Saabudes olid kaksikud neile müdinal vastu jooksnud rõõmsaki võõrastamata. Mõlemad Ruski juukselised nahaga nagu emagi. Pani liivi tähele. Lapsed tänasid kenasti vanilje šokolaadiküpsiste eest, mille ema neile pihku pistis. Valutorkega südames tundis Lillini sära rahvaülikooli kohvipauside püsivaliku. On ta siis niisugune kitsas käes, mõtles ta heitunut. Tundes samas piinlikust, et ta ise polnud taibanud midagi külakostiks tuua. Sai kohmetunud rahulikult kraamiste kotist välja mõned rahvaülikooli kohvilaualt pärinevad salvrätikusse keeratud minivõileivad peotäie pruuni tükksuhkrut ning asetas need korralikult riiulile. Teisiti pole võimalik, lihtsalt ei tule omadega välja, nentis ta otsekui ennetades külalise välja ütlemata küsimust. Lilli, Taiuste nukrust, väärikust. Kaksikud noosisid võileibu ja mängisid vaikset suurest pappkastist meisterdatud muinasjutulossi juures. Müüdistes Luisa käsi põsakil diivani kõrval kummuli pööratud rätikuga kaetud kastil, mis täitis tuuli aset ja vaikis samuti. Ja äsja teada saanud lilli luu ja selle üle omaette järele mõelnud polnud just palju märkusi, vähemalt mitte intelligentseid, mis väärinuks väljaütlemise vaeva. Luisel polnud mingit tahtmist tuua kuuldavale leebet piinlikel Amedusi, millest poleks kellelegi abi. No küsimus aga tundus olevat esitamist väärt. Mida see sulle tähendab? Kuidas su elu muutub? Mis tahes murede segadused kedagi ikka ei vaevanud, elu veeres ikka oma rada ja selle kulgemist tuli kuidagimoodi seletada. See polnud pikk ega keeruline lugu, ei midagi ebatavalist. Möödunud oli aasta alguses oli saabunud uus asendusõpetaja arvutiteaduste tudeng, kes magistriõpingute kõrvalt paariks semestriks õpetaja tööd teha võttis. Noor kena meespere ja kohustusteta suur Lindliku mõtteviisi erutavate kogemustega kelle saabumisel läbis väikese alevi kooli õpetajate tuba kahisel tähelepanupuhang. Ilmselgelt polnud tal pärast keskkooli lõpetamist enam kooliga kokkupuutumist olnud. Seepärast näis avastus, et tegemist on lasteaia naiste suletud maailmaga. Teda esiotsa lõputult hammeldavat. Lapse noorukina oli ta sellesse sobitunud nüüd enam mitte. Vahepeal möödunud väheste, ent otsustavate aastate jooksul olid tema teadvuses toimunud muutused, mis lubasid noorel ambitsioonika mehel tolles maailmas pingevabalt eksisteerida vaid juhi teenäitaja eestvedajana. Paraku olid need rollid juba hõivatud teiste temasuguste poolt ning oma meelehärmiks pidi uustulnuk kohanema koolielulaadile, olemusliku, rutiini, järjekindluse ja lõputu korrapärasusega, mis tekitas temas vaimset ja hingelist piina. Ajaloo õpetaja, kirjanduslike kalduvustega sõnaosav naine tavatses nende uut kolleegi võrrelda paiksete põllupidajate külasse sattunud ränduriga kes üksnes ootab karmide talvekuudel möödumist, et edasi liikuda. Muidugi polnud see paikne külaelu rändurile täiesti vastuvõtmatu ning selle mõningaid külgi võis isegi nautida. Algusest peale tabas noormeest pisikeste teenete lakkamatu laviin. Õpetajate toas ei tulnud kunagi, puudus kohvipakkujatest Nuis teenistusvalmis. Oh mul kan parajasti pihus. Kõiklejatest. Sööklas näis toimuvat hästi varjatud võidujooks kuulumaks viie õnneliku hulka, kellele langes Dolby päeval osaks eesõigus nende erutava noore kolleegiga lauda jagada. Vabas lõunalauavestluses võis poetada süütuid isiklikke vihjeid või õngitseda pahaaimamatult kaaslaselt välja põnevaid infokillukesi. Isegi õppealajuhataja keskealine resoluutne naine paistis Noormehe sarmile mööndusi tegevat. Igatahes arvestas ta tunniplaani koostamisel hoolikad tolle loenguga väga ülikoolis. Mis siis veel rääkida kõikidest teistest õpetajatest, kellest igaüks oli varmas vastu tulema, kui noormees soovis mõnda oma tundi ümber vahetada. Naised polnud rumalad, kaugeltki mitte. Enamik neist mõistis oma rolli piiratust, allasurutust, vanemate kolleegide, ametnike, laste ja oma endale ootuste ja vajaduste rist lainetavates, pingeväljades rahulolematuse kaebustele, tõrksusel, mida igast suunast väljendati neis olevat mustmiljon, pead nagu muinasjutte koletisel. Mõni neist vahel ka maha raiuti, kasvas ikka uus asemele. Nemad aga teenisid seda ohjeldamatut, kasvujõudu oma pärsitud taotluste ja väljendamata igatsuste hinnaga põgenedes laastavate Picineurooside rutiinis nagu liiga kitsukesse puuri suletud linnuparv. Lillid kuulates Luisa, on raske mõista, millist värskendavat puhangut too linnast tulnud sihtide ja eluplaanidega mees nende naiste rutiinses eluringis enesest kujutas. Raamise avaldas Luisale muljet võrdlus maaharijate külas peatuma jäänud nomaadiga. Sellest õhkus mitmemõttelisust piiride hägustumist, isiksuse ja väärtussüsteemide kokkupõrkeid. Sedasorti erutavas atmosfääris oli võõramaalase ja kohaliku tüdruku kirglik suhe etteaimatav, nagu korrutustabel. See lihtsalt pidi juhtuma. Küsimus polnud millal, varsti, väga varsti küsimus oli vaid, kellega. Niisiis oli see juhtunud. Lilliga jutu vahele tundis Luisa põgusat huvi sõbratari praktilise elukorralduse vastu. Kuidas pagana päralt oli neil õnnestunud oma suhet varjata? Vedada ninapidi kõikkinuid, heasoovijaid, naabrinaisi küla tantasid ja tervet Saldkonda naiskolleege tahk, see polnudki nii raske, muigas Lily. Nad olid kohtunud üksnes linnas mehe üürikorteris, kus keegi ei märganud nende tulekuid ja minekuid ega tundnud nende vastu huvi. Mida see suhe Lillile andis? Tahtis Luisa teada lähedustunnet sellest õndsat muretut minnalaskmist. Ta siis teadis, et see jää kestma. Ah muidugi, ainult ainult Lili õhkas. Ainult ta ei tunnistanud seda endale. Ja nüüd sa nutad, nentis Luisa ilma osatamata. Hüppas veelgi asja praktilist külge. Arvas asjast ema, too mees, küsis ta ikkagi, paarismäng ju? Lily lõi silmad maha. Kas ta teab, on tal õigus teada? Uuris Luisa edasi. Õigus Lily põlema, õigus mind kuulata ja sama targalt tagasi saata. Aga mis õigused minul on? Oh, ja ega ta ei pea sündima see laps. Võiksin seda võtta kui tehnilist küsimust. Aga ta juba kasvab minu kehas. Mul ei ole valikut, kuuled südames ma tean, et mul ei ole mingit valikut, kui ma tahan inimeseks jääda. Mul pole isegi õigust aega maha võtta, järele mõtelda, kohaneda. Räägi mulle õigusest, õigus, kui oled mehega maganud, siis tunneta loomust. Tan andnud kõik, mis tal anda oli. Rohkem pole tal midagi. Lili laskis pea diivanipadjale vajuda ja tõmbas sügavalt hinge, et oma ärritust vaigistada. Silmad läikesed ohtlikute kummaliselt. Ja ma rääkisin talle möödunud nädalal. Lily vaatas oma rüpes lebavatele kätele ja ta hääl oli vaikne. Luisa ootas. Kas tõesti on vaja seda korrata? Pahvatas Lily taas ägedalt, taipad ju, isegi ei ole pere loomiseks valmis hoopis muud eluplaanid. Sügisest välisülikooli stipendium. Rahadega nii kitsas, aga kontakte on vaja luua, kestypiga tuleb napilt välja. Ja üldse pole lapse ärahoidmine tema asi, miks ma ise ette ei vaadanud, nagu ikka tavaline värk. Lily ägedus vaibus taas. Traditsioon põhilised pereväärtused, lisas ta äkitselt, nagu mingi mõttevälgatus või meenutuse ajal. Luisa ei suutnud tõsise teema juures väikest muljet tagasi hoida. Kummalisena mõjus Lili viimane repliik. Ühtlasi üllatas teda selle ägeduse teravus. Kuid mõttes andis ta Lillile õiguse. Tõepoolest, säh sulle eluõisi mehe ja naise püha liidu tulemust. Olid need kõik need lihtsameelsed, kelle meelest maailm oli mustvalge nagu ühepoolselt prinditud paberileht. Kõiksugu rahvusperede kaitsed traditsiooni, tunglahoidjad. Nad nüüd ütleksid. Kuulsin, et Lily olukorrale paneksid. Oli see nüüd igavese armastuse tunnusmärk või lootuse ime või koguni tuleviku pant? Luisa iroonia ei kestnud kaua, selle asemel valdas teda kurbus. No kas ta teist hukka mõistma, halvustama inimliku soovi läheduse järele koosolemise ja jagamise järele parastama, et said, mida otsisid teadis päris mitut inimest, kes oleksid enam-vähem just niimoodi reageerinud. Aga Luisa ei suutnud. Ta mõtles oma elule oma hingevalust ja pettumusest sündinud põrkele uut usaldust luua. Pärast kaksikute isa polnud ühtki meest enese lähedale soovinud. Teda hoidis tagasi haiget saanu, kogemus, loomulik enesekaitse. Kunagi vaata sellest üle. Luisa ei kahelnud selles. Inimestele tunnetel on kombeks mööduda, nagu ta nüüd teadis. Kiretu tõsiasi, mis naiivsest õnneuimas ärgates sind ahastama pani pakkus valus jängistuses suurimat Mõendavat lohutust. Ühes oli Luisa siiski kindel. Lapsi ei tahtnud ta enam kunagi ilmale tuua. Kaksikute kandmine, sünd Mul on juba iseenesest piisavalt ränk. Ning hilisem sundtõdemus, et tegemist oli ainuüksi tema lastega nimelt tema jaoks midagi kergemaks. Ent lülile elas seda väga kaasa. Vaene tüdruk, mõtesta. Kui hästi ma sind mõistan? Neli oli vapper naine, palju vapram, kui tema. Luisa. Ma polnud pärast abielulahutust kapslisse tõmbunud. On nad valmis uueks lähedaseks, uueks võimalikuks pettumiseks ja valuks. Et kas ka uueks raseduseks. Tahe ja nauding olid olnud võrdsed. Ent vabaduse ja vastutuse jagamisel sai üks, ühe ja teine teise. Polnud liiligi midagi valesti teinud. Ta oli kaitsta tema keha meditsiini viimase sõna järgi. Aga null oma protsendilise riski tulemuseks oli sajaprotsendiline rasedus. Ja mehe suhtumine muutis äkitselt Lili ainuisikuliseks süüks. Keegi küsinud enam tema valmisoleku või eluplaanide järele. Luisa tõmbas end diivaninurka kägarasse ja pidas aru. Tahtis nii väga öelda midagi praktilist, leevendavat. Midagi, mis näide. Niukesed, ta tundis teise käekäigu vastu huvi eta hoolist, tundis kaasa, võib-olla tahtis koguni aidata. See oli tõsi, tõepoolest tahtis. Aga kuidas seda väljendada? Mida küsida? Oled oma olukorras kindel? Selles polnud vist kahtlust. Mida sa kavatsed ette võtta. Ometi oli ilmne, et praegusel hetkel polnud Lillil mingit selget plaani. On sul kedagi, kellega sellest rääkida? Issanda aasta ta ju rääkiski rääkis temaga Luisaga. Kuskil teadvuse piirimail imestust, teine, juba mitmendat korda, kui erakordselt vähe oli tal kasu olnud kunagi poolsunniviisiliselt läbitud suhtlemistreeningust mis aitas praegu etiketireeglite või konflikti lahendamise meetodite tundmine. Muutus aina juhatas paati, midagi muud kui seda, milleks sa valmistunud olid. Neist muutustest tuli aru saada, vääris kindlasti küsimist. Ja seda Luisa nüüd tegigi. Maailm, millesse Lili Luisa pisut enam kui veerand sajandi eest sündisid erines tundmatuseni sellest, mille nad oma täiskasvanu aastate eest leidsid. Mingid tavapärased kataclismid, lihtsad igaühele mõistetavad, hea ja halva võitlused nagu sõda või epideemia või loodusõnnetus. Midagi sellist polnud toimunud. Kosmosest vaadatuna olid need kõigest poliitilised piirid, mis olid varisenud. Kahe suure ilmavaate hõõrduvas vastasseisus oli üks korraks nõtkuma löönud ja sammukese järele andnud maakera pöörles edasi. Maapealsetes juhtimiskeskustes rullusid omad draamad, ideolooge energiast olenematta said sealsed piloodid tüürimehed haaratud üldisest optimismist kui nad just ei langenud paanikasse ega sahkenud peataolekus sinna-tänna. Kõik tekkisid muutustest, mis tulekul olid. Ent mõlemal poolel tehti seda oma harjunud viisil ikka nendesamade ära tarvitatud sõnade ja žestide saatel, samadel puhkudel ja eesmärkidel. Tehtud aastakümneid alates suurest sõjast, mis vormis ühiskond ja inimsaatusi sestsaadik kui elusolevad põlvkonnad mäletasid igal võimu keskmel loomislugu pühitsus, rituaalid ja progressiusk, mis andsid neile seaduspärasuse ja ükski nõustunud neid vabatahtlikult muutma. Muutmine oleks olnud liiga ränk, lausa võimatu, sest tühistanuks nende olemasolu aluse Se tunnistanuks vääraks kõik, mille nimel oldi nii kaua võimul püsitud, kontrolli püüeldud ja süsteem ehitatud. Ajaloo lõppemine olnuks suurim mõeldav katastroof, mida tuli iga hinna eest vältida. Ligemalt silmitsedes ilmnes võimusüsteemides pärasuste kõrval ka erinevusi. Need olid väikesed ja vahel üsna peidetud. Pealiskaudsel uurimisel ei pannud neid tähelegi. Paljud inimesed olidki pealiskaudsed. Nemad ei teinud ideoloogiatele vahet, pidasid neid üheksamaks ilmaniseks vandenõuks. Veendunud oma erapooletuse poliitika kauguses kiitsid nad seda riigikorraldust, mille aeg oli seks korraks möödas ja halvustasid parajasti kehtivat olenemata selle rahvasõbralikkusest või vaenulikkusest. Tõsi küll, näe süsteemi seest või ettevaatamatu avameelsus, aga seal tagajärgi, mis tegi kritiseerija eile kaherezhiimi olemusliku erinevuse päev selgeks. Õnnetuseks hilinenult teise võimkonna piirides ei juhtunud halvustajatega midagi ei head ega halba. Saanud oma demonstratsioonidega tavapärase tööaja lõpuks ühele poole jätkasid sellesama maha tehtud süsteemi hüvede nautimist ilmad, paljud neist oleksid selles midagi vastuolulist näinud. Ühest liidust teise vahet pole, arutles Liili. Meil on imelik loogika. Luisa noogutas. Sellist suhtumist saad avalikult lubada vaid ühes neist, lausus ta. Need, kes pealispinna alla püüdsid kiigata, mõistsid, et erinevused peitusid pisiasjades. Ühes süsteemis võisid sa rääkida see pruukinud kaugeltki tähendada, et sind kuulda võeti. Kuid sa võisid kõneldes südant kergendada ja võib olla käivitada äratus, müksude jada, mis lõpuks kutsus esile muutuse. Kusagil mujal. Teises režiimis räägiti samuti palju, ent teemad, puhud, kuulajaskond, sõnad ja emotsioonid olid ette antud nagu näidendis. Leidus muidki valikuid. Näiteks võisid endasse tõmbunud vaikida, tähelepandamatult kaaskodanikke jälgida. Ent üksteise kuulda võtmine polnud võimalik. Millegi muutumine samuti mitte. Ühes liidus võisid seal turvaliselt tunda, sest olid atriooni koorilugupeetud ja usaldusväärne inimene. Keegi väitis vastupidist, tuli tal seda tugevate peaaegu teaduslike argumentidega tõestada. Teises aga võeti sind ennekõike vastalisena potentsiaalse korrarikkujana, kes tahtis oma inimväärikust kaitsta, pidi esmalt tõestama, et tal see olemas oli. Kuna on ka süsteemi suutnud inimlikke kvaliteete ära tunda põimunud ükski tõestus kuitahes teravmeelne, seega polnud. Ühes režiimis võisid tegutseda, teha vigu ja otsast alustada, ilma et keegi seda tuliselt pahaks oleks pannud. Sest ebaõnnestumine kuulus inimelu juurde. Teises süsteemis piirdusid tegutsemisvõimalused etteantud käsikirjaga ning isegi sel juhul läks tarvis eriluba, nagu mõlgub sul mõttes mõni kahjustav ettevõtmine. Ebaõnnestumine oli aga süü peaaegu pat, mida pidi häbenema. Need polnud kuigi suured erinevused. Ent lõppkokkuvõttes osutusid määravaks ning tõid kaasa vapustusi, mis muutsid vaadatavat miljonite elu. See juhtunud sugugi nii otseütlevalt põhjus-tagajärje seosele, nagu paljud lihtsameelset ette kujutasid. Ja sellel oli õige vähe pistmist Nende ülevate ideedega, millesse murrangut rüütati. Sõnade tulevärk oli siiski võimas. Äkitselt leiti rääkimisviisid, mille paar viimast põlvkonda näisid unustanud olevat. Kõned, lehed täitusid sisendava retoorika lennukate fraaside ja kobrutama patriotismi iga kõrvalt vaatajaile. Kui selliseid oleks olnud paistnud see mingi uudse usu kinnituse, kui lunastus ootusena. Aga keegi ei vaadanud kõrvalt lõksumas joovastust talle ühendava kokku, sulatama, rahvustis ja voogudes. Ometi oli see kõik väline. Ainult väga vähesed taipasid, et asjad ei rippunud ära vabadusest või õigluse jalule seadmisest. Dialoog otseks keeramisest või oma riiklasest põhjused peitusid palju sügavamal otse inimeseks olemise keskmes kuhu patriotismi tulevärk ja loitsukõmin ei küündinud. Üleva ilukõne varjus igatsesid inimesed tagasi oma kaua eiratud eneseväärikust, millest üksi piisas. Poolt maailmajagu hõlmanud revolutsiooniks ajasid usalduslik jutuajamise üksteisega aega järelemõtlemiseks, jänese tundmaõppimiseks ning tööd, mille vilju nautida. Vabadusriiklus, otsustusõigus. See kõik oli vaid kaudne. Entry kiirelt õitsele nagu võilill esimesel soojal kevadpäeval. Poliitika, milline seal polnud midagi ja mis seetõttu paras kõigest, et muuta see enda sarnaseks. Vormistas kaua küdenud igatsuse peotäieks uuteks riikideks kahe ideede maailma murdejoonel. Energiapuhang, mille see kaasa tõi. Mõjuski plahvatus sarnaselt plahvatusele lennutas ühed elu kõrgustesse, millest varem ei osatud unistadagi. Teised aga paiskas varju teadmatusse segadusse, kust ei paistnud olevat väljapääs. Maailmad, milles nood kaks äärmust ennast leidsid pidid olema nii erinevad, et lõhede kärisemine inimeste vahel oli paratamatu. Ühine põlvnemine totalitaarsusest usutlus viljatuks. Eksisid need, kes püüdsid sellest inimeste koos osa tuletada. Öine olivaid põgenemine muserdavast minevikust. Iga katsesidemete sõlmimiseks või juurte leidmiseks tekitas üksnes pahast arusaamatust.