Lernsonist tund aega, siis jäi ta vait. Ja Folhaaemmer ütles. Jumal, heida oma teenrile armu. Aga nüüd Lähen Berntet istukile ja nõuab valgust. Nadjoodavatele sisse kogu esimesse Plaskusse jäänud v pisike nire voolab mööda mehe vuntse ja Werner vaatab, kuidas kaob. Folk. Heimar, tõstata põrandale, laotab talle peale Werneri teki ja üsna Varstimbernts sureb. Werner töötab raadio kallal, ta hoiab taskulampi hambus ja kogub kokku, mida vähegi saab. Väikese vasara kolm purki kruvidega purunenud laualambi küljest pärit 0,8 millimeetrise läbimõõduga juhtme traadi. Lömmis kapisahtlist avastab ta imekombel 11 voldise tsink-süsinikpatarei musta kassi pilt, ühele küljele trükitud Ameerika patarei, mille reklaamtekst lubab üheksat elu. Werner suunab vilkuva oranži kuma otseti patareile ja kontrollib selle klemme ikka veel küllalt laengut. Kui taskulambi patarei tühjaks saab, mõtleb poiss, on meil see siin. Ta tõstab ümber kukkunud laua jälle püsti ja asetab purunenud. Werner ei usu, et aparaadil kuigi palju loota oleks, aga võib-olla piisab sellest, et ajul oleks tegevust probleem, mida lahendada. Ta kohendab Folhaimeri taskulampi oma hammaste vahel, püüab mitte mõelda näljast janust täielikus tühjusest oma vasakus kõrvas. Nurgas lebas vertis ega üldse sellest kõigest antenn. Tuuner kondensaator töötades on tema mõistus peaaegu vaikne, peaaegu rahulik. Ta tugineb mälule. Fon rumpelluukab läbi luitunud valgete ehisliistudega tubade, milles leidub iidvanu petrooleumilampe, tikitud kardinaid, veel epocki peegleid, klaaspudelitele, raevu ja nukklüliteid, millest ükski ei tööta. Läbi suitsu ja aknaluugi pilude imbub tuppa nõrku hajusaid eha kumadri. Prantsuse teise keisririigi tempel. Terve see maja kolmandal korrusel kolmveerandi jagu külma vett täis vann neljandal otsast otsani träni täistoad, seni ühtki nukumaja fon rumpel ronib viiendale korrusele ja higistab. Ta muretseb, et on kõik segi ajanud. Raskus tema sisemuses kõigub nagu pendel. Siin on suur ja uhke pisividinaid, kasse, raamatuid ja mehaanilisi varuosi täis tuba, kirjutuslaud, voodi, diivan, kolm akent mõlemas küljes ei ühtki maketti kuuendale korrusele. Vasakut kätt jääb kenasti korras. Ühe akna ja pikkade kardinatega tuba. Seinale ripub poiste müts. Toa tagaseinas kõrgub massiivne riidekapp, milles ripuvad koi pallilõhnalised särgid. Tagasi trepi Mademale. Siin on väike vee closeid bot uriini täis. Taamal on viimane tuba. Kõikvõimalikke pindu ääristavad ritta laotud merikarbid, neid on aknalaudadel ja kummutil, põrandal aga seisavad ridamisi kive, täispurgid, kõik mingi arusaamatu süsteemi järgi paika seatud. Ja siin siinsamas voodijalutsis juures madalal lauakeselongi, see, mida ta on otsinud puidust linna makett kenasti oma kohal nagu kingitus. Suur nagu söögilaud otsast otsani tillukesi maju täis. Ainult et kui linnatänavaid katavad krohvilatakad, on tilluke linn täiesti puutumata. Nüüd on see jäljend, terviklikum kui algupärand. Suurejooneline taies. Tütred Toas, tema ajaks tehtud muidugi. Fon rumpelile on tunne, nagu oleks ta võidukalt pika teekonna lõppu jõudnud. Ning kui ta voodiserval lihtsalt võtab ja kaks valusähvatus ta kubemes ülespoole särtsatavad valdab teda kummaline tajumus, nagu oleksite siin juba varem olnud samasuguses toas elanud, sellises muhklikus voodis maganud, läikivaid kive kogunud ja neid niimoodi ritta seadnud. Väljas katkise akna ja Riibilise luugi taga on seal maaloo nii vaikne, et fon rumpel kuuleb, kuidas ta südamelöögid sisekõrvas karvakesed liikuma panevad. Kuidas suits üle katuse hõljub, kuidas tuhka aeglaselt langeb, iga hetk hakkavad relvad jälle värisema. Werner kerib ühe traadi otsa, põrandas diagonaalis üles, turritavad torujupi ümber. Ta pühib traadi süljega puhtaks ja krutib 100 tiiru ümber torujalami valmistades uue häälestuspooli. Teise otsa, pistab ta läbi nendele aegs olevasse puidu-kivi- ja krohvi. Segadiku kiilutud, vääraks tõmbunud tugitala. Folhaimer jälgib teda varjust. Kuskil linnas plahvatab suurtükimürsk ja laest langeb tolmu. Pilvekesi. Diood käib kahe traadi lahtiste otste vahele ja puutub vastu patarei klemme. Niiet moodustubki vooluring. Werner valgustab folk Heimeri taskulambiga, kogu kupatust. Maandus antenn patarei. Lõpuks pistab ta taskulambi hammaste vahele, tõstab kõrvaklapi juhtmed oma silme ette, nühib ümbrise vastu, kruvi seerumeid katki ja surub lahtised otsad vastu. Dioodi. Nähtamatutena tulv vabad elektronid mööda traat, et hotell nii palju, kui sellest veel alles on, toob nende pea kohal kuuldavale. Jaa, tontlike oigeid. Puit raksub nagu kõiguksid rusud viimase tugipunkti najal, just nagu võiks üksainus kiil vallandada sellele laskudes laviini, mis nad igaveseks matab. Werner surub kuulari nupukese vastu paremat kõrvaaparaat kütta. Ta pöörab mõlkis raadiokarbi tagurpidi ja piilub sinna sisse ning raputab folkaimeri tuhmuma, taskulambi jälle elule. Ta laseb mõtetel rahuneda. Püüdleb voolu jaotumist, kontrollib kaitsmeid, lamp täie pistikuharusid, loksutab saate ja vastuvõtunuppu, puhub näidiku aknalt tolmu. Ta asendab patareini, viivad juhtmed ja katsetab taas kuularit. Ja seal see ongi täpselt nagu oleks ta jälle kaheksa aastane ja kükitaks oma õe Juta kõrval lastekodu põrandal kohi selge ja ühtlane. Tema mälestuses lausub Jutada nime ning esimese järel tuleb teine, vähem ootuspärane kujutluspilt. Kaks Herziidleri maja esiküljele veetud, kõik nende vahel rippumas suur ja sile erkpunane, ainsagi plekitaja sügavat tooni Lipp. Werner kontrollib sagedusi, käsikaudu mingid summutust, morsesõnumikatked ega ainsatki häält. Kahin, kahin, kahin tema terves kõrvas Raadios, õhus. Folhaimeri pilk püsib ainiti temal läbi taskulambi nõrga kiire heljuk tolmu 10000 kübet, mis tasa ja helklevaina keerlevad. Sakslane paneb kapiukse kinni ja komberdad eemale ning mari loor jääb redeli alumisele pulgale ja loeb 40-ni 60-ni 100-ni. Süda näeb vaeva, et hapnikuga rikastatud verd laiali kanda. Mõistus näeb vaeva, et sellest olukorrast sotti saada. Talle meenub lause, mille Etienne üks kord valjusti Ta luges. Isegi südamis kõrgemate loomade puhul ärritusseisundis rohkema energiaga tukslema hakkab põksub teo puhul sarnaselt Ärevas olukorras aeglasemas tempos. Aeglusta südant, liiguta jalgu, ära tee ainustki häält. Tüdruk surub kõrva vastu kapi tagaseina salapaneeli, mida ta kuuleb, kuidas koita vanaisa igivanu Muubesid järavad. Ei midagi. Aeglaselt ja võimatul kombel lavastab Marii loor end järjest unisemaks muutuvad ta kobad purke taskus. Kuidas üks neist avada, ilma seejuures häält tegemata? Tal jääb üle ainult kõrgemale ronida, seitse redelipulka üles pikka Kolmnurksesse katusekambri tunnelisse. Lihvimata laudades katus kerkib mõlemal pool harjani, mis on Marii loori peast vaid pisut kõrgemal. Palavus on end siin sisse seadnud, pole akent, pole väljapääsu, pole kuskile mujale põgeneda. Välja saab siit ainult tuldud teed pidi. Mida ta siis teeb, kui sakslane uuesti riidekapi ukse avab, rippuvad riided eestrapsab, ukse vahelt läbi poeb ja pööningule ronib. Virutab talle vihmavarju hoidjaga vastu pead. Suskab teda köögiviljanoaga. Kisendab, sureb papa. Marylou Roomat piki kesktala, mille küljest kitsad põrandalauad alguse saavad ruumi kaugemas otsas seisva kivise korstnajala poole. Kesktala on kõige jämedam ja vaiksem mari loor loodab, et pole suunatajuga eksinud. Ta loodab, et mees pole tema selja taga püstol talle kuklasse suunatud. Nahkhiired kriisklevad peaaegu kuuldamatult, teisel pool pööninguluuki ja kuskil kaugel. Võib-olla mõnel ookeanilaeval kärgatab suurtükid, pauk, trahv, vaikus, vaikus siis pikk klingu vilin, kui mürsk lennates läheneb ja kõmaki, kui see mingil välimisel saarel plahvatab. Kuskilt mõtete välises paigas, kerkib salamisi üles jubetu õud mingist seesmises luugis, millele Marii loor peab peale hüppama, selle kogu oma keharaskusega kinni suruma ja tabaluku ette klõpsatama. Ta võtab mantli seljast ja laota põrandale täis, söanda püsti tõusta, kartes millist heli võivata, põlved põrandalaudadel tekitada. Aeglane möödub allkorruselt pole midagi kuulda. Kas võib olla, et mees läks ära? Nii ruttu? Muidugi pole mees ära läinud. Lõppude lõpuks mari loor ju teab, miks ta siin on. Temast vasakul siuglevad mööda põrandat elektrijuhtmed. Eespool on kast Etienne vanadega plaatidega. Tema üleskeeratav Viktroola, tema vana salvestusmasin, hoob, millega antenni mööda katust üles tõsta. Marii loor surub põlved vastu rinda ja püüab naha kaudu hingata. Hääletult nagu tigu, tal on need kaks purki tellis ja nuga. Üheksas august 1944. Sant maa loo piiramise kolmandal õhtupoolikul jääb mürsu tuli soiku. Nagu oleksid laskurid ühtegi oma suurtükkide juures magama jäänud. Puud põlevad, autod põlevad, majad põlevad, saksa sõdurid joovad oma kaitserajatistesse veidi. Kolleegiumi keldris piserdas preester seintele püha vett. Kaks hirmust hullunud hobused lõhuvad maha garaažiukse, mille taha nad on kinni pandud ja galopeerivad kroonrüü tänaval hõõguvate majade vahel. Kõigi nende nelja aasta jooksul, mil Marii loor on san Moloos elanud on Saint Vincenti kirikukellad täistunde märkinud. Aga nüüd kellad enam ei löö. Mari loor ei tea, kui kaua ta on pööningul lõksus olnud. Sedagi, kas praegu on päev või ööaeg on ebakindel asi. Kaota järg üks kord ja selle heided võivad igaveseks sul peost libiseda. Janu muutub nii väljakannatamatuks, et tüdruk palub kas hammustada endale käte ja juua vedelikku, mis seal ringleb. Ta võtab vanaonu palitu, taskus konservipurgid ja asetab huuled vastu nende servi. Mõlemal on pleki maitsepurkide sisu on vaid millimeetri kaugusel. Härra riski, ütleb tema isa hääl ära riskiga ära teha. Ainult üks papa teise hoian pärastiseks, sakslane läinud, nüüdseks on ta peaaegu kindlasti läinud. Miks pole siis kelluke helisenud? Sest ta lõikas traadi läbi või siis magasime kellahelina maha, ükskõik milline poolest tosinast muust põhjusest. Miks ta peaks lahkuma, kui see, mida ta otsib, on siin. Kes teab, mida ta otsib. Sa tead, mida ta otsib. Mul on kõht nii tühi papp ja püüa mõelda millestki muust mühisevat, selge, jaheda veega kosed. Elad selle üle, Musheri. Kust sa seda tead? Selle teemandipäras palitu taskus. Ma jätsin selle siia, et sind kaitsta. Seni on see mind ainult rohkem ohtu seadnud. Aga miks pole siis maja ühtki tabamust saanud, miks pole see põlema süttinud? See on kõiges kivi, papa, üks väike kivike. Sa oled elus. Ma olen elus ainult sellepärast, et pole veel surma saanud. Ärava purki. Ta kuuleb sind. Ta ei kõhkleks sind tapmast. Kuidas ta saab mind tappa, kui ma ei saa surra? Küsimused keerlevad ikk ringi ringi. Marii loori mõistus ähvardab üle kuumeneda. Nüüdsama on ta vinnanud, ent pööningut Kaasas seisvale klaveripingile ja laseb kätel käia üle, et Jenny raadiosaatja püüdes saada sotisele liitidest juhtmetest. Siin on grammofon siin mikrofon, siin üks neljast akude mariga ühendatud juhtmest. Kuuleb korraga midagi endast allpool üht häält. Tüdruk ronib hästi ettevaatlikult pingilt maha ja surub kõrva vastu põrandat. Mees on otse tema all, urineerib kuuenda korruse vetsus, sortsutab õnnetut katkendlikku niret ja oigab ja kui oleks toiming talle piinarikas hoiate. Vahel hõikab ta. Sel mehel midagi viga. Tas Hoyssen Felt Mobisto haighrään vastast sõidule, kellega ta räägib. Kusagil majas eemal on kuulda rõugete miinipildujate mürtsatusi. Pea vihisevate mürskude vilinat. Mari loor kuulab, kuidas sakslane vetsus tema toa poole liigub. Lookab juba tuttaval moel. Seal on liimist lahti. Hais, hall. Mida see tähendab? Mariiloori madratsi vedrud kriuksuvad selle heli tunneks seda iga kell ära. Kas mees on kogu selle aja tema voodis maganud? Üksteise järel kostab kuuskumedat kärgatust tumedamad kui õhutõrjekahurite omad, kaugemal ka Väekahurid. Siis on kuulda plahvatuste trummipõrinat. Taldriku helisid ja tõke ning katuse kohale joonistub veripunane sõrestik. Vaikus on läbi saanud. Kuristik kõhus, kõrb kurgus, mari loor võtab taskust ühe konservipurgi. Tellis ja nuga on tal käepärast. Ära tee, kui ma sind kuulan, papa surema, nälga, toit käeulatuses. Magamistoas valitseb vaikus, mürsud tulevad kannatlikult. Igava ling vihiseb pea kohalt üle ettearvatava intervalliga kriibib katuse kohale pika erkpunase parapooli. Mari loor avab nende helide varjus purgi. Mürsk kaks kätelis vastu nuga ja nuga vastu purki. Kuskilt kuuldub kohutav tuhk, plahvatus. Mürsukillud tungivad vilinal tosina maja seinte sisse. Pikaks? Pikaks. Iga hoobiga kuuska palve. Ära lase tal kuulda. Viis lööki ja purgist hakkab vedelikku lekkima. Kuuenda korraga õnnestub tüdrukul kaane veerandik lahti saagida ja noateraga ülespidi painutada. Ta tõstab purgi ja joob. Jahe soolakas. Purgis on oad sisse tehtud keedetud rohelised oad. Vesi, milles neid keedeti, on ülimalt maitsev. Tundub, nagu püüaks kogu tüdruku kehaseda endasse ahmida. Ta tühjendab purgi isa hääl, tema peas on vait jäänud. Werner ajab antenni läbi lae rusude ja paneb selle otsapidi vastu kõveraks väändunud toru. Ei midagi. Neljakäpukil veab ta antenni kogu keldris ringi, nagu tahaks folk Haimeri kuldse tugitooli külge köita. Ei midagi. Ta lülitab hääbuva taskulambi välja, kõrvaklapid vastu oma tervet kõrva pimeduses silmad ja lülitab sisse parandatud raadioseadme liigutab nõela mööda häälestuspooli ja koondab kõik meeled ühte punkti. Kahi In kahin, kahin. Võib-olla on nad liiga sügavale mattunud. Võib-olla tekitavad hotellirusud elektromagnetvarju võib-olla raadio sees mõni oluline osa purunenud ja Werner pole seda veel tuvastanud. Püsisel füüreri superteadlased loonud relva, mis teeb lõpu kõikidele relvadele ning terve siin Euroopa nurk on täiesti maatasa tehtud, nii et Werner ja folk timer ainsad alles jäänud hingelised. Ta võtab kõrvaklapid peast ja katkestab ühenduse. Toiduvarud on ammu otsas, veeb laskud, tühjad ja pintsleid täis ämbri põhjas. Loksuv soga ei kõlba juua. Nii tema kui ka folk räimel on pooleldi röökides mõne suutäie alla neelanud. Garner pole kindel, kas ta seda rohkem välja kannataks. Raadio Patarei on peaaegu tühjaks saanud, kui sellega lõpp, jääb neile veel suur 11 voldine ameerika patarei, mille küljele on maalitud must kass. Ja edasi. Kui suure hulga hapnikku muudab inimese hingamissüsteem igal tunnil süsihappegaasiks. Kunagi oli aeg, kui Vernerile oleks kangesti meeldinud sellist mõistatust lahendada. Nüüd istute siin kaks folk Heimeri kaigas granaati süles ja tunneb, nagu visiseksid viimasedki helged asjad temast välja pöörata ühe ja seejärel teise pidet. Ta heidaks granaadid kasvõi selleks, et siin jälle valgust oleks. Et korrakski ringi vaadata. Polka asemel on hakanud taskulampi põlema klõpsima ja suunab selle jõuetud kiirt ühtepuhku kaugemasse nurka kus riiulil seisavad kaheksa või üheksa kipspead. Mitu neist külili vajunud. Meenutavad mannekeenid päid, ainult et on veidi osavamalt valmistatud. Kolm vuntsidega, kaks kiilast, ühel peas, sõduri müts. Isegi ilma valguseta on need pead pimedas kummalise omandanud puhtad, valged, mitte täielikult nähtavad, aga samas ka mitte päris nähtamatud kärneri silmade võrkkestadele söövitunud, nagu kumaksid nad pimedas vastu. Vaiksed valvsad ega pilguta silmi. Mõistuse vingerbussid. Näod, vaadake mujale. Fon rumpeli vaatevälja, servad ärelevad lillakalt. Morfiiniga on nähtavasti midagi viltu läinud, ilmselt võttis liiga palju või siis on haigus küllalt kaugele arenenud, et ta silmanägemist moonutama hakata. Tuhk heljub aknast sisse. Lumi. Kas juba koidab see kuma taevas, võib-olla ka põlengute lõõm? Voodilinad on higist läbiligunenud, vormiriided märjad, nagu oleks ta magades ujunud. Suus on vere maitse. Roomab voodi servale ja silmitseb paketti. Tan sellest ruutsentimeetri läbi uurinud ühe nurga veinipudelipõhjaga pilbasteks virutanud. Ehitised on peamiselt seest õõnsad Shatu katedraal turuhoone. Aga milleks nende kõigi purustamisega vaeva näha, kui üks on puudu just see ja mida tal tarvis? Väljas selles hüljatud linnas tunduvad kõik teised ehitised põlevad või kokku varisevad, aga siin tema ees on juskui linna miniatuurne negatiiv. Linn on alles, aga maja, milles oma viibib, on kadunud. Kas tüdruk võis selle põgenedes kaasa võtta? Võimalik, onu käes seda polnud. Kuid Fornassion alli saadeti meie sotside hoolega läbi. Tal polnud kaasas midagi peale oma dokumentide. Fon rumpel juba hoolitses selle eest. Kuskil lendab sein tükkideks ja 1000 kilogrammi müüri variseb kõminal maha. Asjaolu, et see maja siin seisab sellal kui nii paljud teised on hävinud, on piisav tõend. Kivi peab peituma majas. Ta peab selle lihtsalt üles leidma. Kuni veel aega on selle oma südame vastu suruma ning ootama, et jumalanna oma lõõmava maa seest välja pistaks ja tema vaevused ära põletaks. Ületakse välja sellest sita tellis selles piiramisrõngas, sellest tõvest ta pääseb. Ta lihtsalt peab end siit voodist püsti vinnama ja otsinguid jätkama. Tegema seda läbimõeldumalt kuluga, nii palju tunde kuitahes selle koha siin tükkideks rebima. Ta alustab köögist veel üks kord. Marii loor kuuleb, kuidas tema voodi vedrud vägavad kuuleb, kuidas sakslane tema toast välja komberdab ja trepist alla suundub. Kas ta läheb ära? Ülla. Vihma hakkab sadama. Tuhanded tillukesed, piisad trummeldavad katusel. Mari loor tõuseb kiki varvule ja surub kõrva vastu tuse kivide alust konstruktsiooni. Ta kuulab, kuidas piisad alla nirisevad. Kuidas palve käiski? Issand, meie jumal, sinu armun, puhastav leek. Ta peab mõistus appi võtma, tuginema läbinägelikkuse ja loogikale, nii nagu teeks tema isa. Nagu teeks süül Värni suur merebioloog, professor Piera Ronaa. Sakslane ei tea pööningust. Kivi on Marii lurri taskus. Tal on ka üks purk toitu. Need oneelised vihm on ka hea. See lämmatab mängud. Kas ta saaks seda joogiks koguda, katuse sisse augu lüüa? Seda kuidagi muul moel rakendada? Näiteks Ta tekitatud häälte peitmiseks. Ta teab täpselt, kus kaks plekkämbrid seisavad kohe, kui tema tuppa sisse astuda. Ta jõuaks nendeni, võib-olla saaks koguni ühe siia kaasa tassida. Ei, ämbriga Kaasa tarimine oleks võimatu, liiga raske, liiga lärmakas ja vet loksuks igale poole. Aga ta võiks neist ühe juurde minna. Joman, no ämbrini langetada. Ta võiks tühja hauapurgi veega täita. Paljas mõtegi vees ta huulte vastas, nii et ninaots puudutab veepinda. Kutsub esile bioloogilise tungi, mille Sarrasta pole seni veel kogenud. Mõtetes kukub ta järve, vesi täidab ta kõrvad ja suu, kurk avaneb üksainus sõõm ja ta suudaks selgemini mõelda. Ta ootab, et isa häälda peas vastu vaidleks. Aga seda ei juhtu.