Õnnetuseks polnud müürist keskpärasusest pagenud inimesed valmis vabaduses peituvat, eks äärmusteks. Ühed jobusid oma kõikvõimsusest. Maailm tundus lihtne ja otsekohene. Tuli vaid võtta see, mis kusagil vedeles ja see üksteisele maha müüa. Ärielu kobrutustes loodi, lahendati, likvideeriti, võeti üle, osteti müüdia, pankrotti, stati ettevõtteid nupu mängu kergusega. Südalinnades kerkisid klaasist kõrghooned linnade ümbruses ja mererandades. Muinasjutu paleedele sarnanevad villad endiste poisikeste tänava ulme tõelisuseks mustades nooliates autodes. Mootori võimsus edestas kõiki liiklusseadusi ja tee-ehitustehnoloogiaid terve ajastu võrra. Mahust kerkinud jumalate kõrval. Meist vaid hingeõhukaugusel tajusid teised oma võimetust kõrvalejäetust. Nende seas leidus nii jõhkraid kui ta tundlikke nii rumalaid, kõige harituid, nii käegalööjaid, kuigi lootusehoidjaid. Nendegi maailm oli lihtne. See taandus Belgiale eraelamisele, toimesaamisele ots-otsaga kokku, tulemisele. Põhivajaduste piiramisrõngas kasvas üles terve põlvkond kogedes elu kui lihtsakoelise ürgsed stiisiat. Kümned tuhanded vaatasid oma priviligeeritud ligimesi, kes elasid nendega külg külje kõrval ent ometi vaimsete valgusaastate kaugusel. Ja see tekitas neis ürglihtsaid, ent vastamata küsimusi võrdsusest, õiglusest, väärikusest. Ainus võim, mida kõrvale jäetud helisid oli nende arv. Nad lõid massiga, mis kindlalt vahemike järel osutus trumbiks. Poliitikud haistis seda esimestena ning asusid tegema lihtsaid pakkumisi inimestele, kes tundsid puudust lihtsatest asjadest. Ükski neist ei lubanud inimväärikust, kindlustundest sündivat meelerahu ega eneseteostuse õnne, vaid meelist, bussiliini, ühekordsete küttetoetust, suurperede jõulupakke, külapoe mitte sulgemist, mingi tillukese maamaksu vähendamist, valla tee asfalteerimist, kooli arvutiklassi uuendamist, alevi postkontoriallesjäämist ja veel palju muudki. Lubaduste loosirattas pöörlesid bussipilet, toiduabiküte toetus maks, ranitsatoetus, bussipilet või küttekompensatsioon, jõulupakk, koolilõuna, enam-vähem hakkamasaamisest, enesega toimetulekust sai riigi filosoofia. See kirjutati tähtpäeva kõnedesse koolide õppe eesmärkidesse ja tervete valdkondade arengukavadesse. Kuid põhiline Suutmata eneseväärikus leidmata. Teisenenud oli üksnes võim ja riigikord, millel polnud inimlikkuse seisukohalt eriti suurt tähtsust. Paljud isamaaliselt meelestatud siiski arvasid, et oli. Nende meelest pidi ennekõike olema patriooti võimu idealist. See tegi sinust inimese. Esiteks pidid olema õige, siis olid ka hea. See oli võimas elujuhis, veenev oma lihtsuses. Ja paljud uskusid seda ebamäärast homset toideti kõhu kõrvalt näpistatud raasukest, aga siin praegu keelati tagasihoidliku hüva endale ja oma lastele. See asemel pingutati, kuulati seletusi, leida õigustusi sellele, mida sooviti. Et meile tulemine ometi viibis. Vastamata igatsuse varjul nälgis inimeste ühistunne ebakindla hirmununa ajastu vaimus, õhustikus, avaldusse, närvilise tõtlemise, endasse sulgunud hoolimatuse ja välkkiire hukkamõistu kõigi suhtes, kes kutsusid peatuma, järele mõtlema ja arutlema. Kõik oli niigi selge, neis avalik keetas ütlevat Polnud siin millegi üle mõtiskleda. Tarvis oli tegutseda, joosta, tõtata, töötada üle võimete piiri lakkamatult, lootes, et fraatilise vaevanägemise tasuks avaneb turvaline rukkilillepärgade ja traditsioonidega ehitud maapealne rahvusparadiis. Seinast piitsutav sõgedus ei saanud kesta lõputult ent kestis ometi piisavalt kaua. Kui lõpuks silmad avanema hakkasid, märkasid paljud, et algsed kaunid tunded ja idealistlikult ootused olid känkrunud eristamatuks kibedaks massiks milles algusade eristamine polnud enam võimalik märgata. Hardalt hoitud patriotismi traditsioonid ei pakkunud midagi peale visise õõnsuse. Riigivõim ja keel olid omad, ent tuhandete pisikeste pettumuste lasundid koondumas võõrandamiseks Polnud, ühtki kõrvalist, väljast tulnud või mujalt saadetud, keda süüdistada arutusest nurjumistes eksitamises? Kõik olid omad moodsamad, keda veel hiljuti hõigetega tervitati ja lootusrikkalt võimu juurde kanti, kellest nüüdsama nii palju oodati. Äkitselt osutusid kõik päris tavalisteks inimesteks üsna samasugusteks, kui need, kes neid valisid. Ta ei tahtnud keegi endale tunnistada, nii polnud sobilik mõelda. Tuli üks silm kinni pigistada, elada sapise klombiga kurgus. Et meelel pidi olema midagi, mis teda hõivaks. Kuna lootuste täitumist ei terendanud, eespool hakati vaatama tagasi. Millal me viimati olime muretud, täis kindlustunnet homse ees. Küsisid inimesed endilt. Ah muidugi siis, kui me olime noored, elasime oma värskete lootustega tolles teises juba mälu ääremaile libiseva sajastus. Ah et toona polnud vabadust, kuid leib oli laual ja homse pärast ei pidanud muretsema. Kauba puudus, keegi polnud tõelised näljase katmata vägivallarežiim, ebademokraatlik diktatuur, ega siis demokraatiaga peret ei toodeta. Õigluse puudumine. Valik, aga elu oli lihtne, turvaline, valikuid polnud, polnud ka valikute langetamisest sündivat rahutust. Kuulsid sa lapsepõlves kedagi tselluliidi üle kurtmas? Uuris Luisa küsimusest jahmunud liili, jäi mõttesse. Ega vist tunnistesta? Tol ajal ei rääkinud keegi apelsininahast? Muidugi mitte, muigas Luisa, polnud ju apelsine. Nüüd oli apelsine, niipalju kui kulus samuti kõik muud, mida vaene ühiskond võis raha eest osta. Aga oli ka pettumus. Ideaalidega lootusest sündinud tühjus, hirm ja soov virutada esimesena sest järgmisel hetkel võidi sulle endale hambad säärde lüüa. Igaüks uskus ressursside piiratust, sest sügav rahvusliku veendumuse kohaselt leidus maailmas armastust ja õnne niisama vähe nagu teemat. Paratamatult ei pidanud kõigile jätkuma. Ent ilma selleta ei saanud elada. Näljased hinged nii tundlikud, nii õnne ja armastuse janused muutusid sisemiselt vaeseks ja haigeks. Igaüks ägas oma raasukese järele, surus end läbi ebamääraste takistuste oma eesmärgi suunas. Tunglemine, tegi nad pimedaks, kurdiks inimlike hädade suhtes. Kummaline, kiivas rahvuslusest piinatud hõim. Tuleviku hirmude vaigistamiseks kummardas ennastunustavalt oma minevik kui ajaloo painajaid kes kartis paaniliselt väljasuremist, ent ei sallinud lapsi, kel puudus teadmine oma suunaste sihist. Samal ajal ei lubanud ilkumis ähvardusele kellelgi endale nõu anda. Mõistad oma sisemise segaduse põhjuseid, ent keeldus nende üle arutlemast. Selles haledas totalit turismist pääsenud vabadusse eksinud ühiskonnas, kus valitses sügav sisemine peataolek, kohtusid oma teed otsides kaks noort naist. Perearstist täidetuna tuli Lily ühel kesksuvisel hommikul linna ultraheliuuringule. Tuli koos timmiga. Puder olnudki poissi jätta nüüd, mil kohalik lasteaeda oli lõpuks oma uksed sulgenud. Luisa oli lubanud lapse järele vaadata. Esmalt oligi läinud bussijaamast sõbratari poole. Vana puumaja, kus too elas, ei asunud kaugel ja ta teadis teed. Oma esimesest käigust Luisa juurde tulles, milleta rikas nutupäevast alates olid nad õige mitmel korral teineteist külastanud pakkunud seda head, mida oskasid valmistada. Jalutanud pikalt nii kesklinna puiesteedel päevi serva mõisapargis rääkinud teineteisele oma kogemustest elu juhtumustest, joonistustest. Naistel oli üheskoos hea, mõistsid teineteise muresid, toetasid selle piskuga, mis neil oli ning hajutasid üksindusest, toimetulekumuredest sündida võivaid asjatuid illusioone. Nii palju hirme, lootusi otsis väljapääsu. Nii palju üle oli tarvis aru pidada, läbi mõtelda, proportsiooni seada. Koos oli see kõik kergem, kahekesi olid need tugevamad ja kainemad. Visiidiaja lähenedes kasutasid nad viiekesi kliinikumi poole ning Luisa ei lastega parki mänguväljakule. Kuni Lili arsti vastuvõtul käis. Läbivaatus oli Lily jaoks juba iseenesest katsumus, ent seekord lisandus sellele veel viivitus, pealegi õige pikk, mille kestel tootetoas üha närvilisemaks muutus. Lõpuks jõudis kätte temagi kord ja siis oli asi selleks puhuks möödas. Ent Lily tundis end kurnatuna. Valuta sääred pakatasid linasest raskusest. See on vist palavusest mõtesta ehk ilm polnud sugugi palav. Kliinikumis taasparki jõudnud, laskus ta väsinult pingile. Jõe kaldal kõrgete paigude varjus tegi Luisa ettevaatlikult hoogu kiigele. Roostes skeptik käeksasid kaeblikud kolme põngerja rõõmsameelsete häälitsuste sekka. Kuidas lastega on kõik korras? Küsis ta luiselt. See oli ülearune küsimus. Muidugi oli nendega kõik korras, nad olid hea hoole all. Aeglaselt, otsekui vastu tahtmist, tõmbas Lili õlakotist suures paber ümbrikus väljatrükki ja silmitses seda hoolikat. Pole siin midagi näha, pomises ta. Ometi pidi see olema esimene pilt tulevasest lapsest. Vaata sina kutseste Luisat, saate siit midagi aru. Louisa kummardas üle sõbratari õla vaatama, nagu lumesadu öös arvasta heledate ebakorrapäraste Raitsakate kohta musta taustal. Äkitselt valgusid Lily silmad pisaraid täis. Leiten mind nii palju lausest äkitselt. Vaikselt, sest teine oli siinsamas, kummargil ta kohal, pikkade juuste otsad pühkima, süled õla. Lili sõrmitseb neid ettevaatlikult. Hoolib minust lausa hellitab mind põlema mingi eelitaja bumises Luisa ratsusin sirgu, nii et ta juuksesalk liinil peost libises. Ta tegi asja kaksikutele väikeste seljakottide juures lappas tütrekese kampsuni kokku ja otsis küljetaskust veepudelit. Askeldamine aitas varjata kohmetust, mis teda juba mõnda aega segadus viis. Sest tegelikult tundis ta just vastupidi. Tõepoolest tahtis teist hellitada, tema eest hoolitseda. See tunne üllatas teda. Võib-olla sellepärast olukorda nii hästi mõistan, arvas Luisa endamisi. Kuid ikkagi oli see imelik, kuidagi rahutuks ja kaitsetuks tegev. Kas sul on korter ja siis midagi uut selgunud? Küsis Luisa hetke pärast. Tunded tunneteks. Elu tõsiasjadest need ei lugenud. Selle vastu polnud mõtet võidelda. Nad kumbki ei saanud muude rahu ja turvalisust hetkedeks, mil nad olid väsinud ja nõrgad ebamäärane ohutunne hakkama saamatuse hirm varitses alati läheduses. Kuu aega tööta tähendas sama hästi kui pankrotti, mille piisanud raha enam isegi toidu jaoks. Veel kuu ja seaduse järgi võidi võlgnik korterist välja tõsta. Kõikvõimalikud abirahad ja annetused andnuks neile lauale minimaalset hulka kaloreid. Seda iga, kui see enesealandamise, aga ametiasutuse järjekorras kuid mitte elamise rahukindlust. Mõlemad triivisid tundmatutele vetel, kandes hoolt ja sisemist vastutust mitme elu eest. Nüüd juba ka teineteise eest. Kaua sa saad oma korteris elada? Uuris Luisa. Oli mingi eritingimus? See antakse uuele õpetajale, kui ta ei ela alevis. Pole veel asendajat leitud. Ma ei tea, kas kool vajab seda korterit uue õpetaja jaoks kostis Lili isegi ja siis ei usu ma, direktor mul niisama lihtsalt lubab seal edasi elada. Ta oli päris vihane, kui ma sellest siin teada andsin. Tillidegi ebamäärase liigutuse oma keskkoha suunas. See oligi see valik, said lapse või kaotasid töökoha. Võta või jäta. Just siis, kui su kulud uue ilmakodaniku tõttu suurenesid jäitsa ilma viimasedki sissetulekust. Luisa raputas mõistmatuses pead, mis asjakorraldus ometi olimis kõnedes kurtis kehva sündimuse ja kahaneva rahvaarvu üle ning õhutas laps ilmale tooma. Tõukas nad siis koos emadega aastateks süsteemi jõeääremaadele kui kõrbesse virelema. No aga mis siis, kui Lily ei suuda enam tööle naasta, sest pole kuhu naasta? Või ei suuda ta enam kohaneda vahepeal muutunud tingimustega? Kui kummaline see kõik oli? Nagu katkiste ahelate Segadik, kus osade vahel puudusid ühendused. Piisas mõne pisikese ilu tähtsal ülikatkemisest. Näiteks võimalusest, et sulle öeldakse igal hetkel korteri üles või et lapsele jätkunud lasteaiakohta. Kui kõik see väljavaated ennast üleval pidada, muutusid ühekorraga olematuks. Ja kui sa töötasid, kui kõik oli näiliselt õige ja korras piisas palgast hädavaevu äraelamiseks. Mis oli sel juhul töötamise mõte? Üleelamiste ja väljakannatamist mõte? Keegi ei teadnud. Keegi ei vastanud. Saavad lapseootel ema korterist ilma jätta. Kahtest Luisa seaduse järgi jääb õpetaja koht sulle ju alles. Sul on õigus iga kell jälle tööle asuda. See on ametikorter, kuulub hoolile, kostis liini napilt. Nad ei taha seda minu pärast kinni hoida, kui ma lapsega koduseks jään. Neil pole minust mingit kasu. Luisa vaikis. See oli tõsi, see kas olid kasulik ja siis võeti sinust viimast. Või see polnud seda. Ja keegi ei tundnud sinu vastu huvi. Jääd iseenda hooleks. Iseenesest täiesti vastuvõetav asjakorraldus juhul maailm koosnenuks üksikutest enda jaoks elavatest ja ainult iseenda eest vastutavatest inimestest. Paraku ei kuulunud nad kumbki niisuguste vabade hulka. Nende valikute võimaluste saatuslikud piirajad kolm asjalikult liivakastis toimetavat last lülitasid tõhusalt välja igasugustest eneseteostuse katsest, vaimse mõtestatus otsingutest või isegi tutusest rahulikule musedamata elule. Mitte et nood pahaaimamatut hingekesed selles kuidagi süüdi olnuks. Sohi. Nemad polnud milleski süüdi, kõige vähem oma olemasolus. Need olid olud ebamääraselt neutraalsed tingimused, mis näilised, kohtlesid kõiki ühtemoodi. Ent inimlikkus on hulk tahuline nagu prisma mitmemõtteline ja erapoolik. Nõudis otsuste tegemist, valikute langetamist ja konkreetseid tegusid. Kuule ma tahan sulle midagi öelda. Alustas Luisa vaikselt, laius hetkepöördelisusest pinget leevendust otsides vaata seda pruuni jõe vee voolu, mis neist tasakesi mööda rändas. Ma olen mõelnud, et sa võiksid minu juurde kolida. Edasi läks kergemaks. Ometi saame kahes toas hakkama, eks ju. Muidugi saame. Korter ei ole minu oma, tähendab see kuulu minule. Aga omanik, doviider, vanatädi ei ole siiani millestki numbreid teinud. Lapsidel endale ole sugulasi vist ka mitte. Ma ei usu, et tal midagi selle vastu oleks, kui te tiimiga sisse kolite. Luisa, hakates pahameelega, tajudes oma närvilisust. Lilli vaatas, vastaskaldal vee kohale kummarduvad leinapajusid. Ta nägu ei liikunud, käed lebasid vaguralt kleidi rüpes. Luisele näis ta niisama tüüne nagu aegapidi voolav vesi. Muidugi me saame kahes toas hakkama. Väga hästi saame hakkama. Lausus Lily rahulikult, ilma et ükski ülearune lihaste näos oleks liikunud. Luisa naeretes ahminud külm, ütles ta. Terekesti mul sisimas kobrutama, lööd temaga jälle, kui mitmendat korda juba nende tutvuse jooksul hajutab pinge nagu tuule, mine puhub suitsu laiali. Tal hakkas kergem. Kullake. Lily, seal oli väga pehme, väga tänulik. On mul siis valikut? Ei, nii pole õige öelda. Parandas ennast kohe. Hea küll, valikut tõesti ei ole. Aga kui oleks, võtaksin ikkagi sinu kutse vastu. Ma mõtlesin juba selle peale, ausalt, sinult küsida ei tihanud. Lilli puudutas Luisa kätt. Sa oled hea inimene, pomises ta vaikselt. Aga me peame olema päris päris kindlad. Liivi vaatas tungivalt kaaslasele otsa. Oleme kõik hästi läbi mõtlema, see ei saa kerge olema, pole ju naljaasi elada ühes korteris ja kahepeale on meil üksjagu laste peret. Omaette olemiseks pole ruumi, vähe rõõme, mida jagada enda hädadele, lisaks saame ka teineteise omad kaela. Kui tuleb pahandus majja samas kuhugi minna. Kuulas ja noogutas. See kõik oli tõsi. Arvatavasti just nii lähebki. Kuid üks ilmselgelt paralleel sirutas end läbida meele ja ütles selle välja. Vaata, kui esimest korda kohtusime. Kui too kevadine kursus algas, mäletad küll. Lilli noogutas. Rajal tundsin mina end halvasti. Olin rahataja söömata, tüdinud ja põhjani õnnetu. Ja sina pakkusid mulle pargis oma tillukesi pirukaid. Kas minuga toitu? Luisa hingas sügavasti sisse, läbides uuesti toonast tunnet. Ma ei teadnud isegi, mida ma tol hetkel vajasin. Et keegi või miski kogu mu elu õigeks ajaks. Seda muidugi, seda me vajame, kõik. Andsid mulle midagi tõelist. Luisa Tibrutas kulmu juskui meenutades. Räägi ainult toidust, see oli veel midagi. Sa pakkusid seda niikuinii ilma midagi käest kätte ulatamata. Luisa vaatas, igatsevad täisõites sireliheki mänguväljaku kaugemas servas. Meelest nõrgus sellest välja kodutunnet ja heaolu. Ta ei tahtnud sentimentaalseks muutuda. Ausad asjad tuli välja öelda. Toetus või rahustus. Ta vaatas kõrvalt Lili kuulavasse näkku. Kohalolek. Lohutus kui hea on selliseid sõnu lausuda, pomises ta. Ühtäkki. Paljude kuude tundis ta hingerahu. Sügavat lõõgastavat rahu. Moodustas otsekui pilveke vaenulikus lootuses ja mahendas selle ergavat räigust. See kesta kaua, teadis Luisa Varstan, see taas läinud. Lisaks oli see loonud silla ühe varasema omatahtsi unistatud ja pakitsusteta maailmaga, millesse ta oli lapsena kujutlustes pagenud. Luisa oli selle meenutuse eest hingepõhjani tänulik. Ta tundis liili rahustavaid sõrmi oma käevarrel pärast sellest vaba käega. Vähemalt hingasid korraks sügavalt sisse ja välja. Mina ütlen sulle midagi, millal sa ise viimati arsti juures käisid? Luisa vaatas sõbratarile arusaamatuses otsa. Lummus oli lahtunud, Lili asjalikud sõnad olid selle murdnud ja ta oli selle eest tänulik. Õrn naeratus, pigem silmapõhjas, kui suul väljendas seda usaldusliku sidet nende vahel, mida nad oma tutvuse igal päeval olid üha uuesti loonud. Ei tule korrapealt meelde, ikka tüki aja eest, ma pole haige olnud. Ära ole selles nii kindel, Nendel, arvas Lili. Ta tõstis kõveras ükshaaval sõrmi. Halb enesetunne, väsimus, isutus, meeleolu kõikumised, nõrkushood, samad sümptomid, mis sinulgi, naeratas Luisa. Kuid Lily ei lasknud end eksitada. Minul on selleks põhjus, eks ole, sinul mitte. Kahvat oled sa ka? Punapead ongi kahvatud, ma tean. Aga lisaks oled sa veel kõhn. Alustan, ma olen diplomeeritud meditsiiniõde. Minu meelest võib sul olla aneemia. Luisa naeris. Talle meeldis kaaslase asjaliktoon. Neli oli jälle eneseteadlik, samas mõõdukese rahustab. Kui hea, et neil oli too helluse hetk olnud ja niisama hea, et see oli möödas. Sest Läheb veel, teadis Luisa. See kõik oli alles algus. Nende vahel oli soojust ja paistliku ühtehoidmist kokku leppimata. Ainuüksi õhus aimu vale tunde ja meeleolule reageerides asusid nad külg külje kõrval lasteriideid ja mänguasju kokku korjama.