeldis bussiga sõita, sest niimoodi unistades võis ta ennast lõdvaks lasta. Ta nautis teadmist, et järgneva pooltunni jooksul ei vastutada millegi eest. Keegi ei nõua ega oota temast midagi. Tal pole tarvis millegi pärast muretseda. Kui midagi vedamiseks nimetada, siis just seda. Ta oli jahmunud, kui selle tunde hiljuti enda jaoks esmakordselt sõnastas. Kui pingestunud murelike vaevas, pidi ta igapäevane elutunne küll olema. Kui lihtne bussi sõitki võis sellele leevendust pakkuda. Kunagi oli see kõik teisiti olnud. Meenuta seda endale, kui buss kitsast peatusest voorudes sõitu alustas. Lapseia õnnistatud teadmatus ja asjade võrdlematus, nende võtmine enesestmõistetavana oli teda kaitsnud, nagu see kaitses kõiki lapsi ja lapsemeelseid. Tal oli olnud õnnelik lapsepõlv. See sisaldas parajal määral kõike, mida ta loomus vajas. Pere rüppe, turvalisust ja paindlikke mõtteseiklusi. Selgeid, ehkki kohati arusaamatuid piiranguid loovad kontrolli, vaba fantaasiamaailma, konkreetset pesatunnet ja ebamäärast kauguste kutset. Innuka lugemise, vaimu, ergutust ja rahulolu kätega töötamisest seltsi, mängu ja kasvamist. Vanemate sõnul olid olnud elav ja energiline laps alati liikvele tegevuses. See võis tõsi olla, arvas Lily. Isegi kui täiskasvanute liialdamis kalduvust arvesse võtta. Vähemalt ei rääkinud ta sisetunne sellele vastu. Buss läbis aeglaselt asula viimaseid ristmike ja tänavakäänakuid. Lõppeks juba soovis vili ürtide kurvid, kõikuva Spussis panid teda õige kehvasti tundma. Maanteele jõudes lisas juht kiirust ja naise enesetunne paranes. Lili leebed tasased vanemad esindasid omal moel vastandeid. Ema Anni, asjalik ja praktiline perekonna tugitala ja asjaajaja nokitsejast isa Eerik loodusemehe tüüpi mõlgutaja alati taustal alati olemas. Kumbki täitis oma rolli kannatlikkuse ja tagasi hoidlikkusega, mis tuli raskusteta toime juhuslike lahkarvamuste või kerge tüdimusega. Lisaks vennasen riiko küll liiga vana väikese tüdruku mängukaaslaseks, ent ometi Usada turvatundest. See oli tugev eliili vaatepunktist õnnelik pere, mille rüpes oli ta turvaline jonnide mässata. Naisleebeespulaarsustes kujunes ta kui väle Uudishimulik loomake piiratud oma turvalise elu tegelikkusega kuid läbinisti ette valmistamata muudeks elamise viisideks. Loomulik, et ta lahkub oma vanematekodust vaid selleks, et luua uus samasugune tasasusel ja järjepidevuse tuginev pere nagu võrse, mis lehe kaenlast välja sirutab. Kõik läks aga hoopis teisiti. Ta polnud osanud oma esimeses tõsisemas suhtes oodata muud kui samasugust turvatunnet. Asjade sujumist mööda etteantud rada. Abielu algusaegade avastus, et teisel inimesel partnerid võivad olla hoopis erinevad hoiakud ja eelistused rabas ja häiris silit. Enda sisse kasvanud usaldustunne püsis ning sai uue kuju väikesed timmi sündides kliini hõõgus, rahulolevast õnnest, võib-olla liig rahulolevast mõtlesite nüüd väikesi vastikuid, märke muu maailma olemasolust hakkas viimaks imbuma temagi pilvitusse, siseparadiisi. Aja jooksul sai neid rohkem, need muutusid üha väiksemaks. Lilli ei tahtnud vaielda, ta polnud mingi võitlejahing. Ent hulk energiat kulus ainuüksi kohanemisele iseenda lepitamisel, asjaoludega, mis näisid sarjad ja nukilised nagu mõne sobitus, mänguklotsid. Küllap pakanust Lili teismelise kombel mässama ja mossitama. Muud strateegiat ta ju ei tundnud. Kuid abielu timmi isaga poleks katkenud katkenud äkitselt ja peaaegu üleöö. Ehkki nüüdseks teadis ta, et äkiline oli see kõikunud vaid tema jaoks. Toona aga oli ta jahmunult ammuli sui jäänud lahkujale järele vaatama, saamata esmalt toimuvast üldse aru. Šokk saabus hiljem, ehkki mitte päris tavapäraselt. Vähemalt ausõna, tõdes ta iseenda ees. Et oli nüüd mahajäetud naine. Miks ta õieti maha jäeti, seda ta ei teadnud. Kui ta ükskord seda küsimust esitada märkas, polnud enam kedagi vastamas. Mõne teise naise pärast. Üllatuseks ei häirinud see võimalus teda sugugi mõne töö või idee pärast eneseteostuse pärast taas jäida süvitsi mõistvaks. Tõepoolest, miks ei võiks üks inimene selle erapooletu kategooria alla, lugesid, aga lahkunud elukaaslase arvamus mõni nimetatakse emotsionaalseks saavutuseks mõttes vili irooniliselt. Nii siis miks ei võiks inimene asetada uue partneri ettepoole eelmisest ja eneseteostuse kõrgemale, kõigest muust? Lili polnud egoist esimesest jahmatusest üle saanud, tõdes ta, et ei tunne oma lahkunud mehe suhtes mingit nimetamisväärset, vimma ega vaenu. Esmakordselt sai ta teadlikuks praktilise meele kandvusest ühest oma isiksuse põhijoonest mis ei lasknud ta surnud suhte taganutmisele ülemäära tundeid raisata. Mees polnud lahutusele vastu vaielnud kulgenud aeglast ette nähtud rada ning jõudnud lõpule veidi enam kui kahe aasta eest. Kohtunud sestsaadik enam polnud. Poja sünnipäeva ja jõulude leidis Lili oma pangaarvelt mõningase summa. Vahel rohkem, vahel vähem. Suurt tuge sellest polnud. Aga kui see mehele Meelde tuli, ta seda oluliseks pidas, siis jumal temaga mõttes Lily. Kokkuhoidlikult majandada, suutis ta õpetajapalgaga ennast last ülal pidada küll. Pealegi võis alati loota vanemate tagasihoidlikule toele. Jumal tänatud, et nad olemas olid. Elu neis rahunevad ja paika loksuvad. Ja ometi olen ma seda jälle teinud mõttes lilli sisemise ahastuse äärel põbisedes. Ta oli teist korda samasse lõksu astunud, aga ta ju ometi lubas, et ei mõtle sellele praegu mitte veel mitte veel. Buss oli jõudnud künkale, kust algas pikk lauge laskumine. Selge ilmaga võisid näha kesklinna kõrgeima kiriku torni tippu. Lilli pingutas silmi, arvas taamal tumeda metsa triibu kohal nägevat õhkõrna kriipsukest. Siit oli lõpp-peatuseni veel 15 minutit sõitu. Ta tõmbas kotist esitlusmappi ja asus veel kord oma ettekannet lugema. Lektori reibas seal kuulutas välja veerandtunnise pausi. Ettekanded olid kuulatud, läbi arutatud, küsimused esitatud ja vastatud. Ruumi täitis üksmeelne ausalt välja teenitud vabanemis ja kergendustunne. Osalejad kogusid paberilehti kaante vahele, korjasid laudadelt plastiktopse ja tühje veepudeleid. Kohe pidid saabuma kontorineiud värske kohvi ja tordiga, et kursus pidulikult lõpetada. Ja muidugi pidid nad saama tunnistused. Rahvaülikooli hoone oli sel päeval täis saginat. Kohvipausi ajaks avatud õpperuumi uksest paistis kätte üle koridori asuv saal, kus aiakujunduse õpetaja koos paarike alusega paigutas aknalaudadele rukkililledest karigacardest sinivalgeid kompositsioone. Luisa poetas end tumedate sametkardinate vahele, mis raamisid kahepoolset ukseava. Vaatas avaras saalis ringi. Kõnepuldilt alla rippuva vinklil ilutses peatse ürituse korraldaja rahvuspere kaitse ühingu resoluutselt kujunduses logo. Mööda koridori sakesid edasi-tagasi motoringi noorukid, kes kandsid Toole laoruumist saali, seadsid need kalasabana jooksvatesse ridadesse. Ukse kõrvale seinale kinnitatud leht teatas koosoleku algusaja sõnavõttude järjekorra ja tutvustas mõne lausega esinejaid. Louisa laskis pilgu üle ettekannete teemade libiseda teel minevikku teel tupikusse. Täisväärtuslik abielu. Miski peab olema püha ja ta lõi nad meheks ja naiseks. Saali ukse juurde asetatud laual jätkasid sama teemat brošüürid ja voldikud, heidutavate pealkirjadega perekondi, rahvuskultuuri alustalad, riigi abielu, perekonna institutsioon, põhiseaduse peeglis kõikelubatavuse vastu, moraaliseadusi ja inimesi, väärikuse poolt. Traditsioonilised pereväärtused. Kõigil kenasti kujundatud hinnalipikud juures. Hea see uus seaduseelnõu meenes Luisale abielu pidi muutuma sooneutraalseks või kuidas selle kohta öeldigi et peaaegu kõik inimpaarid võiksid end soovi korral perekonnana tunda ja et nende kooselamine oleks seaduse silmis kaitstud. Ja miks ka mitte. Luisa teadis omast käest, kui palju probleeme võis tekitada seaduslik ükskõiksus. See võis olla õige väike toimetulekunüanss eluline asjaolu, mille suhtes osutus seadus üllatavalt sageli kurdiks ja pimedaks ning seadis seeläbi sõltuvusse mõne juhusliku ametniku heatahtlikkusest või söakusest. Vaheldad aitamatusest. Kui keegi vähemalt püüdis mõnd seadusepügalat tegelikkusega kokku viia, siis seda parem mõttes Luisa. Ehkki tedas õieti ei puudutanud. Tema polnud abielus ega tundnud vähimatki huvi mis tahes laadi partnerluse vastu. Kord oli ta seda proovinud ja sellest talle aitas. Ent seaduse projekti ümber möllas omajagu kirgi. Sellepärast käratseti riieldi. Luisa ei tellinud ajalehti, vaadanud telerit, mida tal üle pea polnudki. Sellest hoolimata olnuks võimatu mitte kuulda kõige häälekamad, peaaegu raevukat. Osa neist, kes plaanitavale seadusele vastu seisid. Paistis, et üks niisugune seltskond valmistus oma koosolekuks siinsamas rahvaülikoolis. Sa ei teadnud, kes nad olid või miks nad seaduseparandust ei sallinud. Mingi usuühing, rist arvestab Rosüüride pealkirju lugedes või rahvuslased või poliitikud. Kes neil vahetegi Luisa põitles kõrvale Matsaka emanda eest, kes kohvikandikuga mööda koridori purjetas lipsanud tagasi loenguruumi suundustel yli poole rooli äsja viimasena oma ettekande lõpetanud ja paistis olevat ametis asjade kokku panemisega. Aga luisel oli südames veider murelik tunne. Hommikul saabudes olid need mõned sõnad vahetanud. Helili oli paistnud hajevil, ent vabandanud ennast napiks jäänud unega. Päeva edenedes istuste vaikset osavõtmatult. Võib-olla pabistan ettekande pärast, arvas Luisa endamisi. Ta ei tahtnud pärida, tahtis olla pealetükkiv. Seepärast ainult naeratas, teisele julgustada, et iga kord, kui too üles vaatas. Kuid nüüdseks oli ta mures. Lili näis ilmselgelt kahvatu ja nurus tavapärasest energiast ja elurõõmust polnud jälgegi. Isegi näokuju muidu mõnusalt täidlane paistis, kitsam põsenukid olid teravamad silmadel varjud. Selle põhjuseks ei võinud olla üksnes kasin uni või närviline ootusärevus. Louisa kummarduse puudutas teise käsivart. Lähme korraks õue, värske õhu kätte. Kutsuste vaikset lilli tõusis kuulekalt, heitis koti rihma õlale. Ümberringi sumisemas melus, ei pannud keegi nende lahkumist tähele. Louisa juhtis kaaslase ümber hoone nurga, kus asus rahvaülikoolile kuuluv väike ilu ja ürdiaed. Aia poole pööratud sein oli alumisel korrusel, akendeta Majas neid ei nähtud. Sealt avanes maad eemal sagivale tänavam elule. Ilmad aias, viibijate suhtelist omaette olekut, häirinuks. Lihtsalt tüüris noore leinapaju all seisva puupingi pooleteise käsi kindlalt pihus. Lili ei põrkunud, ta oli oma sisimas vastupanust loobunud ja tundis juba vabastava purske lähenemist. See ei lasknud end oodata. Luisa vaigistav küsimus, mis lahti? Kullapai lammutas Lili sisemised tõkked. Ta langetas näo kätesse ja puhkes õnnetult nutma. Peaks üks inimolend ette võtma, nähes teise endasarnase ahastust. Aidata teda õieti küll võõrast, ent sellegipoolest ligimest. Luisa ei teadnud, polnud kunagi teadnud, keha oli targem, see tegutses mõtlemata põimiste käed teise käsivarre ümber ja istus vaikselt oodates. See ei kesta kunagi kaua, ütles ta endale. Tahtis ju omast käest. Vihastavad nuuksed hakkasidki vaibuma, ainult pisarad voolasid veel, ta näod kui ühtlane vihmasadu. Naine hingas sügavalt sisse ja väljakriisi hari möödus. Ma saan lapse, ütles iili seda, mis oli niigi ilmne. Anna andeks, et ma niimoodi ta libistas sõrmed Luisa omadega vaheliti. Aitäh sulle. Mõtles Luisa asjad niimoodi. Lili saab lapse, tema üksi ainsuses ei mingit meiet, ei mingit kokkukuuluvuse väljendus tollega, kes oli samuti osaline olnud hoopis ahastuse nut sündmuse puhul, mida kõnepidajad, luuletajad väitsid, olevat elu suurima rõõmu. Ta vaatas oma kaaslast. Punastest Tulaikudesti tumedatest silmaalustest hoolimata paistis liili taga kahvatu. Sõrmed olid jahedad ja niisked, hingamine nutujärgselt võbisel. Kuidas ta sellisena klassituppa läheb? Mõttes Lily, mitukümmend hoolitsejad parves ümber nagu harakad. Tavalise ettevaatlikud sõnu. Me võiksime kõik sinnapaika jätta ja minu poole jalutada panid ette, see pole kaugel, heidaksid pikali ja ma teen sulle midagi sooja juua, saaksid omaette olla. Lisast igaks juhuks, et teine teda peale tükkivaks ei peaks. Kuid ta muretseda asjata. Lili oli rahunenud, ent vajunud kaitsvas Zapaatiasse. Luisa ettepaneku peale ta üksnes noogutas. Tühi pilk, ei, millelgi. Mis ma temaga siis peale hakkan? Küsis Luisa endalt mõttes. Rahustan ja lohutan. Vähenda tema muret. Ma õieti teagi, milles see seisneb. Aga ta oli teist kutsunud, oli talle lubanud, nüüd tuli tegutseda. Jätnud kaaslase aiapingile istuma, läks Luisa tagasi õppeklassi, kus lõõgastunud lobisemine oli taandumas üleva asjaliku meeleolu ees. Muidugi, kohe pidi algama tunnistuste jagamine kohaleidjate vahel põigelda suundustalektori õppejuhi poole, kes laua taga seistes korraldasid ametliku väljanägemisega blankette ja igale tunnustatavale osaks langevaid rahvaülikooli brošüüre. Luisa tõmbas nad tähelepandamatult, kuid otsustavat kõrvale ja teatas, mis tarvis, et lülit vaevab peavalu ja nad lahkuvad, et ta saaks rahulikult puhata. Kannatlikkust alustas summutatud ahetusi, pärimist ja peataolekut. Kinnitas, et midagi tõsist ei ole ja ta hoolitseb Lili eest, et kellelgi pole vaja muret tunda. Need polnud raske veenda, lõpeks rektoril õppejuhil oma töö teha. Pealegi hakkas ruum nende ilmse erajutu suhtes tähelepanelikuks muutuma. Niisiis pääses Luisa tunnistused näpu vahel varsti tulema. Mööda minnes haaras ta nagist kaasa Lili sinise õlasalli ja juba ta oligi majast väljas ees trepil, kus teine teda juba ootas. Korraga tõmbas nende tähelepanu valija nõudlik signaalitamine eemal tänaval. Rahvaülikooli värava ees oli kellegi käe viipel peatunud takso otsesele kannul läikiv kaitsevõre peaaegu takso pakiruumi mõlkimas tuututas mustmäekõrgune maastur. Külg uksel rukkilillesinine logo, mida Lily oli poole tunni eest näinud saali kõnepuldil. Kõrgest juhikabiinist vaatasid alla väikese maailma peale ülikondades mehed. Rahvusperekaitsed, kes saabusid oma maailmavaate eest võitlema. Takso nihkus paari meetri võrra edasi ja vabastas värava. Et maastur saaks kitsale sissesõiduteele pöörata. Oli massi ja poliitilise enesekindluse demonstratsioon. Kaks noort naist ühtekokku nelja lapse emad astusid pehmele murupeenrale. Ent sellest hoolimata möödus maasturi külg peegel, neist ohtlikult lähedalt. Naised tõmbusid eemale ja nõiatasid vaistlikult teineteise vastu nagu tuge otsides. Maastur peatus otse peatrepi ees nii lähedal, et tagauksest välja visanud maapinda puudutamata, tõsta jala kõrgelt astme laualt otse trepile kellelegi tähelepandamatu käsi, avas ukse ja mustade selgete Rinigadus sellesse nagu mõni keskaegne protsessioon. Õuele laskunud vaikuses vabanesid naised otsekui pisendavas tardumusest. Viivuks tundus, nagu oleks neist möödunud midagi paha. Endalist. Ma ei tule enam kunagi sellesse majja, teatas Luisa sisemise rõhuga. Osad iseendale, osad levile, fassaadi, krohvi, son praod, see hakkab neil varsti pudenema, pomises too äraolevalt. Luisa jahmus hetkeks. Ilmselt kuulsin valesti mõtesta ja unustas kohe. Kumbki ei vaadanud tagasi. Õlg õla kõrval sammusid nad tänavale ning jõudsid varsti pargi helerohelistele radadele.