PA ta oli hakanud ennast ööks seadma korraldanud peegli ees juukseid, seisis ta nüüd seljaga voodi poole. Ta liigutused olid aeglaselt, osalt nagu sunnitud, laskis alus kuue põrandale langeda, tõugates selle jalaga endast eemale. Oli vist harjunud hoolimata olema kõige vastu, mis ta minema viskas. Pihkuhaagid, mida ta taga käsitsi lahti kiskus, olid ta seljalihastesse Rusket täkked tikkinud. Lühike lõikelt lodev särk polnud ta jõul enam mingi võrdseks katteks. Laveelis võis näha, et neiul oli poisikese lik piht voolialt joonistatud selja nõoga. Puusad Loogastusid tihkelt omamata lihavust. Nende väliskülgedele oli mõlgistatud pikergune lohk. Korraga neiu võpatas, oli särgi ühe õla poolt juba alla lasknud ning näis enda hoopis alasti võtvat. Siis ta hakkas ettepoole vajuma, kummardus ja langes põlvili. Võttis kaelast pühitsetud ketti, suudles seda, pigistas selle pihkudesse ning sattus palvetama. Paindus nii alla, et juuksed puudutasid põrandat. Palvetes sõnatult neeletuseni härdalt õlgade Crumplemine ja surutud nuuksed reetsid palvetaja nuttu. Kui ta toibununa taas tõusis, oli talle lohutuseks laveelisele pisarate läbi naeratada. Ei häbenenud alastiolekut, häbenes oma nutust nägu, laskus jälle põlvili, sedapuhku peegli ette, hõõruse rätikuga põski ja kuivatas silmi. Esineslaveelisele, nüüd kahekordsest naiselikkuses ta kukal ja selg voodi ees. Peeglistega paistsid rinnaümmargused, täidlased ning varaküpsed. Lõpuks ta tõusis ulatades laveelisele käed ei tulnud ise voodisse, vaid tahtis, et teda sinna tõmmataks. Staveelis võttis ta pea oma käsivarrele, paitas ta juukseid kaela ja õlgu puudutas huultega ta silmi tundes pisarate soolasust. Neiule kippusid veelgi luksud varaks, aga ta kleepis tihedalt kaaslase külge ning hakkas õhinal mehe suud otsima pigistanud silmadki kinni. Laveelis hõlmas ta kaissu. Nende huuled ühinesid pikaks valuliseks põlemiseks. Suudeldes nad ei tajunud, kas tormitses nende ühishing või olid kistud nende ihud ühispöörisesse. Peata oli põlved kramplikult kokku pigistanud ning haigestunud puusadestki. Meeletu suudlemine, ängistus ja vapustas teda. Laveelis nihkus temast veidi eemale, vabastas ta käsivarred kaelustustest ja pani ta pea padjale naiselikult küdevast ihust hõõgus äikese ilmalist lämbust. Avamate silmi, võttis neiu laveelise käe ja surus selle endale rinna vastu. Rinna, sügavus Tulvitses vere rutakas Tuitlemisest. Selle vastukaja kostis kõigist lamaja liikmeist. Laveelis kobas õrnutsevalt ta kaenlaaluseid ning puusaunarikke. Neiu kuulas sujunes ja isunes taas suudlema agalaveelisi, ulatanud talle huuli, suudles Vaita rinna, kuhilaid ja Huldikesi rinna piirdeis. Ihale ja naine hingeldas kallutades pead põsalt põsele ning nugis hammastega oma alumist huult. Kusagil nende sisemuses võib-olla väljaspool neid pääses hirmutav sireen huilgama. Hädaldas Aietas kriiskas pauges mitme hääleliste viledega ning undas mitmest suust. Too metsik ulgumine ajas nende kõrvad kohisema. Ängistus nende südameid, oli nagu oleks rakett neid kõrgele lennutanud jälle maha paisanud. Tormanud neist üle, rõkatas nende hinges kaugeneva Goena õõnas mõõnas ning rauges õhetavalt. Peata avas silmad. Oleks tahtnud naeratada laveelisele, aga sireeni hülgamine hirmutas teda ikka veel. Aimaseta pilk vinetad ning käänas näo kõrvale. Varjatud häbelikus takistas teda jutu alustamast. Ulatas Laweilisele käe lükkides oma sõrmed vaheliti laveelise sõrmedega. Käte soojas seondumises taastus kaotatud rahu. Alles siis, kui laveelist talle pikka ning viivitleva suudluse põsele vajutas hakkas neiu kõnelema. Oi taevas, oi halastaja, kui kohutav see oli. Kuidas ma värisesin ja ahastasin. Ja kui põnev, see oli. Meeletu, metsikult meeletu. Nüüd ma tean, milline sa oled. Ja nüüd ma olen sinu oma Daveelis, ütle mulle, ütle mulle, kas see ikka nii on. Oh, ma ei suuda seda taluda, see on nii vallutav. Siis nad õnnesklesid ja vaatlesid teineteist joobunud silmadega. Naise rinnad olid kui puude õitsemist pakatanud. Hoolmike ehtisid tumedad rosetid punaseks pundunud nuppudega. Küünal oli ära kustunud. Toas valitses pimedus. Küllastunud armatsemisest oleks sobinud neile uni. Voodi oli palav, lamasklejate ihud, ärevil suur leek, millesse nad olid sööstnud omas neis nüüd hulgal isikuid vaid Lõukaid. Kõik oli uudne. Ergutades neid vastamistele ja otsinguile. Kinnisilmi uimlemises omandas reaalsus väärkujutelmad, et dimensiooni peatele näis mees koosnevat säärastest elementidest milliseid ta varem aimatagi ei julgenud. Soovist tunda neid ja tungida nende intiimsusesse. Sosista Sloveilisele mõttetusi küsitledes ning püüdes ise oletatavat vastustega vastajast ette jõuda. Väljast kostis langevate veemasside ühtlane müdin. Tammi väravad pidid pärani avatud olema. Miljon mesi, ratsanikku võistles ning tungles seal kärestiku jõudnult. Nad rühmasid, rahmeldasid päristades jõe kaldaid. Hoog hoo kannul tõttas kuhugi lõpmatult ning peatamatult. Armastajad kuulasid vete võimutsemist teravnenud kuulmismeelega. Ägedad hobused tundusid väljuvat, neist enestest ühinevad taevase tuulega ning kulmineerivad elu enese ohjeldamatu rühkimises. Ehkki silmad kibedad ja pea uimane, lõikas valvsuse hõik vahedena nende teadvust. Vete kärsitus, samastus neis vere kärsitusega. Nende vaimsus oli juba ühtinud kärestiku rullumisega, mis neid kaasa ahvatles. Läbilainelise virvenduse nägid nad, et jõemaht oli jäänud kitsaks. Maja taga möllasid lained, kalda pervedel plaadises vaht. Tolles kihinas ning kahinas tunglesid ka nemad. Unelejad ei suutnud enam voodis püsida, mässisid endid linadesse ja väljused. Kuu kahvatub paiste, härmatas maad. Tähtedesse oli heegeldatud Linnutee mõistatus. Muru haljendas vana pärnapuu oli tõusnud õhku üleni õites. Majade silmalaud olid veel suletud, kuid räästaaluste und häirisid juba koidueelsed iilid. Keegi ei näinud neid ja nad ei soovinudki, et neid nähtaks. Tahtsid olla ning jääda armunud omavahel. Kalda all oli nende lootsik ja sinna nad suundusid. Laveelis haaras tüüri peata õenduskompassi. Algas matk pikk ning saatuslik. Sõiduk oli kerge ning sihvakas, kohandatud maal veel ja õhus rändamiseks sest see polnud tavaline lootsik mitte laev, vaid nähtamatute tiibadega varustatud kondel elevandiluust parrastega ning luige kaelana painduva raapuuga. Südamete hõlmitsedes hõiskasid nad ankru ja suundusid tuiskavaks paiskunud veeväljale. Gondel vabises lainete vahukeerises haaras tiibadesse tuule ja tõusis. Pilksatasid hoonete katused, pärahtasid puuladvad, öised udu, rõõned virveldasid laiali. Avanes kõrglennu taevaruum. Peagi kadus asula matkaliste silmist vajus kiriku torni otsekui maa alla. Jäid maha kõik tuttavad paigad ning nende argipäevasus. Lend gondel lehvis piiritlematus avaruses. Sõitsid ei märganud, millal päike taevasse tõusis. Aga seal ta sädeles õnnistavalt küllane kaarest, kaareni, kiiri levitav, hele ning tõotav. Peatajalaveelise meelest oli ta alati lakkamatult nii ilutsenud kõlastades taeva ja maa valguse sümfooniaks. Päike ei lähe kunagi looja, nad uskusid. Sest päike on igavene öö, olgu vaid kujutelmad, pimedik, valguse peidus. Clev pool. Vaata lõpmatust hüüdis peata. Nüüd oleme vabad kuuluma iseendile. Maisus on jäänud maha, sina ja mina kaks muretut armastada ja unustada kõik muu olla õnnelik, elada oma õnnele, selles seisab mõtte. Kuulun sulle, olen sinu oma liiminud ära, kuid jää minuga maailma lõppu, kus polekski muid peale meie purustame kauguse, hülgame, aheldavat mõisted. Usaldame oma kõikvõimsat lennukit. Ta kannab meid ja jääb neile. Sest ta on meie ühine saavutus. Meie tõotus ja truudus. Ta oli tõusnud käila kõrgendikule, seisis seal laveelis vaatlestada, arvates nägevat võimsat monumenti, mille turvalisusest paistis naiselikku võlu ja triumfi üle meelikus. Peata embas tuult. Sirutas ja laiutas käsi sõidusuunas. Oleks tahtnud maailma sülle võtta ihaldades omastamist ja andumist. Ta pilk seires kaugusi vaid selleks, et imetleda iseenda peegeldumist kauguses. Tuul pilgutas ta juukseid, suutmata pilgutada õitsmelise tujuhelbeid laveelise meeltele. Ta esines kehastusena kõigest, mis ühe naise heitlikus loomuses on põhiliselt püsivat. Olla ekstaažiski, isekas, püsida tõteldeski enda kiindumuses. Ta poleks nagu kuulnudki maailmale. Küll aga maailm temale. Kõnetamata teda astuslav, eelista kõrvale. Põimisin käed ja suudles neid. Vaatasid teineteisele silma, nähes pilkude sügavuses iseendid ja oma lennukit pilkude taga foonina, nende tuju küllusele roosakas Mõstut põskedega taevas kus lendasid valkjad, tiivalised tuvid, kandes noka otsas armunuile määratud posti sõnumeid. Peatajalaveelis lugesid imekirju avamata ümbrikke. Nende gondel oli tõusnud kõrgele peale poole pilvekiudude sulgemist. Läbi kylgendava õhu nägid maapinna mitmevärviliste palade paljastamist. Rohelistesse liitudesse olid lõigatud sirgsinised kanalid, milledel ujusid praamid rõõmutsevate huvimatkalistega. Sealt lehvitati neile tervitust ja peata, vastas tervitajaile sümboolsete õiekeede alla pudendamisega. Vallandas oma kaelasalli lennutades seda otsekui Vikerlaste lippu. Viljaväljadel lokkas oras vaheldumisi lõikus küpsete viljadega. Viinapuud moodustasid helendavaid, alleesid paindunud luuka Maria kobarata lihavusest. Jumalate heldus oli laskunud loodusele sama küllastavalt kui armunute südameissegi. Linnad ja külad on teil, lennuteel viibisid pidulikus lipuehtes. Vahel näis armunuile, nagu oleksid helisenud kauguses Angelus tunni pühalikud kellad sulatas nende meelepalvus hellaks. Peatas osistes põlvitades tänu tunnistust inglitele ja pühakutele. Kalaveelis pani pihud Pieteetlikult kokku. Nad teadsid küll, et kellade helin helises neis enestes sest nende päevad ei jagunenud hommikuks lõunaks ja õhtuks vaid iga tund Nende jaoks õnnistatud Angelus tunniks. Aga nad ei tahtnud olla tänamatud suure armu vastu, mis taevas neile osastas. Nende oma jõgi saatis neid lakkamatult. Kärestiku hüplevad joad olid laienenud käärulisteks hoovusteks, moodustades kraavitusi ning sulg veevälju, millede vahel asusid igisumedad saared. Hirved ja ka sellid mänglesid luhaheinamaadel. Leekpunaste tiibadega flamingod ja mustakirjalised iibised kõndisid vee piirdeil jõudeelu muretuses. Kured kimbutasid madallennul rasket tiibu. Kõik see, kõik see kuulub meile. Rõõmutses peata oli surmanud endasse vete Vilamust väljade veetlust ja tujude vilkaid vallatusi. Ent ihaldas veelgi täiuslikumat võlu. Taevaranna Helmestikuline joon mõrgendas, millised mõeldamatused ja uudsused asuvad tolle taga. Nende matk jätkus aia Nonii määratlematuses. Kas viibisid nad juba ammu teel või olid nüüdsama rändama asunud? See ei huvitanud. Nende ind ei mahtunud aja mõistesse. Ja aeg võis olematagi olla. Tulid järjest uued maastikud, uued väljad, uued inimasulad, kestis jõe saarestik kude, haljendamine ja lindude ning luisenduste luule. Kanalite sirgalledes Siletas ikka veel vaikne vool. Põllud olid ikka saagi küllaselt tõotus rikkad. Kuid see võlude voor oli juba nähtud ning tunnetatud vaheldus oleks koosnenud justkui tuntud ilmete erinevused tab valge pooltest. Laveelis vaatles seda huvita jõude. Matkaliste praamid olid veelgi tulvil pidutsevatest inimestest. Aga nende hüüded ja tervitused tundusid peale tükkivaine ning tülikaine peata vastas neile osavõtuta käeviipega. Valgetiivalised postituvid kandsid kirjuvaid harjumuse ja kohusetunde ajel. Kirjade sisu oli juba enne nende kirjutamist niigi aimatav. Neid loeti ilma erksuseta ning põnevuseta. Peate kogus neid ja asetas ükskõikselt mäluriiulile. Suunaslaveelisele küsitlevaid pilke Tuulsasis hootida juukseid pilveldas lokke ta silmade ees ja pahandas teda. Tüdinenud nende tagasitõrjumisest sidus ta endale salli pea ümber. Ei oleks ka ise, kui salli varju tõmbunud vaatles selt ujutult laveelised tegevusetust. Näis nagu häiriksita tuju. Mõtete väriheinad. Taeval valitses lummutav tuulevaikus. Õhu vaibus, paigutas lennukidki, mille pardad ometi tuksleside tuhisesid. Päike oli kiirg punkti kinni naelutanud kiiskas ja uhmas kuumuses. Liigne valgus pimestas sõitjate silmi. Laveelisele meenus, et oli kandnud kunagi ammu juba varjutavaid prille. Need oleksid võinud tal nüüdki kaasas olla. Kobades taskus, leidis ta prillide asemel terasraamiga luubi asetus tolle jäise läikega klaasi endale silmadeta. Maailm läätsedega ei suurenenud ega tulnud lähemale vaid muutus samasuguseks libedaks sõõriks kui lääts ise. Gondel näis käilast ahtrini ahenduvat ja omandavat Wildunud pähklikuju peatabüüdi žestide varal laveelisele midagi keelustavat lausuda. Aga kuna laveeliste märguannet näha ei võinud, tõttas ta ise ligi ja pani oma näo kaitsvalt lubi ette. Sistudes laveelis hämmastusega, et ta kaaslase näkku olid võõrastavaid jooned tekkinud, millede tähendust ta ei tundnud. Peata hooltest oli kui öökülm tallavalt üle kõndinud muljunud neisse Härma ja lõdvendust. Naise pilk polnud enam endiselt julgustavalt avameelne. Ta silmalaugudesse oli pudendatud kartlikust ja ärevust. Viska see vastik klaas üle parda. Hüüatas peata. Laveelis, kahetses oma kergemeelset Alpimist ja võttis sõbratari pea hellitamisi käte vahele. Nägemus reetlikust, luubist hirmutas teda ja ta hakkas halla oma volijälgi armastatu näos suudlustega olematuks suudlema. Peata sai talle tänulikuks suruselt üpris mehe ligi. Tahtes olla peidustatud. Kiindumus ühtekuuluvuses, pidi kaitsma neid kõigi ohtude eest. Ära vaatleminud enam kunagi läbi luubi. Palus peata ja laveelist tõotas seda hoiatust respekteerida. Kuskilt kaugusest. Võib-olla väga kaugelt, kostis Angelus kellade kumin. Mitte enam kaashelina armunud südamete helinale paid reaalse maailma kiriklikust ilmsusest. Nad kuulasid seda nagu meeldetuletust, et aeg oli ikkagi olemas. Ehkki nad arvasid Ajarata pidurdatud olevat.