Maxim tuli Shocatšovide juurest ära hilisõhtul. Ta otsustas jala koju minna, et värsket õhku hingata. Ilm oli kenaks läinud, tuul vaikinud, kõrgel taevalaotuses särasid tähed. Esimene külm oli seni niiskena püsinud asfaldi kuiv, krõbedaks tõmmanud. Inimesi oli täna veel vähe. Seetõttu olid nende sammud eriti naiste kontsaklõbin hästi kuulda. Eks ole, päeval suures liikluskeerises te ju seda klõbinat ei märkagi. Öises vaikuses aga torkab küll kõrva. Mõtteisse süvenenult, ei peatanud Maksim enne, kui üle tee hakkas paistma valgus tema oma korteri akendest. Nüüd on naine päris ilutulestiku korraldanud, mõtles ta ärritatult. Igas toas kõik lambid põlevad. Ja siis kohe nägi ta Shat magamistoa aknast paistis, kuidas naine peegli ees käed kõrgele tõstetud endale rulle pähe keeras. Ärritustunne kasvas. Alles äsja oli ta mõttesseunanud kujuteldavaid väike kodanlasi aga nüüd pidi ta minema oma koju, mis oli muudetud lausa täiuslikuks, väike kodanlikuks pesaks. Tundes ennast kartis ta, et pärast kõiki selle keerulise päevasündmusi ei suuda ta end vaos hoida ja puhkeb järjekordne tüli. Aga milleks seda jälle pärast peaaegu aasta kestnud hõõrdumist, külmust, vastastikust viisakust, mis sarnanes naabrite omaga, kes olude sunnil peavad teineteise kõrval elama. Tundus, et praegune koju minek oleks sama ebameeldiv kui siinsamas tänaval selle esimese kerge külmetuskorraga kaetud porri pikali heitmine. Ja sellises kodus võivad peale külma veel kõik muudki õnnetused oodata. Oh ei, õnnetusi ta ei karda, on kõigeks valmis. Ta vaatas peegli ees istuvat Arsot. Rullid pähe saanud, asus naine nägu kreemitama. Ta tegi seda niisuguse ilmega, nagu sõltuks sellest kogu inimkonna saatus. Maksim karnaczile meeldisid kenad, ent kosmeetikaga aidata oskavad naised. Kuid Daša tähelepanu oma isiku vastu ületas kõik piirid. See enda pidev kreemitamine käis närvidele. Ehkki nende kooselu alguses oli Maksim ise õpetanud endist külatüdrukut oma välimuse eest hoolitsema, moodsalt riietuma. Seisvast vaktsiinist möödus mingi tüüpkäigu pealt visates piilud siin naisi või? Maxim võpatas. Hakkas kiiresti edasi minema. Kui ta oma majast möödas oli, said aru, et ta sinna tagasi minna ei saagi? Ei saa astuda oma korterisse, mida ta kunagi oli nii väga armastanud. Mida tuttavad tulid vaatama nagu muuseumi. Nüüd hakkas kõik seal vastu nii vastu, et kohe südamesse lõi valu. Kui su kodus elab sulle vastumeelne inimene, võib seal kõik sind ärritada. Ehkki seal kõik on su oma maitse ja äranägemise järgi paika pandud. Ta jõudis keskväljakule. Linn oli juba uinamas, kuid taksojärjekord oli veel suurem kui päeval. Oodata tuli kaua. Lõpuks avanes aga kamaksimile võimalus autosse istuda, ütles aadressi hundiurg. Taksojuht vaatas teda küsivalt. Hundiurg. Kordas Maksim. Teate küll, see suvilate rajoon seal linnast väljas metsa serval. Tean. Aga ma ei sõida sinna. Kardate või? Küsis karnaczy võimalikult mürgiselt, et juhi enesearmastust riivata. Ei karda. Seltsimeespeaarhitekt andis juht mõista, et teab, kellega tal tegemist on. Aga kes mulle tagasitee kinni maksab? Mina ja veel hästi maksan, te ei kahetse. Juht hakkas naerma ja sõit läks lahti. Üldiselt ütlesite te muidugi asjatult nii pilk kõva häälega, kardate, tegi juht juttu. Mul juhtus eelmisel suvel niisugune lugu. Maksim kuulas teda poole kõrvaga, aga mõtted keerlesid edasi enda ja oma naise Daša suhetel. Millal need lahkhelid õieti algasid, millest? Oli ju olnud armastus? Oli ju olnud õnn kui ülepeakaela oli ta kunagi armunud häbeliku heleda päisesse, tütarlapsesse, noorukesse, üliõpilasneidu. Karnats oli pidanud end veendunud vanapoisiks. Ta oli siis olnud 27 aastane noorukese Nowlidaal läbi teinud suure isamaasõja seejärel õppinud arhitektuuri. Ta oli just äsja ülikooli lõpetanud. Peaaegu kogu nende lend oli jäetud ehitama uut minski. Tol ajal oli linna esimene generaalplaan juba kinnitatud olnud. Romantiliselt meelestatuna tulvil energiat ja jõudu oli ta kogu aja hommikust õhtuni, aga sageli ka ööd kaasa arvatud, veetnud tööl, projekti taga. Vahel oli tal ju ka tuttavaid tütarlapsi olnud, aga abiellumisest polnud iial mõelnud. Ja äkki oli tema ellu ilmunud Daša taashake nagu laul nagu rõõm. Mõneks ajaks oli Maksim isegi unustanud talle usaldatud projekti või vähemalt oli see ta mõttes tahaplaanile jäänud. Kannatamatult oli ta oodanud päevale. Kolleegidki olid tähele pannud, kuidas ta iga hetk kella vaatas ja teda sellepärast veidi nokkinudki. Kuid tema oli mõelnud ainult sellele, et kiiremini taashaga kohtuda. Ta oli hulkunud neiuga mööda linna harva küll juba valmis tänavatel rohkem ikka seal, kus ehitus alles käis kus oli veel palju sõja jälgi varemeid ja ta oli täis vaimustust jutustanud ja jutustanud selle linna tulevikust. See oli tõesti olnud laul tont võtaks, need kohtumised ja need jutustused. Sellist linna nagu tema oli ette kujutanud küll ei ehitatud. Kuigi see, mis tookordses linnaehituses nii lühikese ajaga korda saadeti, oli omamoodi kangelastegu. Kõige hämmastavam oli, et linn, millest ta siis kaks aastakümmet tagasi jutustanud oli elab praegugi tema kujutluses edasi Pole vananenud, vaatamata materjalide ja stiilide muutumisele. Kui talle antakse võimalus ehitada täiesti uus linn tühjale kohale nagu näiteks Vetla korsk või nõuab Polotsk ehitaks ta sellesama linna, mis ta siis aastaid tagasi kinkis taashale ja taolidaaž Ale linna kinkinud. Huvitav, kas ka teised arhitektid kingivad oma naistele linnu, mõtles ta. Millest siiski olid kõik arusaamatused alguse saanud? Esimesed viis aastat oli nende elu tõesti lauluga sarnanenud. Tema karnacz oli elanud õnnelikuna oma armastuse üle tööle, uskunud oma kutsumus ja võimetesse. Katashowli uskunud. Oma õpetajaametist polnud naine eriti vaimustuses, seepärast elas ta mehe arhitektuurist. Maksim võis sütitada ja Daša oskas oma mehe tööst nii rääkida, et isegi vanad arhitektuurihaid temast pilet anti, ära ei tabanud. Üks on Moskva akadeemik, ütles terve nende pool külase veedetud õhtu järel aina komplimente Daša teadmiste arvel. Väga võimalik, et mingis staadiumis hakkas taushaga ise uskuma, et temast on arhitektuuri alal asjatundja saanud. Võib-olla selles oligi maksiimi põhiviga. Oleks tulnud taashot õpetada, armastama tema oma elukutset. Armasta oma lapsi, keda naine õpetas. Oleks tulnud takistada Daša ära tulekut koolist ja töölehakkamist kunstikombinaadis. Kuid millal olid siiski alanud kõik arusaamatused? Võib-olla kusagil 10. abieluaastal, kui laul oli lõppenud, kui oli alanud tavaline argielu? Daša oli kogu oma aja pühendanud veeta kasvatamisele. Muide esimene meelde jäänud kokkupõrge oli neil olnud just tütre pärast. Maximuli tahtnud tütrele oma ema auks Tatjana nimeks panna. Daša oli otsustavalt vastu olnud ainult Violetta. Lõppude lõpuks polnud see ju nii oluline kui Violetta Sis Violetta. Maksim polnudki kaua vaielnud, vaid päris kergesti nõustanud. Ainult et teda oli tollal hämmastanud naise vastumeelsus nii selle nime kui ka nimekandja tema ema vastu. Kuid ka selle oli ta andeks andnud. Lõpuks võib iga naine pärast rasket sünnitust kapriisne või siis kergesti ärrituv olla. Kuid nime pärast tekkis neil veel üks arusaamatus. Daša kuulis, et isa kutsub tütart mitte viljaks nagu tema ise vaid veetaks. Ja see talle millegipärast ei meeldinud. Kuid siin jäi, maksime esmakordselt endale täiesti kindlaks teni tüdruk kasvaski ema jaoks vilja isale veeta. Kuni ta oli väike, hüüti teda õues ja lasteaias vilja hiljem koolis veeta. Tüdruk ise tahtis nii. Tähendab, isa oli selles situatsioonis nagu omamoodi võitjaks tulnud. Kuid see kõik oli toimunud iseenesest. Tähelepanematult ei, vetost polnud saanud arusaamatused alata veeta oli nende õnn. Tõsi, ka vaielnud olid nad tütre pärast palju. Tüdruk ei tahtnud tegeleda muusikaga, käia klaveritunnis. Ema sundis teda aga visalt selleks ja õppis isegi seepärast veel nooti tundma, natuke mängima. Taaž arhitektuurialastele teadmistele lisandus mõningane informatsioon muusika valdkonnast. Vaktsiinil oli algul pisarateni kahju vaadata, kuidas väikene veeta klaveri taga piinles. Tundus, et Daša on lausa liialdatud karm tütre vastu. Isa-ema omavahelised jutuajamised sel teemal meenutasid riidu. Kuid lõppude lõpuks või see sellist asja parimateski perekondades ette tulla. Daša saavutas oma tahtmise. Veel enam, naine võis endale lausa uhke olla. Violet taastus konservatooriumi kordolimaksiimil jätkunud ettevaatamatusest, öelda, et ta pole ikka veel päris veendunud, et just muusika veeta kutsumiseks on. Oi missugune kära siis puhkes, missuguseid sõnu ta kuulda sai. See juhtus kell kaks aastat tagasi, kui nende elus juba teisigi mõrasid oli. Ei, ikkagi polnud see kõike veeta pärast alanud. Aga mille pärast siis? Rohkem teise lapse pärast. Sellepärast kes ei sündinud. Maksim oli väga tahtnud teist last. Korduvalt oli ta püüdnud taksot veenda, eriti õrnus hetkedel, kui Daša oli teda suudelnud ja naljatades vastu vaielnud. Miks sa mind päris ikkesse tahad panna? Ma tahaksin veel elada, millal siis, kui mitte praegu? Vilja on juba suur, mul on ometi kergem. Ma ei taha uuesti otsast peale hakata. Sellest, et ta jälle last ootab, oli Daša teatanud väga vihaselt. Sa muidugi meelega, aga seda last ei sünni. Maximoli paanikasse sattunud, palunud taastat laps alles jätta. Äkki on see poeg? Me võime ju minu ema linna tuua. Aga ei, Daša ei tahtnud midagi kuulda ja läks ilma maksiimi hoiatama. Ta haiglasse. Maksiimile oli see kõik väga südamesse läinud. Ta oli küll naist haiglas külastanud. Daša jäi sinna millegipärast kauemaks, kui oli ette nähtud, pake viinud. Kuid midagi oli muutunud. Kui ta Shal järel käis, surus naine tal tagasiteel autos tänulikult kätt ja sosistas. Anna mulle andeks. Naine oli Corvega nii hea, nii alistub nii vaikne nagu nende kooselu esimestel aastatel. Kuid see headus oli kuidagi teistsugune, mitte selline nagu varem. See ei lahendanud, vaid vastupidi, tegi neil teineteisele veel võõramaks. Maksim oli seda kohe esimesel hetkel tunnetanud, kui ta haiglakoridoris kohmetult naist suudles. See oli hoopis teine suudlus kui see, millega ta oli naist kaheksa aastat tagasi samas vastu võtnud. See oli ta küll naise koos tütrega maja teisest otsast kätte saanud ja nartsiss pidulikult koju sõidutanud. Tookordne suudlus oli väljendanud armastust, tänulikkust, tunnustust. Seekordne ainult viisakusest tulenevat kohustust. Ja hindaks. Varem oli kõik kuidagi iseenesest toimunud, sageli maksime ise midagi ostnud, eriti kui ta Moskvas või Vilniuses või siis välismaal komandeeringus käis. Oli ju nii tore tuua naisele ja tütrele kingitusi. Nende rõõm oli ju ka tema rõõm. Aga kui ta hakkas nagu muuseas kogu oma sissetulekut riietusele kulutama, kadus maksiimil tahtmine talle komandeeringutest kingitusi tuua. Maksim muutus isegi yhtsaks. Üks asi tingis teise ja nii tekkis nagu mingi võõrdumise ahelreaktsioon. Daša kosmeetika liialdused hakkasid ärritama. Kui palju siis ikkagi sellel aega kulutada? Hõõrunud näole idiootse maski, hapukoore-munakreemide ja tont teab veel mille segust võis Daša tund või isegi kaks peegli ees istuda. Muidugi, Maksim oli ilmselt ka süüdi. Tal ei jätkunud endist takti delikaatsust peenetundelist. Ta võis taashalt näiteks küsida, kas sul pole vastik ennast niisugusena vaadata? Aga kas sul on vastik veel enam? Ja oligi tüli käes? Teinekord karjus Maxim, kuule, kelle jaoks ainult määrid. Kui minu jaoks, siis ma ütlen sulle täiesti tõsiselt, mul pole seda vaja. Ma tahan sind niisugusena, nagu sa oled loodud, mitte võõbatuna jamaalituna. Ilmselt tabasemaksim hella kohta poleks vaja olnud neid halastamatult sõnu öelda. Esimene kord oli Daša lausa hüsteeriliselt nutnud temaksimoli vabandust palunud. Nad olid leppinud, suudelnud rõõm füüsilisest lähedusest oli ainus, mis nende abielu siis veel koos hoidis. Olid veel mõned biovoolud, mis lähedaseks tegid. Hiljem kadusid needki. Taksojuht segas maksiimi oma mõtteid, mõlgutamast rääkis kogu aeg. Hea veel, et tavareisijat eriti vastama ei sundinud. Ilmselt kuulus ta nende inimeste kategooriasse, kes ise endale küsimusi esitavad ja ise ka nendele vastavad. Millal ometi lõpetame nende karpide ehitamise? Ja see mees polnud unustanud, et ta sõidutab arhitekti. Kas see on korter? Ringi pöörata ei saa. Kirst ei mahu uksest sisse ega välja. Nüüd on gabariite suurendatud ja kirst vist juba mahub. Aga me ehitame ju elavatele, mulle on ruumi vaja. Ma armastan avarust, et saaks külalisi kutsuda, tantsida. Kui igaüks endale tantsusaali saaks, oleks küllalt kallis lõbu. Kindlasti pole mitmel teie töökaaslasel veel korterit. Mul pole endalgi veel korterit. Neli inimest 18-l ruutmeetril, sellepärast ma räägingi. Olen järjekorras, nagu öeldakse, elamistingimuste parandamiseks. Aga mis mulle antakse? Kaks tuba kokku, 26 ruutmeetrit? Ei, ma tahan avarust. Ma armastan avarust. Taksojuht võis seda teemat lõputult arendada ja Maksim mõtles jälle, omamata Teid. Miks tema elu küll nii läinud oli, kes oli süüdi? Oleks olnud ometi põhjusi nagu teistel truudusetus, näiteks. Perekonnaelus võib ainult truudusetus andestamatu olla kuid talle ei tulnud pähegi. Daša võiks teda petta. Tõsi, Daša all oli vahetevahel varemgi veel nende õnnepäevil see mõte tekkinud. Täiesti alusetu mõte. Kuid tollal polnud tsemaksime ääritanud. Vastupidi maksimumil oli, vahel hea meelega ei olnud, oli see ju veelkordseks tunnistuseks Daša armastusest. Naine, kes ei armukadeduse, olekski liiga tavaline argipäevane. Kuid aja jooksul selgus, et see armukadedus kujuneb mingiks haiglaslikuks nähtuseks lausa solvavaks, mis mõjub inimhingele sama hävitavalt kui korrosioon metallile. Nii oli neilgi juhtunud. Viimasel ajal leidis Daša igal võimalikul juhul põhjuse, et korraldada armukadedus, stseeni. Kui näiteks Maksim jäi töölt hiljemaks tulema või väljus bussist koos naisterahvaga. Kui Maximile helistati, tuli Daša tingimata lähemale, et kuulata, kas telefonitorust ei kosta naise hääl. Kuid ei, armukadedus oli selle nähtamatu ja hädaohtliku korrosiooni kõige hilisemaks nähtuseks. Kuigi just armukadedus oli maksiimi jaoks see viimasegi lähedust tunda selle inimese vastu hävitas. Muidugi oli Maksimi jaoks võõras Kased tohutut tähelepanu nõudmine, mida ta šeki taotles. Kord teatris oli Maksim ühe tuttavaga nii elavalt vestelnud, et tal jäid aasale kasukas selga aitamata nööbid lahti, sall käes, jooksis taaso tookord inimesi teelt kõrvale lükates trepist alla. Ma hakkasin, polnud kohe aru saanud, mis juhtunud oli. Ta tormas naisele järele, seda tänaval käte pärisemis lahti. Daša hingeldas talle näkku, käi minema, häbematu kui palju viha ja põlgust oli olnud, selles hüüdes. Maksimum polnud tahtnud riidu, pealegi tundus alandav tülitseda nii tühise asja pärast. Kaks tundi oli tal kulunud Daša veenmiseks, et riiuks pole põhjust. Kuid sel ööl hämmastas teda muu. Daša luges ette kõik solvumised, mis tema arvates 10 koos elatud aasta jooksul olid talle mehe poolt osaks saanud. Neid oli sadu. Maxim ei mäletanud nendest kümnendikugi ja kuigi oleks mäletanud, poleks ta nendele asjaoludele nii suurt tähtsust omistanud. Sest lõpuks, mida kõike ühes perekonnas ette ei tule. Daša mäletas iga kõige naeruväärsemat kippisi asja. Naisel oleks nagu olnud oma arvepidamine kõige seesuguse kohta. Kuulates oma puuduste pikka loetelu, missugune egoist ta ikkagi on oli Maksim tookord esimest korda mõelnud, et see naine pole teda mitte kunagi nii ennastunustavalt ennastohverdavalt armastanud kui Maximud teda. Seepärast oligi Daša kogu selle eluprahi lausa raamatupidaja liku täpsusega meeles pidanud. Takso tegi probleeme asjadest, millest enamus naisi oleks naeratades mööda vaadanud. Noh, aga siis veel see, et Maximuli äkki siia Minskiga võrreldes väikelinnapeaarhitektiks määratud kutsunud oli teda Daša öömeesignotovitš, kes oli siin linna täitevkomitee esimeheks valitud. Ega arhitektide ringkondades seniajani linna peaarhitekti ametit eriti kõrgelt ei hinnata, kuna seal kohal istuvad tavaliselt inimesed, kes ise loominguliseks tööks eriti võimelised pole. Maximaga otsustas tõestada, et asi pole ametikohas vaid et kõik sõltub ikkagi inimesest endast. Peale kõige muu meeldis talle see linn Taimas siin rohkesti võimalusi huvitavate arhitektuuriliste lahenduste jaoks nii kesklinnas kui ka uutes mikrorajoonides. Talle meeldis kaignatovitš, sellise juhtiva töötaja kaasabil on võimalik midagi ära teha. Aga Daša oli äkiva vastu hakanud öelnud, et ei sõida Minskist kuhugi. Põhjus veeta. Muusikakool ei aidanud kataševee. Ignatovi tsi, naise veenmine, kes selgitas taustale, et kõik on korraldatav. Maksim sai pahaseks ja õieti esimest korda hakkas naisele otsustavalt vastu. Sõitis ikkagi siia linna Daša ähvardas oma kirjades lahutusega. Maksin, ei vastanud talle. Daša ei pidanud vastu, tuli ikkagi järele. Kuid ilmselt hakkas ta vahehaaval endale osaks saanud kaotuse eest kätte maksma. Aga kamaksim muutus tõrgusamaks ja ei otsinud enam nii sageli lepitust. Vähemalt mitte kohe pärast tüli. Daša võttis selle taktika käigu pealt omaks, kuid liialdustega? Ahed, sina vaikid päeva, noh, mina võin siis vaikida nädala ja vaikiski. Alguses, nädala hiljem võisid need vaikuseperioodid kesta kaks, kolm nädalatki. Maksim ei suutnud sellest aru saada, kuidas võib lähedase inimesega koos elades nii kaua sõnagi lausumata vastu pidada. On alles tahtejõud, tont võtaks. Ainult et kas tahtejõud ei võiks paremat rakendust leida? Maksiimi seltsi vale loomusele oli selline vaikimine äärmiselt vastunäidustatud. Raamatut lugedes või peas mõnda uut arhitektuurilist lahendust kaaludes oli tal kombeks tekkinud mõtteid vahetevahel kõvasti välja ütelda. Nii ta sellise vaikimisperioodi alguses tegigi. Kuid Daša pigistas huuled veel kõvemini kokku ja läks teise tuppa või kööki. Eriti olimaksime ärritanud üks juhtum. Ignatovi tsid olid kutsunud endale külalisi. Kutsutute hulgas oli olnud ka linna parteikomitee esimene sekretär, Sosmowski Danzololi aga just jälle üks vaikuseperioode. Ning Maksim oli mõelnud, et naine ei tulegi. Maksimi imestuseks. Nii peaaegu Daša õde Liisa oli helistanud, oli Daša kohe nõus olnud. Muidugi polnud naine suutnud selles seltskonnas loobuda. Seal külaliste ees oli ta olnud nii tähelepanelik ning kena maksiimi vastu. Et nähtavasti nii mõnigi mees mõtles naa, on meie peaarhitektil alles naisega vedanud kaunitar moodsalt riides, Holguda neetud, aga tal on hea maitse. Ja muidugi ta oli kenam kõigist kohal olevatest naistest. Maksim nimetas teda tahtmatult ja oli rõõmus, et ootamatu juhus nad lepitanud oli. Ta tantsis taashaga, suudles ta kätt, vaadaku, kes tahab. Lauas istudes olid nad teineteise vastu nii kenad, et arvatavasti mitmed naised soovitasid oma meestel õppida peaarhitektilt, kuidas käituda. Mehed aga omakorda osutasid taashale nähte, missugune on ideaalne naine. Milline olimaksime hämmeldus kui pettunud ja pahane ta oli, KUI Ignatovi tsite korteri ukse sulgenud. Daša jälle vaikis. Ei ainsat sõna vastuseks. See kõik seal külas oli olnud teesklus. Jätteisklust ei võinud maksim taluda. Korruseli Maksim niisuguse stseeni korraldanud, et Daša mitte, et hakkas rääkima vaid puhkescan nutma. Pärast seda juhtumit paša enam nii pikalt ei vaikinud. Maksim tundis aga, et tema võrdumine oma naisest on jõudnud äärmise piirini. Ilmselt tunnetas seda ka Daša, sest nüüd ei vaikinud ta enam üldse. Rääkis leebelt kenasti, kuid selle leebuse varjus peitus tugev annus irooniat. Varem oli Daša olnud vaimustatud mehe uutest ideedest. Nüüd ei pannud ta neid enam ykski. Taksojuht jutustas, vist ikka veel midagi. Maksime ei saanudki päris täpselt aru, kuhu nad juba jõudnud olid. Öösel autotulede valgusel näivad ka kõige tuttavamad kohad pisut fantastilised. Lõpuks tuli see teeots, kust pidi metsa keerama. Juht kirus. Kui siia kinni jääda, siis enne hommikut küll keegi välja ei aita. Poleks ikka vaja olnud sõita. Aga kui Maksim sõidu lõppedes korralikult tasus, mees rahunes ja vaadates puude vahelt pimedusest aimatavat pisikest majakest küsis. Üksi siia jääd, tegi või? Ei karda. Aga mida karta? Koos ühe hea naisterahvaga oleks lõbusam. Jaa. Aga kust neid häid võtta? Lausus Maksim nagu naljatoonil. Seda küll, ohkas taksojuht ja sõitis minema.