Algab kirikuelu. Saadet juhib Meelis Süld. Tere õhtust, head kuulajad. Peterburi kiriku taaspühitsemise eest möödub viis aastat. Tänases saates uurime, kuidas sealsel kogudusel läheb ning milline on Eesti Evangeelse luterliku kiriku diasporaa töö ennekõike siis Venemaa territooriumil. Tänases saates räägime sellest, mismoodi Eesti Evangeelse Luterliku kiriku delegatsioon külastab Peterburi luteri kirikut ja kogudust, meie oma kogudust ja stuudios on meil Tiit Salumäe, kes on Eesti Evangeelse luterliku kiriku piiskop ja vastutab just diasporaa töö eest. Tervist. Tere. Kui me alustame üldse sellest diasporaa mõistest, siis luteri kirikul on oma tööharusid nii ida kui lääne pool, nii et, et see väljaspool Eesti territooriumi tehtav töö on, on päris lai tegelikult. Jah, see on päris lai ja sellega me puutume kokku nüüd õieti Eesti taasiseseisvunud riigis. Teatavasti oli ju niimoodi, et kui põgenikud lahkusid, siis loodi Rootsis Eesti Evangeeliumi luterlased kiriku konsistooriumi ja piiskop läks sinna ja tekkis nii-öelda väliseesti kirik ja kodu, Eesti kirikul ja väliseesti kirikul ei olnud otseselt midagi tegemist. Nüüd kui uus põhikiri tuli, siis tekkis ikka ühinemise küsimused ja praeguseks on siis üks piiskopkond on keskusega Torontos. Ameerika, Kanada, Austraalia ja teine siis nii-öelda diasporaa piiskopkond, millega mina tegelen, on siis euroop, papa ja Venemaa ulatab välja kuni Siberini. Ja sellele nüüd omapära, et, et tegemist ei ole selles mõttes eksiilkiriku olukorraga. Peterburis ei ole ju eksiil kirik tegelikult kunagi tööd teinud, samuti Helsingis, samuti Brüsselis. Aga Peterburi Jaani kirik on need jah omaette suur nähtus ja suur rõõm. Nii et viis aastat on kiriku taastamisest nüüd täis saanud ja ja peame siis seal piduliku jumalateenistuse. Kui hästi on eesti luterlased Peterburis esindatud praegu? No selles mõttes suurepäraselt, et kirik on nüüd nende viie aastaga omandanud Peterburi kultuurielus täiesti uue positsiooni, kuna ta on vahetult Maria teatri lähedal. Siis oli alguses ka hirmusid, et ta kaob nii-öelda Maria teatri juurde ära. Aga vastupidi Eesti Kontsert, kes seda kirikut koostöös kogudusega sisaldab oli just peadirektoriga. Ja ta ütles, et täiesti uus kontingent on praegu kohalikud vene inimesed Need, kellel ei ole ka alati nii palju raha, et minna marja teatrisse ja siis nad tulevad ja saavad oma kontserdielamuse Jaani kirikus. Ja seal on ka ju jumalateenistuslik tegevus, iga pühapäev Seal on jah, regulaarne jumalateenistuslik tegevus siiani oli nüüd suvel nagu vaheaeg, aga see ei ole muidugi õige ja ka Eesti turiste käib ju väga palju. Et nüüd ikkagi teenistused hakkavad olema aastaringselt. Kui me Peterburist räägime, siis mismoodi sealsete öelnud see korraldatud? Ma saan aru, et üleüldse Venemaal ei tegutse mitte Eesti evangeelne luterlik kirik, vaid, vaid on nagu koostöö siis ingeri kirikuga hoopis. Jah, Venemaal on kaks luterlikku kirikut ja Siberis veel kolmas. Kõigi nende kolmega on meie kirikul koostöö. Siberi kiri, mida juhib piiskop, lõtkin, on ordineerida, vot siin Tallinnas ja ta oli peapiiskop, keeviti õpilane ja, ja õnnistati ametisse, siis oli küll juba peapiiskop Andres Põder ja nende piirkondade põhilised Siber. Nüüd suur on nii-öelda saksa luterlik kirik. Varem ühendas siis ka teisi maid Ukrainat, Kasahstani, nii edasi, aga praeguseks on see ülevenemaaline luterlik kirik. Mida siis juhib peapiiskop, kes on Moskvas? Meie otseseks partneriks on Ingeri evangeelne luterlik kirik. Seda ka mitme ajaloolise olukorra tõttu. Ma olin ju ise ligi 10 aastat Puškini Sazova, Ingeri koguduse pastoriks kaheksakümnendatel aastatel ja siis olukord muutus, Tus Puškini asuv kogudus kuulus nagu teatud määral Eesti konsistooriumi alla, aga see oli ka Nõukogude Liidu aeg piire vahel ei olnud ja, ja Ingerlased seal ja Eestis töötasid kaunis lähedast koos ja, ja paljud olid Narvas veel konfirmeeritud, nii nagu praegune piiskop Ki. Aga igal juhul siis 80.-te lõpuks olukord juba nii palju muutus oli ingeri, rahva ärkamine. Ingeri rahvas lõi palju uusi kogudusi ja esimene samm oli siis, et meie kirikukogu andis õiguse moodustada Ingeri praostkond ja hiljem Se praostkond, iseseisvus ja siis valiti juba piiskop. Ja see kirik, noh, sisuliselt on küll nagu teatud ajal olnud tütar kirik Eesti kirikule, aga ta ikkagi on palju vanem, kui muidugi see koostöö. Need on ikkagi sajandid, mida hingerlased on oma alal elanud, siis Peeter Suur raius selle akna sisse, ehitas Peterburi linna. Ja selle taustaga on siis meie side Ingeri kirikuga väga positiivne, asjalik. Üks viieaastane, koostööleping saab nüüd täis ja sellesama visiidiga ühenduses on siis ka uue lepingu allakirjutamine järgmiseks viieks aastaks. Aga Eesti evangeelne luterlik kirik ei ole siis registreeritud kuidagi Venemaal, nii et et tehaksegi siis koostööd Ingeri kiriku ka, et vältida seda veel ühe kiriku loomist. Jah, see nüüd sõltub ka väga palju vene seadustest, mis paraku ei ole niisugused nagu Eesti vabariigi seadused. Meil on tegelikult veel ka Petseri kogudus, mis praegu küll kuulub Võru praostkonda ja Andres Mäevere teenib seda nii palju, kui seal on järgi kirikuaastapäev tuleb aga Peterburi Jaani kirik on siis üks näide sellest meie koostöölepingust, kus me lepime selles kirikutena kokku. Nii nagu soomekeelseid inimesi Eestis teenib, Eesti luterlik kirik, nii eestlasi Venemaal teeni pinge, riigi riik ja see kirikuhoone ja kogu kiriku administratsioon on siis teatud määral üks osa Ingeri kirikust, kuigi kirikuhoone kuulub tegelikult seal kogudusele ja on kogudusele tagasi anda. Ja selle haldamiseks on siis nüüd koostööleping Eesti kontserdiga kes sinna on väga palju panustanud, et see hoone elab, et ta korras saab. Et seal toimub pidev tegevus. Nii et see on kaunis keeruline kombinaat. Ja ma hakkasin mõtlema, et päris palju on seal see osapooled on kogudus ja on Eesti Kontsert ja ingerikirik on eestikeelne, luterlik kirik veel, et päris päris mitu on seal neid, neid harusid, kellega kõik peab koostöö sujuma. Me oleme niimoodi jaganud, et selle koguduse vaimulik teenimine tähendab pastorite läkitamine, sinna on olnud siis meie ülesanne, seda olen mina koordineerinud ja kokku leppinud ingeri kirikuga. Meil on paar pastorid, kes siis alaliselt käivad seal kordamööda aga kogu muu administratiivne tegevus koguduses selle koguduse, noh, nii-öelda juhatuse esimeheks on Ingeri kiriku piiskop paare Kuugaupi. Ja, ja kogudusel on siis eraldi koostööleping Eesti kontserdiga, kes seda hoonet haldab ja eks teatavasti praeguseks on ju veel ehitusvõlad, mida Eesti riik maksab. Aga ka sel korral on jällegi meil ees läbirääkimised, peame need osapooled ära kuulama ja ja nii nagu meediast on ka ju ilmselt inimesed tähele pannud, et, et ega seal pingetest just ei puudu. Prokuratuur sekkus seal teatud määral koguduse asjadesse ja püüdis korda luua, noh, need tavalised niisugused vene ajal meilegi tuntud asjad, tuletõrje ja päästeametiküsimused ja kuidas õue sisse saada, kelle käes võtmed on ja, ja umbes niisugused asjad. Aga möödaminnes Remmel juttu siin ka Petseri kirikust, et seal on tõesti tulemas suur ümmargune aastapäev. Ja seal muidugi tegevus on nüüd tagasihoidlikum võrreldes võrreldes Peterburiga ja noh, eks arusaadav, ka Petseri on väiksem koht. Jah, Petseris on kohalike eestlaste arv väga palju vähenenud aga meil on küll plaan sinna sõita koos peapiiskopiga kirikuaastapäevaks ja kohtuda ka kloostriga ja rääkida läbi muidugi Petseri on selles mõttes, et meile teistsugune territoorium, et ta on ajalooliselt ja praegu ka pole ju piirilepingut, ta on ikkagi Eesti territoorium. Nii et me oleme sellest ka seal lähtunud natukene teistmoodi, et seal on ikkagi eesti kogudus. Aga üldiselt need suhted õigeusu kiriku ja luteri kiriku vahel Venemaal, et kui, kui hästi need tänapäeval üldse laabuvad. Minul on olnud see õnn, et sel ajal, kui ma olin Puškinis pastoriks oli Leningradi vaimuliku akadeemia rektoriks peapiiskop Kirill kellest nüüdseks on saanud patriarh. Et meie suhted lähevad sinna aastakümnete taha ja, ja sellepärast on, on need personaalsed suhted head. Aga õigeusu kirik? On küll ka Eesti töösse suhtunud väga hästi. Aga nende üks soov on olnud tavaliselt, et me ei tegeleks nii-öelda proseletismiga, et me värbaks venelasi luterlaste, eks, et me teeksime ikkagi eestikeelset tööd. Ja see on ka niimoodi enam-vähem olnud, kuigi nüüd osa inimesi ju ei, ei mõista, nad on eestlased, ei mõista eesti keelt, et vene keel on niisugune abikeel. Aga ikkagi see kogudus on eestikeelne kogudus. Minu teada vist Peterburis ka antakse eesti keelt nendele inimestele, kes on unustanud või kes ei ole siis kodus nii palju rääkinud eesti keeles. Ja seal on misjonäride paar Hanno ja Liidia keskinen, hilja on eesti naine ja kasvatavad seal oma lapsi ja, ja töötavad seal siis Soome misjoni kaudu ja Lilia nüüd väga tulemuslikult käivitanud seal lasterühma, nii et lapsed kogunevad, räägivad eesti keelt ja ja, ja muidugi eesti selts püüab omalt poolt korraldada ka eesti keele õpetamist. Jah, aga omaette küsimus on, et milline on nende koguduste tulevik, kui, kui seal ka ainult eesti keeles Teha Peterburi olukord on muidugi selles mõttes siiski midagi muud, kuna üks kontingent, kelle nime praegu veel päriselt jõudnud ei ole, aga kellest ka on Eesti kontserdiga olnud päris tõsiselt juttu on Peterburis olevad Eesti ärimehed. See on täiesti nimetamisväärne suurus. Inimesed, kes seal kaunis hõivatud oma äridega Peterburis õppivad noored. Nii et me ei räägi tegelikult ainult Nendest vanaemadest, kes seal oma lapselapsi kasvatavad vaid nii nagu Helsingis või Brüsselis on hulk Nad ei jää sinna võib-olla paljud alaliselt, aga nad on praegu seal ja milles me oleme nüüd ka Eesti kontserdiga kokku leppinud, et et see oleks nagu järgmise viie aasta jooksul meie sihtrühm leida üles ja, ja tuua see eesti kogukond sinna eesti kogudusele lähemale. Tänu Eesti vabariigi aastapäevale. Sest ega me ei saa unustada, et et Eesti vabariigi iseseisva riigi mõtted tulevad ikkagi Peterburist ja kust mujalt kui Jaani kirikust. Omal ajal tegutsesid Peterburis ka eestikeelne õigeusu kogudus. Ma ei tea, kas sellest on midagi veel järgi jäänud. Sellest kahju. Kas see ei ole see kirik asub küll kohe meie Jaani kiriku lähedal, seal on sünagoog, aga küsisin ka just, et kas seal õigeusus mõni oskab rääkida, aga ei see on siis, viskab Platoni kogudus ühesõnaga. Aga kogudused mujal Venemaal, neid on ju ka kaugemalt kaugemates külades. No kus me oleme alaliselt teeninud, on Moskva ja Siberis Ülem-Suetukis Eesti küla kirik, seal ma olen käinud ka ise mõne aasta tagant. Aga tegelikult eestlasi on seal päris palju. Piiskop lõtgeniga on ka juttu olnud, et võib-olla seal Novosibirski ümbruses ka laiendada eestikeelse tööd. Siis on meie kogukonnad Krimmis Sotši lähedal. Nii et eestlasi ikkagi jagub igale poole. Ja loomulikult siin juba siis lähema Riia, Vilnius. Rääkisin mõned kuud tagasi kunstnik Eva sepinguga, kes käis külastamas Siberis just neid eesti külasid kohtas seal inimesi, kes küll täiesti eesti keelt enam ei rääkinud, aga uhkusega ütlesid, et ja et me oleme eestlased või või minu rahvuseks on eesti. Et tegelikult võib-olla ka nooremaid inimesi, kes tõesti eesti keelt ei valda, aga aga tunnevad mingisugust sidet. Ikkagi, ja absoluutselt noh, mida me oleme püüdnud teha nende külaskäikude puhul, et siis võimalikult, et kohtuda. Aeg-ajalt on ka meie Moskva saatkond olnud seal võtnud kaasa raamatu, kuid ja, ja muidugi Ülem-Suetuki oli nii eestikeelne küla, et seal veel mõni aeg tagasi ei tulnud vene keelega taime. Et kes sinna külla tulid, need pidid eesti keele ära õppima. Aga Moskvas, kus siis koos käiakse? Moskvas Me oleme enamasti praegu saatkonnas pidanud oma teenistuse, et seal on muidugi saksa kirik kes on meid kutsunud alati ja kus on väga hea Sauer, orel ja võib-olla seal vaid mõne kontserdi teha. Aga kuna ta eesti seltsiga on päris hästi sobinud, siis saatkonnas olnud Rääkides veel koostöölepingust Eesti Evangeelse luterliku kiriku ja siis ingeri kiriku vahel, mille allkirjastamine nüüd on just pühapäeval. Mõnest põhimõttest oli meil juba juttu, mis seal lepingus on, aga, aga mida, mida see koostöölepe veel endas hõlmab? See on hea tahte, koostööleppe kus jah, lepitakse kokku need piirkonnad ja teineteise tunnustamine, vastastikku informatsiooni jagamine. Nii hästi muidugi see ei ole läinud, et me iga paari aasta tagant saaksime kokku ja räägiksime uudiseid, aga noh, praeguseks on ka muid võimalusi selles plaanis. Ja noh, mis seal nihukeste kiriklike lepingute oluline punkt on siis vastastikku vaimuliku ameti tunnustamine. Sest need nõuded võivad olla erinevad. Kui meie siin Eestis praegu nõuame pastoritelt magistritaset siis ingeri kirikus muidugi see päris nii võimalik ei ole. Nad saavad küll suhteliselt pika ettevalmistuse ja oligi ühel üritusel jutuajamine Peterburi Ülikooli inimestega, kes väga kõrgelt hindasid seminaritööd ja, ja praegu ka Peterburi Ülikooli juures käivad selle vaimuliku õppeasutuse õppejõud teatud loenguid pidamas ja vastupidi. Aga see vastastikune tunnustamine on väga oluline, et kui meie näiteks saadame siit vaimuliku sinna kogudusse teenistusi pidama, siis see on ikkagi sealse piiskopiga kooskõlastada. Ja mida me oleme püüdnud muidugi alati ka arvestada, et kui ütleme, kiriku juhtkonnast inimesed käivad, et siis nad ikkagi kohtuvad ka sealse juhtkonnaga. Kas Ingeri kirikus oli veel see põhimõte ka, et naine vist ei tohtinud seal vaimulik olla, need naist vist sinna saata ei saab Peterburi kogudusse? Me ei ole proovinud. Ma isegi arvan, et, et võib-olla nad aktsepteeriksid seda. Aga aga me oleme lähtunud sellest, et seal käivad mehed. Ja nende teiste kogudustega, mis siis on kaugemal, ma saan aru, et, et on, on selline hea põhimõte, et teatud aja tagant külastatakse neid. Jah, nüüd jaanuarikuus oli niisugune sündmus Tallinnas, et me kutsusime kõikide nende Diaspora piirkondade inimesed, konsistooriumi, see oli esmakordne niisugune ülemaailmne siis eesti sinod. Nii et seda me oleme püüdnud teha, aga ega meil rohkemaks praegu ei ole ka väga võimekust veel. Meil on väljatöötamisel ja peaks minema järgmisele kirikukogule käsitlemisele. Diaspora seadusandlus, mis siis looks ka teatud mõttes seaduslikud alused meie suhetele. Aga pühakodade korrashoiu mõttes, mis puudutab nüüd kasvõi sedasama Peterburi Jaani kirikut, selle selle säilitamist nüüd sellisel uhkel kujul ja, ja teisipidi ka need teised kirikuhooned kas või Petseri kiriku näide, et kuidas need asjad on lahendatud. Petseris ei ole väga suuri mahukaid töid toimunud aga Jaani kirik on ju täielikult üles ehitatud, ta oli tehtud büroohooneks ja vahelaed vahele ja ja see torniosa hoopis teistmoodi. Et see, mis Peterburis on toimunud, seal on tohutud ehitused, seal vastutab siis kogudus koos Eesti kontserdiga. Õieti, see on ikkagi meie kokkulepe selles mõttes Eesti riigiga kaugemalt, keda siis Eesti Kontsert otseselt esindab. Aga nüüd selle teenimise osas peaks veel nimetama ühte struktuuri, mida ma pean väga oluliseks ja mis töötab nii nagu kõik rahastamisasjad kord paremini, kord halvemini, see on kaasmaalaste programm. Ja see programminõukogu saab teatud aegadel kokku, nii et olin ise Narvas nüüd möödunud aastal, kui oli viimane programmi koosolek ja meie teenimine ka näiteks Peterburis on võimalik läbi misjonikeskuse tänu ikkagi sellele riiklikule programmile. Ja see, mis puudutab nüüd Petseri koguduse kiriku saatust, et see, see on alles arutelu koht, jah. Nii ja naa. Omamoodi on siiski lahendused ka tulnud. Vene muinsuskaitseseaduse järgi on siis kirikuhoone eest võtnud Ingeri kirik vastutuse ja ja püüab seda hoida ja meil on sealse piiskopiga selles mõttes kokkulepe. Aitäh tulemast täna stuudiosse Eesti Evangeelse luterliku kiriku piiskop Tiit Salumäe ja piiskop siis, kes vastutab just ennekõike diasporaa töö eest. Ja kõike head, kõike head. Järgmine kirikuelu saade on eetris nädala pärast õhtul kell seitse, kui jumal lubab ja elupäevi meile annab. Mina olen toimetaja Meelis Süld ja soovin teile rahulikku õhtut.