Kui 27 aastane inimene sisimas sedastab, et jääb alatiseks oma kahekümnendaid eluaastaid mäletama, kuid tusa ja tumedus aega siis peitub selle taga kaalukas kogemus. Vesi, millesse surutakse hõõguv metallkamakas. Selleks, mis ta oli. Luisa mõtles sageli oma lapsepõlvele tagantjärele ei leidnud selles midagi erakordset. See polnud pakkunud talle tugevat tausta või aluspõhja iseseisvaks eluks. Varased aastad olid kui lahja muld, ent ometi oli ta hapra taimena selles üles kasvanud. Enam-vähem aegset avastas ta. Vaata on kõndimiseks ja käed joonistamiseks ning ema sõnul polevat alates päevast, mil esmakordselt kitegreerid pihku sai, neid enam käest pannud. Ilmselt oli ta vaikne tirts, võib-olla veidi naljakas oma pliiatsi niisutamisest, kirju keele otsa, vesi värviste näppudega, kui keegi oleks teda tähele pannud. Aga seda vist ei juhtunud kunagi. Et lapses võinuks elada ürgne, teadlikuks valdamiseks, liiga võimas anne. See ei tulnud kellelegi pähe. Luisa ei mäletanud, et tema joonistused pälvinuks erilist tunnustust või tähelepanu. Ometi vormis just see tegevus ta lapsepõlve miljöö pakkus talle enesestmõistetavust ja järjepidevust, milles ta nüüd teravat puudust tundis. Rebendid, katkestused, ta tunnete kasvamise mustris vajasid kokku tõmbamiseks koguda vaimujõudu. Ent samal ajal tähendas joonte Jaloogiate ühendamine mustri jätkamine pärast vigast kohta tema jaoks hämmastavat avastusretke iseenda juurde. Omadused, millest ta varem polnud enda puhul vaatlikki olnud, ilmnesid tas nägu maagisooned maapõues. Luisa pidi tõdema, et kogu haprusest keerukusest hoolimata laskis Ilu endast mõtelda. Jend sõnadesse seada. Isa Arnold-ist ei teadnud, palju oli oma naise lapse juurest lahkunud liiga vara, et viimane teda mäletada, võinuks ema saale lõputult heitlevas oma sisemise ebakindluse ja püsimatusega polnud tast kõnelenud. Ja Luisa ei küsinud osast vastumeelsusest osat huvipuudusest. Olekski pidanud küsima, ükskõik, nägi, küsimus ei saa sündida eimillestki. Isegi selleks peab midagi teadma või millestki hoolima. Kas või natuke. Aga Luisa ei teadnud ega hoolinud. Hiljuti oli ta taibanud, et ilmselt läheb Reena Rokuga samamoodi, nagu ta endaga praeguseks polnute kaksikute isast juba paar aastat midagi kuulnud. Võimalik, et too elas mõnes teises riigis. Ema ei olnud tugev naine. Sellele mõeldes kangastest Luisa vaimusilmas moone segu lakkamatutest, eraelulistes ebaõnnestumistest ja väga varasest peaaegu märkamatust allaandmisest. Ta kohtus emaga harva lindistada oma meeltes keskmiselt kena alatasa pingeliselt naeratava naisena kelle sisse ilu olemus jäid talle mõistetamatuks. Realis sündinud eakatele vanematele, kelle tervis oli rikkunud raske maatöö. Luisa polnud oma vanavanemaid tundnud, nood surid varakult ja elatanud tädi võttis ta teismeeas ema kasvatada. Kui too oli 22. Suriga tädi neiu Eassaale, kes oli omandanud õmbleja kutse. Nõnda siis mõned head aastad ühes töö ja elukohast teise kusagil päriselt sisse seadmata. Viimaks juba 30-le liginedes tutvustas samasuguse paigale jäämist otsiva mehaanikuga. Ta vanematega. Kooselu oli mõnes mõttes sundkäik, arvas Luisa. Ilmselt ei teadnud kumbki, mida oma üksildase eluga peale hakata ja mõlemad püüdsid seda muuta. Eks tema Luisa sünd oli selle muutmiskatse ootuspärane osa. Erilist edu see ei toonud. Aasta pärast oli ta vanemate kooselu läbi ja ema leidis end jällegi üksikuna uuesti asuste vahelduvate töökohtade otsingul mööda linna rändama. Nüüd juba koos tütrega. Enam-vähem paikseks jäädi alles siis, kui Luisa tuli aeg kooli minna. Ema töötas õmblejana linnaosa teenusekeskuses arvestajana tehase sööklas laojuhatajana linnaäärses aiandis. Alles tosinkond aastat tagasi juba 40-le lähenema naisena oli ta viimaks enda jaoks olulise avastanud. Sattunud juhuslikult mingi ususekti koosolekule oli sea kogetu teda Nonii haaranud sestsaadik pöördustama senisest ebarahuldavasti edutust tegelikult haletsusväärsest elust ja leidis uut laadi täitumus tundelistes grupi palvustes ebamäärases kõikehõlmava armastuses. Armastusel polnud selget sihti, see väljendanud inimlikumas hoiakusega teostunud konkreetsetes ettevõtmistes. Ometi tuli see Luisale kasuks, sest pöörasse vale, mureliku, ent saamatu tähelepanu temalt kõrvale. Erineval moel tõi ema eneseleidmine neile mõlemale õnnistust. Emale kauaigatsetud kuuluvus ja turvatunde. Luisale iseseisva teismelise põlve näol. Aga oli seik õnnistus. Muidugi polnud ta emale soovimatu laps. Samas polnud ta end kunagi armastatu ja hoituna tundnud. Ikka oli midagi justkui puudu mingi ebaselge vajakajäämist, tunne või rahuldamatus. Nüüd mõtles ta, et just tunnetaja turvalisuse nappus tõelise läheduse kogemise soov oli ta varasesse suhtesse kihutanud liiga ebaküpsena, et tunda iseennast, veel vähem teisi, neid kõige vähem toda, kellega ta oli püüdnud oma elu jagada. Paus katseläheduse helluse loomiseks sai haleda lõpu väga varsti pärast Reena ja Rocco sündi. Imelikult kombel ei üllatanud see teda alateadlikult. Otsekui tüvirakkude tasandil teadis ta, et kordab sama elumustrit, mis kunagi oli suunanud tema vanemate elu mäletanud oma jalga lasknud isa, ent tundis vaistlikult sama pelglikult tagasitõrjumise lõhna kaksikute isa kaugenevates jälgedes. Kusagil peab olema mingi võimaskeeris, mõtles ta võib-olla midagi mütoloogilise sipelgalõvilehtri taolist, mis imeb endasse mehe pärast seda, kui ta seeme on maailmas idanema hakanud. Kui näis Luisale, et ta ei tunne midagi. Ent kaitsev tuimus oli muutnud eluainelisi tõsiasju. Luisa leidis end olevat tüksikum kui kunagi varem. Rahata varata peavarjuta kaks pisikest ootamas toit, kaitset. Kust pidi ta seda kõike võtma? Minna tööle? Seal oli lõpetamata eriala ja ütles mitmekesised oskused. Ent ametid, milles neid rakendada, võinuks Polnud mingit kudu või kaugtööd hoolde jätta. Rinnalapsed nii tillukestena polnud, laste sõimasid olemas. Lasteaia koha vabanemist oodati sageli kolm või neli aastat ja ka siis polnud selle saamine ülearu kindel. Aga tema vajas neid topelt. Palgata koju lapsehoidja oli kallis. Kui suur ta palk üldse oleks? Parimal juhul mitte eriti. Ja kulutada sellestki pool lapsehoidjale ei tundunud mõttekas. Lisaks pigem mure ja närvipinge. Võõrahoidjaga jäetud laste pärast. Ei sobinud kuidagi. Kuidas Luisa oma olukorda ka ei vaaginud, ikka tundis ta end olevat väljapääsmatus seisus. Ent elulised küsimused ootasid vastamist, tema juurde kolida? Ei, tolle usuasjanduse gurudega sehkendamised polnud tema jaoks. Luisa otsustas, et ajab iseseisvalt läbi niikaua kui tal arvete maksmiseks vähegi raha jätkus. Kaksikute sünnitoetus aitas ta kuidagimoodi ulu alla. Ajalehekuulutuse peale leidis ta paar ahiküttega Doakes suures vanas puumajas kesklinna piiril. Tõsiasi, et üks neist oli vineerist vaheseinaga osaliselt poolitatud, andis maaklerile põhjust rääkida kolmetoalisest korterist. Ent moest läinud tapeetidest, aegsetest tülititest õhkus kutsuvat kodust, mis luisele väga meeldis. Kuid mis peaasi, see oli odav. Maakleri ees tegi ta siiski turtsakas nägu ning viimaks õnnestuski tal üürisumma õige pisut allapoole kaubelda. Samm-sammult hakkas ta elu sisseseadmist õppima, registreeris end linnavalitsuses ja perearsti juures, kirjutas sotsiaalabi osakonnas terve rea avaldusi täis eneseuhkust alla neelates läbi mitu heategevat seltsiasutust. Päris tulutuse vahel ei olnud. Ühest kohast sai ta pappkastitäie kuivaineid, teisest lasterõivaid ja tekke, kolmandast mõne mitte liiga kulunud mööblitüki. Neljandast pisut rahagi. Päev, mil ta esmakordselt kohtas proua mandat korteriomaniku pisut napakat, ent imelahket tontlikud meigitud vana daami, kes järjekordselt puhkused suurde hämar vaiksesse kõrvalkorterisse, naasis jäidele kauaks meelde. Avastanud, et kitsastes nurgatubades vaat uute üürilistena kaksikutest sülelapsed sattus proua asjaloost vaimustusse. Luisa süda aimas esiotsa halba. Vaimusilmas kangastustele. Väsitav Nuinutamine, pidevat tähelepanuavaldused ja lollakas mesikeelne lalin, millega inimesed tavatsesid lapsi nõdra meelsetena kohelda. Et kõik läks teisiti. Vanaproua ESM oli siiras, ent mälu lühike. Tugevas ehedas vaimustusepuhangus tõmbaste üürilepingus maha summa ja tähtajakleidis pop diivaliku allkirja ning unustas seejärel kogu loo lähtudes oma muudele, niisama hüplikele ja vahelduvatele huvidele. Kui luise kaksikutega hoovil või tänaval kohtasid, tervitas jutles proua manda nendega armastusväärsel ilmel kuid ai nüüd enam kunagi nende omavahelist tehingut. Aegamööda hakkas Luisa oma elujärge seadma. Endiselt polnud ta raha enama kui hädavajaliku jaoks. Et pisuke kindlustunne lubas tal vahetevahel lõõgastuda. Ühel õhtul, kui lapsed magasid, võttis ta üle mitme kuu taas välja joonistusploki ja püüdis oma võõrdunud sõrmi endisele nõrkusele sundida. Selleks polnud palju vaja. Jooned ja värvid voogasite randmest sõrmeliigestes nagu tants kippusid ise paberile. Viimane oli odav. Vanasti suured pake lehed, pööningult leitud vanad koolivihikud või tapeedijäägid. Pliiatsite värvide ostmist poleks saanud endale lubada, aga vaatasid õigeid kohti nagu kunstikaupluste tagauks, mille kõrvale mõningad visati katki läinud kaubapakke. Siis võis neidki hankida. Kord leidis Luisa sead komplekti suuri mõlkis külgedega freskomaaliotsikuid, mis ta pisut süüdlaslikult kandekoti kogus koju tassis. Mõningase katsetamise järel hakkas ta toakese akendeta otsasein kattuma abijoonte alusvärvilaikudega. Kaksikud kilkas vaimustusest ja vaatasid tõsiselt võlutult, kuidas igavale pruunile seinale ilmusid päev-päevalt puuoksad rohi ja linnud. See oli nende võlumaailm. Vahel harva õnnestus mõnimaalike äragi müüa küll tillukeste summade eest, ent asi seegi. Nendel päevadel ostis ta lastele maiustusi ja endale mõne allahinnatud kunstiraamatu. Armastatud tegevus aitas Louisa vaos hoida tundeid, mida esialgse tuimus järel kaikus temas rohkem kui ta vahetevahel arvas end taluda suutvat. Kuude aastate jooksul läbis ta kogu tunnete vikerkaare eitusesti õigustusest üle süüdistuste enesehaletsuse kuni kohanemise leppimiseni. Lõpuks ei seilatut tundetormist alles vaid kurbus, mis helises kui tornikell üleda väsinud, taastatud hingemaastikku. See polnud räige süüdistadega võitlev kurbus ega ka salapisarateni välja voolav enesehaletsus Luisa kurbusel ja midagi hoopis abstraktsemat nime ja kujuta hõllandus inimeste tegude ja tahtmiste pärast. Haaras kogu olemist, ent jäi seletamatuks alguse ja lõputa tume hoovuseks. Naine kenas kurbuses kui sügisene lill millest nädalate kuud näivad mööduvat jälgi jätmata. Poeetide kujundeid eirates ei tundnud ta end hinges kaugeltki surnuna. Et kindlasti polnud ta enam päris endine. Märkamatult oli ta leplikkus voolavas kunstniku loomuses hakanud kasvama sihikindlus. See pakkustele kaitsete tugevust paarikest pehmele mere loomakesele. Meelepõhja suletud vaikuses uuris Luisa oma sügavamaid setteid ning klaaris suhteid, mis olid vanad nagu maailm. Viimaks jõudis ta eneses selgusele. Tarbetust ta loobus, see tõi talle kergendust. Järele jäi, sellega võis edasi minna. Rahulikult tunnistada nooruke naine endale, et tema väärtust maailm on paindlik ja leplik. See lubab tal mõista välja kannatada, omaks võtta ja austada inimeste eripärasid ja veidrusi ka siis, kui ta ise neid ei jaga või sootuks ei mõista. Jah, isegi siis, kui see talle endale raskusi või halvemust põhjustas. Kuid ühte asja ebaõiglust ta ei talunud. Kulunud kui nõrgemale tehti liiga, kui abitu jäädi hätta siis oli nähtamatu piir ületatud. Siis lakkas ta sisemine sallivus. Polnud vahet, kas ebaõiglase taga peitus teadlik pahatahtlikkus või ükskõikne hoolimatus. Valu ja hädamõistmiseks on inimesele antud kujutlusvõime leidis Luisa. Ja selle anni kasutamata jätmine oli väga lähedal patumõistele, nagu tema sellest aru sai. Selle kohtutalu, mis lihtsalt ei leidunud tema inimlike omaduste pagasis ohusta seda vaimset ja moraalset olemasolu. Kuulunud seetõttu nende asjade hulka, mille suhtes võinuks järeleandmisi teha. Leppis oma elukaaslase lahkumisega, kuna pidas seda tema õiguseks isegi kui see talle endale südamevalu põhjustas. Et miks pidid lapsed kannatama kaks aimamatut oma vanemate lahkhelides teadmatult inimolendit, kes polnud isenesest sellesse maailma kutsunud. Mine, kuhu su süda sind ajab, ütles Luisa mõttes nende äraolevale isale. Ent ära põgene vastutuse eest. Sa tead, et sul jäid lapsed maha ja nendega olema, kui sa ei taha. See on sinu valik, mida mina ei kritiseeri. Aga sa ei tohi neid hooletusse jätta. Ei tohi jätta huvi tundmata, kas neil on kõht täis, katus pea kohal. Sa võid mind nende ema äkitselt mitte sallida. Ent sa pead vaatama, kas ma tulen toime. Kas ma mitte hädas ei ole? On sinu maailm, mida sa ei pea minu ega lastega jagama. Hoia see endale. Aga ära hülga ükskõiksusest, seda, mille ise vabatahtlikult kasvama panid. Ära teeskle ennast süüdimatuks. Mees võiks olla, ent inimene, sa pead olema lauses Luisama mõttes väekaid sõnu. Suuline kogemusest vormitud sedastus, mille ta asetas kui laeva emapuu oma isiksuse põhjaks andis seeläbi selge sõna kujuda olukorrale mille abil sai ta üle oma purunenud noorusarmastuse südamehaavast. Sest see, nagu Luisa nüüd tagantjärele teadis, oli tõepoolest olnud armastus. Ta esimene, see kõige haprame lõhnavam tunne, mis õitseb vaid korra nagu mõni haruldane lill. Tarmo oli jäänud vastamata ja valmistanud talle pettumuse, mis võinuks ta hinge sandistada. Polnud mingit garantiid, et ta sellest kord üle saab. Aga ta sai igapäevasusse oma väljakutsetega, hingas talle kuklasse, tundis ennast igal hetkel kokku võtma. Ja kuigi raskused ebakindlus, Muzarlasid lakkamatult ta hinge, hoidsid teda ka meeleheitesse langemast. Aeg läks märkamatult edasi ja elu koos sellega. Kuidas su elu muutub? Küsis Luisa. Lili ei vastanud kohe. Ta lamas, käed peal. Luisa väikeses vaikses toas vanal pool kiilakaks kulunud pluus diivanil silmitses vastasseina katvat metsapilti. Sellest õhkus jahedust, salapära. Kõrged puud moodustasid kaugusesse hajuva ruumi. Esiplaanil aga võis lõputult avastada tillukestena detailide mitmekesisust. Lillile näis, nagu haaraks metsa pilt emmates enesesse. Peaaegu tundis näol ämblikuvõrkude ja kuuseokste puudutusi. Maastikuillusioon oli kõikehõlmav, eliili pidi pingutama, et mitte kaotada sidet tegelikkusega. Nad polnud sugugi metsas, kus sa sellega vaid väikeses ahiküttega korteris, vana puumaja alumisel korrusel. Kesklinna vahetus naabruses. Neli kehv enesetunne oli lahtunud varsti pärast nende lahkumist rahvaülikoolist. Õieti polnud sellel mingit füüsilist põhjust. Ta oli terve ja tugev naine. Meeleolu mõõni asjata üle muretsemine, kinnitas ta peagi. Tundes end taas reipad ja nautides ettekavatsemata jalutuskäiku läbi linna meeldis tema hapruse tasadus, mille peidus võis aimata ta ise maailma midagi lõpmata ilusate keerukat. Lilli meelest oli teine pisut võõrapärane, täitsa erinev ta enda elu rõõmsasti otsekohest isiksusest. Tulles oli Lily mõndagi tähele pannud. Ja kus Luisa elas, oli suur ja põhiplaanilt L-tähe kujuline. Selle põhiosa moodustas kaks kõrgel ajalist korrust koos oma niisama kõrge pööninguga. Küülik tiib oli samuti kahekorruseline, kuid madalam ilma katusealuseta. Otse tänavajoonel seisneb mina ei reetnud kergesti, mis tema varjus asus või tuimus. Vana hoone oli ehitatud ammu enne suurt sõda. Punase ajastu romantilises vaimus. Akende ümber ilutsesid laiad nikerdatud puitliistud välisuste tahvel disoli kokku seatud kunstipärastest eri suuruse kujuga paneelidest. Korterit, tõsi küll, olid aja jooksul elanike poolt renoveeritud, ilmutasid vähe oma algsest interjöörist. Ent paaris Maal hoidlikumas ka Luisamas seisid endisaegsed valged kahhelahjud ikka veel töökorras ja usaldusväärsed. Trepikodades olid alles kunagised rahvusromantilised laemaalingud, olgugi tuhmid ja tolmused. Leidus ka seda, mis silma riivas. Maja jäänuks märksa paremat hoolt, kui suutis pakkuda kirev elanike palet, kes seda asustas. Arvatavasti läheks korralik renoveerimine päris kõvasti maksma, oletas Lili. Takseerides huvi asjatundmisega maja seina. Osa naabritest kindlasti ei märkagi, et miski väga valesti oleks, arvas Luisa. Ja tegelikult ju polnudki. Fassaadi kollakas värv hakkas näitama koorumise märke kuid kaitses esialgu puitlaudist veel küllaltki tõhusalt. Kuivade ilmadega kippusid välisuksed logisema, ent sellestki polnud erilist lugu. Vähemalt pundunud need sügiseti kevadeti niiskuse saabudes ega kiilunud kinni. Aastakümnete eest pikima seinad paigaldatud kollane gaasitoru nägi küll inetu välja kuid osaliselt varjasid selle lontlemist põõsad ja õienuppe sirutavad pojengipuhmad. Kruusaga kaetud soov oli pisut muhklik, täitus vihmaselt haaval, lompidega ja tolmas kuival ajal. Ent mõnigi elanik oli püüdnud seal käepäraste vahenditega ilu luua. Esimese korruse akendal leidus munakividega ääristatud peenraid ja hoovipoolsete uste kohal rippus amplites paar lilletaime. Kõik see andis majale koduse hooletuse, Mõnusa minnalaskmise ilme. Kui lilli ja Luisa astusid, kostis ühest teise korruse lahtisest aknast valjuhäälset kõnelemist. Luisa kuulates. Volts ja Riina tundub, et parajasti leppimise faasis. Hoovi jalutades märkas liili ühe pitskardina taga hallipäist naist uudishimulikult kaela küünitamas. Seal proua mete meiega kroonprintsess, tutvustas Luisa muiates. Välisuksel põrkasid nad kokku tõmmu rasta patsilise noormehega, kelle valge T-särk kõhnadelt õlgadest tuunika alla lainetas. Bošuubedam hõikas ta lumivalgena naeratuse saatel ja tegi ust lahti hoides koomilise kummarduse. Boschougharje vastas Luisa sõbralikult. Lauale vajus iseeneslik naeratus. Ka see korter siin Luisa kodu sobis maja üldise olekuga mõtles iili pead pöörates kitsavõitu ja kasin, õhkus sellest ometi rämpsust, mis võis pärineda ainult Luisa isiksusest. Seinamaalingud muutsid ruumid erakordse yks. Ent ka ilma nendeta olnuks eriline paik rahulik peale tükkimatu. Koht, kus sa mõistad, ilu, kus peavalu kaob, tundis Lily.