Nende Lendkondel tühines pikkamisi rammust. Nad ei näinud, kas ta lekkis või ei suutnud ta tiivad küllaldaselt õhku kata. Udupilvedes ta tõrkus ja aeglustas lendu. Taevas helendas endiselt ja päike kiivas. Ent Nõgiseid pilve tompe kohtas kahtlaselt tihti. Maapind kerkis kui kõrgemale lähenedes lennukile. Kanalite peenardused joonestusid siinsamas nende all. Küngaste kübarad olid savikarvalised, teised võsastunud. Teede kõverikel hõljus tolmu, kobrutusi tundus raskuse, maa ja taimede lõhnu. Heinamaadel luhtes rohi segamini putkede ning Lugadega. Jõekääru tulid paisunud laiaks. Nende seiskunud veepinnal peegeldusid gondli piirjooned ning sõitjate eneselegi varjud. Peame maanduma, lausus laveelis. Kui see paratamatu on, nõustus peata. Ma pigistan silmad kinni. Hällides ja kallutledes laskus lennuk laidude vahelisse kääru inimtühja ning intiimsesse. Sõiduhoog hoogutas gondli Edekaare pleekinud liiva luitesse, kuhu linnud olid kriimulise jälgi tikkinud. Nad ise taganesid inimeste eest luite vastaspervele, vahtides sealt punaste silmade helmereana. Toonekurg ajas tiivad lodukile, taotles põgeneda, ent rahunes. Roiskunud veepinnal sinkusid valged, kollased lillad vesiroosid. Nende lihavad õiekuplid päikese poole. Avali oleksid nagu laulnud hääletult laulu Õizzangule. Võrktiivalised kiilid lendasid rooside vahel peata kiljatus. Proovinud nii roos ja kui ka kiile sülle haarata. Laveelis kallutas mõla labaga ta ulatavusse, rohelisi vesivarsi ja ahnitseda naine roobitses neid endale sülle ning kaela sõlmunud varrest varresse. Neil polnudki lõppu. Lavelis hüppas üle parda, ulatas peatele käe ning nad astusid luitele. Linnud taganesid veelgi kaugemale. Lakkamatuudistamast. Saabujad lootsid kirevate Sulcate omanikega peatselt sõprust sobitada. Samas või igastahes neid suur mustjaspruuni seljaga rott. Ilmunud perve alusest Kulbast pilgutas ta erevaid silmi ja vedas nende jalgete liiv pudeda joone. Teata pidas seda pahaks ennustuseks, kuid laveelis lohutas teda petliku jutuga vesirotti detantsisklevast siblimisest, millega nad soodustavad Roosi seemnete Budatamist ning muldumist. Luiteliiv oli päikese soojast pehme ning pude tulnukat tohlesid seda jalalabade mõnuledes. Kolasid pikuti ja põigiti uudsel maal. Leidsid oma saare koduse ning mõnusa olevat. Linnudki, soostusid nendega lähenedes sõbralikult peata väherdas liiva muldul, vahtides üksisilmi taevasse, käed kuklal. Üksikkotkas heitis kõrglennult lamaja peale liikuva varju täpi. Justkui meie kombel leidis lamaja. Ma ei tea, ei tea. Kõhelislaveelis. Mulle tundub, et meie sõiduk on haigestunud. Ta hoidub madalusse usaldamata kõrgust. Meie pole kunagi ta tiibu näinud, aga tal olid ometi tiivad, võimsad tiivad. Nii võimsad, et taevaski näis madalana nii võimsad, et sa nendega maailma lõppu tahtsid lennata. Peata vahtis ikka taevasse, nagu oli vahtinud juba mitu aja sümptomit. Ta mõtted uitisid, võib olla ebamäärases hajumuses. Võib-olla mõne idee keskenduses. Kotka vari riivas taasta palet. Siis toetust, ent küünarnukil ja hakkas kõnelema. Aga mis on maailma lõpus? Kas maksab sinna püüeldagi? Keegi pole seal käinud, keegi pole sealt tagasi tulnud. Kui meie gondel enam tiibu ei peaks omama, siis kõlbab ta rahulikuks sõiduks igal järvel ning jõel, kus kaldaid palistavad, muruplatsid, ilutrepid ja viinapuuväädid. Ja kõrgus. Jah, kõrgus kõrgus on siis hea, kui saad tunnetada seda endale aru andmata. Seal ei näe muud kui lõpmatust järjest kaugemale ja kaugemale põgenevad lõpmatust. Maa ja taeva ühtimised püüan petlik. Ta rinne ei kohtu kunagi ihade rindega. Vahlavelis. Ma pole veel pettunud, kuid ma kardan pettumust. Kõik, mis pole intiimne, teeb mind rahutuks. Ma ei taha enam rutata, sest rutates justkui põgeneksid millegi eest. Aga ka rahu tundub häirivana. Sest kui ma väljapoole ei tormitse, siis tormid seal iseendas. Siin on mul siiski väga hea olla. Tahaksin jäädagi siia lavelist. Tõmbame gondli kaldale. Liivitlene. Ootame. Siin on meie kuningriik. Laveelis naeratas mõistvalt ühtlasi kahtlevalt. Tarvas juba mõndagi märganud olevat, mitte üksnes peatas vaid ka iseendas. Aja idüllilisena möödudes olid nad palju tühja lobisenud vahel tüüdanudki teineteist otsitud kõnelustega teesklesid lõbusast ning rahulolemist, loendasid linde leiutades nende jaoks iseloomustavaid nimesid ja imetledes nende kombeid. Luide oli peensusteni tuttavaks saanud, kaotanud nende jaoks huvi otsekui palju väiksemaks kahanenud. Iga sammuga pidid nad tallama isendi korduvalt tallatud samme. Peata koormusena laveelise käsivarrel laiskunud puusadest, lohistas jalaga, vagusid liiva pehmusesse. Imestas, et liiv, mis ta varvastele vesi viledena oli tundunud tolmaste taga. Näe, hüüatas Ma pean samasuguseid vagusid kui toonane rott. Vastik on sellele mõeldagi. Ta ehmatas mind. Aga nüüd tahad sa ise rott olla? Oh ei, oh ei, jubedas peata. Kust võtad sa need rotised mõtted? Ma kardan. Kui ma veel tütarlaps olin, hirmutasid poisid mind hiirtega, ähvardasid hiiri mulle särki poetada. Nende kelmused olid metsikud. Sealt nad juskui, tuleksidki karihiiri. Oh, ära lase neid jubedaid mulle ligi. Kaitse mind. Mariemend oli Haarald mõlema käega klaveelisest kinni. Sa pole enam tütarlaps, lausus laveelis. Aga tuhin, millega naine ta külge klammerdub, polnud teesklev. Selles ühines naiselik rahutus lapsiku ärevusega. Ta pilk aimas nagu ohtu ja ta õlad tõmbusid kokku. Sa pole enam tütarlaps kordaslaveelis. Ja, ja, ja ma pole enam tütarlaps. Aga ma pole ka tuim, Tuiutaja, olen too, kelleks sa minu oled teinud. Olen armunud naine ja nõuan, et sa mind armastaksid. Sa pead mind armastama, mitte üksnes omama. Seda ma ju teengi, vaidle Slaveelis. Meid köidab ometi vastastikune armastus, kiindumus, kirg. See näikse küll nii olevat. Aga see pole pidev. See nagu kahtleks ja aratseks küsitleks. Kirg haarab ajuti nagu vähk sõraga jätab oma saagi sinnapaika. Ma ei tea, mis see tähendab, aga sul on mõtted, mida ma ei tunne. Ma olen usklik ja armastan. Ma ei mõtle. Sa vaatad mind praegugi jälle nagu läbi luubi. Ma ei talu seda. Ma keelan sulle mõtlemise. Nad olid sattunud luite tippu, kus asus pisike saar ja kasvas kolme tüveline viigipuu lihav lehkavalt kaarituvate okstega. Tolle all valitses hämarus ning vilu. Kui nad seal varem vähekese olid peatanud, leidis peata tolle puu aluse liiga umbse ja madala olevat, eelistades päikesepaistet ja avarust. Nüüd aga suundus ta justkui võõra tahte tõmmatud tollesse hämarusse ning vedas Kalaveelise sinna kaasa. Puu madalad oksad sundisid neidki madalduma. Miinad istusid, külg külitsid teineteise kõrvale. Taamalt hiiliv õhu Wiret ei tea, kust jasmiini lõhnu. Linnud olid jälitanud neid eemalt kuid tulid nüüd julgelt lähemale ja asusid kirev sulise vanikuna saare ümber. Vahtisid tardovi silmi puu alla kinnistunud paigale otsekui mannekeenid. Kõikjal leidub uudistajaid ning jälitajaid sedastas peata. Aga las nad vahivad, mis läheb see meile korda. Pööranud lindudele selja, langetas ta kate enda ning välisilma vahele. Nägi viirastuvat neitsipõlve, tuba küünalt, töölaual ja iseennast üleni alasti. Mehe sülelusse varisevat. Oli ergastunud kujutelma, testija kõneles midagi kontrollimata sõnul, mida ta isegi ei kuulnud. Uim kätes jalgades panetas teda. Peas rabeles mõttekillukesi, aga tundeid täitis ängistus. Kaugel Aietas hädine sireen, praegumata verd tarretavaks kisenduseks. Üürike Torma rinnas, taltus tuule pallikeste tõuklemiseks. Peata oli pettunud. Kuhu ta jäi? Miks ta ei hävitanud mind. Miks ta rebinud mind puruks? Ma ei tea, millest sa räägid, vastas lavelis. Sa vaatad etteheitvalt, nagu oleksin mina süüdi. Sina süüdi? Miks mitte, meie mõlemad? Ma ei süüdista, ma ainult küsin. Miks on see nüüd teisiti? Miks ei ole kõik nii nagu oli. Kui sa mind esmalt ohjasid, mäletad seda? Siis sa kartsid ja hirmusid meenutaslaveelis. Sa väitsid, et oli võimatu seda taluda. Peata ilme muutus ilmetuks. Ta silmad läikesed liikumatult nagu kala silmad. Laveelis ei tahtnud teda tülitada, oodates muutust naise meeleoludes. Linnud seisid ikka samal paigal, sõõrina karakese ümber. Peata äigas nende poole käega. Kaduge siit. Võib-olla möönis ta. Võib-olla oli see mulle tõesti talumatu. Aga ma ei tahagi talutavat. Taluvus on nagu harjumus igal jahuvita. Kui armastus ei põleta, siis polegi see armastus. Laveelis arust ei koosnenud armsama jutt sõnadest vaid spiraalideks keerdunud mõtte sulgudest. Õgvendada neid mõistlike väidetega. Tundus võimatuna. Ometi ta väitles. Sa oled ülekohtune meie mõlema vastu. Oled ülekohtune, meie armastuse vastu. Halvustavad iseennast, mind tahavad vahetada kestvat illusoorne vastu. Armastus võib olla torm, aga ka tuulevaikus. Suur armastus, antuuri, usaldav, hiigelpuri ikka lahti rullitud, ikka tundlik, saavutatuna, enesekindluse. Ta liugleb süvavete kohal ja kooskõlastab oma rütmi pikapäevarütmiga Taylipendaja tühjalt Marudes ega lange longu tuuletuses. Armastus. Armastus. Peate, kuulas ta jutu tüdimusega. Kui igav aastast ta ja puhkes nutma Taevasse oli kuhjunud elavhõbedane rahutus horisondist, horisondi nii ei paistnud, muudkui valkjas tuima helgust tõmbunud iseendasse. Too tohutu kumeric, ometi tungles kuhugi. Lausked, mõhnad ja muhud kerkisid seal väänesid rütmiliselt ning laskusid jälle tagasi. Polnud see hingamine ka mitte tõus ja mõõn ent siiski püsiv korduses. Metsade viir silmapiiril tõmbus pingijaks läikides nagu terassaehammastega. Puud hoidsid ootusärevalt üksteisest kinni ja Kibendasid nõelteravaid okkaid. Ehkki pidid olema lehtpuud. Nende ladvad kõikusid ärevalt hoolimata tuulevaikusest. Siis lõi taevas elav hõbetseva laotuse all suunetama pikad mõõgastused, rohelisi kiiri kompasid, otsisid midagi. Madaldunud foonil oleksid, kui sääsed Survanud üles ning alla Nende tihendumise pesadesse tekkisid laiad kämblad, katkendlikku pilvitust võis oodata suure saju ning maru söösti. Ent vihma ja rahe asemel langes taevast mitmepalgeline irvitav mask võõrast kestendavate põse sarnadega. Maandus hiigellinnuna tiibade rabeledes. Teda saatis ja talle järgnes loendamatu hulk muid maske. Naiste, meeste ja laste päid hiina kollaseid, neeger, musti tumepruune ja kahvatum. Valgeid oli pisikesi vaevu kirjamargi suuruseks, kasvanuid oli laiu palakaid ning täispuhutud seelikuid. Kõik need hüppasid liigend jalgadele ning järjestasin karnevaliväljaku, tundus veider odavate figuuride mullistuseks. Tolmu keeristes klõbises kastaniette tärises triangleid. Kankaanirühmades tõusid undrukud naistele üle pea. Pelikanitantsus tikkisid tantsijate küünarnukkidki pisipaasid. Hoone kirendas kiinlas ja Reuhkas, karneval. Peata tormas maskide ning Moont figuuride keerisesse. Serpentiini haarasid teda kätest ja jalgadest, paigutades ta ühisesse paelutatute Ruiskamisse. Konfettide tihe, sadu matiste kuju, kirju, värvilisse pilve. Peagi ei paistnud temast muud, kui kätte aimatavad viibutused. Juukse iilide rapslemine ikka kaugemale kaugemale kandis teda neel. Laveelis ei näinud teda enam aimatavanagi peada. Karjatas ta, kui ta oli ise samuti serpentiinidesse mässitud, pimestunud näkku paiskuvatest konfettidest. Keegi rabastas ülelusse ja viis tantsima kellelegi, jalad jäid talle ette ja kellegagi kaelakuti. Koosta, komistas ning langes maha. Tõusis taas, tõusis ja embas lähemalt figuuri. Sai käte vahele tiigriliku piha, mis paindus ja põletas pantri silmad. Magnetiseerisitleda. Vilksatas alaste rindade paar ja Helmetatud rida nabasid. Talle tundus, nagu kannaks ta kaelas Kuljuseid. Tärkas tung tõtata, tormata, tabada võluvatest võimalustest võluvaimat. Oli saanud endale tantsupartneriks valge kaelusega pääsukese kelle saba loivas ning ladises lennutades pääsukest lendlastega ise. Ruum tantsijate vahel oli napp. Tants paiskuv ja põikuv liigutused muutusid murdlikuks küljelt küljele, heitlevaks laveelisele viirastused. Ta oli moondunud nahkhiireks. Tampiir. Pampiir kõlas kõrvades pigistades pääsukest küünte ning tiivanukkidega. Vampiir, vampiir, pääsuke Aietas rabeles temast lahti. Metsistunud mees sööstis uut saaki tabama kahmas kätega juhtuvas suunas. Oli emaseid, kes ise talle kaenla langesid, oli teisi, keda ahistada ja taltsutada tuli. Järsku peatus ta pilk teatal, kes hetkeks tantsitajate oli jäänud. Ehkki vampiir, mees nõksatus, sooritas uue nurgelise söösti ja kahmas oma hulkvele sattunud kaaslased tantsukihku. Maapind libises nende all. Murust sai meeldimuse liuväli. Kuskil meelte ja mõtete taga õitses sirel. Hõiskas kevad ja laulis hommik. Valsi pidulik hüüd, rütmistes nende liikumise. Ja siis nad tantsisid, nagu oleksid neid ümbritsenud kombel läänides seinad nagu ripuks nende pea kohal. Kroon lühtrites, lagi. Kaome siit paluslaveelis, lähme, põgeneme. Kustutame oma mälust, selle karnevali. Partner taganes, tõstis näovest maski. Laveelisele avanes pilt võigastavast ilmest, milles olid söestatud Minerva silmad ja Kleopatra traagilised tungid. Või oli too üks noid uurijaid, kes saadetud teda karistama? Ta ei tundnud tolle ilme omaniku või kui tundiski ei julgenud ära tunda. Või oli too ometi peata. Laweilist tuigerdas pall ei võlunud teda enam tulesid. Ta oleks asunud neid kustutama. Oleks ta seisnud laval, oleks põgenenud kulisside taha. Karnevalikeerises vilksatas veelgi peatavari. See võis ka varju vari olla. Laveelis hakkas Norrutades eemale sammuma.