Uksed lendavat piitadelt, tellised muutuvad pulbriks, taevasse kõrguvad suured paisuvad graniidi kipsija mullapilved. Kõik 12 pommitajat on juba ringi pööranud, ülespoole tõusnud ja kõrgel La Manche'i kohal ümber formeerunud, enne kui õhku paiskunud katusekivid on jõudnud alla tänavatele langeda. Leegid Nilpsavad mööda seinu üles pargitud autod võtavad tuld, samuti nagu kardinad, lambivarjud, diivanid, madratsid ja suurem osa avaliku raamatukogu 20-st 1000-st köitest. Tulekeeled valguvad kokku ja õõtsuvad voogavat tõusulainena mööda kindluse müüre üles. Laksuvad kõrvaltänavatele üle katuste läbi parkla. Tolmu kannul tuleb suits suitsukannult. Tuhk. Ajalehekiosk kerkib lõkendades õhku marile. Thor tõmbab ennast oma voodi all kerra. Kivi vasakusse ja väike majake paremasse pihku surutud. Naelad laudade sees kriiksuvad ja ägavad krohvi, tellise ja klaasikillud langevad põrandale laual seisvale linna maketile ja madratsile tüdruku pea kohal. Agaa papa papa papa ütleb mari loor, aga paistab, nagu oleks ta keha end häälest eraldanud. Ja sõnad on kui kauge ja üksildane Leelotus. Tüdrukule turgatas pähe mõte. Ainult maa loo alust maad on koos hoidnud linna südames ühel väljakul, kuhu keegi pole teda kunagi viinud kasvava hiiglasliku puu juurestik. Nüüd aga on jumala käsisele massiivse puu üles kiskunud ning koos sellega tuleb ka Nyyd tervet hunnikut, klombid ja känkrat kive, mis koos puutüvega maast lahti kerkivad ja millele järgnevad kogukad, juure jändrikud, murenevad müürid, laialivalguvad tänavad ja kvartalipikkused leludena ümber kukuvad härrastemajad. Aeglaselt ja tänulikuna rahuneb maailm jälle. Väljast on kuulda tasast kiiksumist, võib-olla klaasikillud, mis tänavatele langevad. See kõlab ühtaegu kaunilt ja kummaliselt. Juskui 100-ks taevast kalliskive kus vanaonuga poleks. Kas ta võis selle üle elada, kas üldse keegi võis, aga tema ise? Maja kriuksub, tilgub, ägab, siis on kuulda heli, mis meenutab tuules sahisevad rohtu. Ainult et näljasemat. See rebib kardinaid ja õrnu osi. Marii loori kõrvade sees. Tüdruk tunneb suitsuhõngu ja teab, tuli magamistoa aknaklaasraamist välja kukkunud ja see, mida Marii loor kuuleb, on millegi põleng aknaluukide taga. Millegi tohutu, kogu ümbruskonna kogu linna seinad, põrand ja voodialune jäävad jahedaks. Maja pole veel leekides. Aga kui kauaks? Rahune, mõtleb ta. Keskendu oma kopsude täitmisele ja tühjaks hingamisele. Nende uuesti täitmisele. Täie poodi. Realitee ütleb ta. Mida ta mäletab? Ta nägi, kuidas masinist Bernt keldri ukse sulges ja trepil istet võttis. Ta nägi, kuidas hiiglasekasvu Frank Folhaimer kuldses tugitoolis istudes midagi oma pükstel nokkis. Siis laes rippunud pirn kustus ja neile kaikus vastu möire. Nii vali heli, et see oli ise otse relva eest, haaras kõik endasse ja raputas maakoort, nii et hetkeks nägi Werner vaid seda, kuidas Folhaimeri taskulamp nagu kohkunud putukas eemale veeres. Nad paisati õhku siis aga just nagu oleks teda kammitsenud, söör, viimseni pingule veetud. Tirismiskide tagasi, mesilasse hotellialusesse keldrisse. Põrand ei rapu enam, aga heli pole sugugi vaibunud. Werner katab parema kõrvapeopesaga, möire jääb alles, sumiseb nagu 1000 mesilas kuskil väga lähedal. Kas mingit häält kuulda? Küsib ta, aga ei kuule ise oma küsimust. Ta vasak näopool on märg. Kõrvaklapid, mida ta ennis kandis, on kadunud. Kus on raadio, mis on need rasked asjad tema peal? Ta nopib oma õlgadelt rinnalt ja juustelt kuumi kivi ja puutükke otsida üles taskulamp, vaadata, kuidas teistega on vaadata, kuidas raadioga on vaadata, kuidas väljapääsuga on teha selgeks, mis on juhtunud ta kuulmisega. Need on mõistlikud sammud. Werner püüab istukile tõusta, aga lagi on allapoole vajunud ja ta lööd pea ära. Kuumus läheb järjest palavamaks, ta mõtleb. Me oleme kassi sisse lukustatud ja Gaston vulkaan paani kraatrisse pistetud. Mööduvad sekundid, võib-olla on need hoopis minutid. Werneri jääb põlvili valgus, siis teised, siis väljapääs, siis tema kuulmine. Ilmselt askeldavad Luftwaffe mehed ülakorrusel juba rusude kallal, et neid aidata. Aga Werner ei leia oma taskulampi. Ta ei saa isegi püsti tõusta. Selles täielikus pimeduses valgub üle nägemisvälja tuhandete punaste ja siniste sähvatust võrk. Leegid, kummitused. Need libisevad üle põranda, kerkivad siis laeni ning hõõguvad veidralt ja rahulikult. Kas me oleme surnud? Hüüab ta pimedusse. Kas me saime surma? Pommitajate Meergiat pole veel õieti vaibuda jõudnud. Kui üle maja vihiseb suurtükimürsk ja toob kuuldavale tuhmi kärgatuse. Kuskil lähedal plahvatab katusele mingeid esemeid mürsukilde katusel aasta mari loor ütleb valjusti. Sa oled majas liiga kõrgel ja sunnib end voodi alt välja ronima. Niigi liiga pikalt viivitanud. Ta paneb kivi tagasi, mudel majakese sisse, lükkab katuseks olevat puitpaneelid jälle kokku, pöörab korstna õigesse asendisse ja pistab maja kleidi taskusse. Kus on ta kingad? Ta roomab põrandal ringi, ongi, aga sõrmed puudutavad ainult puutükke ja asju, mis võivad olla aknaklaasikillud. Ta leiab oma kepi, läheb sukkade väel ukse juurde ja mööda koridori. Suitsulõhn on siin tugevam. Põrand on endiselt jahe, seinad samuti kuus sammu trepini. Ülemaia, lenda pingudes teine mürsk ning Marii loor kiljatab ja lühter ta pea kohal kilksub. Kui mürsk kuskil teisel pool suudme lahte plahvatab. Telliste sadu kivikeste sadu aeglasem nõe sadu. Kaheksa kaarja trepiastet, järgmise korruseni. Teine ja viies aste kriuksuvad. Pööra ümber keskposti veel kaheksa astet. Neljas korrus. Kolmas, uurib tüdruk kontrolltraati, mille tema vanaonu trepimaadel nüüd on meil telefoni laua alla kinnitas. Kelluke ripub Raatum pingul, jookseb rõhtloodis läbi augu, mille vanaonu seina sisse puuris. Keegi pole siitkaudu tulnud ega läinud. Kaheksa sammu mööda koridori, kolmanda korruse vannituppa. Vann vett täis, selles hulbivad asjad võib olla lae krohvi Latakad ja põrand Marii loori põlvedel. Pall on purune. Ent tüdruk langetab huuled veepinnani, joob janu täis. Nii palju kui mahub. Tagasitrepile ja alla teisele korrusele, siis esimesele käsib. Kuule, on nikerdatud viinamarjaväädid. Riidenagi on ümber kukkunud, koridoris on mingid teravad killud. Sööginõud otsustab ta, pärit söögitoa kapist. Taastub nii kergelt, kui oskab. Siin all on nähtavasti samuti mõni aken Neist lennanud. Ta tunneb veel suitsulõhna vanaonu villane palitu ripub eeskojas konksu otsas. Tüdruk tõmbab selle selga. Temagi igatahes pole aga jälgegi. Mida ta nendega küll tegi? Köök on kummuli prantsatanud riiulite ja pottide puhuvad puhu. Marii loori teel lebab tagurpidi kukkunud kokaraamat, nagu mõni maha lastud lind. Kapist leiab ta pool pätsi saia. Eilsest veel alles on siin, keset põrandat on metallrõngaga keldriluuk. Mari loor nihutab väikese söögilaua kõrvale. Annab luugi lahti hiirte niiskuse ja kaldale uhutud karpidel, ehk just nagu oleks tohutu tõusulaine aastakümneid tagasi siia sisse tulvanud ja väljavalgumine omajagu aega võtnud. Mari loor kõhkleb, avatud luugi juures tunneb väljas põleva tule ja siit alt üles uhkavad peaaegu vastandliku lõhna. Suits. Vanaonu sõnul on see osakeste lahus. Miljardid heljuvad süsinikumolekulid killukesed elutubades, kohvikutes, puudest, inimestest, ida poolt läheneb linnale kriisates kolmas suurtükimürsk. Jälle kord kobapari roma, kleidi taskus lebavad mudel majakest. Siis võtab ta saia ja oma kepi, astub redelist alla ja tõmbab luugi kinni. Süttiv võlgus ja Werner palvetab, et see poleks tema kujutlusvõime vili. Merevaigu karvakiir, mis läbi Rõõmu rändab. See libiseb üle prahi, toob nähtavale kokku varisenud seinalõigu, heidab helki kõveraks väändunud riiulile. See rändab üle kahe metallkappi, mis on räsitud ja moondunud, nagu oleks kellelegi hiiglaslik käsi alla laskunud mõlemad pooleks rebinud. Folhaimer. Tal on taskulamp käes ja ta liigutab selle kiirt korduvalt üle kaugemas nurgas valitseva tiheda hävingu, Segadiku kiievi tsementi ja pilbasteks purunenud puit. Verneril kulub hetk mõistmaks, et seal asub, et see, mis trepist veel alles on. Kogu see keldrinurk on hävinud. Valgus viivleb seal veel hetke, just nagu lastes treeneril olukorrast täit aimu saada ning libiseb siis paremale ja võbiseb millegi poole. Seal lähedal. Peegelduvas valguses näeb Werner läbi tolmupilvede Folhaimeri tohutut siluetti kummardumas ja komisjon, samas kui mees ripnevate tugitalade ja torude vahelt läbi poeb. Lõpuks jääb valguskiirpaigale taskulamp hambus, kergitab Volhaimer neist eralistest ja kõrgetes varjudes kamakas kamaka haaval tellisemördi ja krohvitükke ning katkisi laudu. Werner näeb, et kõige selle varjus on midagi, mis mattunud nende raskete asjade alla. Kogu, mis hakkab selgemat kuju võtma. Masinist. Kui on tolmust valge, aga tema silmad on kui kaks tühimikku ja suu tumepunane avas. Kuigi verd kisendab, ei kuule Värner teda oma kõrvu kaikuma jäänud terava möirge tõttu. Folk Heimar tõstab masinist üles. Ei hakka, mees on vanemseersandi süles nagu laps ja astub temaga läbi rusude ruumi. Kummardub jälle, et mitte pead vastu allapoole vajunud lage ära lüüa ning tõstab mehe kuldsesse tugitooli, mis seisab ikka veel nurgas püsti, ent on nüüd valge tolmuga kaetud. Folk Heimar asetab oma suure käenbernti lõuale ja sulged hellalt mehe suu. Werner kõigest mõni samm kaugemal ei taju õhustikus vähimatki muutust. Ruumi Nende ümber vappub veel kord ja kõikjalt pudeneb kuuma tolmu. Peagi Defolhaimeri lambi vihk tiiru peale sellele mis veel laest alles on. Kolm hiiglaslikku puittala on pragunenud, aga ükski pole täielikult järele andnud. Krohv nende vahel on üleni mõrane ja kahest kohast turritavad välja torud. Valguskiir liigub mehe selja taha ning valgustab ümber kukkunud tööpinki ja nende lömastatud raadioaparaati. Lõpuks leiab see Werneri. Folk Heimar astub lähemale, tema ülihooliv nägu on peaaegu Werneri oma vastas laia tuttav, sügaval asetsevad silmad kiivriservalt vastu vaatamas. Kõrged põsesarnad ja pikk nina, mis laieneb sõõrmete juures nagu reieluu ots. Lõug nagu terve manner. Aeglaselt ja hoolitsevalt, puudutab Volk Heimar Werneri põske. Tema sõrmeotstele jääb midagi punast. Me peame siit välja saama, ütleb Werner. Peame leidma mõne teise väljapääsu. Välja, küsivad Folhaimeri huuled. Ta raputab pead. Ühtki teist välja pääsu pole. Kui Marii loor ärkab, on väike mudel, majake ta rinnale pressitud ja ta higistab oma vanaonu palitu all. Kas haljas koidab? Marylou ronib redelist üles ja kõrva vastu laelucky sireene pole enam kuulda. Võib-olla on maja tema une ajal maha põlenud või siis magas ta viimased sõjatunnid maha ja linn on nüüdseks vabastatud. Tänavatel võib olla inimesi, Vabatahtlikke, sandarmeid, tuletõrjujaid, isegi ameeriklasi. Ta peaks luugist üles ronima ja uksest välja Morelli tänavale astuma. Aga mis siis, kui linn on ikka veel sakslaste käes? Mis siis, kui sakslased marsivad praegu majast majja ja lasevad maha kõik, keda ka tahavad? Ta ootab, on võib-olla tema poole teel üteldes viimase hingetõmbeni, et Marii loorini jõuda. Või siis kükitab ta kuskil pea käte varjus ja näeb deemoneid. Või on surnud. Marii loor käsib endale sai alles hoida, aga ta on näljane ja pätsile hakkab seisud Mike tekkima ning enne, kui tüdruk arugi saab, on ta sellele lõpu peale teinud. Kui ta ainult oleks oma romaani siia alla kaasa võtnud. Marii loor uitab sukkade väel keldris ringi. Siin on rulli keeratud vaip õõnsus täidetud millegagi, mis meenutab puulaaste hiired. Siin on kast vanade ajalehtedega antiikne lamp, Madaam anneki sisse tegemist, tarvikud ja siin lae all riiuli tagaosas. Kaks väikest imet. Täispurgid terves köögis ei leidu õieti enam toidu palukeski. Ainult maisijahu, kimbukene lavendlit ja kaks või kolm pudelit lit. Liisunud Buzuleed, aga siin keldris kaks rasket purki herned, oad, võib-olla maisiterad, ainult mitte õli, palvetab tüdruk, õlipurgid peaksid ju väiksemad olema, raputamine ei anna talle ka rohkem selgust. Nii noor püüab välja arvutada tõenäosust, et üks neist võiks sisaldada mad, ammo, neki virsikuid, neid eredaid Landoki virsikuid, mida naine kasti kaupa ostis. Ära kooris veerandik ekslõikus ja suhkruga keetis terve köök täitus, siis nende lõhnas ja värvis ning Marii loori sõrmed kleepusid neist omamoodi joovastus. Kaks purkimiseti ennil märkamata jäid. Hellitada, tähendab riskida seda suurema pettumusega. Herned või oad, need oleksid enam kui teretulnud. Mari loor, pistab purgid vanaonu palitu taskutesse, kontrollib jälle, et väike majake ikka kleidi taskus on ning istub kohvrile, võtab oma kepist mõlema käega kinni ja püüab mitte mõelda oma põiele. Tuhk, tuhk, augustikuine, lumi. Pärast hommikusööki pommitamine kohati jätkus ja nüüd õhtul kella kuue paiku on see taas vaibunud. Kuskil on kuulda kuulipildujad ärinat just nagu libistaks keegi helmekeed sõrmede vahelt läbi staabi velt veer Reinhold fon. Rumpelil on kaasas plasku pool tosinat morfiini, ampulli ja teenistuspüstol üle lainemurdja mööda teetammi sant Maloo hiiglaslikku miilava kaitsevalli poole. Lahes on üks kai mitmes kohas pilbasteks, poolenisti vee alla vajunud kalapaat hulbib ahter ülespidi. Vanalinnas sondinaani tänaval mägede kaupa kiviplokke aknaluuke oksi, raudsõrestik ja korstnakive, purunenud lillekaste, söestunud aknaraami ja klaasikilde. Osa hooneid suitseb veel ning kuigi fon rumpel hoiab suu ja nina ees niisket taskurätti. Ta on mitu korda seisatama, et hinge tõmmata. Siin hakkab üks surnud hobune üles punduma. Siin aga lebab triibulise rohelise sametpolstriga tool. Siin vedelevad kõrtsi varikatuseräbalad. Kardinad õõtsuvad veidras võbelevam valguses, katkistest akendest laisalt välja, teevad staabi Belfebeli rahutuks. Pääsukesed lendavad siia, sinna otsivad kadunud pesi kuskil kaugel karjubess keegi või on see tuul. Forelli tänaval on üüratult hulgale katusekive alla sadanud. Haavale lõhki kukkunud. Pea kohal hõljuvad põlenud paberitükid. Kajakaid pole. Isegi kui maja põlema läks, mõtleb mees, on teemant ikkagi alles. Ta korjab selle tuhasest üles nagu sooja muna. Aga kõrge kitsas maja on peaaegu puutumata jäänud. Fassaadi 11-st aknast on enamikul klaasid ees lennanud sinised aknaraamid vana hallides ja pruunides toonides graniit. Kuuest lillekastis neli püsivad veel omal kohal. Välisukse külge on kinnitatud kohustuslik paber majaelanike nimedega. Ja 16 aastane. Kõik need ohud, mida ta on valmis taluma Richi nimel. Enda nimel keegi ei takista teda ühtki mürsku, ei tule vilinal. Mõnikord on orkaani kese just see kõige ohutum koht. Marii loori põis ei pea enam kuigi kaua vastu. Ta ronib keldritrepist üles, hoiab hinge kinni ega kuule 30 südame löögi vältel midagi. Ega 40 vältel. Siis lükkab ta luugi lahti ja ronib kööki. Keegi ei tulista teda, ta ei kuule ainsatki plahvatust. Marii loor sammub praksatuste saatel üle maha kukkunud köögiriiulite ja astub male. Ammaneki tilgub, kes korterisse? Kaks purki vanaonu, palitu taskutes, raskelt kiikumas. Kurk kipitab, ninasõõrmed kipitavad. Siin on suits veidi hõredam. Ta kergendab end ööpoti, mad amma, neki voodi jalutsis, tõmbab sukad üles ja nööbi vanaonu palitu uuesti kinni. Kas praegu on õhtupoolik? Ta soovib juba tuhandendat korda, et saaks isaga rääkida. Kas parem oleks minna välja linna, eriti kui väljas on veel valge ja püüda kedagi leida? Mõni sõdur aitaks teda? Kestahes aitaks, kuigi niipea, kui see mõte tekib, hakkab tüdruk selles kahtlema. Ta teab, et ebakindlustunne ta jalgadest tuleneb näljast. Ta ei leia köögis valitsevast tohuvabohu sburgi avajat kuid leiab manud Ammaneki nugade, sahtlist, koorimisnoa ja maast kareda tellise, millega madaam kaminavõret avatuna hoidis. Alustuseks ronita kolmandale korrusele, et vannist juua. Huuled veepinnani langetanud, joob ta suurte sõõmudega. Vesi valgub solinal talle kõhtu. Son nõks, millena täiti enniga 100 kasina eine kõrvale selgeks õppisid. Joo enne sööki nii palju vett kui jaksad ja kõht saab kiiremini täis. Vähemalt tappa, ütleb tüdruk valjusti. Talitasin veega nutikalt. Siis istub ta kolmanda korruse trepi Mademel, selg vastu telefonilauda. Ta pigistab ühe purgi reite vahele, hoiab noatera selle kaane vastas ja tõstab tellise, et vastu noapead kopsata. Aga enne, kui ta jõuab tellise langetada, nõksatab komistus traata selja taga. Kelluke heliseb ja keegi siseneb majja. Olelus hingetõmme. Marii loor koondab kõik oma meeled sissepääsule, kolm korrust allpool. Õuevärav vajub kahinal kinni, nii, ja seejärel sulgub välisuks. Tüdruku isa arutleb, tema peas. Värav sulgus n nõust, mitte pärast, mis tähendab, et kes see ka poleks sulgesta kõigepealt varava ja alles siis ukse taon majas. Marylou ori kuklakarvad, kerkivad viimseni püsti. Lisaks, et panin kellukese helisema mari Etienne hüüaksend juba saapasammude esikus. Jalgade all ragisevad nõude killud, see pole Dienn. Äng on nii terav, et muutub peaaegu talumatuks. Marii luur püüab rahuneda, püüab keskenduda oma rinnakorvi keskmes põlevale, küünla leegile, oma koja keerdudesse tõmbunud teole. Aga ta süda vasardab rinnus ja hirmuvõnked keerlevad mööda selgroogu üles. Ja ühtäkki ei tea tüdruk, kas ras nägemisega inimene võiks esikus trepikaart pidi üles vaadates kolmanda korruseni näha. Talle meenub, kuidas vanaonu ütles, et nad peavad rüüstajate suhtes silmad lahti hoidma. Lõhkkon tulvil tontlike sahinaid ja kahinaid ja mari loor kujutleb, kuidas ta tormab ämblikuvõrkudesse mattunud vannituppa siinsamas, kolmandal korrusel ja viskub aknast välja. Saapasammud koridoris. Üle põranda libiseb jalahoobi saanud taldrik. Tuletõrjuja, mõni naaber, mõni toitu otsiv saksa sõdur. Päästja hõiguks ellu jäänud nuid, mascheri. Sa pead liikuma, pead end ära peitma. Sammud astuvad made Ammaneki toa poole. Nad lähevad aeglaselt. Võib-olla on pime. Kas võib juba öö olla. Möödub neli või viis või kuus või miljon südamelööki. Marii looril on oma kepp. Etienne palitu, kaks purki nuga ja tellis kleidi taskus mudel maja selle sees kivi koridori lõpus vannis vesi, liigu, mine. Köögipõrandaplaatidel koliseb pott või pann, mis arvatavasti pommitamise käigus seinalt maha kukkus. Tulija väljub köögist ja naaseb esikusse. Tõuse fašeri tõuseb nüüd kohe. Marii loor tõuseb Parema käega, leiab ta. Trepi käsipuu tuli Jaan trepi jalamil mari loor peaaegu karjatab, aga siis aduta just sel hetkel, kui tulija jala esimesele astmele tõstab. Et tolle sammun rütmist väljas. Üks paus, kaks. Üks paus kaks. Seda kõnnakut on ta varemgi kuulnud. Elutu häälega saksa staabi velt Veebeli lonkav kõnnak. Mine. Marili korrastub iga sammu nii aeglaselt kui saab. Nüüd on ta tänulik, et tal pole kingi jalas. Ta süda taob nii ägedalt vastu rinnakorvi, et tüdruk on kindel, seda kuuleb ka mees allpool neljandale korrusele. Iga sambaid sosin viiendale. Kuuenda korruse Mademel seisatab tüdruk lühtri all ja püüab kuulatada. Kuuleb, kuidas sakslane ronib veel kolm või neli trepiastet, teeb siis hingeldades väikese vahepausi ja jätkab teed. Puidust aste aiaga Abdema raskuse all. Marii loori jaoks kõlapseni, nagu litsutakse mingi väike loomake löömaks. Mees jääb seisma seal, kus mari loor usub olevat kolmanda korruse trepi Mademe kus tema ise just äsja istus telefoni laua kõrval. Põrandalaual on veel tunda tema kehasoojust, tema hajuvad hingeõhku. Kuudel veel põgeneda on poe peitu. Vasakut kätt ootab tema vanaisa vana tuba, paremat kätt tema enda väike toake aknaklaasplahvatuses purunenud. Otse ees on tualettruum ikka veel on kõikjal nõrka suitsulõhna. Mehe sammud liiguvad üle trepi, Mademe üks paus kaks. Üks paus. Kas ta hingab vilinal ja ronib jälle edasi? Kui ta mind puudutab, mõtleb tüdruk, kisun tal silmad peast. Ta avab oma vanaisa toa ukse ja seisatab mees temast allpool peatub taas. Kas ta kuulistada ronib nüüd vaiksemalt. Välismaailmas on ootel rohkesti varjupaiku aiad täis erkrohelist tuult, hekkide kuningriigist, sügavat metsa varju järved, kus hõljuvad ainult nektaris mõtlevad liblikad. Tema ei pääse neist ühessegi. Ta leiab riidu Loa tagaservas tohutu riidekapi avab selle kaks ühesugust ukse poolt, lükkab sees ripuvad vanad särgid, kahte lehte ja libistab lahti salaukse, mille Etti Enn kapi tagaseina ehitas. Ta poeb tillukesse ruumi, kust viib reedel pööningu kambrisse. Siis sirutab ta käe jälle läbi kapi, leiab uksepooled ja tõmbab need kinni. Kaitse mind nüüd kivi, kui sa ikka kaitse oled. Vaikselt, ütleb ta isa hääl ära tee piuksugi. Ühe käega leiab tüdruk käepideme, mille Etti Enn kapi taguse salaukse külge kinnitas. Ta libistab salaukse sentimeeter haaval kinni, kuni kuuleb seda paika klõpsatavat. Hingab siis sügavalt sisse ja hoiab hinge kinni. Nii kaua, kui jaksad.