Sajandeid tagasi korjas üks prints paigas, mida me nüüd kutsume Vorniox kuivanud jõesängist üles ühe sinise kivi, sest pidas seda ilusaks. Ent tagasiteel paleesse ründasid printsi neli ratsanikku ja suskasid talle noa südamesse. Röövlid varastasid tema sõrmused, tema hobuse kõik. Aga et ta oli väikese sinise kivi kõvasti pihku pigistanud, ei avastanud Notseda. Ja surevale printsil õnnestus koju roomata. Siis lebas ta 10 päeva teadvuseta. 10. päeval tõusis ta oma põetajate suureks hämmelduseks istuli, avas peo ja seal sees kivi oligi. Sultani tohtrid ütlesid, et see oli ime, et prints poleks tohtinud nii koletus haavast üldse paraneda. Nad ütlesid, et kivil on ilmselt tervendav võime. Sultani juveliiri ütlesid veel midagi. Nad ütlesid, et see kivi on kõige suurem looduslik teemant, mida eales nähtud. Nende kõige andekamad meistril kulus kivi lihvimiseks 80 päeva ja kui ta valmis sai, oli kivierksinine sinine nagu troopilised mered. Aga selles südames oli tibake punast just nagu veetilga sisse kätketud leek. Sultan laskis teemandiprintsi krooni külge kinnitada. Räägiti, et kui noor prints oma troonil istus ja päike talle peale paistis, muutustan nii silmipimestavalt, et külalised ei suutnud tema kogu valgusest üldse eristada. Kivi hakati nimetama leekide mereks. Osa inimesi uskus, et prints on jumalus. Et kuni kivi on tema käes, ei ole võimalik teda tappa. Aga siis hakkas juhtuma imelikke asju. Mida kauem prints oma krooni kandis, seda suurem ebaõnn teda saatis. Kuu ajaga kaotas ta kaks venda, üks uppus, teist hammustas madu. Poole aasta pärast vis haigushaudade mai saa mis veelgi hullem, sultani luurajad andsid teada, et ida haarde koguneb suur sõjavägi. Prints kutsus kokku oma isa nõunikud. Kõik ütlesid, et neil tuleb sõjaks valmistuda. Kõik peale ühe preestri, kes ütles, et oli näinud üht unenägu. Selles unenäos rääkis maajumalanna talle, et oli valmistanud leekide kingituseks oma armsamale Jumalale ning tahtis kalliskivi jõe voogudest emale saata. Aga kui jõgi ära kuivas ja prints kivi üles korjas, sai jumalanna maruvihaseks. Ta needis ära nii kivi- kui ka selle, kelle käes on needus, oli järgmine. Kivi omanik elab igavesti. Aga kuni kivi on tema käes, rabavad lõputud õnnetused kõiki, neid, kes talle kallid. Ent kui kiviomanik teemandimerre viskab ja selle nõnda õiguspärasele saajale tagastab, võtab jumalanna oma needuse tagasi. Niisiis mõtles prints, nüüdne sultan kolm päeva ja ööd ning otsustas lõpuks kivi endale jätta. See oli elu päästnud ja ta uskus, et kivi muudata hävitamatuks. Ta laskis preestril keele välja lõigata. Sissetungijad tulidki ja hävitasid palee ning tapsid kõik, kelle vähegi leidsid. Ja printsi ei nähtud enam kunagi. Ning 200 aastat ei olnud leekide merest enam midagi kuulda. Mõne arvates lõigati kivi paljudeks väiksemateks kivideks. Teised rääkisid, et prints kannab kivi ikka veel, et ta Jaapanis või Pärsias. Et temast on saanud alandlik talupoeg. Jätta ei paista üldse vananevat. Vajus kivi unustuse hõlma kuni päevani, mil prantslasest teemandikaupmees nägi Indias Kolkonda kaevandusi külastades tohutu suurt tilgakujulist teemanti 133 karaati peaaegu ideaalse läbipaistvusega. Sama suur kui tuvimuna, kirjutas mees ja sinine nagu meri, ent südames punase lõõmaga. Ta valmistas kiviskoopia ja saatis selle kalliskivihullule Lorenni hertsogile hoiatades seda, et kivi kohta liiguvad kuuldused needusest. Aga hertsog tahtis seda teemanti iga hinna eest. Need õigi kaupesselle Euroopasse ning hertsog laskis selle oma jalutuskepinupu külge kinni ehitada ja kandis seda kõikjal kaasas. Kuu ajaga haigestus hertsoginna kurguhaigusesse. Kaks nende lemmikteenrid kukkusid katuselt alla ja murdsid kaela. Sai hertsogi ainus poeg ratsutamisõnnetusel surma. Ehkki rääkisid, et hertsog ise pole veel kunagi nii hea välja näinud, kartis mees nüüd kodust väljuda või külalisi vastu võtta. Lõpuks oli ta nii veendunud, et seesama kivi oligi neetud leekide meri, et palus kuningal muuseumiluku taha panna tingimusel, et seda hoitakse sügaval just selleks otstarbeks ehitatud võlvkambris, mida ei avata enne, kui möödunud on 200 aastat. VII, August 1944. Nad langevad eha aegu taevast. Nad heljuvad üle kaitsevallide kukerpallitavad üle katuseharjade. Jel jõuglevad majade vahel haigutavatesse kuristikesse. Nad keerlevad tänavatel valguvad munakivide taustal valgelt tähtis teadaanne, selle linnaelanikele seisab neil kirjas. Suunduge viivitamatult avamaastikule. Tõus võtab maad kuuri Pub taevas väike ja kollane, kumer sir. Ida poolpaistvate rannahotellide katustel Nende taga laiuvate saedades topib pool tosinat Ameerika suurtükiüksust miinipildujate avadesse laskemoona. Keskööl ületavad nad Väina, need on 12 ja nad on saanud oma nimed laulude järgi. Stardast ja Stormi veder. Meri liugleb kaugele all täis lugematuid V-kujulisi vahuseid laineharju. Üsna pea suudavad tüürimehed eristada kuuvalguses saare kühme silmapiiril. Prantsusmaasidesse seadmed ragisevad aeglaselt, peaaegu laisalt, vähendavad pommitajad kõrgust rannikul paiknevatest õhutõrjeseadeldis, sest kerkivad üles punased tule jutid. Nähtavale ilmuvad tumedad katkised laevad põhja läinud või hävitatud, ühel vöör küljest rebenenud, teine võõrbelevates leekides. Kõige merepoolsemalt saarel Liiduvad paanikasse sattunud lambad kivide vahel. Siksakitades. Kõikides lennukites kiikavad pommiheitjad läbi sihtimisakna ja loevad 20-ni neli, viis, kuus, seitse. Pommiheitjate silmis on graniidist neemel seisev ja üha lähenev müüritatud linn. Just nagu jõletu hammas. Midagi musta ja ohtliku. Viimane mädapaise, mis tuleb katki torgata. Linnaservas kõrges-kitsasmajas. Forelli tänav number neli põlvitab kuuendal ja kõige kõrgemal korrusel pime 16 aastane tüdruk nimega Mari Loorlo madala laua kohale mida katab tervenisti makett. Makett kujutab endast mudelid sellest samast linnast, milles tüdruk põlvitab ning kätkeb endas linnamüüride vahele jäävate sadade majade kaupluste ja hotellide vähendatud jäljendeid. Sõrestikkatusega katedraali torn, massiivne vana sant, Molo loss ja ridade viisi korstnaid täis tipitud mere väärseid haarbereid. Klaaside molli nimeliselt rannalt saab alguse kitsas kaarjas puitkai üle mereannituru kummerduks sõrestik katus. Pisikestel linnaväljakutel leidub hulganisti tillukesi pinke, millest kõige väiksemad on vaevalt õunaseemnemõõtu. Mari loor peab sõrmeotstega üle sentimeetri laiuse kindlusemüüri vääristava rinnatise joonistades sel moel ümber terve maketi ebaühtlase tähekese. Ta leiab müüril avause, kus seisavad mere poole suunatud tseremoniaalne kahurid. Nende laoloundi bastion sosistab tüdruk ja tema sõrmed jalutavad päikeses trepist alla. Toanurgas seisavad kaks ääreni vett, täistsink plekkämbrit. Täida need alati, kui vähegi saad, on vanaonu talle õpetanud ja kolmanda korruse vann ka, kes teab, millal vesi jälle ära läheb. Tüdruku sõrmed rändavad tagasi katedraali torni juurde lõunasse endinooni väravani. Ta on õhtu otsa sõrmedega mööda maketti marssinud, oodates oma vanaonu Etienne, kellele see maja kuulub ja kes oleks välja eile õhtul, kui Marii loor magas ega ole senimaani tagasi tulnud. Ja nüüd on jälle jälle üks kella ring täis ja kogu kvartal on vaikne ning tüdrukisaund. Ta kuuleb pommitajaid, kui need on veel viie kilomeetri kaugusel. Üha valjenev, kahin merikarbi sees kostev müha. Kui ta magamistoa akna avab, muutub lennukite valjemaks. Muidu aga nüüd kohutavalt vaikne. Ei mingeid mootoreid, ei mingeid hääli, ei mingit kära. Ei mingeid sireene ega samme munakividel, isegi mitte kajakaid. Ainult tõusulained, mis kvartaliga kaugusel, kuus korrust allpool vastu linnamüüri jalamil laksuvad. Ja veel midagi. Miski krabistab tasakesi taga lähedal. Tüdruk nihutab vasakpoolse aknaluugi lahti ja veab sõrmedega mööda parempoolseid luugi. Ribisid. Siin on mingi paberileht kinni jäänud. Ta tõstab paberi nina juurde, see lõhnab värske tindi järele. Võib-olla bensiini järele. Paber on kuiv, pole kaua väljas olnud. Marii kõhkleb aknal, jalats hukkades magamistuba, selja, tagamerikarbid, riidekapi peale ja kivid pikki põrandaliiste ritta laotud. Tema kepp seisab nurgas, ta suur pimekirjas. Romaan ootab avatult voodil, kaaned, ülespidi. Viis tänavat põhja pool ärkab valgepäine 18 aastane saksa reames nimega Werner Henning nõrga katkendlikku sumina peale vaevu rohkem kui nurru, mine nagu lendaksid kärbsed vastu kauget aknaklaasi kus ta on magus, pisut kemikaalilõhnaline, relvaõli, hiljuti valmistatud mürsukastide värske puidu lõhn. Kui pallide järele lehkavad vanad taevatekid. Tan hotellis. Muidugi lotellides meie mesilaste hotell, ikka veel öö, ikka veel viimane aeg. Mere poolt on kuulda vilinat ja kõmatusi. Algab õhutõrje, tuli tõrje, kapral tuleb kiirel sammul mööda koridori ja suundub trepi poole. Minge keldrisse, hõikab ta üle õla. Werner süütab oma taskulambi, rullib teki kokku, topib koti ja hakkab mööda koridori astuma. Veel üsna hiljuti oli mesilasse hotell lõbus erksiniste akna luukidega koht, mille kohvikus lebasid mäe peal austrid ja kus kikilipsud, ega betooni ettekandjad baarileti tagaklaase läikima nühkisid. Siin oli 21 külalistetuba lummav vaade merele ja fuajees veoauto suurune kamin. Jõid Aperatiive nädalavahetust veetma sõitnud pariislased enne neid vahetevahel mõni vabariigi esindaja ministrid asemel ministrid, abtid ja admirali. Ja veel sajandeid enne neid tuultes karmistunud korsaarid, tapjad, rüüstajad, riisujad, meresõitjad. Veel enne seda, enne kui majasse üldse hotell sai. Tervelt viis sajandit tagasi oli see koduks jõukale kaaper kaptenile, kes jättis laevade rüüstamise, et sant Moloodaga niitudel mesilasi uurida, märklikutesse kritseldada, joodsage järgedest, mett süüa. Ukse silluste kohal on tammepuitu nikerdatud metsmesilased ikka veel näha. Hoovipealne luuderohtu kasvanud purskkaev on mesitaru kujuga. Werneri lemmikuteks on viis laemaalingut ülemistes uhkemates tubades, kus sinisel taustal hõljuvad lapse suurused mesilased. Suured laisad, lesed ja õhkõrnade tiibadega töölised, kus kuusnurkse vanni kohal kuuldub üle lae üksik ligi kolmemeetrine, liit silmadega ja kuld karuse kõhuga mesilasema. Viimase nelja nädala jooksul on hotellis saanud midagi muud. Kindlus. Austria õhutõrjeüksus on kõik aknad plankudega kinni löönud, kõik voodid kummuli pööranud. Nad on tõkestanud kõik sissepääsud ladunud treppidele. Mürsukastid Hotelli viies korrus, mille prantsuse rõdudega aiatoad jäävad otse müüri poole majutab nüüd vananevat suure laskekiirusega õhutõrjekahurit 88 mis suudab tulistada kümnekiloseid mürske 15 kilomeetri kaugusele. Austerlased kutsuvad oma kahurit tema majesteedi iks terve möödunud nädala hoolitsenud selle eest, nii nagu töömesilased hoolitseksid oma mesilasema eest. Nad on teda õliga toitnud, tema raua üle värvinud, tema rattaid määrinud. Nad on ladunud tema jalgade ümber liivakotte nagu ohvriande Kuninglik aht, aht. Surmav monarh on mõeldud neid kõiki kaitsma. Werner on trepil poolel teel esimesele korrusele, kui 88 lühikese vahega kaks korda kärgatab. See on esimene kord, kus Werner kahurit nii lähedalt kuuleb. Ja kõla järgi võiks öelda, et hotelli ülemine korrus rebenes küljest. Noormees komistab ja katab kõrvad, kätega seinad vappuvad, kuni vundamendini jälle üles. Werner kuuleb, kuidas austerlased kaks korrus kõrgemal sehkendavad ja kahuri uuesti laevad. Kuuled mõlema mürsu vaibuvad vilinat, kui need vihisevad ookeani kohal juba neli, viis kilomeetrit eemal. Ta paneb tähele, et üks sõduritest laulab võib-olla rohkemgi kui üks. Võib-olla laulavad nad kõik. Kaheksa Luftwaffe meest, kellest ükski seda tundi üle ei ela. Laulavad armastuslaulu oma kuningannale. Werner tõttab oma taskulambivihu kannul läbi fuajee. Suur kahur kõmatab kolmandat korda ja kuskil lähedal puruneb klaas. Korstnas sajevad Lapole nõe valingud ja hotelli seinad kaiguvad kella. Ta tahab, et selle heli peale tulevatele hamba tigematest välja. Ta tirib keldriukse lahti ja seisatab hetkeks kõik silme ees virvendama. Ja ongi kõik, küsib ta. Nad tõesti tulevadki. Aga kes tahaks talle siin vastata? Kõikjal tänavatel ärkavad linna viimased evakueerimata elanikud oigavad ja ohkavad vanatüdrukud prostituudid, mehed, kel vanust üle 60. Edasilükkajad, anastajate abilised, umbusklikud, joodikud, kõiksuguste ordude nunnad, vaesed põikpäised, pimedad. Mõni kiirustab pommivarjendisse, mõni kinnitab endale, et see on vaid õppus. Mõni viibleb hetke, et haarata kaasa tekk, palveraamat või pakk. Mängukaarte. Teepäev oli kaks kuud tagasi. Sherwood vabastatud, kaan vabastatud, Ren samuti. Pool Lääne-Prantsusmaast on vaba. Idas on nõukogude omad. Minski tagasi võtnud. Varssavis korraldas Poola koduarmee ülestõusu. Mõni ajaleht on nii palju sõjakaks muutunud, et oletada, et asjaolud pöörduvad paremusele. Aga mitte siin, mitte selles viimases sita tellis siin mandri serval selles sakslaste viimases kantsis pretannia rannikul. Rahvas sosistab, et sakslased on siin remontinud kaks kilomeetrit keskaegsete linnamüüride all kulgevaid maa-aluseid koridore. Et nad on ehitanud uusi kaitserajatisi, uusi kanaleid, uusi põgenud, mis teid jahmatavalt keerulisi maa-aluseid komplekse. Tallinnasse üle Jõelassitee poolsaarekujulise kindlustuse all on sidumisruumid, laskemoonaruumid, isegi maa-alune haigla või nii, vähemalt usutakse. Seal on kliimaseadmed, 200000 liitrine veepaak ja otseühendus Berliiniga. Seal on leegi heitlejatega varustatud pettelõksud ja periskoopidega punkrid. Neil on varutud küllalt laskemoona aasta otsa iga päev vahetpidamata mürske verre läkitada. Sosistatakse, et siin on 1000 sakslast, kes on valmis surma minema või 5000 võib-olla rohkemgi. Sant Molo vesi ümbritsev linna neljast küljest selle ühendus, ülejäänud Prantsusmaa kangesine teetamm, sild liivariba. Tormi valguses kumab siinne graniitsiniselt tõusu tungib meri isegi linna südames keldritesse. Mõõna ajal sirutuvad Ühes välja tuhandete laevavrakkide koorikloomadega kaetud ribid. Enne maanina on näinud piiramisi tervelt 3000 aastat aga mitte kunagi midagi niisugust. Trahtrahh särisevad käsirelvad õhutõrjekahuri käre trummipõrin. Kümmekond katedraali tornist tukuvad tuvi sööstab vuhinal alla ja pöörab siis mere kohale. Mari Loorla seisab üksinda oma toas ja nuusutab lendlehte, mida ta ei saa lugeda. Veenid hülgavad. Tüdruk sulgeb aknaluugid ja paneb akna jälle riivi. Lennukid jõuavad iga sekundiga lähemale. Iga sekund on kaotatud sekund. Ta peaks trepist alla turmama. Peaks seadma sammud, kööginurka, kussi, päike, põrandaluuk tolmusesse, keldrisse, täishiirte näritud vaipu ja iidvanu kirste, mida pole pikka aega avatud. Selle asemel naaseb ta voodi jalutsis seisva lauakese juurde ja põlvitab linna maketi kõrvale. Leiavad ta sõrmed müüri välisRiinatise üle Hollande'i bastioni väikese alla viiva trepi. Sellest aknast just siitsamast klopib päris linnas üks naine iga päev vaipu. Sellest aknast siin hüüdis kord üks poiss. Kuule, vaata kagu, sa lähed. Pime oled või? Aknaruudud logisevad raamide sees. Õhutõrjekahuritest kärgatas taas kogupauk. Maa pöörleb, ime pisut kiiremini. Tüdruku sõrmede all ristub tillukene stree tänav tillukese Morelli tänavaga. Sõrmed pööravad paremale, libisevad üle ukseavade üks, kaks, kolm, neli. Kui palju kordi anda seda teinud. Maja number neli kõrge pesa kastilikult kitsasmaja, mille omanik on mari loori vanaonu, et Jen maja, kus tüdruk on elanud neli aastat, kus ta põlvitab ihuüksi kuuendal korrusel sellal kui tosin Ameerika pommitajat möirates tema poole kihutab. Ta surub tillukesse välisust sissepoole ja varjatud riiv avaneb mingi väike maja kerkib üles maketi küljest lahti. Marii loori käes on see umbes sama suur kui ükstaisa sigaretti karpidest. Nüüd on pommitajad juba nii lähedal, et põranda põlvedel hakkab värisema. Väljas koridoris stilisevat trepi kohal riputatud lühtri kristallripatsid. Mari loor pöörab pisitillukese maja katust. 90 kraadi. Libistab lahti kolm puust paneeli, milles katus moodustub ja keerab maja tagurpidi. Tema peopesale langeb kivi. See on külm. Tuvimunasuurune tilgakujuline. Marii loor pigistab tillukese maja ühte ja kivi teise kätte. Tuba tundub kipakas õhuke. Tundub nagu pressiksid hiiglaslikud sõrmeotsad end kohe seintest läbi tappa. Sosistab tüdruk. Mesilaste hotelli fuajee all on kaljusse uuristatud mereröövlikelder kastidega pide ja tööriistu kandvate puittahvlite taga on seinad. Paljast graniidist lage hoiavad üleval kolm massiivset käsitsi tahutud tala mis sajandeid tagasi hoburakendi ka mõnest iidsest Retannio metsast siia veeti ja paika kergitati. Üksainus elektripirn heidab kõigele värelevaid varje. Werner Henning istub kokkupandavalt toolil töölaua ees, kontrollib patareid ja paneb kõrvaklapid pähe. Raadio on teraskorpuse ja 1,6 meetrise sideantenniga kahepoolne saatja vastu võtma ja mis võimaldab tal suhelda samasuguse saatja vastuvõtjaga ülakorrusel. Veel kahe linnamüüri vahel paikneva õhutõrjepatarei ja teisel pool jõe suuete asuva maa-aluse garnisoniülemaga. Tema selja taga ulatuvad konfiskeeritud aaretevirnad laeni rulli keeratud seinavaibad, kapp, kellad, riidekapid ja pragusid täis hiigelsuured maastikumaalid. Werneri vastas. Riiulil seisab kaheksa või üheksa kipspead, mille funktsiooni ta oletada ei oska. Hiiglaslik vanemseersant Frank Volk. Heimar tuleb kitsas puutrepist alla ja kummardub, et talade alt läbi mahtuda. Naeratab Vernerile hellalt, istub kõrge seljatoe ja kuldse siit polsterdusega tugitooli ning asetab vintpüssi tohututele reitele, mille kõrval relv näeb välja nagu taktikäpp. Kas lähebki lahti? Küsib Werner. Volhaiver noogutab. Ta lülitab taskulambi välja ja pilgutab hämaruses oma kummaliselt õrnade ripsmetega lauge. Kui kaua see kestab? Mitte kaua. Siin all on meile ohutu olla. Viimasena tuleb passinist Bernt. Ta on väikest kasvu, hallikate juuste ja veidi nihkes pupillidega mehike. Ta suleb keldri ukse oma selja taga, tõkestab selle ja võtab istet poole puittrepi peal nägu sünge, raske öelda, kas hirmust või tolmu tõttu. Kui üks, nii on ka sireenide heli tasasem elektripirn, nende pea kohal vilgub vesi, mõtleb Erner. Vesi läks mul meelest. Linna kaugemas servas tulistab teine õhutõrje kahur ja siis kärgatab jälle 88. Kõuehäälne ja surmav. Ning Verner kuulab, kuidas mürsk vingudes taevasse lendab. Laest kahisevad tolmujoad. Neli korrus kõrgemal madivad austerlased suitsevasse rauda, uue mürsu kontrollivad laskenurga veel kord üle ja katavad kõrvad kinni, kui kahur paugatab. Ent siin all kuuleb Werner ainult oma lapsepõlveraadio hääli. Ajaloojumalanna vaatas alla maa poole, ainult kõige kuumem tuli toob kaasa puhastumise. Näeb närtsivate päevalillede metsa, näeb musträstas-ste parve plaginal puu otsast lendu tõusmas. 17 18 19 20. Nüüd tuhiseb sihtimisakende all meri, nüüd katuseharjad, kaks vaiksemat lennukit vääristavat koridori suitsuga. Juht pommitaja saadab oma laengu teele ja teised 11 järgivad tema eeskuju. Pommid langevad diagonaalis, pommitajad kerkivad kõrgemale, teemalduvad nobedalt. Taeva kõhualune muutub musta täpiliseks. Mari lurri vanaonu, kes on koos veel mitmesaja inimesega rannas kilomeetri kaugusele jäävas Fornatsionally kindluses luku taga võtab Kissitades üles ja mõtleb. Rohutirtsud ning mingist und, mustuse hõlma vajunud külakoolitunnist meenuvad talle vana testamendi õpetussõnad. Rohutirtsude ei ole kuningat, ometi lähevad nad kõik rühmadena välja. Deemonlik, hord, tagurpidi pööratud oakotid, sajad katkiseid, roosikrantsid. Metafoore on tuhandeid ja ükski neist pole kõlbulik. 40 pommi iga lennuki kohta kokku 480 30 tonni lõhkeainet. Linnale tormab peale laviin, orkaan teetassid kalduvad riiulitelt maha. Maalid libisevad naelte otsast alla veel veerand sekundit ja sireene pole enam kuulda. Midagi pole enam kuulda. Möirged muutuvad nii valjuks, et kõrva kuulmekile rebeneb. Õhutõrjekahurid saadavad lenda oma viimased mürsud, 12 pommitajat kaovad vigastamatult sinisesse öösse. Morelli tänava majas number neli kuuendal korrusel roomab marylou oma voodi alla ning surub kivi ja väikese mudel maja oma rinnale. Mesilaste hotelli all asuvas keldris kustub too ainuke elektripirn.