Öelge hooldekodu või, või ongi niimoodi, et te magate, kus juhtub loomulikult mitte ja vot sellepärast pole ammu seda sääspiriga lugenud, eks ole. Kui pole kodu, siis ei ole raamaturiiulit ka Williams. Öelge mulle nüüd, palun, kas teil tõsteti korterist välja, jääpall? Katkestata etendus jätkub, kuni pole kõlanud lõpukolmik pole jahutussüsteemi. Läheb hulluks, kargab. Kõiges Tom ja mina olen geene imede No eelmine on inimene loodud jumala näojoontega ja ka ei suuda vedada. Kaks täitmis oskad ekst päästa, valla kogu on, aga ma seisan püstipäi, soe. Siis korja, kus minu ost kasutada on käik põrgujõu. Kossu Nova hinnaga su tee peal ees. Jätkan oma kurba vakka. Soome päevad aus kostad, eks ründab otse käega täidis jõuga läks. Minut aega töötas, algul näkku, naeravad ja siis löövad selga noa. Kaks libedad jätit. Apolites kihutasid oma vanaisa äsja rajuga. Oli see ikka tähtsutajal noorema tütre ajast teise minema ilmsüütult. Kuidas südant vaevab, kui kibedasti seda kurja tegu kahetsen. Kui saaksin teda ta veel üks korda temalt andeks paluda. Kui ta on läinud Prantsusmaale. Vaat kui tore Toredat on. Mina olen ka ikka lähelnud, et vaat Prantsusmaal tahaks korra ära käia. Pariisis tahaks seda torni näha ja neid kohvikuid. Vanasti mõtlesin, nii, enam muidugi mitte enam ma ei lähe kuhugi. Vot teie olete käinud Prantsusmaal. Kuu. Nii kuidas siis sedasi juhtus? Mulle meeldib reisida, mul hakkas ühe koha peal igav alati. Igal pool olen kõike proovinud. Baikali ääres elasime pool aastat, püüdsime järves selliseid kalu OP raha sees ja sellega, et lõikasin pullidel, munasid maha ja tegin naistele lokke. Tapalt, seal juuksurid parem elu sees näinud väike küla oli 20 majapidamist. Mul oli selles külas 11 pruuti. Kohortkäik sai käima peale, siis tuli rajal. Karjalas elasid terve aasta pidasingi kitsi, külatüdrukut käisid minu käest kitsepiima toomas, onju ja rammus. Mina siis lüpsan ketse Eka sire sääre kepsu tagab piima täis punnis ja päras silitasin tüdrukute ümmargusi diska jälle sire ja sa. Toomulist tops vett. Ma tahtsin näha kuulda seda Ehitanud ei aita. Päike paistis Aga pole ju võimalik, reisimine maksab, raha tuleb. Minul ta küll ainult läheb, ei tule kusagilt. Reisimine on lihtsalt kättevõtmise kodus väliselt pikalt plaane pead, siis ei saa muidugi kuhugi mindud tuleb lihtsalt teele asub, eks siis paistab, kus süüa saab ja kus on, aga minul on pere ei saa ju nende juurest edasi ära põgeneda. Inimene elab. Jätta kõik endale korteri voogeppel, minul on vaja värsket õhku ja astun uksest välja. Mina viies on teised inimesed, kellest sa pead vastutama, kelle eest sa pead hoolitsema, vahel peab ohverdama ja nüüd elu lõpus tühistada, kahetsed. Olgu või nii. Aga kuhu te siis olete jõudnud? Nii hirmus, värske õhuisu oli teil lageda taeva all lumehange magama, see värske õhk võttis, vaatad korterid ja kremli-te olete kõik lastele kinkinud, need polegi muud kui pikute suuna Jäbingi peale. Sugulasi julges teie eest hoolitseda, saaksid vä? Kuidagi haiglast välja kirjutada, kari lapsi peale nende 11 seal Baikali ääres siis mojo, mina mitte kedagi. Nokk, mölla möllab torm. Saab muhja nägi mind, kui mina hoiatan, saad, nüristab mu peal veel oma hambad, sest miin olil kuningas ei karda abina sind. Sa vaata-vaata mind. Ma seisan üksi. Võin su ees, kas seista alasti kas tahad, et ma kisun endal seljast kõikletart suhteliselt kiirele ei kisu ennast paljaks, hull. Veel hullem, jätke järele, ma tunnen, kuidas nüüd seda, mis minu ämber möllab, on pannud tormama, aga minu terve mõistuse tunnen kuidas minu ümber võtta, põhimõtteliselt pimeduse tavapilet on ka minu sees. Ma olen hull. Kuid siiski kooliga, palun ärge rumal, teised vaike magavad. Nemad ei pea kannatama selle pärast, mõistan korrast ära, kuidas nad saavad vabalt sellise tormiga. Kuule, see torm on ainult meie lihas tõesti all. Siis on asjad kehvad. Kuid siiski ma ei anna. Kuule, ma vaidlen väga asja uurinud püksid jalast ära, läheb aia. No näete nüüd kui mäng. Pill tuleb pika ilu peale. Teatav Kaule rakendatud, hullem kui laps. Kaua see näitemäng kestab, varsti ummik käes. Nii palju. Liri noorem tütar tuleb nüüd Kosovo v kuningaga Inglismaale ja siis algab sõda ja kodeise tahab leida üles oma isa, aga see kunagi meelemõistuseta mägesid, mõtlesin tubli lapseta oma haige isa eest hoolitseb panemisega. Ei, ei saa mind kinni püüda. Ma olen pädevam kui hirm jookseeveeesse järeldusega, eks järele ma ütlen. No ma olen vabalakud vool, et see ei taba. Vesise paigaldamisvastase raamedate tütar otsib teile, oli mõistlik mees ja mine koju, mul pole kodu juurde oma pojast. Ei ole. Küll. Nii ei hakka ise edasi. Aga küttimisõigust ei saanud. Mulle keelata. Mis õigust? Müttimisaiust kuningal on õigus, kus ka peal jah, pane käsi sisse. Aga jah, aitäh, no ja kuidas see hull vanamees seal nägin? Rahagi tihti käega? Ei, tegelikult ei teinud mingit raha. Tuli hull. Ta kujutas ette, et ta on veel kuningas ja münti, mis õigust ei saa talle keelata. Saad aru? Ta ei olnud nõus alistuma, olgu, mis on? Tuli uhke, ta kaitses lõpuni oma õigusi. Muidugi, Igalühel õiguse täht. Igaüks on nii uhke ja. Ise peast segi, aga need ikka tähtsust täis sedasi sooilmas elada. Inimene peab olema lepik ja vähese, kees tänulik. Ja kolime Serbiale alandustega. Teie ei ole ju mingi kuningas, tavaline haige vanamees. Ärge kujutage ette ja õnnetused on mult võtnud mõistuse. Kui maailmas on veel palju õnnetumaid inimesi kui teie ja uputused. A- värinal. Sõda käib igal pool ja prantsuse kuningas sõdi murdadega. Aga tütred purelevad omavahel kollerile, andis käega neile mürki ja siis, kui heegel oli surnud tappis kaitsenud issand taevake, eks. Armastuse pärast laevastasid ühte ja sama meest. Noh, näete nüüd, kui kole. Nii juured ja juba surnud ja teil pole häda midagi. Noorem tütar on nõus teie eest hoolitsema. Võite olla õnnelik. Mida vanale inimesele siis tarvis on? Soe tuba ja tass teed ja tüplii poja. Vanale kuningal. Vanale kuningale on tarvis müntimis õigust. Jätke see loll jutt. Aitab sellest naljast. Tuus kommetisid, põrandat testinud, lähme, lähme ära magama. Aga näidet pole veel läbi. Mis siis veel? Teine juhtum, pea valutab. Varsti on hommik, teised patsiendid ärkavad. Teie pärast ei saanud ma nüüd öö läbi magada. Nii. Läheneb traagiline kulminatsioon. Mis asi? Tragöödia, viimane vaatus. Mina ikka lootsin, et kõik lõpeb hästi. Nagu elus on seda vaeva ja valu nii palju vähemalt näitemängud võiksid õnnelikult lõppeda. Kuidas seal muinasjuttudes öeldaksegi, et nad elasid kaua ja õnnelikkust. Küll ma olen väsinud. Teil on hea möllata teil mingeid kohustusi, pole? Päev otsa voodis pikutada? Jah, kuni doktor teid haiglast välja kirjutab. Aga mina pean terve tänase päeva tööd rabama. Alles õhtul pääsen koju. Ja ega seal puhata ei saa, peab hakkama pesema ja triikima. Ema on mul vana voodihaige, mina, mina hoolitseb tema eest. See on siin töö juures, botitan ja Kazini kodus botitannia kasi. Aga, mis parata, oma ema kelle kaelamata jätan. Vanadekodusse ju oma ema ei saada. Ega poleks võimalik ka, see ju maksab roppu raha. Selline elu on mul jah. Teie olete käinud Prantsusmaal ja ma ei tea, kus veel elanud nagu linnukene oksa peal. Viie naisega pulmi pidanud hohoho ei ole teil olnud muretega midagi. Aga mina pole elu sees kusagile saanud. Pole midagi näinud peale töö ja vaeva. Mees on juba aastaid mullal. Sai päris noorena ehitusel õnnetult surma ja poeg jättis kooli pooleli. Hakkas jooma ja siis läks vargile. Nüüd istub vanglas. Saadan talle sinna pakke ikka oma poeg ju, aga südames on nii kurb. Miks just sedasi pidi minema? Õhtul istume koos emaga, vaatame televiisorist seriaale. Ema muidugi ei näe midagi niisama kuulab, noh. See ongi ainus ajaviide ja meelelahutus. Teie räägite uhkusest ja õigustest. Mis õigusi minusugusel on? Lihtsalt elan päevast päeva. Katsun kuidagi nii palju raha teenida, et üür makstud saaks ja natuke süüa oleks laua peale panna ja ongi kõik. Hommikul ärkan siis raban päev otsa. Ja pole viga, enamasti saaksin ikka pisut tukkuda, ega siis? Igal öösel pole selliseid nagu teie oma teatriga ja oma tujudega. Palun vabandust, pole midagi, eks ma saan aru, see võib kole tunne olla küll, kui avastad, et kaks varvast on ära lõigatud. Teie ju ka. Kohe näha, et ega teiegi elu kerge pole. Ja kui veel sondiks jäädio viimane unistus ära võetakse. Kahju teist. Mina olen ikka arvanud, et tuleb katsuda teisi inimesi aidata. Aga seda ma ütlen küll, et ärge arvake, teie luuse, kõige raskem on. Mõnel, teisel on vahest veelgi raskem. Aga mis mõttega sa kurdad ja virised? Mingit mõtet pole? Kedagi ei huvita. Kui ratastoolis nii madistada sihine hea õnnetus tuleb peale. Kus mul see aeg on, kohe oli hommikune vajadus põletid läbi käia, kõik. Ma ei tea, kui korraks noodi viieks viieks minutiks korrast sild osta. On? Ta nüüd. On? Ja Riido. Mida kõike, oled sa pidanud kannatama? Millist vaeva ja viletsust nägema? Küllap suudad. Sina suudad. Sest sinu süda on suur ja su hing on täis puhast ning süütut armastust. Aga kodel ja nüüd on kõik möödas. Nüüd ma enam ei lahku su juurest. Nüüd oleme igavesti. Me veedame kõik päevad kahekesi, me lobiseme ja