Päev osutus lühemaks kui laveelis hommikul teelemine Jana oli arvestanud kerge tuul, ajuti iiline, ajuti loidunud, tõi kuskilt põuasõnumeid ja kibekaid kulupõletamise lõhnu. Tee oli tasaseks ning tühjaks sõtkutud. Laveelise kingi kattis härmale tolmukord. Iga ta samm peletas midagi eemale. Haaras ka midagi kaasa. Samasugune oli kallaveelise meeleolu. Pidevalt mõttekesi kobrutav rutamiseks puudus põhjus. Lootused olid ähmased. Rütmistanud oma kõnnaku jäida, aja tunnetaminegi soiku. Alles pärastlõunal ta märkas, kuidas teeäärsete puude varjud talle jalgade alla paindusid. See tegi teda pisut rahutuks, sest teekonna lõpp võis veel kaugel olla. Õiget aimuda sellest ei omanud. Teadis vaid, et tarvis oli minna täita kohustused olgu need suured või väikesed või ärgu olgu neid üldsegi. Miski oli kuid kaotsi läinud. Kellelegi oleks pidanud nagu üles otsima. Päike vajus seda kiiremini alla. Mida madalama taeva kaareni ta oli laskunud. Muutus suureks punetavaks, sõõriks koguni ilmetu. Lõpuks tapaoskles paplite taga õhetades kutsuva tulekahjule, kuni kadus maa kummericku varju. Loode-kohale jäi purpur, näeb pilveriba rippuma otsekui längus purjedega laev. Pikkamisi haihtus seegi. Püsima jäi öiselt vaikne pimedus. Üksikud verevaesed laternatuled märkisid mingisuguse asula lähenemist. Ö hahk, jusse kerkisid katuste viilud ja seinte tumedad kontuurid. Taamal müdises kosk ja korises kärestikuneel Baikali laveelisele tundmatu ning ta ei kavatsenud seal peatuda. Aga ta põlvedes oli asunud väsimus ja ta samm polnud enam nõtkelt toekas. Pimedus hulgutas ta jalgrajalt kõrvale munakivisillutisega, kus ta kingad abitult libastusid. Majade vahel põgises öövahikäru. Aga see võis ka pisikese kaariku kõrin olla. Peaksin puhkama, mõtles laveelis. Pean pisut keha kinnitama. Ta polnud hommikust saadik enam midagi söönud ega joonud ja ta suu oli kuiv. Lonks veini oleks kulunud talle, sest ööbidi tulema pikk ja hommikuga ei köitnud teda ükski kokkulepe. Ta oli jõudnud raudkivist trepiastmete manu, milliseid leidus igas vanas külas. Arvatavasti viis sealt rada küla kiriku künkale ja nagu ikka asus trepi vastas kaugeleulatuva Rästaga maja. Räästa all seisis pikakasvuline mees postina sirge ning liikumatu. Lontkõrvadega kaabu varjutas seisja laupa ning palgeidki. Ta lõug oli aga püsti ja kõrisõlm rõhutatud. Kinnise kraega pintsaku nahk, vööja loodakil säärikute varal oli kerge öövahti ära tunda. Laveelis otsustas teda kõnetada. Vabandust, ma olen hiline, tõeline. Kas te annaksite mulle lahkest käest juhatust? Selleks ma siin seisan. Aeg pole veel hiline, veski jahvatab alles ja laternad on kustutamata. Millega tohiksin teid teenida? Ta hääl oli imelikult üksluise kõlaga, ehkki mitte ebasõbralik rääkides, ta vahtis taeva poole keeramata pead. Laveelisele tundus, nagu oleks ta vestelnud sambaks kivinenud inimesega, kes automaatsete käeliigutustega talle suundi osutas. Juhatusi jagas ilmatuma rühtinudkutada üsna kohesailaveelisele taibatavaks. Et öövaht oli täielikult pime. Lahkudes kõndisid nad mõned sammud kõrvuti siis soovis vanamees talle head ööd, pälvides tasuks tunnustusküllase. Tänu. Pimedate tarkus on täpsete kogemuste summa mõtiskle Slaveelis. Petab kiirte murdumine. Kõik osutus öövahi täpsustustele vastavaks. Kui laveelis ühest sammalduvast müürist oli möödunud sillutatud teelt sillutamata tänavale läinud ja sealt hüvakule suundunud sattus ta vesiväravatega tammile. Silt all võbises. Selle kõrval rahmis süvikusse peidetud, vesiratas v pritsmelisi ringe. Veskikoda asus kallakul, kust üksnes ta katusehari tee tasemeni küündis. Pärani ukse läbi võis näha, kuidas jahu tolmune mees hämaras ruumis kottidega maadles. Veskist veelgi madalamal. Roigaskärestik. Tammi taga avanes vananevate majade vahel pala pikergust muru, mille jõe poolsel hõlmal kükitas maani kummardunud leinapaju. Veel teinegi puutüvel nülitud ning mühklik kasvas seal. Too võis olla kalda libisemisel lõngakile vajunud Pärn. Kõik selles kulunud pildis kõneles rahulikult tukkuvast elust. Igavikus laternavalguses paistis ühe maja seinalt roostetanud silt. Hospedaaria. Kiri oli vaevalt loetav, kuid laveelis märkas sel ajal värskelt pintsel tatud lisandit hämmastavalt veidras Kolga murrakus. Pasto ponito. Maja aknad olid valgustatud ning nende tagant kostis naiste hääli. Laveelis kõhkles, hetkeks, hakkas siis ukselinki lõksutama. Toaskustel juttuvadin vaikis ja talle avatuks. Ruum oli mahukas, sisustatud omamaitselise mööbliga. Keset tuba seisis õhtu söömaks kaetud laud. Seintel rippus õli, värvis portreesid ja käsitöö. Vaibakesi. Jäi mulje, et majas on mitmeid põlvi elatud ning rohkesti nipet-näpet talletatud. Novellis ei saanud aru, kas vastati tema teretamisele vaikimisega võimuka otsast pomisemisega. Neli naishingevaht esitleda uudistavalt tublist eakas naine pidi olema perenaine, kelle poole sobist pöörduda soovidega luba istuda, puhata, jalgu ning peatuda ning paluda klaas veini, suu poolisega. Talle osutati seinapink söögilauast hoopis eemal. Perenaine moonutus oma näo kinniseks ja vaatles võõrast hindava umbusuga. Kaks noort neidu tõenäoliselt majast lahus elunevat kostilised ei teadnud, mis endaga peale hakata. Edvistasid, grimassitasid, ehitasid oma triibulisi seelikuid. Tusane perenaine andis neile märku laud asuda. Veel istudeski, võitlesid nad naeru Tultsatustega tähendamata võõrale mehele avasilmi otsa vaadata. Kolmas neiu, teistest pikem ja saledam, käitus pere tütrelikult. Püüdes asjalike tõsine olla talle seda silmnähtava saamatusega puhvetilaua vahet oli sidunud endale ründmiku alla pisikese pitsidegaveeristatud põlle, mis ulatus tal vaevu puusadeni omades vaid sümboolset väärtust. Ootamatu mees, võõras näis tedagi intrigeerivat ning ta küsis kõhklevalt. Ema, kuhu pean ma külalisele laua katma. Sina peata pärid, asju, mida peaksid ise teadma, vastas naine noomivalt. Tee kähku, aeg on liiga kihiline. Tüdruk teeskles kuulekust, kuid naisema noomitust eimiskiks pidavat. Aseta Sloveelise ette pikerguse laua tõugates ja tõmmates seda justkui karistuseks. Ta liigutused olid isemehelikud, ent ometi ebakindlad. Näis askeldades iseendast mööda rutata tahtvat. Ei taibanud pärida, kas võõral ehk erisoove oleks vaid talitas omapäiselt. Tõi köögist ja kappidest sardiine punast suitsusinki oliive ning raputas makaronihautise peale paksu kihi parmesani juustu. Lõpuks panin lauale mahukagarahvini roosakat veini. Laveelisel oli nüüd mahti teda lähemalt silmitseda. Neiu polnud tüüpilisi oma kodumaa taimi, võis olla isegi pookoksast võrsunud näo jumet, küll tumekas omas Tahtaid puusi peent kaela ning lihavuseta käsivarsi. Juuksed oli ta kamminud hoolikalt lauku, poolenisti üle kõrvade. Tolle vanamehelise soenguga tõstis ta teravalt esile oma kitsa näha, mis muidu lokkide käha rikku oleks ähvardanud uppuda. Ta pruunid silmad ja tedretähtedes nina moodustasid kontrasti liigselt punetavatele huultele. Neiu piht oli sale, kuid pinges. Tanutkust kahjustasid mõned järsud, justkui poolikud või pidurdatud liigutused. Minnes kööki tulles köögist nõksatus ta lävel ning heitislaveelisele Pulveriseeritud pilke koguda, olemas oleks tahtnud nagu nähtamatust kestast välja karata. Sügav närise pole, mõtle Slaveelis. Ta tornid on alles pinnapealsed. Ema vaatles tütre tujukat käitumist võõristusega. Pead sa oled täna pea peale kukkunud, sa ei näe, kuhu sa vaatad ja mida sa vaatad. Jäta askeldamine, tule sööma. Siis nad istusidki neljakesi suure laua ääres. Teesklesid, võõra hoopis unustanud olevat. Peretütar neelas ainult kasinaid suutäisi. Neidki vastu tahtmist. Laveelise pilgu eest suunas ta oma pilgu kõrvale mitte häbenedes, vaid selleks, et tabada pilkude ristlemist. Järsku ta tõusis ja küsis pereemanda hämmastuseks. Mu härra, kas ma tohiksin teile uue parema pudeli veini tuua? Laveeliste nas jaatavalt. Taas tabas neiu pilk riivamisi laveelise pilku nagu mõõkade mängus. Võõraste prillide suunurgad pöördusid muigeliseks peata, pööras neile demonstratiivselt selja, läks kööki tõmmates ukse enda järel kinni. Jäi sinna kauemaks, kui arvata oleks võinud. Uus vein oli tavalisest tihedam ja tumedam. Neiu ise täitis külalise klaasi. Selle juures kummardus ta laua kohale ning suunas kinnistuva pilgu otse laveelise silmadesse. Ta sõrmed närvitsesid agar ühteli, rahulik, kerge puna, veeris ta põse sarnu viivitles rohkem kui vajalik. Weilisele näis, nagu oleks tema ja neiu vahel ruumi kõikumine toimunud. Sekundi vältel tardus temas kõik siis rappus, miski ning tungles neiu pilke ei põletanud teda. Paid ahistas, tõstnud klaasi endale suu, et ta jõhisele tühjaks mõeldes. See on su elukarikas. Üks kostiprillidest hoidis pisikest kohvitassi pöidla ja nimetissõrme vahel. Teised sõrmed harali, seires tassi serva tagant küüritamisi, laveelist vist omamoodi nõidudes. Sõbratar kibeleb oma toolil ja andis talle huulte moonutamisega mingisuguse märgusõna. Mõlemad mõistsid toda tummade keelt ning nõustusid üksmeelselt. Tõusid püsti, sobitasid seelikut minekuks. Lahkudes vajutasid peretütre palge pooltele suudluse. Laveelis arvas peas veini keerlemis tundvat tubada, silmis omandas vahendatud hoiaku. Punasest puust puhveti laual seisid klaasvaasid kunstlikude lilledega. Nende vahele oli paigutatud pruuni glasuuriga liud punetavate kirssidega, samuti glasuuritud. Kõik see asus nagu distantsi moonutavas vines. Peata koristas, lauanõusid, ladus kandikule, kuhja taldrikuid ja alustasse ning ka osa oma meeleoludest nagunii Sloveelisele. Jättis endast iseka, kuid küpseni mulje. Ta veenis, asetas oma väärkujutelm, mis puhveti lauale lillebaaside vahele. Kas polnud see neiu ehk samasugune glasuuritud ese, kui too savi lihud Kunskirssidega? Oleks tahtnud võtta ja kriimustada ta glasuuri. Lõpetanud talitamise soovis neiu emale head ööd ning väljus jättis ukse praokile ja vaatas võõrusest tagasi. Kahvatu valgus langes talle näkku ja laveelist tahtis uskuda, et neiu teda pilguga rabades kaasa tulema kutsus. Perenaine kommitses veel üht ning teist ulatas laveerisid arve. Oli vahepeal usalduslikumaks läinud lausudes kõhklemisi. Kui teil ehk öömaja poolest raskusi, siis noh, meil on ka võõrastetuba. Tänan lahkuse eest, tõrjus võõras. Mul pole aega, ma pean minema. Ma ei maga tänasel ööl. Marutan ütles seda rohkem iseenda kui pereemanda veenmiseks. Minek tundus talle vastumeelseks koormana, aga ta läheb ikkagi. Nii, oli otsustatud. Nii see sündigu. Tahtis suitsetada veel ühe sigareti ja palus selleks luba. Lummutuslik raskus tainesta silmalauge keha oli Rambelt pingile laskunud. Mõtted tuikusid tasakaalutult sigarette sõrmede vahel, põles iseendast leidsi viisi lühenedes. Suitsetaja silmad vajusid vist kinni. Eneseunustamise hetkest jahmununa pillas mees sigaretti põrandale ning asus teele. Perenaine, kes oli juba asunud laelampi kustutama, vaatas talle mõistetavalt järele. Vaevalt Sailoveelis jala tänavale tõsta, kui talle kaks pingijat käsivart kaela ümber heideti. Peata oli teda varitsenud ja haaras ta nüüd enda võimusesse. Käitus Taagi ahne paledusega, tõmmates mehe maja külje varju. Sa ei lähe kuhugi. Kähisesta sa ei suudagi minna. Oled väsinud ja ära eksinud. Mõistan sind. Sul pole, kuhu minna. Tule, ma viin su enda poole. Ma ei lase sind enam lahti. Nad seisid kallakal väljaku pinnal. Maja oli vaid esiküljelt ühekordne, ta õuepoolne osa laskus kivimüüritise alla, kust lisaks keldrile ning panipaikadele leidus ka kaks elatavat ruumi. Peata hoidis meest kahe käega kinni toetada, siia talutadestada. Justkui oleks noormees võimetu kõndima. Klaveelist tajus rajaalsena neiu kätt enda pihal ja neiust sõrmi oma pihus. Muidu oli too minek ta meelte jaoks ähmaselt ebareaalne. Kui nad õue jõudsid, lükkas neiu ühe keldrikorrale reastatud ustest lahti ning tõmbas laveelise pimedasse ruumi. Krõbistasid tikutoosi ja süütas küünla. Laveelis vaatas oimetult ringi. Väheldases lubjakrohvi ste seintega. Toas tabas ta pilk Peeltega puu voodit lauakest madalajalgset peegliraami, üht polsterdatud tugitooli ja kaht tabureti. Põrandal vedeles roosa vöö, särk. Voodi jalutsis üle rippusid pikad siidisukad. Hüvaks poolset toanurka eraldas vask, rõngastel ripub eesriie muust ruumist. Küllap garderoob aimaslaveelis. Neiu seisatas ta ees, pani peota õlgadele ning päris noomivalt. Kuhu pidid sa küll minema, meeletu meesterahvas. Upitades end varvastele, vaatas talle veelisele näkku ja laveelist silmitses teda otsekui lähedasest peeglist. Neiu silmaterad olid suured ning ootlikud. Ta suu ümbrus tõmbus klamplikuks ja alumine huul tuksatas. Ma ma ei tea täpselt, pomises laveelis. Ehk lähen veelgi. Oleks pidanud kohe minema. Sa jääd ei lähe enam. Ma pole nii südametajat sind minna, laseksin seal mu tuba. Ma tõin su siia. Siin hoolitsen ma ise sinu eest. Raputas laveelise õlgu, nagu oleks raputanud uimasust ja hakkas teda tugitooli poole tagandama. Istu sinna, ole paigal. Ära võõrasta. Ära mõtle hulkuri mõtteid, teised mingu, kellel on, kuhu minna. Sina oled kodutu, oled eksinud hing. Muganduslaveelise leentooli ise istus põrandale, ta jalgade ette ei leidnud endale püsivat poosi, enne kui asetas kaenla Laweilise põlvele lükkas näo vette langenud juuste salgud kõrvale ja vaatas üles. Ei tahtnud näida edevana, kuid päris ometi intrigeerivalt. Kelleks sa mind nüüd pead? Ei tea ma seda isegi veel, vastas laveelis puitlevalt. Kuulsin vestlejate suust. Võib-olla pole sind olemaski? Ikka sa kahtled? Ikka oled kinnismõtete vangis. Mida inimene ei tea, seda peab ta aimama. Kui sa tuppa astusid, oli sul eksinud inimese nägu. Jäiksias olidki. Aga mind see ei eksitanud. Tundsin su kohe ära. Olin sind ammu oodanud, teadsin, et sa tuled. Järsku sa olidki seal. Ma olen õnnelik, et mul on oma tuba jätma, võisin su siia tuua. Laveelis nägi neiut, nägi põlevat küünalt, nägi voodit ja siidisukki, voodi jalutsis. Nägi roosavärviliste öösärki põrandal. Arvas võivat näha iseennastki, kui oleks saanud astuda endast sammu võrra kõrvale. Kõik pidi olema ilmne. Ainult olukord ise tundus talle unenäona. Ta pidi ju minema. Ta isegi aimas, kuhu minna. Vajas vaid pisut hingetõmbust. Kuid teekonda ta enam ei jätkanud, sest kõik näis olevat ülimalt ahvatlev. Sina peata, mainis esmakordselt neiu nime. Ma ei tea, kuidas sind tänada. Kuidas tasuda sulle lahkuse eest. Neiu tõrjus tänu tagasi. Sa ei tohi haavata mindega, alandada ennast. Ma ei paku sulle almust ja sa ei võtaks seda vastugi. Kõik, mis meil on, on ju meie mõlemate päralt. Sa oled väsinud ja räägid üle Arususi. Kui tolmused kingad annavad siia homme viima nad ise puhastaja käte. Laveelisele valmistas neiu ümmardajalik hoolitsemine piinlikkust. Aga ta ei suutnud vabaneda loidusest, jaksas ainult küsida. Kuhu lähed sa ise, kui sa oma toa minule loovutud. Neiu viskus temast eemale, silmitses teda nagu arukuseta poisikest. Mina sai, viska mind ometi välja. Või mida sa õieti oletad? Ma jään sinu juurde. Hoian sind. Tänan. Ma olen segane. Mitte segane, vaid jonnakas. Pilles neiu vastuseks oli kummardunud öö Lauete, otsides sealt midagi. Tuli tagasi. Võidutses, mahutas enda ühe puusaga samale tugitoolile, millel istus laveelis. Sa peaksid tundma seda jooki. Tõin selle pudeli omavoliliselt ehki, pahandasin sellega ema kallates veini, sulle valdas mind kiusatus juua sinuga ühisest klaasist. Sa tühjendasid klaasi põhjani. Ei aimanud, kui väga ma janunesin. Nüüd joome ühiselt selle pudeli tühjaks. Istus kõverdi, puus laveelise süles, jalad ripakil. Hoidis ühes käes pudelit teises klaasi, püüdis meeleldi kurdisaalina käituda, jõi, sundis Kalaveelist jooma. Ta huuled veeretasid. Aga põskedele kadus toogi, vähene puna, mis seal varem oli Edelnud. Liine järgutanud teda väliselt kirgastas vaid ja ässitas ta seismust. Naeris ärritavalt ning võidurõõmsalt. Nõustuksid sa veelgi minema? Kas kavatsed põgeneda? Ei, noormees, jäta need mõtted selle koormaga, mida sa kannad, ei kõnni inimene kaugele. Tänane võõrutab sinust kodutuse. Näe, see on su voodi, sinna lähed sa magama. Seal sa puhkad ja unustad oma mahajäetuse ning meelehärmi. Ma ise põetan sind. Aga sa pead mulle hea, väga hea olema. Ta pani pudeli põrandale, võttis laveelise pea käte vahele. Vaata mind. Tunned sa mind? Ma olen sinust nõrgem ja siiski tugevam. Hoia ja hellita mind. Pea meeles, täna olen ma veel puutumata neitsi, aga homme ei ole ma seda enam. Laveelis ei suutnud endale aru anda, kas hõrgutes teda viin või ajasid neiu sõnata seesmise kohemine. Tuba polnudki enam kasin keldriruum, vaid mitmeks jaotatud kuluaar, kust avanesid uksed ja trepid. Ahvatlevusse väsimus haihtus ning uued tungid plahvatasid lõkkele. Ta kahmus neiu endale sülle pigistas ja painutas teda. Peata, tõrjus ta käed tagasi. Mitte nii tormakalt, mitte nii hoolimatult, mu sõber. Palusin ometi, palun veelgi. Ole mulle hea, väga hea kallistada ja hellitada mind. Paneelis oli tahtnud jalule tõusta, kuid neiu surus ta uuesti tugitooli. Ja nagu sa olid, ära püüdle, ära ole kärsitu. Usalda mind. Anna oma kingad, anna kuub, anna kõik, mis sul on. Unusta tuumata, mõtted suunata rännud. Naudi kodust. Vaikne nagu vaibunud torm laskus loidus laveelise meeltele. Imelev mees kuulas alistumuses, kuidas neiu, tema kaelasideme sõlmest vallandas. Ta särgikrae lahedaks lõi. Ta vestinööbid lahti, tegi, nägi, kuidas ta rännuülikond kardina taha viidi. Oli võlutud neiu sõrmede puutumisest ning hoolitsevast käitlemisest. Kartis ainult et järsku polegi enam neid veetlevat käsi Polegi enam lummavat lähedust, mis kuulus neiu olemusele. Järsku on kõik viirastus ja meelepete.