Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. 170 aastat tagasi. 1845. aasta jõuludeks ilmus Saksamaal raamat mis hoolimata oma lihtsatest värssidest ja Amatöörlikest illustratsioonidest sai kiiresti populaarseks ning alustas peagi tõlgetena ka maailma vallutamist. Raamatu esimene eestindus kandis pealkirja kahupeakaarel ja ilmus arvatavalt 1923. aastal. Tõlkest on teada vaid pseudonüümi endor tendor. Teine eestikeelne tõlge pärineb aastast 1982 Andres Ehinilt, kes pani raamatule pealkirjaks kolumats. Tänane luuleruum doktor Hoffmanni. Piltlikult lood tutvustab selle maailma lastekirjanduse klassikasse kuuluva teose sünnilugu. Autor Heinrich Hoffmanni meenutusi ja kahupea Kaarlit loeb Jaak Prints. Saate on koostanud Piret Pääsuke, helirežissöör Külliki Valdma. Head kuulamist. Kahupeakaarel ehk lõbusad lood ja kentsakad kujud kolme kuni kuueaastastele lastele. Kus on lapsed, viisakad ema sõna kuulevad, kõrvad, suu ja käed ka ikka peavad puhtana. Söövad ilma jonnimata. Irinata nurinata mängides ei käratse teineteisel liiga tee, õpivad ka ära, hästi, kõik, mis õppida, neil kästi. Seal toob jõululapsuke kingituseks nendele palju asju peale muhu, kena pildiraamatu. Enne jõule aastal 1844, kui mu vanem poeg oli kolmeaastane, läksin linna, et osta talle jõulukingiks pildiraamat, mis tundus olevat kohane sellises vanuses väikese inimolendi taipamis võime jaoks. Aga mida ma leidsin pikki jutustusi või tobedaid pildikogusid moraliseerivaid lugusid, mis algasid ja lõppesid manitsevad eeskirjadega, nagu näiteks kuulekas laps, peab armastamatut või paid, lapsed hoiavad puhtust ja nii edasi. Kui ma lõpuks leidsin veel kausta, milles olid joonistatud pink, tool, pott ja palju muud, mis kasvab või mida valmistatakse tõeline galerii maailmast ja kus iga pildi juures oli kenasti ontlikult kirjutatud pool kolmandik või kümnendik loomulikust suurusest siis sai kannatus otsa. Lapse jaoks, kellele joonistatakse pink ja kes peaks selle üle rõõmustama, ongi see pink tõeline pink. Laps ei mõtle ju veel üldse abstraktselt. Kuna tookord koju jõudsin, oli mul siiski üks raamat kaasas. Ma ulatasin selle oma naisele sõnadega. Siin on poisile soovitud raamat. Ta võttis selle kätte ja hüüatas hämmeldunult. Tühjade lehtedega vihik. No siis teeme sellest raamatu. Nii on pajatanud läbi aegade ühe tuntuima lasteraamatu looja, saksa arst Heinrich Hoffmann hiljem sellest, kuidas raamatuke saksakeelse pealkirja, kas trummel Peeter omal ajal sündis. 35 aastane Hoffman Kesto töötas juba vaimuhaigete ja epiletikute haiglast võttis vahel haigeid vastu ka linnas ning teadis varasemast kogemusest hästi, kuidas vanemad tavatsesid sõnakuulmatut laste hirmutamiseks öelda, kui sa seda ei tee, tuleb arstionu ja annab kibedat rohtu või paneb sulle verekaanid külge. Nii polnud sugugi harv juhus, et tohtri juurde toodud laps hakkas end kisades kaitsma, muutes arstliku läbivaatuse võimatuks. Hoffmanni oli selleks olukorraks agaaga Valmeetod. Ta võttis pliiatsi ja paberilehe, asus mingit lugu jutustama ja ühtlasi joonistades seda illustreerima. Laps jäi kuulama vaatama ja rahunes, pisarad kuivasid ja arst sai oma tööd teha. Tõmbad vihust lehe välja joonistad sellele pliiatsiga poisikese jutustad, kuidas too Võrukael ei lase endal ei juukseid ega küüsi lõigata. Ta juuksed kasvavad, küüned kasvavad ikka jonnidega, lase neil lõigata ja mina joonistan juukseid ja küüsi muudkui pikemaks. Kuni lõpuks pole tervest kogust enam muud näha kui üks juuksepuhmas ja küünis käpad. Vaata kahupeakaarel, siin ta seisab teie ees, tema pea peal, paks on padrik kamm, seal pole käinud sees küüned talguid, korvi vitsad, kääridest, eine ja igaüks, kes näeb, see hüüab häbi-häbi kahupea. Seletame siinkohal ära raamatule pealkirja andnud tegelase nime. Nagu öeldud, on see originaalis Struwelt Peeter. Aga kui hakata vaatama raamatu tõlkeid, siis sellest, et tegemist on ühe ja sama teosega, saab enamasti aruvaid nimitegelase kujutiste järgi kaanepildil. Raamatu pealkiri on igast keeles isemoodi. Millest siis säärane segadus? Eks ikka sellest, et tegemist pole lihtsalt pärisnimega, mis tõlkides enamasti jäetakse samaks või kui nimekuju on väga keerukas, mugandatakse oma keele kirjapildile lähedasemaks vaid see on nii-öelda kõneleb nimi. Selle esimene pool trühvel on tuletis omadus dünast Štšubelist Strublist tähenduses sassis, segamini korratu, mida kasutatakse eelkõige juustekarvade sulgede iseloomustamiseks. Strubelkov Struwelkov, koni siis sasipea. Muide, noor Johann Wolfgang von Göte, olles saanud Leipzigi ülikoolis, õppides oma õige sassis ja kammimata juuksepahmakaga pärast hüüdnimeks Frankfurter Subel. Peeter Ta oli pärit Maini-äärsest Frankfurdist, nii nagu Hoffmangi. Ent nime teinegi pool on Hoffmanni kõnekas nimed kasutavad sakslased nime Peter kõnekeelest kellegi kohta halvustavalt tähenduses. Vendade Jakob ja Wilhelm Krimmi sõnaraamat seletab Peeter Summer, Faulers Tyler Langwaliga, Fer Tristlikkermenš, rumal, laisk, kangekaelne, igav, tusane inimene. Juhul, kui keegi on mingi rumalusega hakkama saanud korratud räpast inimest, võib hüüda nime kašmiir Peeter Šmire on mustus või sopp. Stice Peeter aga haiseb ebameeldivalt. Suvel Peeter esimene eestindaja on niisiis sisuliselt tõlkinud ära nime esimese poole kahupea ja leidnud teisteks tellega kõlaliselt hästi sobiva Kaarli. Küllap ikka selleks, et Eesti lugejale neid lugusid lähedasemaks ja meeldejäävamaks muuta on tõlkest saanud eestipärased nimed, ka raamatu teised poisid ja üks tüdruk, nagu peagi kuulete. Küll oli priid uba Habois ja ka koerust tegemas. Ta rebis tiivad kärbestel ja toolid, pingid, purustas ta, kuked-kanad surnuks, lõi ja piinas kassi armuta. Ning Tiiukestki, mõtelge. Ta peksis tihti piitsaga. Kui suvepäeval ilusal koer vett, kord lakkus pumba all, siis hiilis Priidu piitsaga ja hakkas teda taguma. Koer vingus, ulus kisendas, pois tallas trampis piitsutab kuid viimaks kurjapoisi peks hea koera tegi vihaseks, kas ning peksjad jalast napsas ta, et veri taga korraga. Nüüd Priidul, silmad nuttu täis ja ainult longates ta käis, koer aga jooksis koju siis ja piitsa hambus kaasa viis. Kuid Priidu viidi voodisse ja toodi tohter, temale küll jalg tal raskelt valutas ja rohi kibe kõrvetas. Koer aga tema tooli peal ta lõunalaual istub, seal ta vorsti ja Tagoogi sõi ja tema marja joogi jõi. Piits oli kaasa toodud tall ja seisis hoolsa hoiu all. Tiige atrovigegishiste Metemfojad, Zoeg. Välja läinud isa ema Liisi üksi koju, jäi toast tuppa, hüppas, tema tantsis, keksis laulu, lõi kummuti peal korraga. Tikutoosi märkab ta. Oi kui kena mängida võis küll olla, sellega. Käpakesi tõstes kiisid, hoiatavad väikest liisit, liisi liisi. Jäta juba, jätad tikud rahule. Ei saa võtta, neid ei luba, muidu tuleb tuluke, põled ise põleb tuba. Kuid ei hooli Liisusest. Ei ta küsi, kiisudest tõmbab tiku põlema jookseb, kargab rõõmuga, põlev tikk tal näpu vahel, aga hirm on kassil kahel käpakesi tõstes keesid. Ähvardavad väikest liisit liisi liisi, jäta juba jaka tikud rahule. Ema võtta neid ei luba, muidu tõuseb tuluke, põled ise põleb, tuba. Aga häda, tuluke kukub Leesi riidesse, põlet põll ja särk ja pael põleb, käsi pea ja kael kassikesed. Kahekesi hädaldavad haledast. Appi. Appi, kus on pessis, tulge aitma päästma last. Paun au, Ooyfaa. Põle pilt. Bana liisike ei enam, hinga. Tuleleek ta ära sõi. Ainult tuhahunnik jäi. Ja kaks väikest kaunist kinga kassikesed kahekesi nutavad nüüd haledast. Isa-emaga ja neil silmist voolab vesi nagu siniallikast. Niisiis oli tohtrihärral juba varuks lugusid ja nendega teostuvaid pilte, milles ta hakkas oma pisipoeg Karlile raamatut kingiks valmistama omamata seejuures mingit kirjanduslikku ambitsiooni. Nagu öeldud, lähtest Hoffmann ikka oma joonistustest. Lood olid nendele lisaks luuletatud. Nii mõneski öeldakse lausa otse, vaata siia, või et siin sa näed. Laps õpib lihtsalt silmade kaudu ja mõistab ainult seda, mida näeb. Iseäranis keerivate eeskirjadega ei oska ta üleüldse miskit peale hakata. Manitsused on lapse jaoks vaid tühjad sõnad. Aga pildid räpakunstist, Murienist tuld võtnud kleidist ettevaatamatusest õnnetusse sattumist. Ainuüksi Nende vaatamine seletab ja õpetab. Mitte asjatult ei ütle rahvasuu, kes kordan, sõrmed põletanud. See pelgab tuld. Mustade poisikeste lugu. Läks mooramees kord kõndima ronk Peegi süsimust on ta et päike paistis palavalt, ta kandis varju upsakalt. Seal jooksis Ludvi ninakas käes, lipukeste liputas. Ja teiselt poolt ju tõttas prits. Sell oli käes, tõrre vits. Ka Villu oma kringliga ei lasknud kaua oodata. Kõik kolmekesi suurest suust. Nad naeravad neegrit, et on must. Et must on taguid tindi, Larts ja mustem veel kui saapanaarts. Siis tuli vana Nicolás, kel hästi suur on tindiklaas. See ütles lapsed. Mis tema, seal võib parata, et pole valge nahaga. Ei, aga poisid hoolinud, sest vaid naersid pahast südamest suu sisse, naersid Nicolat ja naersid musta kõndijat. Siis vihaseks sain Nicolás ja poisid kinni, nabistas siin pildi peal sa seda näed, kuis hoiavad neid tema käed. Nüüd Villu Ludvig, jaga Prits ja Lipp ja sai ja tõrre vits. Kõik tindi sisse kasteti ning mustalt välja tõsteti. Siin näed neid nüüd kõndivat veel neegripoisist mustemad ees, neeger päevavarju all ja tindipoisid tagada all. Kui poleks teist nad pilganud. Neid poleks tinti kastetud. Raamat sai jõululauale pandud. Mu pojake rõõmustas selle üle tohutult. Mõni päev hiljem olid tütre ristsed ja siis said ka külla kutsutud suguvõsa liikmed issi imeteost näha. Nüüd öeldi. Sa pead laskma selle ära trükkida enne. Kui poiss selle paari päevaga ribadeks rebib, nagu karta on. Igalt poolt öeldi, et ma peaksin laskma selle ära trükkida ja avaldada. Ma esiti keeldusin punud mõju, kaugeltki mitte mõelnud sellele, et esineda lastekirjanikuna ja pildiraamatu autorina. Peaaegu vastu tahtmist sain ma selleks, kui kord ühel õhtul istusin kirjanduslikus seltskonnas koos kirjastaja Karl Friedrich lööningiga mõnusalt veinipudeli juures. Lööning võttis vihu enda kätte, kell oli juba umbes 11 ja ühtäkki ilma et oleks ise õieti taibanudki, mida olen teinud, saigi minust literaat. Joonistustest valmistati litograafiaid. Ma pidin aga ise päev päeva järel trükija juures valvama, et ta minu diletantlik kogusid kunstipäraselt parandama ei hakkaks kavatsusega valmistada ideaalne kujutis. Ta pidi iga joone täpselt kopeerima. Jama, revideerisin veel trükikiviga üle. Deegeežihte from veed jõega. Puiva haa on Flinud Lifi naus, ins feld, kes wind. Vahva jahimehe lugu. Vägev jahimees on väljas, roheline kuub, tal seljas õlal püssi ja taskuvööl käib ta küttimised. Ööl pani prillid ninale, et saaks kätte jänesejänes, vaatab põõsa seest, naerab aga jahimeest. Päike paistab palavalt. Püssi on raske rõhuma. Kütsis leiab männi alt varjupaiga vagusa. Ja kui kütt jäi magama, tuli jänes salaja, võttis püssiprillid ka ja läks varsti minema. Pani prillid ninale, seadis püssi palgele ja siis küttis sihkima. Kütse jooksis hirmuga, tõstis kisa koledat appi kuuljad, nägijad näeb seal julge jahimees. Et on sügav kaev, tallees hüppab sisse, hirmunult jänes annab püssist tuld. Kütti naine akna all kohvitass just kähest all püssi kuulda, katki lõi, naine hüüdis õe või allkaevu ääres rohu sees. Noor jänes istus mängides, seal langes alla äkiste tal kuuma kohvimokale. Ta karjus, kes meid kõrvetas. Ja käes. Tal oli lusi. Pöidlaimeja Juku lugu. Lähen moona muretsema, ole kodus ilusti, kuni tulen tagasi, aga ära hakka sa jälle pöialt imema, muidu rätsep kääridega tuleb tuppa kiirusega, lõikab sinul pöidlad laps maha nagu nips-naps. Ema läks, oh vallatus jokkoli juba, sõrmed suus. Äkisti, uks läheb lahti, Rätsep tulnud salamahti sisse sammul nobedalt, suured käärid käest all. Käärid käisid klipsiat, laps pöidlad maha. Nips-naps. Kuidas Jukuga ei ulu, sest ei tule mingit tulu, pöidlad, mõlemad on läinud. Miks nii palju suus nad käinud? Kuis küll, Juku, töinapkaa, eineid tagasi tasa. Raamatu esmatrükis polnud muide kuskile autori nime, oletatavasti pelgas doktor Hoffman, et tema arsti mainega ei sobi säärase värssteose loomine. Aga kaanele paigutatud esitus, värss teatas piltide ja tekstide looja kohta. Alles fain maalte untessoriib, terlustige Raine risk, Kinder liip. Viimaseid sõnu võib niisiis pidada autori pseudonüümi ja ära tõlgituna võiks olla näiteks värsisepp lastelemm. Raamatu teises trükis oli pseudonüümi Heinrich Kinder Lipp allest viies trükk paljastas autori tõelise nime. Ja nõnda astus tagasihoidlik kodune lapsuke korraga välja laia ilma ning alustas oma reisi, võiks öelda ümber maailma päris rahumeelselt, ilma verevalamiseta. Ja pahad poisid on maailmas rohkem ringi liikunud, kui ma ise. Kogu Euroopas on nad koduseks saanud. Ma olen kuulnud, et neid on kohatud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Isegi hea Lootuse neemel, Indias ja Austraalias. 1500 eksemplari suurune esmatrükk müüdi kiiresti ära ja peagi alustas raamat ka rahvusvahelist levikut. 1847. aastal ilmuste taani keeles 1848 inglise ja vene keeles. Enne autori surma oli Saksamaal ilmunud teosest juba 188 trükisaksa ja inglisekeelset väljaannet müüdud kokku ümmarguselt miljon eksemplari. Tänaseks vabaks Sonstru veel peeteri tõlkeid ilmunud ligi 40. keeles. Nii mõneski keeles on aegade jooksul tehtud mitu tõlget. Ingliskeelseid tõlkeid on lausa 12. Nii prantsuse, ladina, retoromaani, Rootsi kui ka hispaania keeles on olemas viis tõlget. Lisaks on sakslased teinud arvukalt murdekeelseid variante. Supi Antsu lugu. Ants oli terve poisike, paks, lihav, priske punane. Kui täiskuu hiilgas näost, ta sõi ikka hea isuga. Kuid kord ta hakkas jonnima. Ei taha suppi süüa, ma ei, mina seda suppi sööd, ei, seda soppi minas. Ja teisel päeval sama tants ehk lahjemaks küll läinud, Ants. Ta hakkas siiski jonnima. Ei taha suppi süüa, ma ei mina seda suppi söö, ei seda suppi minas. Ja nõnda päevaks kolmandaks, Ants läinud veelgi lahjemaks. Kui aga supi nägi, ta siis hakkas jälle jonnima. Ei taha suppi süüa, ma ei mina seda suppi söön. Seda suppi minas. Ning neljas päev on ants, kui niit ei kaalu enam naela viit siis viimaks päeval, viiendal. Ta magas, murumätta all. Tige sihte, Fam sadefiled. Miku istu ometi laua juures vagusi. Nõnda isa noomides poja poole kõneles. Ema istus vaikides lauda üle, silmitses kuid ei Miku kuulesest hooli isa sõnadest. Ta liigub ja kiigub, ta käänleb ja väänleb, sipleb toolil lõpmata Miku. Miks mind tüütad, sa armsad lapsed? Vaadake, mis nüüd juhtub nikule. Pildil seda näete, kui nii julgelt õõtsus, ta hakkas tool tal kalduma. Haaras küll laudlinast, siis, kuid ei aidanud kaasa. Viis. Kõik, mis oli laua peal, isa pahaseks saab seal. Ema istus vaikides lauda üle silmitses. Laud on jäänud lagedaks. Mikut peidab kate, paks kahvlid, taldrikud ja noad, liha, leib ja lõunaroad. Kõik on pilla-palla käinud. Supikauss on katki läinud. Tusaselt nüüd vanemad seda janti vaatavad, mis teinud Miku sitleja. Ning nüüd jäävad söömata. Eesti esimese tõlketegija mängulisus kajastub kahtlemata tema vahvast pseudonüüm Is endordendor, mis tänaseni avamata. Igatahes väljendavate hingesugulust doktor Heinrich Hoffmanni ka, kes kasutas oma kirjatööde jaoks mitmeid seodonüüme, mängides muuhulgas ka Struve, Petteri nimega. 1848 avaldas ta satiirilise kirjutise käsiraamatuke õõnestustöö tegijatele ehk kokkuvõtlik juhis saada väheste päevadega rahvameheks mille autoriks märkis Peters trummel hüüdnimega strumbelt, eeter, õõnestustööprofessor ja tema kook. Võimalik, et see oli omamoodi irooniline vastus neile, kes Struwe peettelist vaimustunute kõrval hakkasid seda otsekohe kritiseerima ja kurtma, et õõnestavad lastevanemate autoriteeti ja õigustavad anarhiat. Hoffmanni jaoks tuli säärane piiratud tõsimeelne suhtumine ühte laste pildi raamatusse. Naeruväärne. Raamat peabki kutsuma esile muinasjutulise jubedaid üle pakutud kujutlusi. Raske saab olema neil rahvuslikel kasvatajatel peletada rahva teadmisest ja lastetoast lugu punamütsikest, kelle hunt alla neelas lumivalgeke, sest kelle kuri võõrasema ära mürgitas absoluutselt õega algebra või geomeetriliste teoreemidega ei puudutata aga lapse hinge, vaid lastakse seal haledalt känguda, kirjutab ta vastuseks neile, kes väitsid, et tema raamat rikub oma nõustadega lapse esteetilisi tundeid ja hirmutab. Ent just nende ülepakutud utreeritud piltide ja ebatõeliselt liialdatud lugude abil tahtis doktor Hoffman ju aidata lastel hirmudest üle saada. Püüdke hirmud fantaasia abil ümber vormida, andke nendele kuju, puhuge nad õhku täis ja naerge nende üleraamat õpetlikustan maininud, muide stel eestikeelse väljaande reklaamkuulutuses ei keegi muu kui kirjanik August Kitzberg, kes ennekõike aga mõistnud illustratsioonide olemust, kirjutades 1925. aastal Päevalehes. Seal on nüüd see maailmakuulus Struwe Peeter igavesti vana, aga igale lapsele ikka jälle uus ka meie keeles ilmunud pildid ei need aja uuematega vanemad kunstivoolu taga vaid ainult seda, mida primitiivsemad, seda enam lastele arusaadavad ja käpuga katsutavad. See raamat pajatab häile lastele hoiatuseks halbadest. Toomas Taeva Tiia lugu kooli poole kõndides toomas aina silmitses pääsukesi üleval pilvi kõrgel taeva all kuid ei märganud iganes, mis tal oli, jalg ees. Sellest sai siis nimeda toomas taevavahti ja koer, sealt jookseb üle tee. Toomas vahib taevasse, keegi ei hüüa Hei toomas, eks koera näe, ei ta näe, Lauhti maas on mõlemad taeva poole kodarad. Pois käib kalda ligidal, koolipaun kaenla all, vahib jälle taevasse pääsukeste järele, kuid ei märka kalda äärt tõstavaga vahvalt säärt jõevees kolm kalakest väga imestavatsest. Veel üks samm, jakk, Lauht on vees koolipaun ja väikemees kalakesed hirmuga põgenevad minema. Õnneks tulevad kaks meest toomast päästma, lainte seest heitvalt suured konksud. Ja nii saavad poisid kätte. Mis on mängu tagajärg? Toomake on läbimärg, vesi jookseb sorinal põski mööda alla, ta all jookseb juustest riidist kätest jooksev nagu suurest lättest. Kalad tulnud tagasi kalda ligi, jällegi tõstvat peakest üles, veest naeravad kõigest südamest. Nalja teeb neil tooma saun. Kaugel ujub, koolipaun. Lendava mardilugu, siis, kui õues maru möllab, vihma pilvist maha kallab, jäägu koju, ilusti poisid-plikad vagusi. Aga mardil põksus põues. Nüüd just huvitav on õues, uue vihmavarjuga läks ta ilma katsuma. Õudselt huugab tormi, suu nagu kõrs. Nii paindub puu vihmavarju, haarab ta kinni nagu purjeka, rebib Mardikese üles sõitma, tuuleema süles pilve vastu põrkab pea kübar lendab, kus ei tea poiss ja vari mõlemad pilvest pilve lendavad kübar lendab kaugel ees kõrgel sinitaevas sees. Kuhu tuul, nad viimaks kannud. Pole keegi teada saanud. Selle raamatu pedagoogilisi psühholoogilisi tõlgendusi on aegade jooksul valminud hulgaliselt kordan, neis valdavad negatiivsed hinnangud siis taas positiivsed. Ent see on juba teise valdkonna teema ilukirjanduse tõlkevallas nakast suvel Peeter kahtlemata fenomen, mille kõrval ja raske midagi sarnast leida. Olgugi et Heinrich Hoffmanni riimid pole kõikjal täiuslikud ja Rüdki mõnes kohas lonkab, on tema värss lood inspireerinud kümneid ja kümneid tõlkijaid ning usutavasti teevad seda veel edaspidigi. Hulgaliselt on aastakümnete jooksul tekkinud maailmas ka teoseid, mis doktor Hoffmanni piltlikke lugusid omasoodu varieerivad parodeerivad neile teisi tagamõtteid omistavad. Näiteks on olemas täiskasvanutele samad lood, mille mõte sellest, et kui täiskasvanud käituvad hästi, siis on ka nende lapsed korralikud. Nii saavad ühest raamatu trastilisemas loost, kus pöidlaimeja poiss oma pöial test ilma jäi samalaadse karistuse hoopiski ema isa, kes muudkui sigaretti imesid. Nimitegelase rolli on aga paigutatud poliitstatiirides küll Saksa keisrit Wilhelm, teist küll Adolf Hitlerit. Helilooja Ekke on see raamatuke inspireerinud. Esimesena neist tuleb nimetada vene keiserliku kapellmeistrit Andreas Huslat kes liisistas Hoffmanni kuid juba 1875. aastal. Hiljem on sellest ainestikus loodud kaakantaate ja kabareed. Meie teatrisõbrad aga ilmselt mäletavad veel VAT teatri võrratud taskumuusikalid kolumats, kus Hoffmanni lugusid etendati Inglise ansamblid ET Hayden Lillis muusikat kastmes mida meile esitasid Sven Guntu ja eriti kurva muusika ansambel. Viimane lugu sellest lugu lendaja lennardist jääb ka lõpetama saadet doktor Hoffmanni piklikud lood mille koostas Piret Pääsuke katkendeid Heinrich Hoffmanni mälestustest ja tema igihalja raamatust Rubelt Peeter esimest eestindust. Kahupea. Kaarel luges Jaapanini. Ilm läheb raju. Ma. Korrali kuud. Oi, see leek k. O. Kui tunnen Risti vastu. Ei hooli herra, juust. Ja siis ju? Kui suured? Venemaa. Võib taeva tõusta. Ma ju uus Sa. Mu uure. Appi. Ja. Tuul nii maapill juute ta. Ma lendama Kuid kus ta lõpuks Koos ma. Ei suutnudki. La. Me. Nardi. Eine tõudena. Una.