Laadi vikerraadio äpp alla Google Play või App Store'ist ja kuule saateid endale sobival ajal. Ja ongi peamine meie koondumised, koht, raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandas oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud, sünnimaa on sead, aga Isamaa? Võta mulle eesti mõõk, eesti lugu. Tere Peterburi eestlastest rääkides peatume veel kunstnikel, sest ka esimesed eesti soost professionaalsed kunstnikud sai hariduse Peterburis. Maalija Johan Köleri kujurite August Weitzenbergi Amandus Adamsoni nimed on tuttavad igale kooliharidust saanud eestlasele. Eesti kunstnike lugu Peterburis algab aga veelgi varem. Juba 19. sajandi alguses, räägib Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Raimo Pullat. Selles loos. Eesti kujutavas kunstis domineerisid 19. sajandi lõpukümnendite nii baltisaksa kunstnikud, kes olid kunstihariduse saanud vene, saksa, Itaalia kunstikeskustes eesti soost võimalused saada kunstialast, haridust kodumaal või Lääne-Euroopas olid üpris piiratud. Samuti puudus neil Eesti tollases õhkkonnas perspektiiv mehe loominguliseks tegevuseks kodumaal. Seepärast on mõistlik tav Peterburi kõige lähemal ja kättesaadav oma suure kunsti keskuse tõmme nende noort. Ta sõlmis nii kõrgetasemelise kunstihariduse saamise kui ka helisema loometöö seisukohalt ning Peterburi kujunemine Eesti Kunstnike esimese põlvkonna peamiseks ja töökohaks. Seda soodustas ka rahvuslikust survest mõnevõrra vabam keskkond. Samuti võimalus leida tuge Peterburi üsna arvukalt ja 19. sajandi lõpuaastaist kiiresti kasvavalt eesti elanikkonnalt. Varstu Üheks esimeseks Peterburis tegutsenud eestlasest Kund nikuks Pedada graafik August Filipp klarat. 1790. aastal Kaiaveres kutsari perekonnas sündinud noormees õppis 1018. kuni 15. aastani Tartu Ülikoolis filosoofiat ja juhendamisel joonistamist ning oli seejärel mõned aastad Tartus joonistusõpetaja siirdunud Peterburi sai temast aastal 1825 õukonna vöörvarris tähtis amet. 1830.-te aastate algul viibis Klaara Münchenis, seejärel elas taas Peterburis, kus suri 1850. aastal Klara kutsumist õukonna gara vööri kohale loetakse ka eesti rahvusest intelligentsi või haritlaskonna Peterburi koondumise alguseks. Mõni amet pärast Klaara Peterburi saabumist 1829. aastal astus Peterburi kunstiakadeemias Tartus pärit Mihhail Lebedev eesti kunstibiograafilises leksikonis. On öeldud, et tegemist oli pärisorjast Kingissepa pojaga. Kunstniku päritolu ja elu käib. On täpsemalt uurinud salupere. Ja ta väidab, toetudes peamiselt Tartu Ülikooli ajaloo professori Kruuse võrdlemisi mahukale käsikirjale eesti kunstniku Mihhail Lebedevi ekroloog. Ivan all olnud eestlane ja pärit Tallinnast ning läinud vene usku seepärast, et teda kirjaoskamatuse tõttu ei võetud luteri leeri. Peterburi kunstiakadeemiasse õnnestus Mihhail Lebedevi astuda tänu Tartu Ülikooli rektorile Evers professor mannile kes juhtisid andekale noormehele kuraator Fonbaaleni tähelepanu. Viimane omakorda astus vajalikke samme Peterburis ja nii võetigi Lebedev 1829 akadeemiasse vastu. Kuna nooruk oli vanusepiiri ületanud, läks selleks vaja koguni Nikolai esimese korraldust. Ning akadeemias õppis Lebedev, nagu märgib salupere tema majesteedi kabineti kulul. Toad 833 lõpetas Lebedev Peterburi akadeemia suure kuldmedaliga ning töötas järgmisest aastast akadeemia stipendiaadina Roomas ja Napolis. Tema looming koosneb peamiselt Peterburi ja selle ümbruse ning itaalia vaatest, aga ka mõnest tart, too pildist nagu näiteks pargis vaade Tähtverepargile ja nii edasi. Kahjuks jäi lootustandva noore kunstniku elude väga lühikeseks. Ta suri Napolis 1830 70. aastal, olles siis vaid 26 aastane. Praeguseks teadaolevail andmeil oli Mihhail Lebedev näol tegemist esimese eesti soost Professionaalse maalikunstnikuga oma väga lühikese loomeaja tõttu. Me ei jõudnud ta ta Eesti kunsti kuigi olulist jälge, mis on ilmselt ka selle põhjuseks, et me ei leia tema nime isegi 1977. aastal ilmunud eesti kunstiajaloo üldkäsitluses. Enne eesti kujutavale kunstile alusepanijate juurde minekut. Peame rääkima vee lõhestab Peterburis tegutsenud eestlasest, kellest hiljem sai Köleri mõttekaaslane. Tegemist on vaskjalavesiveski möldri Marta erand Ovi 1827. aastal sündinud poja, maalikunstniku ja litograafi Johann Rudolph veerendoffiga. Kümneaastaselt lisatajanud pois sai tänu Toompea vaestekooli õpetajale siiski kaks aastat õppida Tallinna kreiskoolis. Seejärel töötas nooruk Tallinnas kivitrükikojas. Viska litograafiat maalimisalast õpetust sai ta pühapäevakoolis. Umbes 1846 asus noormees Peterburi, kus asutas mõne aja pärast väikese kivitrükikoja Peterburis lõibeerandaarse teadaolevalt graafilised tööd ja maalid, millest ainsana Eestis säilinud Eesti mõrsja seal siis pulmaehtes eesti neiu siitsamast lähedalt Jüri kihelkonnast. Elu lõpuaastail kuulus verendav Köleri juhitud Peterburi patriootide hulka ja Tondis huvi Eesti rahvuskultuuriliste ürituste vastu, nagu näiteks Kreutzwaldi Kalevipoja ilmumine. Bernard suri 1873. aastal Peterburis. Eesti kujutava koonisti hälli juures seisid Johan Karl Ludwig Maiba, August Vainznberg ja Amandus Adamson, kes panid oma sisuka loominguga aluse eesti rahvuslikule kunstile ja teadvustasid seda rahvusvahelises tuses. Voldemar Erm on aastaid tagasi kirjutanud, et Eesti rahvusliku kunsti sünniajaks tuleb pidada 1850 mil Peterburis lõpetas õpingud ja asus iseseisvale loometööle Johann Köler, maalikunstnik, üks rahvusliku liikumise juhtivaid tegelasi. Kuna Kölerist on kirjutatud palju, laskume siin tema loomingu ja ühiskondliku tegevuse süvaanalüüsi vaid piirdume käesoleva teema jaoks kõige olulisemaga. Köleri vanemat Peeter rai pidasid Viljandimaal Vastemõisa kroonuvallas täheldas lubjasaare vändi kohta, kus neile sündiski siis poeg Johann. Kuigi perekond elas üsna kehvalt, saadeti poiss Viljandisse kooli. Paraku jätkus jaksu vaid kolmeks kooliaastaks. Gümnaasium jäi kättesaamatuks ja 13 aastasel noorukil tuli õpikud vahetada maalri pintsli vastu. Algul Võnnus Marre õpipoisina, hiljem sellina maalis noormees poesild. Värvis põrandaid, lakkis Kaless ja tegin teisi töid. Pikkamööda aga küpses otsus kunstnikuks saada ja 1846. aasta oktoobris sõitis köe. Riia kaudu meritsi. Peterburi. Pealinnas jäi Köhler esialgu elama siin juba pikemat aega töötanud Teslerist venna Tõnise juurde. Töökoha leidis ta sildimaalijad, küülitsi töökojas. Peremees kui võrdlemisi haritud ja kunstihuvidega inimene. Toetasin noore abilise püüdlusi, lastes teda maalida siltide loodust ning tutvustades talle perspektiivi algmõisteid. Aasta pärast 1848 oli Köleri jõudnud nii kaugele, et ta võeti Peterburi kunstiakadeemia õhtukooli. Joonistusklassiõpetaja toimus argipäeviti pärastlõunasel ajal kella viiest seitsmeni. Meister lubas tal sellest osa võtta tingimusel, et töö ei kanna. Juba 1871. aasta sügisest oli Köler juba akadeemia täieõiguslik õpilane kelle tõsisest suhtumisest õpitavas kõneleb asjaolu, et puute, erialaste õpingute ja praktiliste tööde kõrval kuulastaga loengut teooriast, anatoomiast ja kunstiajaloost. Maalikunstiõpetajaks valis Köler professor Markovi sõbralik vahekord kujunes tal akadeemia inspektori Pessori Fredskega, kes noormeest igati toetas ja talle edasijõudmisele abiks püüdis olla. Sealsete õpingute ajal tegi Köler ka oma esimesed katsed portree maarjaarvama mille kohta on ta ise kirjutanud järgmist. Momaalesin enda portree ja pesunaise tütre portree, kes õmbles mulle tänutäheks järgi peale selle maalisema viie rubla eest portreekingsepale see järeskond eetrile, kes maksis mulle selle töö eest 20 rubla mis tundus mulle tollal väga suuretasuna. Selliseid katsetusi, mille eest autorile ka väikest rahalist tasu maksti olnuks võimalik rohkemgi teha. Kuid köe eesmärgiks oli pühendada kogu jõud õpingutele. Sel põhjusel lahkus taga Kölidzee teenistusest ja venna juurest ning üüris kroos litograafi segakorteriakadeemia kõrval Vassili saarel mida teatavasti kutsute siis ka tehti Peterburi ladina kvartaliks kus elasid ju ülikooli professorid, kunstnikud, aga ka voodiüürnikud üliõpilased. Nüüd jäi küll kogu aeg õpingutele, kuid vahepeal kõrvale panna õnnestunud rahasumma kahanes kiiresti. Ning lõpuks ei pääsenud laenamisestki. Kahe viimase õppeaasta jooksul kasvas võlg 200 roomlane. Katse stipendiumi saada nurjus. Professor Markov, kelle poole Köler pöördus valvega esitada teda õppenõukogule stipendiumi saamiseks keeldus öeldes, et on veel vaesemaid õpilasi. Appi tuli professor Zaitske, kelle poolt kunstide edendamisel seltsilt muretsetud abiraha ja paremate joonistuste eest antud 10 kuni 50 rublase preemiad võimaldasid Köleri õpinguid jätkata. Akadeemia, 1855. aastal lõputöö. Herakles toob Kerberose võrguväravast eest määrati talle väike kuldmedal. Järgmisel aastal tehtud katse saada akadeemia suurt kuldmedalit, lurjus seaga. See tähendas, et Köler ei saanud võimalust minna akadeemia stipendiaadina välismaale täiendama. Tänu heale ettevalmistusele portreemaali alal hakkas ta saama portree, tellimusi, sugenes sidemed, vene haritlaskonna esindajad, kõrgemat aukandjad. Ta on ka, mis tõid talle 1857. aastal keiser Aleksander teise portree tellimusse. Keisri portree saadud honorar 1200 rubla, milles Köler koguni poole saatis. Vanematele lubas tal veel samal aastal välismaale sõita. Välisreisi võimaldas see aasta võrra pikendada. Kunstide edendamise seltsi stipendium. Välismaal viibis Köler 1832. aastani, tehes enesetäiendusreisi läbi Saksamaa, Hollandi, Belgia ja Itaalia. Pariisi. Roomas viibides esitas ta 59. aastal näitusele maali Kristus ristil. Eelmisel aastal Pariisis maalitud Tseesise kiriku altarimaali dessandi, mille eest ta valiti Rooma saksa kunstiühingu liikmeks. 1861. aastal sai Köler Peterburi kunstiakadeemia Alt. Akadeemiku nimetuse. Peterburi naases Köler 62. aasta augustis. Päeva pärast külastas ta oma endist õpetajat Markovid, kes tegi talle ettepaneku hakata tema abilisena tegema Moskva lunastaja kiriku kupli sisekaunistust. Punkidson ära toonud Köler enda jutustuse sellest juhtumist viise endise õpetajaga suhete katkemiseni. Minule oli teada, Markov ise ei suuda võetud tellimust reostada ja saades minul nõusoleku. Mind mitte üks ei muuda mustatööliseks, vaid koguni hakkab alaliselt tööd takistama. Oma vahelesegamisega ma ei kahelnud, et kuid osutub õnnestunuks. Siis kirjutatakse see Markov, inimene läheb. Vastasel korral saaks aga kõigele teatavaks, et selle olen teostanud nimelt mina. Ma pelgasin seda välja öelda oma endisele õpetajale ka siin seletuse päevast päeva, kuni viimaks kohtasin Markovi tänaval ja. Ta tähendas mulle pahas häälega, et ammu. Ta on minu vastust. Köleri küllalt diplomaatiliselt sõnastatud keeldumise puhul vastas Markov ja vihastas. Lõpuks küsis ta minult, mida kavatsete peale hakata? Ei tea, vastasin, noh, siis mina tean, ütles Markov. Hakkate taotlema professori kraadi. Seda te aga ei saa. Tänu oma senise toetaja Lovovi soovitusele sai Köler õpetaja kohagunstrida edendamise seltsi koolis. Ühtlasi said aga ajutise aseõpetaja koha kunstiakadeemias. Siitpeale hakkas Köleri elude kulgema tõusujoones. 1862.-st aastast alates oli ta 12 aastat Aleksander teised tere Marja joonistusõpetaja. Varsti sai temast ka suurvürstinna Anastasia Mihhailov na kunstiõpetaja. Lühikese ajaga kujunes Kölerist Peterburi kõrgemas seltskonnas üks hinnatuim otsituim portreemaalija. Peterburi kunstiakadeemias mäletas Köleri ajaloolase jabur. Köleri tuntus levis laiemaltki, näiteks valis Belgia kuninglik akvarell lestide ühing ta oma auliikmeks visa tööga sihikindlalt arendatud kunstliku andega saavutatud edu maalikunstnikuna ja sellega tõus sotsiaalses astmes tegus ning sissetulekute kasv tähendas, et puudus aeg oli mööda saanud. Köler sai lõpuks endale lubada korraliku korteri admiraliteedi linnaosas kodu, millest kujunes Peterburi eesti rahvusliku keskus paljudeks aastateks. Köleri viimaseks elupaigaks Peterburis jäi korter Vassili saare esimesel liinil. Vaatamata oma kõrgele positsioonile õukonnas Peterburi kõrgtehisei unustanud Köler, oma rahvus ega suguvendi kodumaale. 63. 64. aastal Eestit külastades sõlmis ta sidemed edumeelselt eesti haritlaste Anagu Kreutzwaldi hurda. Adamsoni ja Peterson ega samuti olid tal kontaktid mitme Tallinna demokraatlikult meelestatud. Eestlasest Harritlasena. Jakobsoni kõrval kujunes Köler 60.-te aastate eesti rahvusliku liikumise üheks aktiivsemaks tegelaseks selle liikumise radikaalse suuna üheks juhiks, kes leidis, et tema kohus on kaasa aidata oma sugurahva elujärve parandamisele. Eespool nägime, et kuuekümnendail aastail vooldus Peterburi Köleri ümber rööpme radikaalselt meelestatud eesti haritlasi ja eestlaste sõpru. Nõndanimetatud Peterburi patrioot. Köhler osales aktiivselt rahvusliku liikumise üritustes, kasutades rahvuslaste eesmärkide saavutamiseks ka oma sidemeid õukonnas ning kõrgemat aukandjate ja ametnikega. Rolleril oli teeneka Peterburi eesti koloonias rahvusliku vaimu süvendamisele säilitamisel. Ta oli tuntav, käis läbi paljude eesti perekondadega, aitas kaasa kohaliku seltsielu arendamisele, toetas Peterburis õppivate eesti üliõpilaste organiseerimis püüdlusi. Tema vastutulek ja toetus said osaks Christian rauale ja mitmele teisele Peterburis õppivale nooremale kunstnikule. Johann Köler on Eesti ajalukku jäänud nii suure kunstnikuna kui eesti rahva käekäigust sügavalt huvitatud inimesena, kes ise on kinnitanud. Minul on ikka suur rõõm olnud eesti meest kõrgendada. Kõige suurem rõõm oleks minul, kui rahva asja nii hästi läheks. Et minu nõu mitte tarvis ei oleks. Pealt nähes, kuidas sarvikliku pojad baltlaste nime all tahavad rahvast rabasse vedava, seda mina ei jõua kannatada. Maalikunstnik Karl Ludwig Maiba õppis vabakuulajana Peterburi kunstiakadeemias krust tutvus Köleriga. Ajapikku sain Nendest mõttekaaslased ja sõbrad. 1868. aasta detsembris kirjutas Jakobson Peterburist Viljandimaale Adamsonile, et Peterburis on esile kerkinud jälle üks loor maalermeister, kellest ehk saab töine Köhler. Kuigi peale akadeemia õpetamist alates 1859 15 aastat end välismaal täiendanud ja töötanud Maybachist ei saanud teist Kölerit oli ta Ermi hinnangul 19 sajandi teisel poolel. Köleri kõrval menukamaid eesti maalikunstnik, kelle looming ulatus kaugele üle kodumaa piiride oma pikkadele, vean rännuteedelt, mis viisid teda läbi Lääne-Euroopa kunstikeskuste ja ülikooli linnade koguni Egiptusse ja Süüriasse. Jõudis Maiba 1874 tagasi Peterburi, kus esines mitmel kunstiakadeemia näitusel peamiselt rännuaastail valminud maastikumaalide ja linnavaadetega, mille eest akadeemia andis talle vabakunstniku nimetuse. Mai vahi näol on tegemist ühe esimese eesti soost loodusmaale. Jaga tema maale leidub peale Peterburi Moskva treestani, Müncheni, Stuttgardi, Frankfurdi Verni, Genfi, Lozani, Pariisi, Londoni, New Yorgi ja teistes muuseumites ja Raike osaga Eestis Peterburis, mis on ka esimene eesti rahvusest professionaalne skulptor ning Eestis kultuurile alusepanija August Ludwig maitsenberg küla kingsepa poeg. Kui isa 1846 tühjus suri järglasi näguripäevad. Puudusele vaatamata pani ema üheksaaastase poisi köstrikooli. Varakult käelist osavust ilmutanud nooruk piss tisleriks, kellena töötas Erastvere mõisas. 1862. aastal sõitis Vaidzenberg Saksamaale, kus pidas lühikest aega tisleriamet. Frankfurdis asunud sama aasta sügisel Berliini, kus ta sai puu voolia ja nikerda. Koha hakkas ta ühtlasi samal ajal siis õppima Berliini kunstiakadeemia juures pühapäeviti toimuvas joonistamise voolimistundides, püüdes samal ajal täiendada ka oma üldharidust. 1863. aasta sügiseks oli küpsenud otsus astuda Berliini Kunstiakadeemiasse esitatud joonistuste alusel võete väitsemberg 1863. aasta septembrisakadeemia proovi klassi, kus ta kuu aja pärast viidi üle ettevalmistusklassi ja poole aasta pärast akadeemial täieõiguslikuks õpilaseks. Musti teele asumise algus polnud kuigi lootustandev. Vaidzenbergi, kellel selleks ajaks juba 27 eluaastat peeti kunstiõpingute alustamiseks liiga vanaks kuid Weitzenbergi alistunud, kuigi tema tööpäev kujunes kaasõpilaste omast märksa pikemaks, sest tunda andis üldharidusliku ettevalmistuse puudulikkus tekkis raskusi teoreetiliste ainete omandamisega. Seepärast jätkas Vaitsnberg kõrvuti õpingutega akadeemias õhtuti saksa keele õppimist ja üldhariduslike loengute kuulamist. Tema usinust ja ka kunstniku võimed ei jäänud siiski märkamata. Ja juba enne vajalike eelkursuste läbimist lubad endale alustada antiikskulptuuride joonistamist. Kui ka Weitzenbergi vabastati teise semestri õppemaksust, vähenesid tisleritööga kogutud napid säästud kiiresti, siis ta läks tööle kips ornamentide valmistamise töökotta. Ehkki ta töö kestis 14 tundi, oli selge, et kokkuhoida Dust terveks õppeaastaks jätku. Velerii alamana pöördus Vaitsemberg abi saamiseks Berliini Vene saatkonna poole kuid sai sellest teada, et välismaa akadeemiates õppijatele abiraha ei anta. Selle vastuse mõjul otsustas Vaitsemberg jätkata õpinguid Peterburis, lõpetades Berliini kunstiakadeemias. Teise kursuse lahkus Vaitsemberg Berliinist. Peterburi sõites oli Vaidzenbergil kaasas Kreutzwald ja soovituskirja, Peterburi kunstide akadeemia professorile Tartumaalt pärit Aleksander fon vokile ning Köhlerile ja Karelile, kuid siingi pidi voolama, et olla statsionaarse õpilase jaoks liiga vana. Abiraha ja stipendiumi saamiseks tuleb aga kõigepealt oma võimeid näidata. Ka ei kiitnud tema kavatsust kujuriks saada ei Köler, sest nad ei uskunud tema andesse. Köleri negatiivsest hinnangust. Väiksem pärgi kohta on juttu Kreutzwaldi kirjas keelerile 1866. aasta kevadel. Kreutzwald kirjutab, mul on tõsiselt kahju, et ma teie juurde oma soovitusega, härra Sumberg olen saatnud, kellest mingit loovad talent Te ei pidavat olema. Kahjuks anti mulle tema kohta ekslike teateid. Nüüd kuulen ma tagantjärele, et ka Verleenis tõsiseid katseid on tehtud, et temale kunstnikutee mahajätmist soovitada. Vaatamata kõigele sellele nõnda nõustuti akadeemiasse võtma üksnes vabakuulajana, jäi välzanberg oma otsusele kindlaks. Ta õppis Fonbocki juures skulptuuri õpingutega seotud kulutusi, aitas Ta baltisakslasest, skulptor oma elu viimase aastakümne Tartus elanud Franz Karl, Theodor fon, Villeboa ja teised. Peterburis Tamodelleeris Aleksander täis ja selle abikaasa püstid, mida Saaraga omandada ei soovinud. Weitzenbergi õnnestus püstid siiski müüa, teinud ka paar portreed maistes väislanberg. Esiteks, Peterburist läbi lüüa ei õnnestu ja teiseks, et peab veel õppima. Väsnberg seedub taas Saksamaale. 1870 õpisla Müncheni kunstiakadeemias järel tegutses vabakunstnikuna Roomas siis enda rajatud ateljees Roomas elades pidas ta elavad kirjavahetus Kreutzwald, Jakobsoni ja Veskega. 20. sajandi algul elas Šveits Hamburg taas Peterburis, seejärel kuni surmani Tallinnas, kust Sämmast sai Tallina kunsti vanade hoidja. Vaidzenbergi enam kui 200. teosest on tuntuimad skulptuurid Linda, Vanemuine, Kalevipoeg, Koit ja hämarik. Ta esines näitustel Viinis ja mujal ning tutvustas oma teoseid ka Eestis korraldatud kunstinäitustel 1920. aastal. Märg Kadrioru lossis oma skulptuuride püsinäituse. Tema rahulikult, lüürilise kallakuga kujude portreed õpetasid rahvast kunsti tundma ja aitasid kaasa kahtlemata meie rahvustunde kujunemisele. 1864. aastal saabus koos vennaga Karl Robertiga Peterburi Eduard Magnus Jakobson, kellest sai esimene kutseline eestlases ksenograaf ja Eesti raamatuillustratsiooni pioneere. 1870. aastal õppis Peterburis esimestena professionaalsete eesti kunstnike hulka kuuluv kujur Amandus Heinrich. Adamson-seitsmeaastaselt oli saadetud meremehepoeg Adamson Tallinna toomkoguduse Eestimaa rüütelkonna ülalpeetavasse Toompea vaestekooli. Aetuna soovist kunstnikuks saada põgenes nooruk 14 aastasena. Kroolist sõitis laeval jänese sõna Peterburi. Et astuda Kunstiakadeemiasse. Nooruse tõttu ei võetud teda aga vastu ja pettunult pöördus ta Tallinna pagasi. Edasi õppis ta Tallinnas tisler Bergi, kusjuures teise katse Peterburi kunstiakadeemia astuda tegi ta 73. aastal, kui seegi lurjus asustadele mol haageni mööblitöökotta. Bet töö seal noormeest ei rahuldanud, seeldusta tööle, pooli kärus ateljeesse. Anname sulle, õpetas siiski Peterburi kunstiakadeemia 1879. aastal koguni suure hõbemedaliga, oli seejärel Peterburis vabagunstnik, külastas Eestit ja 1886. seitsmendal aastal kunstide edendamise seltsi kooli õppejõud. 87. aastal elastama reisis Elem käis mitu korda Tales Peterburis. Peterburi naasis Adamson 1891. aastal ning alustas viljaka tööd kujurina. Ta esines oma töödega igal aastal kas kunstiakadeemias või Peterburi kunstide seltsi näitusel. Samuti tutvustas ta neid Tallinnas Pariisist naasmisel. Järgnenud aastail elas Adamson läbi väga intensiivse loomingulise õitsengu. Peterburis tutus Adamson, Garcherledeni, Maybachiga ning Vaitsembergiga samuti täpsusta, uuendama vahepeal nõrgenenud sidemed sünnimaaga. 1890.-te aastate keskel aga saadame son Paldiskisse ateljeed ehitama, kuhu ta püsivalt elama asus. Esimesi eestlastest professionaalseid kunstnikke, eesti rahvusliku kujutava kunsti rajajaid iseloomustas eelkõige visadus ja järjepidev töö endaga kõrgetasemelise kunstialase hariduse saamiseks. Selle nimel taluti puudus ning võõrkeelsed kultuursed, keskkonna otsiti ja leiti võimalusi oma üldhariduse puudujäägi kõrvaldamiseks. Kuigi 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul olud sundisid, näid töötama väljaspool Eestit, ei unustanud nad oma päritolu ega kaotanud isegi elu lõpuni võõrsile, jäädes sidet kodumaaga, mille loodus, inimesed ja elu kajastuvad nii Köleri kui teiste eespool käsitletud kunstnike teostes. No teatavasti õppis Peterburi kunstiakadeemias joonistamist 20. sajandi esimese kümnendite eesti kunstielu üks kesksemaid tegelasi. Maalikunstnik, pedagoog ja kunstikriitik Ants Laikmaa. 1890. aastal alustas tellitsi kunstitööstuskoolis õpinguid Eesti esimesi professionaale klaasimaali alal. Hans Kuusik. Eraldi vahendusele 20. sajandi alguses Peterburis õppinud eesti kunstnike hulgas leiame sellised tuntud isikud veel nagu maalikunstnik August Jansen, kujur, maalikunstnik, raamik, Jaan Koort naqvarrelist ja esimesi Eesti kutselisi arhitekte Karl Burman seenior, tema noorem vend, maalikunstnik ja graafik Paul Burman, karikaturist Otto krusten, kujur Voldemar Mellik, üks silmapaistvamaid eesti maastikumaalija Konrad Mägi. Esimesed kutselised eesti teatrikunstnikud nagu Roman nüüman ja Eduard pooland. Ja loomulikult. Sarvnahakunstnik Eduard Taska neid ka maalikunstnik ja graafik Nikolai Voldemar Triik. Peterburis on õppinud ka veel akvarell eestledja mäe skulptor Anton Starkopf. Nad oleks värk, keda veel ka graafikute tõlkija Mart Puhkitsad, kes elas Peterburis, töötas aastail 1905 kuni 20 edasi ka meie presidendi Pätsi vend Voldemar Päts ja mitmed-mitmed. Teised. Eelnevast arvatavasti ilmneb selgelt. Peterburi oli eesti rahvusliku kunstiajaloos väga tähtis osa nii nagu ka mitmete teiste erialade valdkonnas. Siit said tuule tiibadesse nii eesti kuuldud tavakunsti pioneerid kui suur osa eesti kunstnike esimesest põlvkonnast Johann Köleri, August vaenzanbergi, Amandus Adamsoni väärilised järeltulijad kelle hulgast leiame vaid ka väljaspool kodumaad tuntuks saanud loovisikuid. Silmas pidades, et paljud nendest, kelle kunstnikutee algas Peterburis või kes olid seal töötanud ja end täiendanud tegutsesid 20. sajandi esimestel kümnenditel Eestis ka kunstiõppeasutustes. Pedagoogidena. Võime lisada, et neil oli tähtis osa ka eesti kunstnike järgmise põlvkonna kasvatamisel, mille too nende mõju Eesti kunsti arengus ületab kaugelt nende elu ja piiri. Ja avaldub veel tänapäevalgi. Emeriitprofessor Raimo Pullat on rääkinud lugusid Peterburis hariduse saanud ja tegutsenud eesti kunstnikest, heliloojatest, lauljatest, õigusteadlastest sõjaväelastest inseneridest tema Pullati raamatust lootuste linn, Peterburi ja Eesti haritlaskonna kujunemine. Kuni 1900 seitsmeteistkümnenda aastani saab veel juurde lugeda arhitektidest, metsandustegelastest, arstidest, kooli, õpetajatest, kutse, haritlasest, taevajuhtidest, tehnikutest, maa mõõtjatest, raamatupidajatest, apteegiabilistest ja paljudest teistest eestlastest, kes Venemaa pealinnas elasid, õppisid ja töötasid. Olen saate toimetaja Piret Kriivan ja kunstnike saate lõpetuseks pakun kuulata raadiovaramust kunstnik August Janseni häält skulptor Amandus Adamsoni 100.-le sünniaastapäevale pühendatud saates 1955. aastal. Küsi on Lembit Lauri. Palun, kas te jagaksite meiega oma isiklikke mälestusi Amandus Adamson-ist, mida te võite jutusta temast kui inimesest ja kui kunstnikust temaatilise loomuses võiks öelda, et ta oli nii. Est-kunstnikutüüp oli äge, alati otsiv, midagi, nii rahutu kui mina tema töid esmalt nägin nooruses, siis ma kujutasin just ette selle autori iseloomus, peab olema niisugune äge ja põnev nagu öeldakse, et kunstiline tegevus on põlemine. Just Adamsoni avaldus niiskuse alaline põlemi kohtasin, mehed olid väga noorelt, kui ma läksin Peterburi kunsti õppima, ta oli võrdlemisi tugeva tüseda kehaehitusega ümarik pea vormilt rohkem väikene habemik Emilia vuntsid leeliikumises käimisest kõneleme, siis oli ta ikka nii nagu mõtlesin, käbe väga elav ja aga suur filosofta palju ei olnud, ta ei laskunud rasketesse küsimustesse, vaid neist läks kiiresti üle mõne löögiga. Kuidas ja millal te esmakordselt kohtusite, Adamsoni ka. Ja see esimene kohtumine oli? Ma olin ka veel väga noor. Ma olin veel kunstikooli õpilane Peterburis, mul oli üks töö Paldiskis, ma elasin seal umbes kuu aega ja minu korteri perenaine oli tema austaja ja viis mind tema juure. Adamson oli hiljuti siis haige olnud, oli kopsupõletikus. Aga ta töötas mingi marmori peaalal, piht, lapse pea. Nii et ta lihvis seda lõpetades ja no mind eriti see just liigutas, kui suure osavusega tapeutliga pealispinda, marmori pealispinda nii lihvis ja sellele vormi andis. Kui ta kuulis, et mina olen maali õpilane, siis ta ütles, et et ka tema maalivad muidugi ateljees maa, tema maalisi siis ei märganud. Ma nägin hiljem tema maalis, nendele ka meresisuliselt, tähendab, bet kujutavad. Mis on teil meelde jäänud hilisematest kohtumistest Adamsonile. Siis teine kohtumine oli mõni aasta hiljem ma olin siis Peterburis akadeemia õpilane. Ja meie maaliklass oli just seen seina vastus Nõukogu saaliga. Nõukogu akadeemia nõukogu oli parajasti valimas uusi akadeemikuid ja mul oli teada, et et Adamson oli kandidaatide hulgas ja me saime piiluda seda käiku, nägime, millal kuskilt ukse Braavas nägime, kui see lõppes ja ma siis läksin alla alumisele korrale, kus olid ta nõukogu saalid ja kohtasin seal Adamsoni koos märg pukitsega ja me koosseis õnnitlesime Adamsoni tema akadeemikuks saamise puhul. Adamson ütles, et nüüd mul enam ei ole vaja tööd teha. Ma natukene nagu kohkusin selle peale, et kuidas ei ole tööd teha. Ta oli ju siis ainult midagi 50 aastane, umbes aga see oli mõeldud nii, et ei pruugi seda haltuurat. Seda tuleb siis nüüd see aeg, kus ta saab vabalt oma loomingut. Nimelt Akadeemikutele makseti aastast 2000 tsaarirubla subsiidiumi, nii et see võimaldas äraolemise, mida võiksid tema kunstilistest tõekspidamistest. Mul ei ole temaga õieti niisugusi filosoof kohvilisi või nagu ma ütlesin, ta kaldus liiga kergest kõrvale nelist kui natukene kunstiajaloos või kunstivoolude või liiklusminna, siis Adamson katsus, sellest lõi käega tühjad paljad sõnad. Et me teeme seda, mis meile armastan.