Ainsaks heliks on vihmasabin, mis muudab Sämmalooburi mülkaks. See võib karjugas olla. Võib-olla kuulis mees, kuidas ta oapurgi avas ning läks siis trumpides alla ja ronis vaikselt üles tagasi. Võib-olla seisab ta suure riidekapi ees, püstol käes. Issand ja jumal, sinu armun, puhastav leek. Mari loor surub peopesad vastu kapi tagakülge ja nihutab paneeli lahti. Särgid lohisevad üle ta näo, kui ta nende vahelt läbi ronib. Ta toetab käed vastu kapiukse, sisekülge paotab üht ukse poolt. Ei ühtki püstoli paugatust üldse mitte midagi. Nüüdseks klaasita jäänud akna taga rabiseb vihm, kõlab kivikeste moodi, kui lained neid loksutavad. Tema toas on ikka veel tunda sakslase lõhna, vanilli meenutavat hõngu. Ja selle taustal midagi roiskuvat marylou okei, kuule vihmaladina ja meelekohtadel trummeldava vere kohina tõttu midagi. Ta põlvitab nii hääletult kui saab ja laseb kätel pikki põrandalauavahesid liikuda. Heli, mida tema sõrmeotsad ämbri külge tabades teevad tundub valjem kui katedraali kellalöögid. Vihm mühiseb katusel ja seintel tilgub klaasite aknast mööda. Kõikjal ümberringi ootavad Marii loori kivid ja merikarbid. Isa tehtud makett, tema tekk. Kuskil siin peavad olema tema kingad. Ta langetab näo ja puudutab huultega veepinda. Iga sõõm tundub olevat vali nagu mürsu kärgatus. Üks kolm Is tahmid, hingab, ahmib, hingab. Ta on peadpidi ämbris, hingab, sureb. Hääbunud. Kas mees liigutab end? Kas ta on allkorrusel? Kas ta tuleb jälle üles? Üheksa 11 13 Ongi janu täis joonud. Magu venib ja loksub. Ta jõi liiga palju. Ta libistab purgiämbrisse ja laseb sel täituda. Nüüd tuleb tegemata tagasi tõmbuda, vastu seina või ust põrkamata komistamata, vett maha loksutamata. Ta pöörab ringi ja hakkab hiilima vett täis, purk vasakus käes. Marili tuur jõuab oma toa ukseni, enne, kui meest kuuleb. Toon kolm või neli korrust allpool, pöörab üht tuba pahupidi. Noor kuuleb midagi, mis kõlab nii, nagu oleks kasti täiskuullaagreid põrandale kallatud. Need hüplevad, kolisevad ja veerevad. Tüdruk sirutab paremaga ette ja avastab sealsamas täpselt ukse kõrval midagi suurt neljakandilist ja kõva, mis on riidega kaetud. Tema raamat, see romaan lebab sealsamas, nagu oleks isa selle tema jaoks sinna pannud. Nähtavasti viskas sakslane selle voodilt maha. Taylor tõstab raamatu üles nii vaikselt kui saab ja surub vastu onu palituesist. Kas ta jõuaks trepist alla, kas ta jõuaks mehest mööda ja tänavale lipsata. Aga juba täidab vesida kapillaarid ja parandab ta verevarustust. Juba mõtleb ta terasemalt. Ta ei taha surra, ta on juba niigi liiga palju riskinud, isegi kui tal õnnestuks sakslasest imekombel mööda lipsata. Pole mingit tagatist, et tänaval oleks ohutum kui majas. Ta jõuab trepi Mademele, jõuab oma vanaisa toa lävele, liigub käsikaudu kapi juurde, ronib avatud uksest sisse ja sulgeb selle tasakesi enda järel. Mürsud kihutavad pea kohal, raputades keldrit, nagu mööduvad kaubarongid. Verner kujutab Ameerika suurtükiväelasi luurajad, kelle seireseadmed toetuvad kivi rahnudele, tanki roomikutele või hotelli käsipuudele. Kuule juhtijad, kes arvutavad tuule kiirust, suurtüki torukaldest nurka ja õhutemperatuuri, radistid, kellel on telefonitorud vastu kõrva surutud ja kes annavad teada sihtmärkidest. Kolm kraadi paremale rakke rünnakut. Rahulikud, väsinud hääled juhendavad sihtimist. Samasugune hääl, millega võib-olla jumal hingesid enda juurde kutsub. Palun siiapoole. Mu vanavanaisa ütleb folk. Heime Räki oli saemees aastaid enne aurulaevu, siis, kui kõik veel purjede abil käis. Werner ei saa pimedas kindel olla, aga talle tundub, et folk Heimar on püsti tõusnud ja veab sõrmedega piki ühte neist kolmest mõrases talast, mis lage üleval hoiavad. Hiiglase põlved on kõverdatud, eta madalasse ruumi, ära mahuks nagu atlas valmis rakkesse asuma. Tollal pajatab Folheimer, vajas kogu Euroopa laevadele Maste, aga enamik riike oli oma suured puud maha võtnud. Vanavanaisa rääkis, et Inglismaal ei leidunud terve saare pealt ühtki puud, mis oleks midagi väärt olnud. Nii et briti, siis Haanja ja ka Portugali laevade massid tulid kõik Preisimaalt selle kandi metsades, kus mina üles kasvasin. Vanaisa teadis, kus kõik need hiiglased asuvad. Mõne puu maha võtmiseks kulus viiel mehel kolm päeva. Algul löödi kiilud sisse just nagu nõelad, elevandinahka, ütlesid nad. Suurimad tüved neelasid sadakond kiilu, enne kui kriuksuma hakkasid. Mürsk viliseb kelder vappub. Vana-vanaisale, rääkis, et talle meeldis ette kujutada, kuidas suuri puid veetakse läbi Euroopa küll hoburakenditega, küll mööda jõgesid ja merd Suurbritanniasse, kus need näevad aastakümnete pikkusi lahinguid. Saavad uue elu ja seilavad suurtel ookeanidel. Kuni viimaks langevad ja teist korda surevad. Lendab järjekordne mürsk ja Werner kujutleb, et kuuleb, kuidas hiiglaslikud talata, pea kohal pragunevad. Söetükk oli kunagi roheline taim. Mõni sõna, jalg või pilliroog, mis elas miljon aastat tagasi, võib-olla ka kaks miljonit või koguni 100 miljonit aastat tagasi. Kas te suudate kujutleda miljonit aastat? Seal, kust mina pärit olen, kaevati puid üles eelajaloolisi maki peale siin kogu hingest sealt ära, ütleb Folhaimer, mina samuti. Ja nüüd. Verd kõduneb nurgas, kuskil liigub õde Juta maailmas ringi, vaatab, kuidas varjud end ööst lahti harutavad. Vaatab, kuidas kaevurid koidu hakul mööda lonkavad. Sellest piisas, kui Werner veel poisike oli, piisas ju. Maailmas täis põllulilli, mis minema visatud masinaosade vahelt üles sirutusi maailmast täis marju. Porgandikoorija, Frau, Elena muinasjutte, teravat tõrva, lõhna, mööduvaid ronge ja aknakastides sumisevaid mesilasi, nööri, sulge, traati ja häält raadios, mis pakkus talle kangastelgi, millel kududa oma unistusi. Aparaat ootab vastu korstnajalga lükatud laual. Selle all on kaks laeva akut. Imelik masin, ehitatud aastaid tagasi, et vestelda vaimuga. Marii loor omab nii ettevaatlikult kui saab klaveri tuulini ja tõuseb püsti. Kellelgi peab ju raadi olema tuletõrjujatele, kui neid alles on või vastupanu rihmadel või linnamürskudega pommitavatel, ameeriklastel sakslastel, nende maa-alustes, kindlustades võib-olla Etienne endalgi. Mari loor püüab ette kujutada, kuidas vanaonu kuskil küssitab sõrmed kummitusliku raadionuppe kruttimas. Võib-olla peab onu teda surnuks või on tal tarvis kuulda pisimadki lootuse virvendust. Marii loor veab sõrmedega mööda korstnakive leiab hoova, mille vanaonu sinna paigutas. Ta vajutab sellele kokku keharaskusega ning antenn tekitab ülespoole, sirutades katuse kohal tasast kriipivat häält. Liiga vali. Tüdruk ootab, loed 100-ni. Allkorruselt pole kuulda ühtki heli, tema sõrmed leiavad laual lülitid, üks mikrofoni ja teine raadiosaatja jaoks, aga ta ei mäleta, kumb on kumb. Lülita sisse üks, siis teine. Suure saatja sees hakkavad raadiolambid surisema. Kas see on liiga vali, papa? Mitte valjem, kui tuulehoog. Leegi tasane mühin, mari loor sõrmega mööda juhtmeid, kuni on kindel, et on mikrofoni kätte saanud. Nemad sulgeda tähendab hüljata oletused pime olemise kohta. Selle taevast nägusid ja hooneid täis maailma varjus on veel teine ürgsem ja vanem maailm. Paik, kus tasapinnad hajuvad ja helid parvedena läbi õhu lehvivad. Marii loor võib istuda pööningul kõrgel tänava kohal ja kuulda, kuidas vesiroosid kolme kilomeetri kaugusele rabas sahisevad. Ta kuuleb, kuidas ameeriklased üle põllumaade tõttavad oma tohutud kahurid Sämmaloo suitsu poole pööravad. Kuuleb, kuidas pered keldrites tormilaternate ümber nina luristavad. Kuidas varesed ühelt kai bussilt teisele hüppavad, kuidas kärbsed kaevikusse lebavad, laipade peale maanduvad? Kuidas tama rindi, puuviljad kõiguvad, kuidas pasknäärid kriiskavad Rohi luidetel põleb? Ta tunneb seda suurt graniitrusikat, mis on tunginud sügavamale maakoore sisse, mille peal kükitab säänma loo. Ja seda neljast küljest juhtuvat ookeani ja välimisi Saari, mis keerlevatele tõusudele vapralt vastu panevad. Ta kuuleb, kuidas lehmad kivis künadest joovad ja kuidas delfiinid La Manche'i rohelises vees ülespoole kerkivad. Kuuleb, kuidas surnud vaalade luud, viis ljööd sügavamal liiguvad luuüdi pakkumas sajandi jagu toitu täitele olenditele, kes elavad kogu oma elu ilmet, näeksid ainsatki päikese läkitatud footonit. Ta kuuleb, kuidas teod grotis oma kehasid üle kivide lohistavad. Selle asemel, et mina sulle loen, võiksid ehk hoopis sina mulle lugeda. Vaba käega avad tüdruk süles avaromaani ja leiab sõrmedega täheread. Ta tõstab mikrofoni huulte juurde. Neljanda päeva hommikul, mil nad on endiselt lõksus selle all, mis mesilaste hotellis seal järel kuulab Werner parandatud raadioseadet pöörab häälestusnuppu aeglaselt edasi-tagasi. Kui korraga ütleb tüdruku hääl tema tervesse kõrva. Kell kolm öösel ärkasin ma tugeva tõuke peale. Poiss mõtleb. See tuleb näljast palavikust. Ma kujutan asju ette. Mu mõistus sunnib raadio kahinaid heliks koonduma. Tõusin voodis istukile, jätkab tüdruk ja püüdsin kuulda, mis toimub. Ent korraga paiskus ilma keset kajuti põrandat. Tüdruk räägib vaikses puhtalt välja hääldatud prantsuse keeles. Werner surub kõrvaklapid vastu kõrva. Ilmselgelt ütleb tüdruk, oli Nautilus millegagi kokku põrganud ja terava nurga all viltu vajunud. Ta põristav, Harri venitab essi. Iga silbiga tundub hääl end üha sügavamale Reneriaajusse uuristavat nooria hele, vaevu enamat kui sosin. Kui see ongi pettekujutelm, siis las ta olla. Üks neist, Jää mägedes, pöördus ja tabas nautilust, mis parajasti vee all seilas. Siis libises jäämäe serv laevakere alla ning kergitas selle vastupandamatu jõuga hõredamatesse veekihtidesse. Werner kuuleb, kuidas tüdruk keelega suulage niisutab. Aga kes ütleb, et me ei põrku sel hetkel vastu jäälaama alumist põhja, mis järelmeid koletul kombel kahe jääkihi vahele pigistatakse. Jälle on kuulda kahinat, mis ähvardab tüdruku hääle summutada ja Werner püüab seda meeleheitlikult eemale tõrjuda. Laps oma pööningukambris klammerdub unenäo külge, millest ei taha lahti lasta. Aga Jutan käe ta õlale pannud ja sosistab, et teda äratada. Me hulpisime vees, aga 10 meetri kaugusel mõlemal pool nautilust kerkisid sädelevad jääseinad üleval ja all oli samasugune sein. Tüdruk katkestab äkitselt lugemise ja kahin kostab valju pöirgena. Kui tüdruk uuesti räägib, on tema hääl tungiv, sisin. Ta on siin, ta on otse minu all. Siis saade katkeb. Werner krutib nuppu, vahetab lainepikkust, ei midagi. Ta võtab kõrvaklapid peast, liigub täielikus pimeduses ja poole, kus folk Heimar istub ning haarab kinni sellest, mida peab teise käeks. Kuulsin midagi, palun. Folhaime rei, liiguta. Näib nagu oleks ta puust. Verner rapsab täiest jõust, aga ta on liiga väike, liiga nõrk jõud, hülgab ta peaaegu sama kiiresti, kui end ilmutas. Aitab, kostab mustavas pimeduses folk Heimar. Selles pole kasu. Werneris põrandale kuskil varemetes, nende kohalike räunuvad kassid, näljased nagu tema, isegi nagu folk Haimer. Üks poiss, Schulforta internaadis kirjeldas kordwernerile Nürnbergi marssi. Terve ookeanitäis lippe ja loosungeid, ütles ta. Tohutu hulk tulede valgel tunglevaid poisse ning kilomeetri kaugusel seisab altari juures füürer ise. Prožektorid valgustamast, sambaid ta selja taga. Õhk tulvil tähendusrikkust, viha ja õiglusejanu. Hans Sildser oli selle järele hull. Herbert pomsel olisele järele hull, kõik suul forta poisid olid selle järele hullud ja ainus inimene Werneri elus, kes kogu selle lavastuse läbi nägi, oli tema noorem õde. Kuidas, kuidas küll Juta maailma toimemehhanisme nii hästi mõistis sellel kui Werner Ness nii vähe teadis. Aga kes ütleb, et me ei põrku sel hetkel vastu jää laama alumist põhja, mis järelmeid koletul kombel kahe jääkihi vahele pigistatakse. Tan siin otse minu all. Tee midagi, päästase tüdruk. Aga jumal on üksnes valge, külm silm, suitsu kohal rippuv kuu veerandik, mis tilgub ja tilgub sellel, kui linn tasapisi põrmuks pommitatakse. 12. august 1944. Mari loor loeb jälle. Kes küll oskaks välja arvutada vähima aja, mida meil välja pääsemiseks tarvis oleks. Kas ei või siis juhtuda, et lämbume, enne, kui Nautilus jõuab pinnale tõusta, kas laevale oli saatusest ette määratud koos kõigi pardal viibijatega selles jäises hauas hukkuda. Olukord näis kohutav, aga kõik jäid rahulikuks ja otsustasid lõpuni oma kohust täita. Werner kuulab. Meeskond raiub jäämägesid, mis on nende allveelaeva vangistanud. Laev seilab piki Lõuna-Ameerika rannikut põhja, möödub Amazonase suudmest ja siis jälitab seda mööda Atlandi ookeani hiiglaslik kalmaar. Sõukruvi jääb seisma, kapten Nemo ilmub esimest korda mitme nädala jooksul oma kajutis nähtavale näol sünge ilme. Werner vinnab end põrandalt püsti, kannab raadiot ühes käes ja luist saab teisega patareid kaasa. Ta sammub läbi keldri, kuni leiab kuldses tugitoolis istuva folk. Haimeri. Ta paneb patarei maha ja veab käega mööda suure mehe käsivart, kuni õlani leiab üles tema tohutu pea surub kõrvaklapid folk Haimerile pähe. Kas sa kuuled teda? Küsis Werner. See on üks veider ja ilus lugu. Ma soovin, et sa saaksid prantsuse keelest aru. Hiiglaslik kalmaar on oma hiiglasliku noka Alvela sõukruvi vahele torganud ja nüüd ütles kapten, et nad peavad pinnale tõusma ja koletistega käsivõitlusse asuma. Folk, Heimar, hinga aeglaselt sisse. Ta ei liiguta end. Tüdruk kasutab sedasama saatjat, mille me pidime üles leidma. Ma leidsingi, mitu nädalat tagasi öeldi, tegemist on terroristide võrgustikuga. Aga päriselt olid need ainult üks vanamees ja tüdruk. Folk, timer ei lausu musta ega valget. Sa teadsid, kogu aeg on nii, et ma teadsin. Folk Heimar ilmselt ei kuule Vernerit läbi kõrvaklappide. Ta ütleb ühtepuhku, aidake mind. Ta anub oma isa, oma vanaonu, ta ütleb Tansiin, ta tapab mu. Nende kohal lasuvad rusud, rappuvad kõminat ja pimeduses on Verneril tunne, nagu oleks ta Nautilus sees vangis 20 meetri sügavusel sellal kui tosina näljase kraakeani haarmed laevakeret piitsutavad. Ta teab, et saatja peab majas üsna kõrgel asuma mürskudele lähedal. Ma päästsin ta ainult selleks, et teda nüüd suremas kuulda, ütleb ta. Folkaimeri juures ei viita ükski märk sellele, et ta oleks Werneris aru saanud. Ta on kas läinud või otsustanud, et läheb. On seal üldse vahet. Werner võtab kõrvaklapid tagasi ja istub patarei kõrvale tolmu sisse. Esimene tüürimees loet tüdruk, võitles raevukalt teiste koletistega, kes mööda nautilise külgi üles roomasid. Meeskond, viibutus, oma kirveid, Need kontseia, mina tagusime samuti oma relvadega elukate pehmeid kehi. Õhk oli vastikust muskuse lehast paks. Kaheteistkümnenda augusti keskpaigaks on Marii loor lugenud eetrisse seitse üheksas peatükis. Kapten Nemo vabastas oma laeva hiiglaslikku kalmaari kütkeis ainult selleks, et seista järgmiseks silmitsi paaniga. Mitu lehekülge hiljem rammis ta inimesi täis sõjalaeva läbistadesse, NAGU Wern kirjutab otsekui purjenõel kanga. Nüüd mängib kapten oma orelil kurbliku ja koledat leinaviisi ning Nautilus suigub mere tühermaadel. Jäänud on veel kolm lehekülge. Kas Marii looril õnnestus seda lugu edastades kellelegi lohutust pakkuda? Kas tema onu, kes koos veel 100 mehega kuskil läppunud keldris küssitab, seda üldse kuulis? Kas ameeriklaste kolmik öösel lahinguväljadel puhates ja oma relvi puhastades koos temaga mööda Nautilus pimedaid koridore rändas? Seda ei oska tüdruk isegi mitte oletada. Aga tal on hea meel, et lõpp on nii lähedal. Sakslane allkorrusel karjus kaks korda masenduses ja on nüüd vait jäänud. Mari loor kaalub, kas mitte pugeda lihtsalt kapist läbi, anda majake tema kätte ja vaadata, kas mees halastab talle kõigepealt loeta lõpuni, siis langetab otsuse, tabab jälle majamudeli ja kallutab kivi oma peopesale. Mis juhtuks, kui jumalanna oma needuse tagasi võtaks? Kas põlengut, kus siukseid maa saaks jälle terveks ja tuvid naaseksid aknalaudadele, kas Fatah tuleks tagasi? Tõmba kopsud õhku täis, lase südamel lüüa. Ta hoiab nuga enda kõrval sõrmeotsi vastu romaani ridu. Kanadalased harpuuni ja need länud on leidnud pääsemisvõimaluse. Meri tormab, ütleb ta, professor Aronaale ja tuul on tugev. Ma tulen teiega, need aga võtke teatavaks, et kui meid peaks tabama, kavatsen ma end kaitsta. Isegi kui ma pean seda tehes surema. Me sureme koos need mu sõber. Marii loor lülitab raadiosaatja sisse. Volk, Heimar ei liiguta end värviämbri põhjas olnud vedelik, kui mürgine, sega olla võis, on otsas. Kui kaua juba pole Werner tüdrukut ühelgi sagedusel kuulnud? Tund aega kauem. Tüdruk luges, kuidas Nautilus kisti veekeerisesse lainetesse, mis olid majadeski kõrgemad. Allveelaev kerkis püsti, selle terasribid raksusid ja siis luges tüdruk ette Werneri oletust mööda raamatu viimased read. Ja nõnda on 6000 aasta eest koguja esitatud küsimusele kes on iial mõõtnud mere sügavust. Õigus vastata ainult kahel inimesel. Kapten, emal ja minul siis saatja ühendus katkes ja Werneri ülelaotus, täielik pimedus. Nende möödunud päevade jooksul, kui palju neid ongi olnud, tunne, nagu oleks nälg tema sisemuses kobav käsi, mis sirutub kord üles abaluudeni ja siis jälle alakõhtu kraabib tema luid tänase aga või on juba õhtu kustub nälg, aga nagu leek, mille jaoks pole enam kütust. Lõpuks on tühi ja täis kuidagimoodi üks ja see sama. Millalgi pärast 13. augusti keskööd, olles vanaonu pööningul viis päev tavaelus püsinud, hoiab Marii loor vasakus käes heliplaati ja veab parema käe sõrmedega õrnalt üle selle vagude pannes terve laulu oma peas uuesti kokku iga valjenemise ja vaibumise. Siis asetab ta plaadi EKi enni grammofoni pulgale. Poolteist päeva mitte sõõmugi vett, kaks päeva mitte suutäitki toitu. Pööningul on tunda palavuse, tolmu, vangistuse ja tema oma uriinilehka, mis tuleb nurgas seisvast habemeajamise kausist. Paistab, et piiramisele ei tule iialgi lõppu. Tänavatele lange praksudes müüritükke, linn laguneb koost. Ometi see maja ei varise. Marii loor võtab vanaonu palitu taskust, vabanda purgi ja asetab keset pööningu põrandat. Tantsida nii kaua alles hoidnud. Võib-olla sellepärast, et see on omamoodi viimane sidemad Ammanekiga. Võib-olla sellepärast, et kui ta selle avab, leiab sisu halvaks läinud olevat. Sisse kaotus, tapab ta. Ta asetab purgi ja tellise klaveripinge alla, kus võib neid jälle kergesti leida. Siis kontrollib ta grammofoni asetatud plaadi uuesti üle, langetab helipea, tõstab nõelaplaadi välisservale, leiab vasaku kui käega mikrofoni lüliti ja paremaga raadiosaatja oma. Ta kavatseb keerata muusika nii valjuks kui saab. Kui sakslane viibib majas, siis kuulab ta seda. Ta kuuleb läbi ülemiste korruste nõrguvad klaverimuusikat, kallutab pea viltu ja uitab siis kuuendale korrusele nagu mõnitanud lakkujas deemon. Lõpuks paneb ta kõrva vastu riidekapi ust, kus helid on veel valjemad. Milliseid labürinti maailmas leidub puuoksad filigraanselt, juurestikud, kristallkivimid, tänavad, mille tema isa oma makettides uuesti üles ehitas. Labürindi, mida leidub oga kodalasse, karbi mügarikes, plaateni, puudekoores ja kotkas õõnsates luudes. Enne ütleks, et kõige keerulisem neist inimaju, mis on ilmselt maailma kõige keerulisem asi. Üks kilogramm niisket ollust, mille sees keerlevad terved universumid. Ta suunab mikrofoni kellukesekujulisse grammofoni torusse, lülitab plaadimängija sisse ja plaat hakkab keerlema. Pööning on kahinat täis. Oma mõtetes jalutab tüdruk mööda Shardande plandi jalgrada. Õhkum kuldne tuul, roheline ja pajude pikad sõrmed libisevad üle ta õlgade. Eespool on tema isa, isa sirutab käe, ootab klaver hakkab mängima. Mariilordistab pinge alla ja otsib üles noa. Ta roomab mööda põrandat seitsme pulgalise redeli juurde ja istub jalad kõlkumas, teemanttaskus majakese sees ja nuga pihku surutud. Eks.