Eestlased olla teatris käia rahvas, aga ometi sageli vahet kahel olulisel teatriga seotud mõistel lavastus ja etendus tehkendisse vahe selgeks. Kui lavastus on a'la avastamisprotsess või tee selle tulemusel sündinud lava kraaniteos siis etendus on lavastuse ühekordne esitamine vaatajaskonnale üks lavastuslik teostuda enamasti teostubki hulgas etendustes lavastaja lavale mitte etendust, vaid lavastuse, teatri või telelavastuse või muusikalavastuse, laste või täiskasvanutele mõeldud lavastus anud. Sellel aastasega hakatakse siis andma etendusi, päevaseid, õhtuseid, etendusi, esikordusetendusi ehk isegi külalisetendusi. Ja kui me jääme teatrisse hiljaks, siis lavastusele vaid ikka etendusele. Üks mõistan selle teema juures veel oluline, nimelt näidend, sandisti, lavastuse aluseks olev kirjandusteos, lühinäidend, pärss näidanud, nalja näidanud, laste näidanud, noorte näidanud ja nii edasi. Korrake müla. Kõigepealt kirjutab näitekirjanik, ütleme Tom Stoppard, näidendi serv, lavastaja, ütleme, et Üllar Saaremäe selle lavale teeb lavastuse. Ja viimaks, kui kõik läheb hästi, annavad näitlejad, ütleme, et Meelis Rämmeld, Aarne Soro ja veel hulk teisi sellega ühe või kaks või 200 etendust. Lihtne, kas pole?