Linna kohal säravate tähtede all on kõik unne suikunud magavat suurtükiväelased magavad nunnad, katedraali aluses krüptis magavad lapsed, keda emad magades vanades korsaaride keldrites süles hoiavad magavad kõik peale tigude, kes üle kivide roomavad ja rottide, kes rusude vahel sibavad. Magab ka mesilaste hotelli varemete alla auku jäänud Werner. Ainult folkaimerove ärkvel tähistub suur raadio niimoodi süles nagu Verner selle asetas hääbuv patarei ta jalgade vahel maas mõlemas kõrvas kahisemas raadiokahinat. Mitte sellepärast, et folkaime rusuks, et võib midagi kuulda vaid sellepärast, et sinna Werner. Need kõrvaklapid jättis sellepärast, et temas pole nii palju tahtejõudu, et neid peast lükata. Sellepärast et ta veenis end juba mitu tundi tagasi, et kipspead keldri teises otsas tapavata, kuid ainult liigutab. Võimatul kombel lahvatab kahin ühtäkki muusikaks. Folhaimeri silmad lähevad pärani ja püüavad leida pimeduses iga sinna eksinud footonid. Üksainus klaver liigub heliredelil üles sisenenud Alla folk. Heimar kuulab noote ja nende vahele jäävat vaikust ning avastab end koidu rajal hobuseid läbi metsa juhtivat. Siis aga sumpotta läbi lumevanavanaisa kannul, kes sammub Jaak tohututele õlgadele toetatud lumi saabasse ja hobuse kapjade all krudisemas puud nende kohal kohisemassic riiuksumas. Nad jõuavad külmunud tiigiveerele, kus kasvab katedraali kõrgune mänd. Vanaisa laskub vili nagu pattu kahetsema ja lükkab saetüvekoorde tehtud vakku ja hakkab saagima. Folkaimer tõuseb, leiab pimedas Werneri jala ja paneb kõrvaklapid poisi kõrvadele. Kuula, ütleb ta. Kuule, kuula. Werner virgub. Helid hellivad läbipaistvate lainetustena mööda. Kleeride lünn. Kleer tüdruk, kes on nii puhas, et paistab lausa läbi. Kinnita taskulamp patarei külge, käsib folk. Haimer, miks tee seda? Enne, kui laul lõpuni mängib, ühendab Werner patareiraadio küljest lahti, võtab kustunud taskulambil klaasi ja pirni. Näed need klemmide vastu ja tekitab neile valguskera. Keldri taganurgas lohistab folk Heimar rusude alt välja kive, puutükke ja purunenud müürijuppe, pidades aeg-ajalt vahet põlvedele toetada ja hinge tõmmata. Ta La kõik need asjad kaitse valliks. Siis tirib ta Werneri selle hädapärase punkri varju, krutib granaadipideme lahti ja tõmbab nöörist, et läita viiesekundiline süüde. Werner asetab ühe käe kiivrile ja Folk. Heimar lennutab granaadi sinna, kus varem seisis trepp. Sekundi murdosaks käriseb kumb Werneri ümber kaheks. Just nagu oleksid viimasedki hapniku molekulid sellest välja kistud. Siis vihiseb mööda kivi puidu ja metallitükke, mis kõlksuvad vastuda kiivrit, särtsatavad nende selja tagaseina sisse ja folk, Heimeri Parikat vajub kokku. Kõikjal valitseb pimedus. Asjad rabisavad ja libisevad ning Werner ei suuda hingamiseks õhku leida. Ent plahvatus tekitab hoone rusude sees mingi struktuurilise nihke ja kostab nõksatus, millele järgneb pimeduses rohkesti kahinat. Kui Werner köhimise lõpetab ja prahi rinnalt maha lükkab, näeta Folhaimerit üles lillakad valgust täis augu poole vahtivat. Taevas öötaevas läbi tolmu, tungib tähekiir ja jääb pidama põrandal asuva rusuhunniku serval. Hetkeks hingab Werner seda sisse, siis toob folk Heimar ta tegelikkuses tagasi, ronib pooleldi hävinud trepile ja hakkab avaust kangiga suuremaks lahmima. Raudkang koliseb tema kätele rebenevad avad ja ta kuuepäevane habe helendab tolmust valgena. Aga Werner näeb, et folk Haimeri tegevust saadab kiiresti edu. Valguse ribakeses saab peagi lilla kolmnurk. Laiem kui Werneri mõlemat käelabad kokku. Üks hoop veel ja folk Haimeril õnnestub purustada suur rusulatakas, millest enamik langeb tema kiivrile ja õlgadele. Edasi tuleb üksnes pugeda ja ronida. Folhaimer pressib ülakeha. August väljaaugus 1000 kriibivata õlgu. Tema kuup käriseb, puusad väänlevad ja juba ongida väljas. Ta sirutab käe alla Werneri tema riidest koti ja vintpüssi järele ning tõmbab kõik üles. Nad põlvitavad kohas, kus vanasti asus põiktänav kõige kohale laotub tähevalguskuud, pole näha. Folk. Heimar pöörab oma veritsevad peopesad ülespoole. Just nagu tahaks õhku püüda lastasel vihmaveena oma naha sisse imbuda. Ainult kaks hotellis, selline ongi veel püstinurgast võidetud, mõni krohvid, üks siseküljele pidama jäänud. Taamal on majad oma sisemuse ööle näha toonud. Kaitsemüür hotelli taga püsib, kuigi paljud müüri sakid on hävinud. Müürist teisel pool kohiseb vaevukuuldavalt meri. Muidu aga ainult rusud ja vaikus. Tähevalgus tungib kõikidesse laske avadesse. Mitu meest nende ümber kivihunnikutes kõduneb? Üheksa, võib-olla rohkemgi. Nätsu tunduvad müüri varju tuikudes mõlemad loobunud. Müürini jõudnud, vaatab folk Heimar Vernerile otsa siis kaugele öösse. Tema nägu on nii tolmune, et ta meenutab puudrist valmistatud kolossi. Viis kvartalit lõuna poole. Kas tüdruk mängib ikka veel oma salvestisi? Võta püsse, mine, ütleb Folhaimer. Aga sina süüa? Werner hõõrub tähevalguse helguse ees silmi. Ta ei tunne nälga, otsekui oleks söömisvajaduse nuhtlusest igaveseks vabanenud. Aga kas me ütleb folk, Heimar taas Verner vaatabki seda viimast korda tema rebenenud kuube ja laiakandilist lõuga. Tema suuri helli käsi. Kelleks kõik saada võiksid? Kas ta teadis terve selle aja. Werner liigub varju, otsides edasi riidest kott, vasakus piss, paremas käes, viis padrunit jäänud mõttes kuulata tüdrukut sosistamas. Tansiin. Ta tapab mu piki rusu kanjonit lääne poole üle telliste traatide, katusekivikildude. Paljud neist veel tulised tänavad on nähtavasti hüljatud, kuigi Verneril pole aimugi, kelle silmad võivad teda purunenud akende tagant jälgida sakslaste, prantslaste, ameeriklaste või brittide omad. Võimalik, et just praegu jääb temal pidama mõnest snaipri sihikurist. Maas vedeleb üksikplatvorm king, siin jälle lebab selili puust nikerdatud kokakuju käes tahvel, millel on ikka veel kirjas tänane supi pakkumine. Seal vedelevad suured okastraadi puntrad. Kõik kohad lehkavad laipade järele. Fon rumpel tuigub vägeva kapi ees kiikab selle sisse vanade riiete vahele vestid, triibulised püksid, koidest puretud ühevärvilised, kõrgete kraede koomiliselt pikkade varrukatega särgid. Poiste riided aastakümneid vanad, mis tubase selline on? Suured peeglid riidekapi ukse pooltel on vanusega musta täpiliseks muutunud. Väikese kirjutuslaual seisab paar vanu nahast saapaid. Konksu küljes ripub riidehari. Laual on fotoõhtu hakul rannas seisvast lühikeste pükstega poisist. Katkise akna taga lasub tuuletu öö. Tuhk keerleb tähevalgel. Südavasardamas mõistus trikke tegemas, küünal ühes, püstol teises käes, pöördub fon rumpel uuesti riidekapi poole. Küllalt suur, et sellesse sisse pugeda. Kuidas selline päratu asjandus üldse kuuendale korrusele saadi? Ta tõstab küünla lähemale rippuvate särkide varjus, seda, mis tal varasematel läbiotsimistel kahe silma vahele jäi. Tolmu sisse veetud jutt mille on teinud sõrmed, põlved, võimulemad. Mees lükkab riided püstolitoruga eemale. Kui sügavale kapp ulatub. Ta kallutab ennast kapi sisemusse ja kuuleb seda tehes tilinat kaht kellukest, mis all ja üleval helisema hakkavad. Selle hääle peale raps saab ta end tahapoole. Lööd pea vastu kapi ülaserva säraküünal kukub tal käest ja fon rumpel prantsatas selili. Ta vaatab, kuidas küünal veereb. Kuidas selle leek ülespoole osutab, miks, mis kummaline loodusseadus küll nõuab, et küünlaleek alati taevasse osutaks. Viis päeva selles majas ja ei mingit teemanti viimane saksa vägedega. Käesolev Britannia sadam on peaaegu kaotatud Atlandi vall. Koos sellega juba on ta elanud kauem, kui arst lootust andis. Ja nüüd nende kahe tillukese kellukese helin. Kas niimoodi siis saabubki, surm? Küünal veereb tasakesi akna poole kardinate poole. Allkorrusel kätsatab välisuks lahti. Keegi astub majja. Esikus lebavad katkised savikillud, mäletult siseneda võimatu. Koridoris edasi ootab prahti täis köök. Koridor on täis kõrgeid tuha, kaalusid pikali kukkunud tool eespool trepp. Kui tüdruk pole viimaste minutite jooksul kuhugi läinud, on ta majas kõrgel raadiosaatja lähedal. Püssi mõlema käega ega hoides koti üle õla, seab Werner sammud trepist üles. Iga trepi Mademega tõmbutel mühinal silme eest mustaks. Täpid tekivad ja kaovad ta jalge ees. Trepist on alla visatud raamatuid, pabereid, nööre, puder, kleidi asju, mis võivad olla vanaaegsete nukumajade tükid. Teine korrus, kolmas, neljas, viies, kõik ühesuguses seisus. Verneril pole aimugi, kui palju kära ta tekitab või kas seal üldse ongi tähtsust. Kuuendal korrusel näit trepp pelat. Trepi modeta ääristavad kolm pauk ilust. Üks vasakul, üks otsa ees, üks paremal. Verre rastub parempoolse juurde püsti tõstetud. Ootab püstolitoruvälgatust deemoni, avanevaid lõugu. Selle asemel langeb valgus katkisest aknast keskelt lohku vajunud voodile. Riidekapis ripub tüdruku kleit, põrandaliiste palistavad sajad tillukesed esemed. Kivikesed. Nurgas seisab kaks ämbrit, mõlemad poolenisti täidetud millegagi, mis võib olla vesi. Jäi hiljaks. Werner toetab folk, Heimeri püssi voodi najale tõstab ämbri ja jooksurõõmu. Kaks akna taga, kaugel kõrval kvartali ja kaitsemüüri taga ilmub nähtavale üksainuke paadituluke. Mis saab jälle paistma, hakkab, kui paat kaugetel lainetel kiigub. Ahhaa ütleb häälda selja taga. Werner pöörab ringi tema eest uudised välisvormis saksa ohvitser staabi velt, Veebeli viis triipu ja kolm rombi. Meie sinikates nõrkuseni kõhnunud, komberdab do voodi poole. Mehe parem kaelapool, valgud veidralt üle pitsitavad krae serva. Soovita ütleb mees morfiini Võsule veiniga segada. Veresoon mehe meelekohal tuikab õrnalt. Ma nägin teid, ütleb Werner pagariäri ees ajalehega. Ja mina teid, väike reamees, ma nägin teid. Mehe naeratusest tunneb Werner ära oletuse, et nad on saatusekaaslased kamraadid, kaasosalised. Et mõlemad on tulnud majja ja sama asja otsima. Staabi velt. Veebeli selja taga on koridoris ilm, võimatul kombel leegid. Teisel pool treppi mõõdet asuva toa kardin on tuld võtnud. Juba limpsavad leegid katust staabi velt. Veebel haagib ühe sõrmekrae vahele ja sikutab seda pisut laiemale. Tema nägu on kahjas, ta hambad, hullumeelse omad. Ta istub voodil, tähevalgus helgib tema püstolid orult vastu. Voodi jalutsis juures seletavad Werneri silmad hädavaevu madalat lauda. Lähestikku seisavad tillukesed puust majad moodustavad ühte kukulinna. Kas saen Malu? Poisi pilk vilksatab maketilt teisel pool koridori lõõmavad löökidele ja siis vastu voodit toetavale folk Heimeri püssile. Ohvitser kummardub ettepoole ja kõrgub miniatuurse linna kohal just nagu mõni vaevatud vee süliti koletis. Teenet musta suitsuvinet on hakanud koridoris jõuglema. Kardin, härra ülem, see põleb. Keskpäevaks on ette nähtud relvarahu, vähemalt nii räägitakse. Ütleb fon rumpel õõnsal häälel. Kiiret pole aega on küllaga. Ta laseb ühe käe sõrmedel üle miniatuurse linna tänava sibada. Me tahame üht ja sama asja, teie ja mina, reamees. Aga selle saab ainult üks meist ja ainult mina tean, kus see asub. Mis tähendab, et teie seisate silmitsi probleemiga, kas see on siin siin, siin või siin? Ta hõõrub käsi kokku ja heidab siis selili voodisse. Ta suunab püstolitoru lakke. Kas see on seal üleval? Teisel pool treppi mõõdet asuvas toas kukub põle kardin kardinapuu küljest lahti. Võib-olla tuli kustub, mõtleb Werner. Kuule, kustub see iseenesest. Werner meenutab päevalilleväljal olnud mehi ja sadu teisi. Kõik nad lamasid surnult oma hütis, veoautos või punkris, näol ilme, nagu oleks nende kõrv tabanud tuttava lauluviisi. Kurd kulmude vahel suu lõdvalt lahti. Ilmemis küsis nii ruttu. Aga kas ei hakka siis muusika kõigi jaoks liiga vara mängima. Teisel pool koridori tantsib leegi valgus ikka veel selili, võtab staabi vält veebel Brüsselis mõlema käega kinni ning avab ja sulgeb selle luku. Jooge veel, ütleb ta ja osutab ämbrile Werneri käes. Ma ju näen, kui janune te olete. May lasknud sinna sisse, ausõna. Werner paneb bändri käest staabi Belt. Veebel ajab end istukile ja loksutab pead küljelt küljele, just nagu lõdvestaks kangeks jäänud kaela. Siis sihib ta püstoliga partnerile rindu. Koridorist põleva kardina poolt kostab summutatud kolinat miskit põntsu redelist alla ja maandub põrandale ning staabi Velfebeli pilk pöördub selle hääle suunas ja tema püstolitoru vajub allapoole. Werner, sestap Volhaimeri püssi poole. Sa ootad terve oma elu, aga kas sa oled valmis, kui õige hetk käes. Tellis kolksatab põrandale hääled, vaibuvad mari loor kuuleb ravinat ja siis kostab pauk nagu erkpunane lahvatus. Krakatav vulkaanipurse. Viivuks lõheneb maja kaheks. Mariil noor, pooleldi libiseb, pooleldi kukub redelist alla ja surub kõrva vastu kapitagust. Sammud kiirustavad üle trepi, Mademe ja asuvaden. Riidupa. Kostab vee Plartsatus ja sisin ning tüdruk tunneb suitsu ja aurulõhna. Nüüd muutuvad sammud kõhklevaks, need on teistsugused kui staabi vältveebile omad. Kergemad astuvad ja seisatavad. Tuli avab kapiukse, mõtleb, jõuab selgusele. Kloor kuuleb tasast sahinat, kui tulija sõrmedega üle kapi tagaseina veab. Tüdruk pigistab noapea tugevamini pihku. Werner kuuleb, kuidas Marii luur sisse hingab ja marylou orgu oleneb, kuidas Werner kolme sõrmeküünega üle puidu veab. Hääl, mis meenutab veidike nõela all liikuvat heliplaati ja nende näod on teine, teises käeulatuse kaugusel. Et ülaküsib poiss. Ta on vaim. Ta on pärit mõnest teisest maailmast. Tan papa mad, Ammaneketienn, ta on kõik need, kes on temast lahkunud. Nüüd lõpuks tagasi tulevad. Ta kuuleb läbi seinapaneeli maid tapasinud. Ma kuulan sind raadiost. Selleks ma tulingi. Poiss vakatab, näeb vaeva, et tõlkida. Laul kuuvalgusest mari loor peaaegu naeratab. Me kõik tegime ühestainsast rakust väiksemas, kui tolmukübe. Palju väiksemast jaguneme, paljuneme, liidame ja lahutame ainega käest kätte, aatomid voogavat sisse ja väljamolekulid pöörlevad valgud kleepuvad kokku. Mittu. Kondrid saadavad välja oksudatiivseid, korraldusi. Me saame alguse mikroskoopilise elektrilise tombuna. Kopsud, aju süda. 40 nädalat hiljem pressitakse kuus triljonit rakku meie ema sünnituskanali kruustangide vahele ja me huilgama nutta. Ja siis tõstab maailm meile kallale. Marii loor libistab kapi paneeli lahti. Werner võtab tal käest kinni, aitab ta välja. Tüdruku jalad leiavad vanaisa toa põranda. Sülje ütleb ta, ma ei ole suutnud oma kingi üles leida. Tüdruk istub hästi vaikselt nurgas ja mähib palitu põlvede ümber. Viis, kuidas ta pahkluud istumise alla peidab. Viis, kuidas ta sõrmed tema ümber läbi õhu võbelevam. Verner loodab, et ta kumbagi eales ei unusta. Ida pool kõmisevat suurtükid. Tsitadelli pommitatakse jälle ja sitadel pommitab vastu. Vernerit valdab väsimus, ta ütleb prantsuse keeles. Varsti tuleb ahven luua vahe sõdimises keskpäeval, et inimesed saaksid linnast lahkuda. Ma võin su välja viia. Ja sa tead, et see on tõsi. Ei, vastab poiss. Ma ei tea, kas see on tõsi. Ta vaikib, nüüd manitseb oma pükse oma tolmus kuube, vormiriided teevad temast asjaosalise kõiges, mida see tüdruk vihkab. Meil on wet, ütleb ta, läheb teise kuuenda korruse tuppa ega vaata tüdruku voodil lebava fon rumpeli surnukeha poole ning toob teise ämbri. Tüdruku pea kaob tervenisti ämbri suust sisse ja tema oksa raage meenutavat. Sa oled väga vapper, ütleb Werner. Tüdruk langetab ämbri Semjon Werner, vasta. Kui ma nägemisega vaatasin, Werner, ütleb tüdruk. Siis rääkisid inimesed, et ma olen vapper. Kui mu isa ära läks, öeldi samuti, et olen vapper. Aga kas see pole vaprus? Mul pole valikut, märkan üles, elan oma elu, kas siis sina ei tee samamoodi? Juba aastaid mitte, kostab Werner. Aga täna küll täna võib-olla tegingi. Tüdrukul pole prille ees ja tema pupillid näevad välja nii, nagu oleksid piima täis. Aga kummalisel kombel ei tekita need Werneris ärevust. Talle meenub Frau Elenalt kuuldud väljend. Velled. Ilus, inetu. Treener vaatab ringi kõrbenud kardinad üle lae, laotuv nõgi. Aknais koorub papp ja tuppa immitseb esimene kahvatub koidueelne valgus. Ma ei tea. Aga on hommik. Üks mürsk lendab vilinal üle maja. Verner mõtleb. Ma tahan vaid istuda 1000 tundi siin koos temaga. Aga mürsk lõhkeb kuskil maja käeksu. Werner jätkab. See oli üks mees, kes kasutas sedasama raadiosaatjat, mis sul siin on? Kes luges eetrisse õppetunde teadusest siis, kui ma veel väike poiss olin. Mul oli kombeks neid koos õega kuulata. See oli mu vanaisa hääl, sa kuulsid teda palju kordi. Need jutud meeldisid meile väga. Aken kumab tuppa, tungib aeglane liivakarva koiduvalgus. Kõik on üürike ja painab kuidagi arglik. Viibida siin selles toas kõrgel selles majas keldrist väljas koos selle tüdrukuga. See mõjub nagu ravimtüdruk, poeb kappi, ronib redelist üles ja tuleb alla tagasi. Käes mõlkis plekkpurk. Mis see on? Silti ei ole. Ma ei arvan, et kett on. Kas see on söögikraam? Teeme lahti ja vaatame järele. Ühe telliselöögiga teeb Werner noaga purgikaane sisse augu. Otsekohe tunnete lõhna. See hõng on nii magus. Enneolematult magus, et ta peaaegu minestab. Kuidas see sõna ongi? Des leppess. Tüdruk Naaldub ettepoole. Tedretähed näivad üleda põskede laotuvat. Kuidas sisse hingab, jagame pooleks, ütleb ta selle eest, mis sa tegid. Werner lööb noaga teist korda sisse. Saed metalli lahti ja painutab kaane tagurpidi. Ettevaatust, ütleb ta ja ulatab purgi tüdrukule. Tüdruk pistab kaks sõrme sisse ja koogib lagedale marja pehme ja libedaasjanduse. Siis järgib Werner tema eeskuju. Esimene virsik libiseb ta kurgust alla nagu puhas õndsus. Päikesetõus ta suus.