Sametine tuul puhub Estonia pargipuude hilinenud õitekobaraid juhab Estonia teater trei üleni tellinguis. Liivaprits puristab vabariigi juubeliks fassaadi näguseks ja siledaks. Ning Pirita on täis pruunistunud kehi. Osa teatreid on ringreisidel. Ent Estonia teatri vaatesaali rõhuvas hämaruses saadab täna pärast lõunal vabariigi näitlejate ja teatrisõprade lein viimsele teekonnale meie esimese erialase ettevalmistusega näitleja suure andilise kunstniku Erna Vill, Meri. Meie noorim ja keskmine generatsioon ei ole kahjuks Erna Vill meri kunsti laval näinud. Ent meie emad-isad, et vanaemad ja vanaisad ja teatriajalugu tunnevad Erna Vilmerit hästi Meenub, kui ema mulle rääkis, siis, kui jutt teatrile läks. Et iga teatriõhtu, kus mängisid Erna Vilmer ja Theodor Altermann oli suur elamus. Ja siis kerkis südamesse austus ja armastus nende inimeste vastu, kes rahvale teatrit tegid. Nüüd ei ole teda enam juunikuu 16. päeval kustus Erna Vill, meri, elu. Tema kaasaegsed teatrilaval Olga Mikk-Krull, Betti Kuuskemaa, Ants Lauter ja paljud-paljud teised noored ja vanad vabariigiteatrid ja kultuuriasutuste esindajad. On pärgade ja lilledega küünlavalgel langetatud päi jätmas hüvasti inimesega kelle südamekoduks oli ja jäid teater. Kunagi kirjutas Hugo Raudsepp, tehes kokkuvõttet näitleja esimestest töö hooaegadesse Estonias. Tema tugevus seisab seal, kus ta väheste sõnadega palju ütelda võiks. Gustav kides kõnelema peab. Seal kõneleb ta terve oma olemusega. Huvitav on tähele panna, kuidas silmad kõnelema hakkavad. Need silmad on nüüd suletud. Need silmad ei kõnele enam. Ladina inimeste nägusid, oma kolleege ja oma kunstiaustajaid. Aga nendel on paljugi keelel. Sarga pead sisse astub. Teatrikriitik Kunstiteadlane. Karin Kask Täna õhtul samuti etendused, nägu olid siis, kui teie mängisite. Me kõik ruttame tööle tagasi küttena Me peatume ja hetki. Ja meenutame seda, et selles mootoris, mis kannab edasi meie tänast teatrit, on osa jõudu, tükike kärna, linnud. Kui lavakunstnik suudab anda midagi jäädavalt kunstide oma rahvale. See on kõige suurem ja sedagi, et. Ma ei tahaks isegi öelda hüvasti, kena linn vaid ma tahaks needa, elage edasi. Erna Vilmerilt jäi rikkalik pärand, jäi armastus elu ja teatri vastu. Neid mõlemaid armastamata ei võis sündida suurt näitlejat. Ühest õppides tuleb teisele anda. Tema tähele pandavamatest karakterkujudest kirjutas kunagi kriitik ritta, kaval liini osa nõuab kunstnikku ja virtuoosi. Selle naise hingeskaala registreeris Erna Vilmer suure sisemise painduvuse ja andumisega. Palistava ornamendiga Ville virve mäng teenes stiilini aeroc. Pidevalt vahetuvad auvalved. Valges kirstus halli pea ette astub vabariigi kunstide valitsuse ülem. Vambola Markus. Täna me langetame leinas pea. Erna filmeri Sarga ees. Langetame pea ühe omaaegse Eesti teatri andekama väljapaistvama naisnäitleja ees kelle nimi on ühes reas Eesti teatrikunsti alussammastega Altermanni pinna, Lauteri tundo drill, järve kurnimi Kuuskemaa. Kirjutanud Eesti teatrikunstiajalukku Omalt poolt eredaid lehekülgi. Vabariigi kultuuritöötajad leinavad ja mälestavad filmerit. Kui suurt inimest, suurt näitlejat. 1939. aastal sundis raske haigus Vilmeri jäädavalt loobuma. Teatritööst jäi teostamata, palju unistusi jäid mängimata, Anna Karenina ja Juulia. Sügispäev saabus liiga vara. Laotas pilvi unustas rutates kaasa võtmata äikese. Ja täna, ütleme ka vaikselt, iseendas järelehüüde kustumatu talindile. Tugevad ei sure, sest nad elavad edasi rahvas sest nende kogemus aitab kunstil jääda alati nooreks. Ja praegu, kui kaassuleb ees riidina igaveseks andeka näitleja palged ei peeta siin paljuks pisaraid. Need tulevad südamest armastusest teatri vastu. Kolleegide kätte. Meil algab tee leinarüüs Estoniast Metsakalmistule. Teater saadab igavesele puhkusele oma elutee lõpetanud tütre.