Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Me oleme neid juba mitu nädalavahetust rääkinud restoranidest, jookidest, mida võib-olla kõik inimesed ei austa, aga teema on meil selline. Ja oli ka meil juttu. Nõukogude ajal jäi kehtima tsaarivalitsuse poolt välja kuulutatud kuiv seadus. Loomulikult olid teised põhjendused, näitena tõime Trotski seisukohad, aga need olid üldised seisukohad. Ja oli ka meil juttu sellest revolutsiooni tippjuhid vahetult nendel esimestel aastatel. Lenin, Trotski suhtusid alkoholi põhimõtteliselt eitavalt. Nende arvatesse jook ei sobinud kokku kommunistliku Stahli ja elulaadiga, nii et tulevane nõukogude inimene ei oleks pidanud otsima mingisuguseid meelemürke. Täpselt samuti nagu religioon oli viin paigutatud Ühte gruppi. Need olid mõlemad rahvast uinutavad joogid. Üks muidugi, kas midagi muud, aga põhimõtteliselt see nii oli. Kuid õlu täiusisse oma korrektiivid, seda me teame. Ja üsna pea pidi sõjalise kommunismi ideedest loobuma. See oli ka mingis mõttes paratamatus. Sellel teemal oleme me ka mitte otseselt, vaid kaudselt peatunud. Ja koos uue poliitikaga majanduse vallas nepiga muutus ka suhtumine alkoholi. Vähemalt väliselt ju väga paljud revolutsioonieelsed asjad tulevad tagasi hiljem. Me räägime näpis natuke põhjalikumalt, aga kõik need omal ajal tuntud restoranid, poed nadio mingil natukene teisel kujul. Ja mida see näppi atmosfäär endast kujutab, seda võib-olla paljud meie kuulajad mäletavad, kas või 12 tooli lugude atmosfääri järgi igatahes on natukene nihestatud maailm, kuid nad avatakse ja ühe näitena võib-olla, mis kirjandusest viimasel ajal silma hakkas, nende kuulsate restoranide, kuna meil neist just juttu oli, siis tahaks võib-olla tuua näitena Ermitaaž sedasama kuulus Ermitaaž. Püütakse taastada ka selle menii. Jällegi peaks meie kuulajatest enamusel vähemalt natukene vanematel inimestel tule meelde omaaegne nõukogude söögikohtade üks peamine salati ja see oli pealinnasalat. Ja see pealinnasalat ilmub restorani nomenklatuuri just nimelt kõigepealt Ermitaažis, nii et tegemist on lepi aegse leiutisega või taas leiutisega. Ja selle taga pole mitte midagi muud kui juba ka meie poolt mainitud kuulus Olivier salat. Lugu oli just selline. Seda me ei täpsustanud siis, et omal ajal, kui Lucien Olivier Moskvas see oli 19. sajandi kuuekümnendatel aastatel oli sele salat diretseptuuri välja mõelnud, siis hoiti seda suures saladuses. Koostist ju keegi ei teadnud. Ja väidetavalt olevat tema juurde saadetud isegi kööki tööle salaluurajad, kes pidid selle salati retsepti välja Peilima. Kuid see pole õnnestunud ja nii ta ka sureb. Viies hauda selle retsepti saladusse. Kuid me teame, et tõelised šedöövrid jäävad elama igavesti. Ja venekulinarid murdsid pead väga tõsist tööd tegid, et selle salati retsepti kuidagi taastada mälestuste ja ma ei tea, mis allikatele tuginedes, aga kirjanduses sisaldub viide, et 1904. aastal õnnestub salati retsept taastada. Siia juurde peaks panema vist niivõrd-kuivõrd, sellepärast et on teada, et Olivier pidevalt täiendas seda salatit, nii et see ei olnud midagi kindlat ja paika pandud, nii et ka kui ta taastatis on enam-vähem. Aga igatahes ilmub just nimelt nepi ajal Ermitaaži pealinna salata. Ja hiljem on see obligatoorne salat kõikide teiste restoranide jaoks tuleb tuttav ette. Kuid asjatundjad ütlevad, et see pealinnasalat kooliolev jääsalatile sama kaugel kui maa kuule võib ette kujutada, et kui nüüd meelde tuletada seda pealinna salati maitset, ma ei tea, kas teda tänapäeval kuskil veel on? Ei, Peaks tekkima, tunnete, et see on võrdne ole yhe salat. Kuna meie saade läheb eetrisse hommikusel tunnil, mis selle väga varajane ja hommikusöök hakkab juba meelest minema ja mõtted lülituvad lõunasöögile, siis me võiksime teha seda, mida ma pole vist kunagi teinud. Ma vaatasin vana Olivier salati retsepti, võiksin selle praegu välja pakkuda koos väikese vabadusega seda täiendada ja muuta. Ja see oleks järgmine. Nii et tegemist veel kord pole mitte pealinnasalatiga, vaid Olivier tiga, aga kuna oli viie kogu aeg lisas komponente juurde jättis midagi ära, siis igaüks on vaba toimima täpselt samuti. Läheks vaja 300 grammi. Praetud laanepüüfileed. Ma püüan, dikteerib hästi aeglaselt, et kõik jõuaksid meelde jätta. Ülejäänud komponendid on juba tunduvalt lihtsamad, kolm keedetud kartulit, aga veelkord, kuna retsepti võib muuta, siis selle esimese komponendi võib ilmselt asendada millegi muuga. Kana nagu tuleb meelde lähedane vähemalt väliselt. Kaks õuna võiks lisada üks värske kurk ja 100 grammi kivideta oliive. Ning viimane komponent on ka suhteliselt keeruline vist hankimiseks ja need on või selleks läheb vaja kaheksa vähikaela. Ja väga oluline on omavalmistatud provon saali kasta. No enam-vähem võiks siis vaadata, kuidas seda valmistada, ülejäänud on juba nagu salat ikka, tuleb tükeldada, hiljem provon saali kaste peale kallata ja tund aega hoida külmaks ja kui ta külmast välja võetud, siis lähevad alles need vähikaelad peale. Et nüüd me oleme retsepti andnud, süda enam ei valuta, kõigil on, mida lõuna ajal süüa. Aga see on siis kuulusele liha, salat, no enam-vähem selline ta võiks välja näha, põhimõte on olemas. Linnukene ei kaelakesed, need on need peamised komponendid sinna juurde, kusjuures pealinna salatikomponente on tunduvalt rohkem. Nii et koosseisult peaks keerulisem salatole. Kuid tuleme kuiva seaduse kaotamise juurde tagasi. Kui otsida esinemisi, sõnumeid poliitikamuutusest, et midagi on tulekul siis selleks peaks olema 1921. aasta. Siis lubatakse müüa Ki vein mille kangus ei elata 20 kraadi. Ja lõplik otsus loobuda kuivast seadusest võetakse vastu 1924. aasta oktoobris. See on kõik väga tinglik, sellepärast et ilmselt arutelud kuluaarides ma ju enam-vähem juba teame, kuidas sel ajal nõukogude ikke otsuseid vastu võeti, takse aga 24. aasta paiku lõpu poole sügisel ta hakkab vormistuma. Ja loomulikult on see ajutine seadus. Kuidas siis seda üritatakse tol ajal seletada? Tegemist on ikkagi põhimõttelise muudatusega, kui seadus on kestnud mitmeid aastaid, üks vähestest seadustest endisest ajast, mis on jäänud muutmata, kui olid üleskutset heita ka Puškin parda taha, loobuda vanast kultuurist ei ole midagi, kuidas siis sai kehtida vanase seadus? Natuke põhjendust oli Trotski variandis veel kord meil. Ja loomulikult esimene seletus, et see loobumine või muudatus on ajutine, nii et see on ajutine. Ja kirjutasin endale välja tolleaegse rahvakomissariaati ta nõukogu esimehe rünkovi sõnad. Enam-vähem on nad järgmised. Parem omada vene kibedat, kui sõltuda kodanluse tahtest ja siis ta räägib kodanlusest, kes rikkudes seadusi, hävitab suures koguses leivavilja. Et rahuldada rahva vajadust, piinas. Tähendab, võtame lihtsalt kodandluselt selle eesõigus ära, hakkame seda parem ise tegema. Tähendab, las parem, kui juba joovad, siis joodame meie. Väidetavalt jällegi siin-seal mälestustest võib seda leida neid näiteid, esimesed kuud. Viinapoode vallutati tormijooksuga. Sony uus aeg, võimalus, mida ei ole saada legaalset viinajärjekorrad olevat olnud meeletud. Ning rahvasuus sai see esimene Nõukogude viin enesele kohe ka nime. Ja see on Ricovka, nii et Rekkov, tolleaegne valitsusjuht annab sellele viinale ka oma nime. Nii et Ricovkaan alguses 30 kraadi kange, müüakse seda poole liitri hilistes pudelites ja pudeli hind on rubla 50. Kuid selgub, et see viin ei suuda asendada samakat mis on ju tunduvalt kangem. Ja sellepärast oktoobris 1925, mõnikord kirjanduses ongi, et see muutus on alles 25. aasta oktoobrist. Tõstetakse röökovka kangust, nüüd ta on juba 40 ja esmapilgul oleks ju loogiline, kui viin läheb kangemaks, peaks ta minema kallimaks, aga vastupidi hind lastakse alla. Nii et oktoobris 1925 on viin 40 ja hind rubla 22. Nii et kui juba reform, siis ikka olgu, reform, kui me juba oleme otsustanud, jooge riikliku viina. Lõpp sellel kuival seadusel olgu monopol siis olgu juba odav ja olgu juba kättesaadav, nii et neid ei tule mitte kallis viin esimese sammuna, vaid kraanid avatakse lõpuni voolaku. Selle niinimetatud Ricovkaga on seotud kõikvõimalikud lood, tollest ajast ei hakka neid kõiki tooma, aga üks on päris lustakas. Sellel joogil on ka teine nimi ja nimelt puurikovka, et rahva seas seda tol ajal kutsuti KaPolu rükovkaks ja mis on siis seletus? Rükofon neid? Üks kindel näide juhtkonnast, kes jõi kõvasti, väidetavalt Starka oli tema lemmikjook ja lahkus pudelist üsna harva. Nii et rahvas jutud, et röökov loomulikult joob 60 kraadist viina, aga rahvale siis otsustas müüki paisata kolmekümnekraadilise naa, nagu ta alguses oli ja siit Polu Rikov kra. Palu rügav, raske öelda, on see nii ja kui pikalt see Polorrykovka levis, sest üsna pea juba muutub ta 40 kraadiliseks njuuton üle Polu rõhkkov, kas siis peaks juba täpse protsendi välja arvestama? Kuidas selle pudeli võiks ära tunda, ega see eriti lihtne ei ole, sest algselt etikette peale trükkida ei jõutud, nii et seal tavaline klaaspudel. Recovkal on veel üks nimi, ta on ka kirjanduses siin ja seal esitatud, esineb ja see on no Vooblagaslavienn aja. Ja need võib tekkida küsimus, et nõuab Slovjanna ja uuesti õnnistatud. Seda seotud nõukogude võimu sooviga viina joomine uuesti õnnistada, nii seda enam-vähem seletada. Kuid on ka teine seletus muidugi väga sageli need niinimetatud teaduslikud seletused on kõik väga õige, et nad toovad selle algpõhjuse välja. Kuid ma arvan, et enamuse inimeste jaoks, kes tasid seda varianti Novopaga, Slovjan oli see just nimelt selles nõukogude võimu poolt soositud variandis, nii et üks variant tulenes teisest. Aga võib-olla see algne põhjus oli selles, et kunagi asus omaaegne viinaladu number üks, millest hiljem sai kuulus ettevõte Kristal, kus jooke toodeti. See ettevõte paiknes Nova lagasvarianna tänaval ja ei ole üldsegi välistatud, et sealt see seos, aga rügavkaan mõnikord ka nõuab, aga Slovjanna ja nii, et nii võib teda kirjanduses leida. Kuidas siis seletati teist küllaltki olulist momenti ja nimelt üldtuntud oli ju, et Lenin on igasuguste taoliste jookide põhimõtteline vastane. Kas nende tekki küsimus, et parteipoliitika oli vastuolus Lenini seisukohtadega? Ja hiljem on käibele tulnud jutud mingist Lenini kirjast, kus Vladimir Iljitš Lenin olevat, aga kasutan just nimelt teadlikult seda vormi olevat kirjutanud, seltsimeestele esitanud range nõudmisega Lenini paluta, dikteerib ja dikteerib ta nimelt oma vastuseisu igasugusele viinamonopoli viinamüügivabaks tegemise vastu. Ja ta väidetavalt Ta olevat öelnud, et mitte mingil ettekäändel, mitte mingil ettekäändel ei tohi loobuda kuivast seadusest. Ja viina rahadega eelarve täitmine on hukatuslik. Ja väidetavalt olevat seal olnud ka laused, et joomine hävitab revolutsiooni. Miks vist sellepärast, et kuigi sellest kirjast on nii palju räägitud, pole seda kirja reaalselt kuskil olemas. Ja isegi mõtiskleda, millal see kiri unistustes sündis? Ma ei oska ka täpselt mingisuguseid aastaarve ja ja seisukohti tuua. Ja ega eriti pole neid ka kuskilt võtta, aga mulje on selline, et kas unistus taolisest Lenini kirjast ei ole mitte 30.-te aastate vili ei pärine mitte ajast. Kui Stalin sanktsioneeris alkoholivastaste ühingute üleliidulise nõukogu sulgemise, kas siis mitte ei ole lootus, et või kuidagi seletus või soov leida mingisugune nisukene, reaalne leninlik seisukoht, millega saaks seda, seda oma vaadet kaitsta, võib-olla pärineb see sellest ajast? Aga võib-olla on selle kirja hävitanud Stalin võib-olla või vähemalt on see läinud kuidagi kaotsi? Selle asemel oli vaja poleemika on ju väga tõsine ikkagi pikalt kehtinud ja üldtuntud seisukoht, nõukogude võim on alkoholi vastu, kuidas nüüd järsku nii. Ja ilmubioopis Stalini Kiri, Stalini seisukohad ja nimelt nendes viidatakse vestlustele Leniniga. Ja on olemas üks päris huvitav kiri, seda keevia pole ka, ei Stalini kogutud teostus kuskil. Ja selles kirjas Stalin väidab, mul ei tule praegu selle inimese nimi, kellele on see kiri saadetud meelde. Aga seal on juttu sellest, kuidas ta Greeniniga 22. aastal pikalt vestles, mitte ainult tema, vaid ka teised seltsimehed. Seal Lenin avaldas seisukoha, et kui olukord on kriitiline ja majanduslikult on see põhjendatud siis võiks kuivast seadusest loobuda. Ja edasi räägib Stalini selles, kuidas siis nad 1924. aastal arutasid seda võimalust ja tuginedes omal ajal Lenini sõnadele kehtestasid viinamonopoli, loobusid kuivast seadusest. Muidugi mitte keegi ei saa kontrollida, mida kunagi tolleks ajaks surnud Vladimir Iljitš Lenin oli seltsimeestele hõlmata. Nii et ei ole välistatud, et yks Kiievi eeldas teise kirja kadumaminekut. See variant on ju ka võimalik. Aga on veel üks analoogiline dokument. Vaatasin seda dokumenti enne meie saadet ja nimelt see dokument on juba ära toodud Stalini teostes. Ja tegemist on vestlusega välismaatööliste delegatsiooniga. See vestlus toimus 1927. aastal, viiendal novembril, delegaadid saabusid välismaalt. Kohtusid seltsimees Staliniga kokku oli 80 delegaati ja tuuakse ka nende päritolu ning ei olnud aega hakata kuskilt vaatama, aga seal on ka öeldud, et Eesti oli samuti esindajad. Nii et keegi siit eestist viibis viiendal novembril vähemalt tuginedes sellele materjalile 1927. aastal Stalini vestluse juures seltsimehed vestlesid ja Stalinile esitati kõikvõimalikke küsimusi, neid praegu teised ei huvita, aga kuues küsimus oli järgmine, et kas ei ole vastuolus proletariaadi soov võidelda alkoholismiga ja viinamonopol. Neela teatud vastuolu. Stalinile esitatud kuues küsimus. Ja Stalini vastus oli enam-vähem järgmine. Ta ütleb, et jaa, seda on raske seostada, kuidas need kaks asja omavahel sobituvad? Tõesti suur probleem. Aga partei on teadlik sellest probleemist, nii et siin ei ole midagi uut. Ja ta räägib, et meie ees oli alternatiiv. Kas sõltuda kapitalistidest võimit, kapitalistid meile raha laenata ei tahtnud ja mis meil siis üle jäi ja jälle viitab sellele jutuajamisele Leniniga. Nii et ka siin ilmselt ikka midagi hinges kripeldab, kaleenin seletab, ei olnud põhimõtteliselt selle vastu. Siis ta lisab, et tegemist on loomulikult ajutise abinõuga ja väga omapärane ja tüüpiline loogika. Mingis mõttes ju toimiv, kuna nõid, viinamüük ja viinatootmine ja kõik, mis on seotud selle tootega, on riigi käes. Siis on ju ka riigil, kui leitakse, et kõik pole enam vaja, saame teisiti hakkama, väga lihtne ta paugupealt ka lõpetada. Nii et sellepärast oli ka väga hea see monopol kehtestada, sellepärast et need on väga lihtne monopol lõpetada jälle kuiv seadus taas kehtestada. Ja lõpetab Stalin oma vastuse väga põneva triaadiga. Ja nimelt ta ütleb. Ma arvan, et meil poleks olnud vaja tegeleda viina ja muude ebameeldivate asjadega. Kui Lääne-Euroopa proletaarlased oleksid võtnud võimu oma kätesse ja oleksid osutanud meile abi. Nii et oleksite neid abistanud, siis me poleks kehtestanud viinamonopoli. Stalin jätkab, kuid mida teha? Probleem olnud? Ja nüüd väga sarkastiliselt, see lause on järgmine. Meie Lääne-Euroopa vennad ei taha veel võtta võimu oma kätesse. No te ei taha veel võtta nii, et ta pöördub nende kaheksa, 10 proletaarlased poole. Sõbrad Lääne-Euroopa vennad, aga ta ei taha ju veel võtta võimu oma kätesse ja me peame tulema toime oma vahenditega. Mis teha, te ju ei abista meid. Kuid see pole meie süü. Son saatus ütleb Stahli nii, et järsku Stalin usub katusesse ja lõpetab oma vastuse niisortesse naljatleva lausega, nagu näete, mõningane osa vastutusest Hiina monopoli eest langeb ka meie Lääne-Euroopa sõpradele, nii et ka teie olete natukene süüdi. Ma ei oska niivõrd hästi Stalini naljatlevatooni taaselustada, iga pääs selle lause taga on sulgudes naer aplodismentide, nii et Stalini seletus seltsimeestele meeldib, nad jäävad rahule, saavad aru, et tegemist on ajutise ettevõtmisega ja isegi tuleb välja naljatledes, et nemad on natukene selles süüdi, kuna ei taha mitte kuidagi veel võimu oma kätesse. Muidugi, mis puudutab Lenini karskust, mis on ju ka üldtuntud fakt, siis ka selle kohta on küllalt palju erinevaid andmeid ei hakka enam nendel pikalt peatuma, ei ole nii oluline teema. Igatahes üsna palju tõendeid on. Oma varajases emigratsiooni perioodis jõi Lenin hea meelega tumedat õlut, eelistades Müncheni toodangut. Seal on nii tuttavat võitluskaaslaste perekonnaliikmete mitmed-mitmed. Viited pole üldse kahtlust. Ja periooditi ka hoopis tõsisemaid jooke. Näiteks Poolas on ka mitmed viited sellele, et ei olnud nii väga karske see eluviis. Ja millal toimub murrang? Murrang toimub pärast atentaati. Rääkisime fänniga plaanist omal ajal. Arutlesime selle üle, on ta atendaadiga otseselt seotud, mitte on see inspireeritud, pole oluline, aga nende sündmuste järgselt juba Lenin alkohoolseid jooke ei tarvita. Aga enne ei ole tegemist mitte põhimõtet tõelise karsklasega, nii et vähemalt õllesõber ja tumeda õllesõber oli ta päris suur. Nüüd on teada ka vähemalt molotovi hilisemate mälestuste ülestunnistuste alusel oli üsna ohtralt tarbinud kõikvõimalikke jooke tema vend Dmitri Molotov ütleb tema kohta, et pettuh Haroshi, rääkisime bituhniad Haroshi ja seega on peaaegu kõik öeldud. Puhaarini kohta teatab ta, et peaaegu üldse ei tarvitanud. Ja Rikov meil juba oli röökovi kohta, siis on märge, et alati pudel Starkat. Seega oli röökov tolleaegsest juhtkonnast vist kõige alkoholilembelise. Muidugi kaka pole ju kaugeltki ainus riigijuhi nime kandev jook. Näiteks praegu tuli meelde, et kui 1983. aastal ilmus müügile küllaltki halva kvaliteediga uus viin siis rahvasuus oli see Andropov ka. Meil siin on provintsis need nimed suhteliselt vähem levinud, aga viinajoomise suuremates keskustes, nii seda jooki kutsuti. Ja dalai-muuseas Venemaal veel, eks nimi. Ja neid võiks ju üle pika aja ühe küsimuse meie kuulajatele esitada. Nimelt Andropov kutsuti ka mõnikord teha Claznyedsa kiisuke antiline viina nimi terva klastiks. Ja neid on kaks-kolm sekundit aega. Vaatame, kas keegi saab õige vastusega oma preemiat, nagu meil alati tuleb endale ise riiulilt valida, meil ei ole mitte midagi pakkuda. Ja vastus on järgmine. Mõiki olevat uus viin ilmunud esmakordselt esimesel septembril. Teraagasnizza. Mis aga puudutab Stalini eelistustesse, need on ju kaal tuntud ja levinud arvamus on, et nendeks olid gruusia veinid valdavalt kvanškaraa Kinsma Rauli müügil annab tänapäeval väga erinevate hindadega, nii et kes tahab proovida, saab seda ju teha. Kuid kas siin nagu väga paljude asjade puhul, mis on seotud minevikuga ajaloolased ja niisama asjahuvilised vaidlevad ja näiteks võib leida kirjanduses väiteid, et kuidas siis sai olla Kins Marauuli, Stalini lemmikmark, kui tasub avada suvaline veinientsüklopeedia ja sealt võib lugeda, ET? Kinsmaroli tööstuslik tootmine algas alles 1942. aastal. Ei klapi. Aga ikkagi klapib ja klapib sellepärast, et selles piirkonnas toodeti ju veini iidamast-aadamast alates. Ja seda veini, mida me võiksime nimetada ilmselt koduveiniks osteti sealt piirkonnast, Stalini jaoks saadeti asjatundjad. Neid saatsid ka NKVD esindajad, see ei ole lihtne protseduur riigijuhile vein välja valida. Ja nagu ikka, ega seal suurt keerulist midagi polnud, sellepärast et ka kui meie aladel koduveini tehti, siis arvame küla ju teab, kelle vein on kõige parem täpselt samuti ka seal piirkonnas, nii et need inimesed veinimeistrit, kohalikud olid üldtuntud Nende käest seda veini osteti. Ja reegel olevat olnud selline, et ühe liitri kohaliku veini eest pakuti viis liitrit suvalist veini või rahalises ekviolendis viie pudeli hind, nii seda veini kokku osteti. Kuid see ei ole mitte ainus Stalini eelistus. Vähemalt teoreetiliselt väidetavalt kulinaid, eks punased vallutasid Krimmi. Siis tekkis küsimus, mida teha sealse mas Sandra kollektsiooniga ja tuntud veinitootmispiirkond, natukene teised veinid. Ja kui Stalin jällegi väidetavalt, et need on ju väga-väga nisukesed väidetavad kõik lood, aga jääme nende juurde olevat neid veine proovinud, jäi väga rahule, nende kvaliteediga anti korraldus säilitada. Igatahes on teada, et alates 1922.-st aastast mas Sandra kollektsiooni läksid ka kõik need veinid, mis õnnestus. Ta saada endistest aristokraatlikus paleedest, nii et see oli see suur kollektsioon mass andres, neid hoiti. Ja kui 1941. aastal tekkis koht, et see piirkond võib minna sakslaste kätte peideti need väärtuslikud veinid Jaltas Jaltas ära ja tõesti jõutud välja viia peedikutesse vaid selle sama aasta saaki, mis oli veel tünnides. Aga see peidetud vein säilis. Ta jäi leidmata ja ta oli ka hiljem olemas. Kuid vaatamata sellele, et Stalin oli suur veinisõber veel üks suhteliselt vähetuntud fakt olevat Ta 40.-te aastate lõpus järsku ootamatult leidnud, et need kuulsad veinid ei oma proletaarlased nime. Kuidas siis nii, mis kints Marauuli? Mis nimi see niisugune on? Ja sellepärast lühikest aega, kuni 50.-te aastate alguseni kuni juhi surmani olid neil teised nimed, muutused ja need olid numbrid. Tasin endine sinandaali oli gruusia vein number üks valge Yahonškaraali Gruusia vein number 20, nii et kõik need nimed olid asendatud numbritega. Aga kuigi Stalin eelistas veine, on teada ja ilmselt räägime ka nendest Kremli ja suvilatest toimunut, pidudest natukene neist on viimasel ajal Kataris palju kirjutatud. Algasid nad tavaliselt šampaaniaga ning viimaseks veiniks, mida Stalin oma elu jooksul proovis kooli hästi nõrk noor manidžaari. Väidetavalt Stalin kutsus seda jooki viinamarjamahlaks, nii et ta ei andnudki talle mingit veini nime. See on need andmed, mis pärinevad tema ihu kaitsjalt, nii et väidetavalt seda veini nõudis ta ka vahetult enne oma viimast surmaeelset õõd jõi seda nõrgukest veiniga juba täiesti elu viimastel aastatel ja päevadel. Need on, oleks hästi tore raamat. Ma olen seda kunagi lehitsenud ja järsku keegi leiab, siis tasub vaadata, seal on päris head retseptid. Ja nimelt 1936. aastal ilmus hästi paks raamat veel kord ja selle raamatu pealkiri on nii kao, kus naised Aro yedi, raamat maitsvast ja tervislikust toidust. Seda raamatut tasub vaadata mitte ainult retseptide pärast, vaid seal on nisukesed hästi toredad tsitaadid tuntud kulinaaridest, kes siis teavad, et mida, mida soovitada. Ja selle raamatu järgi tuleb välja, et väga suur asjatundja on seltsimees Mikaja anda. No arusaadavalt pärineb niisugusest piirkonnast, kus osatakse hästi süüa. Nii et seltsimees miga, Jani tsitaadid on selles raamatus valdavad, aga mitte seltsimees mikron ise ei arva midagi, vaid seltsimees Mikko Jan räägib meile, mida arvab seltsimees Stalin. Ja seal on üks tore tsitaat. Ta on järgmine ja siis me saame vaadata ka lõpetuseks, kas me saame elada sellest tsitaadist lähtuvalt? Hämmika Janne ütleb Riot, seltsimees Stalin on hõivatud sotsialistliku ülesehituse hiiglaslike küsimustega hõivatud väga palju tegemist. Ta hoiab oma tähelepanu all kogu rahvamajanduse sfääri. Unustamata seejuures, lisab Mika ja pisiasju, sest noh, kuidas siis kulinaaria ikkagi pisiasi. Ja mida siis seltsimees Stalin ütles, Mika Jan kirjutab, et seltsimees Stalin ütles, et staganollased teenivad praegu palju raha. Stagaanolaste juurde tulema ka kindlasti ja siis me saame kontrollida, kui palju raha seda Haanolased teenivat. Aga mitte ainult staganovlased ei tee nii palju raha seitsme ikka jääma, ütleb, et palju raha teenivad ka, nagu ütles seltsimees Stalin, insenerid ja teised töötajad. Järeldus, aga mis seos on sellel ja toitumisega ja nüüd jätkab Mikojan? Aga kui nad tahavad osta šampanjat, kas nad saavad seda hankida? Ja seal on tõesti sõnadostaats, nii et nõukogude sõnavaras on juba ilmunud üks uus sõnase on dastaats mitte osta vaid dastaats, siin tekib väga huvitav, seosetu on palju, raha teenivad palju, aga hankida pole kuskil. Ja nüüd seltsimees Mikko lõpetab seltsimees Stalini sõnadega, see on niisugune väga huvitavad mõtisklused tühinetsitaadikene selle taga kõik on, kas siis ei sobi, et seltsimees Stalin nagu otse ise ütleb, et nii ja nii, aga siis on ta veel kuidagi vahendatud Niko jaanikaudu. Igatahes nenditakse, et šampanja on materiaalse heaolu rikkused tunnus. Vot see on tõdemus. Nii et ei ole midagi lihtsalt niisama, aga šampanja on sümboolse tähendusega jook. Seega ilmselt nõukogude ühiskonna ülesanne on selle joogiga, mida Jõi varem kodanlus varustada või teha ta kättesaadavaks kogu nõukogude rahvale. Ja me võime mõelda, tuginedes sellele tsitaadile, et seda jooki oli nõukogude ajal suhteliselt palju liikvel. Millegipärast olid šampanjatehased avatud siin ja seal üle terve nõukogude liidu ja miks seda jooki suhteliselt suurtes kogustes ka toodet. Sellepärast seltsimees Stalin oli ette näinud, et see määrab väga paljus inimeste materiaalse heaolu ja on rikkuse tunnuseks. Taoline tsitaat sisaldub selles raamatus tulemusega võib-olla võime me täna lõpetada, et järgmine kord liikuda selles teemas edasi me väga pikalt ja siia, aga veel kord on ilmunud päris palju huvitavaid raamatuid. Mälestusi nendest Stalini juures toimunud õhtusöökidest, mis kestsid hommiku nelja-viieni. Ja me peame ju arvestama mitte ainult seda, et seal söödi ja joodi joodi ohjeldamatult, vaid võeti ka vastu väga olulisi otsuseid. Ja me võime vahepeal mõtiskleda, et kuidas sünnivad otsused, kui yks klaasi tõstmine järgneb teisele. Kui adekvaatne laadsed need otsused on, miks nii toimitakse? Ja sellelt temaatikal siis järgmine kord peatume natukene põhjalikumalt.